7 toksilist tüüpi, keda sotsiaalmeedias vältida

9. august 2019 kell 17:02



Sotsiaalelu sujuv toimimine on suuresti sõltunud teadmisest, et käitumisega kaasnevad teatud piirangud. Me ei saa valimatult öelda või teha kõike, mida hing ihaldab. Me ei saa inimesi solvata ning mitte tegeleda tagajärgedega, milleks võib olla isolatsioon, seltskonnast välja arvamine, põlgus jne. Seetõttu õpime ning arendame endas sotsiaalkoodeksi rikkumisel ning ülemäärase isekuse korral välja teatud süütunde. Veelgi enam, me tunneme loomu poolest kaaskodanike vastu suuremat empaatiat, kui nad on füüsiliselt kohal. Tagaselja võime olla õelad ning vastikud, kuid näost-näkku kohtudes on raskem säärast tülgastust tunda; samuti valitseb meis hirm konflikti sütitamise eest. Nende piirangute ja koodeksite ning meie süütunde ning loomuliku empaatiavõime tõttu hakkab meie sotsiaalelu ise end reguleerima ja inimestena saame omavahel võrdlemisi normaalselt läbi. Teemat avab kirjanik Rober Greene.

 

Mis saaks siis, kui ühtäkki ei peaks enam piiranguid tunnistama ning koodeksitele alluma ja seisma silmitsi antisotsiaalse käitumisega kaasnevate tagajärgedega? Mis oleks, kui me ei peaks enam tundma häbi abrasiivse käitumise ning sõimamise eest? Ning mis saaks, kui me kõrvaldaks inimeste füüsilise kohaloleku elemendi, mis tihti sunnib meid enda ebaviisakust vaos hoidma? Nendel, kel on raskusi eneseregulatsiooniga ning kes ei suuda väga hästi hoida enda toksilisi kalduvusi vaos, oleks sellisel juhul vaba voli lubada piiritut egoismi lubada ning sotsiaalelu võib võtta inetuid pöördeid.

Nii mõnegi poolest kohtame seda stsenaariumit sotsiaalmeedias, kus pole mingeid erilisi koodekseid või piiranguid ning puudub ka füüsiline kokkupuude ning suurem vajadus eneseregulatsiooni järgi. Inimesed mitte ainult ei pea vastutama enda ebaviisaka ja toksilise käitumise eest, vaid nad leiavad sealt mõttekaaslasi, kes samuti tunnevad endal viisakusstruktuuride ning sotsiaalelu teravaid ahelaid. Nendest võib kujuneda teatud tüüpi toksiline ennastõigustav hõim. Kuna nendel on vabadus sotsiaalmeedias valimatult tegutseda, rikuvad nad sageli sellega sotsiaalmeedia kasutamise kogemuse ka kõigi teiste jaoks.

Selliste tüüpidega tegeledes seisame silmitsi dilemmaga – kas osutada vastupanu ning end nende sõimu eest kaitsta ning riskida inetu tüliga, või jalutada minema ning lasta neil enda vastu karistamatult keelt teritada? Vastus sellele küsimusele sõltub sageli selle toksilise inimese tüübist.

Allpool on seitse kõige levinumat toksilist tüüpi, keda me sotsiaalmeedias kohtame ning kõige sobivamad strateegiad nende inimestega hakkama saamiseks.

 

1. Salajane kadetseja

Võib-olla on meid mingis valdkonnas või projektis saatnud edu ning see tõsiasi saab nüüd avalikuks. Mingil hetkel avastame, et oleme täiesti ootamatult sattunud mõne sõbra või jälgija tule alla. See indiviid võib olla lihtsalt virtuaalne sõber, kuid tihti on tegemist meiega samas valdkonnas tegutseva inimesega. Ta võib osutada sinu töö korrapäratusele, sinu iseloomu madalkohtadele ning lünklikule reputatsioonile. Kuna nad kipuvad meie miljööga klappima, teeb see veel eriti haiget. Me jääme mõtlema, kust selline rünnak järsku tuli? Võime isegi tunda kübekest enesekahtlust, kuid siis tõstab meis pead tahtmine iseenda eest seista ja asume tuliselt enda positsiooni kaitsma ning ongi käes kuuma kartuli käest-kätte loopimine ning tüli. Lõpuks tunneme end pisut inetult ning kahetseme, et üldse sellesse dispuuti langesime. Võime mõelda, et oleme nende sööda alla neelanud ja lasknud end tülisse kiskuda – mida see inimene oligi tahtnud.

Siinkohal on probleemiks meie arusaamatus, kust selline rünnak tuli. Tuleb mõista, et tegemist pole päris tõe ning reaalse debatiga ning selle juured ulatuvad sulaselgesse kadedusse, kuigi näib tõsiuskliku kriitikana. Inimesed saavad tihtilugu meie sõpradeks või hakkavad jälgijateks ning tunnevad suurt põlgust, et meid saadab nendest suurem edu. Salamisi ihkavad nad võimalust meile ära panna ning pisut maadligi suruda ning nad on tähelepanelikud iga väiksema võimaluse suhtes, mida nad selleks saavad ära kasutada.

Nagu ma kirjeldan enda raamatus „The 48 laws of human nature” („48 Inimloomuse seadust”), oleme me inimestena programmeeritud tundma kadedust; see tuleb meie igavesest vajadusest end teistega võrrelda. Eriti ebakindlatel inimestel võib kadedus säärast käitumist esile kutsuda. Kuid pärismaailmas peavad kadetsejad olema ettevaatlikud – oma alal mõjukate inimeste ründamine võib neile kalliks maksma minna, ning kui ründaja ja rünnatava vahel on ilmselgelt liiga suured käärid, võib kadedus kaugelt silma paista ning panna ründaja häbiväärsesse valgusesse. Kadedus on demonstreerimiseks inetu emotsioon. Kuid sotsiaalmeedias on asjad teistmoodi. Sageli on meid ründava inimese staatust keeruline mõõta, mistõttu on raskem kadedust põhjuseks lugeda. Mitte ainult ei järgne kolleegide ning edukate inimeste ründamisele mingeid tagajärgi, vaid salakadetsejatele võib lisaks saada osaks suur tähelepanu, millega endale nime teha. Sageli hakkab nende rünnakuid duubeldama mõni kaas-kadetseja või rahvasumm, kes on kõik võtnud endale eesmärgiks võimukas inimene troonilt maha tõugata.

Mõistes, et rünnaku põhjus seisneb kadeduses, on meil lihtsam enda emotsioone kontrollida ning vaigistada igasugune eneses kahtlemine või süütunne, mis võib pinnale kerkida. Me mõistame, et kadetsejad on ohtlikud ja tavaliselt ei ole mõtet nendega maadelda – neil on avaliku etendusega vähem kaotada kui meil endil. Me võime lõpetada nende sööda alla neelamise, kui mõistame nende rünnaku loomust. Kui nende tegevusega kaasneb meie nimele mingi kahju, võime valida viisaka ning külma lähenemise, kuidas seda kaitsta ning pöörata tähelepanu nende irratsionaalsusele, lahkuda vestlusest ning anda märku, et see teema on läbi. Kui vaja, võime alati näida kahetsust täis, nominaalselt nendega nõustuda ning teha enda kulul nalja ning seeläbi nende kadedust neutraliseerida. Igal juhul on nende valikute omamise eelduseks teadlikkus sellest, mis olukorraga parajasti tegemist on.

 

2. Passiv-agressor

Me osaleme mõnes virtuaalses arutelus, kus paratamatult kerkib üles mingi meile mõju avaldav kommentaar. Keegi vaidleb meie argumentidega, mis on muidu täiesti põhjendatud tegevus, kuid ta teeb seda sellisel viisil, mis mõjub meile ja meie ideedele mõnitusena ning samal ajal ei püüa ta kuigi aktiivselt mõista, mida me tegelikult öelda tahame. Näiteks kasutavad nad meie kirjeldamiseks rida raskeid omadussõnu – küüniline, amoraalne, anti-progressiivne, Machiavellilik – ning teevad ise näo, et vaidlevad meiega väga objektiivselt. Nende kriitika on lähedalt vaadates ebamäärane ning kahemõtteline, täis liigseid üldistusi, mille vastu on end keeruline kaitsta. Mida nad tegelikult tahavad öelda? Või siis venitavad nad meie argumenti mingi absurdsuse piirini – kui me räägime, et kliimasoojenemine on kõige suurem oht, millega me silmitsi seisame ning selle vastu tuleb tegutseda, ütlevad nad, „Ehk oled otsustanud elada koopas ning minna tagasi aega, kus sõideti hobuse ja kaarikuga.” Või siis ütlevad nad meile kahemõttelisi komplimente, näiteks kui palju meie raamat teenib, ning vihjavad sellega, et raha oli üleüldse põhjus, miks me selle kirja panime.

Või siis kasutavad nad vana head seoste läbi loodud süütunde meetodit. Näiteks teeme juttu mõnest ajaloolisest tegelasest, ütleme moeloojast Coco Chanelist, et illustreerida, kuidas keegi on geniaalselt ühe brändi välja töötanud. Vastane teeb aga kõigile selgeks, et Chanel oli II Maailmasõja ajal natside pooldaja ning viitavad sellele, et me pigistame silma kinni tema karakteri madalkohtadele ning võtame need salamisi omaks. Kui me püüame end kaitsta ning selgitada, et näite eesmärgiks oli rõhutada tema edu ärinaisena ning välja tuua sellega seotud õppetunnid, ning me teeme seda sama ka teiste ajalooliste kujudega, kelle minevikus on küsitavaid tegusid – näiteks Napoleon Bonaparte, Pablo Picasso, John F. Kennedy – süüdistavad nad MEID teema vahetamises ning moraaliküsimuse eest põiklemises.

Lõpuks teame, et tegu on passiiv-agressiivsete tüüpidega ning me järeldame seda sellest, kui närvi nad suudavad meid ajada ning kui libedat taktikat nad kasutavad. Nad kasutavad suitsukatteks sarkasmi ja huumorit, et mängida suuremale sotsiaalmeedia publikule, nagu muudaks see nende argumendid tugevamaks. Ükskõik, kui tugevasti me ka ei prooviks nendele vastu panna, jääb neile viimane sõna, milleks võib olla midagi passiiv-agressiivse „mida iganes” sarnast. Nendega vaidlemine sama, mis püüda enda käsi tuule ümber põimida.

Passiiv-agressor on üsna sarnane esimese tüübiga, kuna ka nende puhul on kadedus sütitavaks jõuks. Kuid erinevalt kadetsejast, kes võib enda väljaütlemistes olla küllalt jõhker, meeldib passiiv-agressorile säilitada teatud fassaad ning jätta endast õilis ning tsiviliseeritud mulje. Nad on lihtsalt sõnelusest niivõrd haaratud. Nende rünnakud käivad ümber nurga ning on kahemõttelised, mängides rahvale ning püüdes meid meelitada vaidlusesse, mis meid rivist välja lööb. Päriselus jäetakse selliselt käituvad inimesed kiirelt kõrvale- nad on ilmselgelt liiga tüütud ja ülbed. Nad tõrjuvad inimesed ajapikku eemale. Kuid sotsiaalmeedias ei pea mitte keegi nendega igapäevaselt kokku puutuma. Nad võivad enda nipsakuses isegi näida värskendavad ning tõmmata ligi publikut.

Seda tüüpi ning nende ümber nurga käitumist tundes ei tohi me langeda lõksu ning neid liiga otseselt võtta. Võitluses tulega kasuta tuld. Paljasta rahulikult, liigse agressiivsuse ning vihata nende rünnaku loomus ning väitle sama taktikaga, mida nemad kasutavad. Peegelda neile tagasi süütunnet või võtta nende argument üksipulgi laiali ning paljasta selle madalkohad, pöörates noad nende endi poole tagasi ning muutes seeläbi nende ideed naeruväärseks.

 

3. Intellektuaalne kõrtsikakleja

Me leiame end diskussioonist või debatist kellegagi, kellest kiirgab ülimat enesekindlust. Nende kirjutamisstiil on otsustav ja üleolev. Võib-olla viitavad nad tähelepanuväärsetele inimestele – näiteks Noam Chomsky’le – nagu see lisaks nende ideedele vooruslikkust. Või siis tugevdavad nad enda argumente ning tulistavad nagu torust meid kindlameelsete väidetega, milles sisaldub suur hulk statistikat, uuringuid, kuulsaid tsitaate ning millele meil on keeruline vastu seista või paikapidavust kontrollida. Nad kasutavad palju üldistamist ning oskuskeelset ning erialast arusaamatut mula- akadeemilist, teaduslikku- mis näib meie vaatenurka lihvivat. Nad vaidlevad sellise kindlameelsuse ning autoriteediga ning avaldavad sellega paljudele teistele muljet või panevad nad heituma, kuna jääb mulje, et tegemist on tõelise mõtlejaga.

Me ei tohi kunagi lubada sellistel tüüpidel end heituma panna – nad on pabertiigrid. Sotsiaalmeedias jätavad nad intellektuaalselt ülestõusnu mulje, kuid kardina taha piiludes näeksime inimest, kes võitleb suure hulga ebakindlustega. Nad ei ole enda ideede kuningriigis saavutanud mitte midagi tähelepanuväärset, olgu siis kirjaniku, akadeemiku või teadlasena. Päriselt edukad inimesed on enda argumentidega tavaliselt kordi arukamad ning hoiduvad absoluutidest. Säärased kõrtsikaklejad elavad teadmises, et maailm on alles avastamas nende geniaalsust. Kuna on selge, et nendel ei ole mingeid eeldusi, et endale tohutu intellektuaalne grandioossus omistada, võib liigse keevalisuse ning autoritaarsusega enda vaadete peale surumine näida naeruväärne. Lahknevus nende tooni ning tegeliku staatuse vahel oleks liiga räige ning vaimukas. Kui me eemaldaks kogu selle kära ja hooplemise ning nende ideid lähemalt vaataks, näeksime nende pettust. Nad loodavad inimesi heidutada enda tooni ning autoriteetse olemisega.

Selliste inimtüübiga kokku puutudes peame nägema läbi nende ise endale loodud kuvandi. Üldiselt on nad huumorimeeleta, eriti kui asi puudutab nende ideid, nii et vähene teiepoolne mõnitus ajab nad närvi ning paneb lollusi rääkima. Minge nendega sellisesse debatti, mida nad kardavad, esitage nende üldistustele väljakutseid, kahelge nende allikates ning sundige nad seeläbi enda väiteid millegi konkreetsemaga kinnitama. Sundige nad asju päriselt välja ütlema ning paljastage kõigile nende ideede vähene vettpidavus.

 

4. Sotsiaalse õigluse sõdalane

Asi võib alati vägagi süütult. Me võtame osa mingist diskussioonist, ükskõik, mis teemal – poliitilisel või mittepoliitilisel- ning ütleme enda arvates küllalt süütu või iseenesest mõistetava väite. Järsku ja täiesti ootamatult satume halastamatu rünnaku ohvriks ning mingi inimene süüdistab meid sügavas tundetuses ning progressi vastu seismises. Võib-olla ei olnud meie väide üldse mingi lõplik argument ja öeldud pigem möödaminnes; või oli selles teatud hulk irooniat; või oli see seotud rea argumentidega, aga säärases keskkonnas ei saa nendega üksikasjadesse laskuda. Kuid inimene süüdistab meid mingis karjuvas moraalses patus ning eeldab, et tegemist oli meie idee kinnitusega, miinus iroonia või kontekst. Nad on asjale andnud enda tõlgenduse, mis tundub klappivat nende õiglase meelehärmiga.

Nüüd on meie kõri kallal juba terve sõdalaste armee, kes meid siunavad ning teevad virtuaalelu võimatuks. Kui me püüame end kaitsta ning anname neile midagi vähemat kui puhtsüdamliku vabanduse, valame nende raevule vaid õli tulle. Tegelikult ei rahusta nende reaktsiooni ka vabandamine. Need tüübid on eriti libedad sellid, kellega kokku puutumine on tohutult tüütu, kuna nad teisendavad kõik asjad must-valgeteks ning arvavad, et nemad on heade poolel ja meie kurjajuured. Oma uskumustes võivad nad olla siirad, kuid on oma motiividesse niivõrd intensiivselt pühendunud, et võtavad omale õiguse olla vägivaldsed, solvavad ning tundetud kõige peale, mida me väljendame. Silmakirjalikkus on nende silmis olematu. (Sarnaselt sellele näeme, et inimesed, kes teisi vähese kriitikataluvuse tõttu „lumehelbekesteks” kutsuvad, kuid iga pisemgi vastupanu nende ideedele sütitab neis plahvatusliku reaktsiooni.) Tegelikkuses on nad solvangutele niivõrd hüpertundlikud, et nad võivad näha solvangut kõigis väljaütlemistes, mis natukenegi nende jäiga dogmaga ei ühti. Tegelikult annab raevumine ning solvumine nendele salamisi mingi naudingu, kuna see on hea viis endast kogu isiklik meelepaha välja ventileerida. Sellest võib saada teatud tüüpi raevutsemise sõltuvus.

Pärismaailmas solvaksid ja peletaksid need tüübid oma upsakusega, moraalitseva alatooni ning üleolekuga enda ümber peaaegu kõik inimesed eemale. Aga virtuaalmaailmas, kus neid toetab kaas-sõdalaste rahvasumm, võivad nad karistamatult tegutseda. Enda kaitsmine ei ole sellises olukorras kõige halvem otsus. Kui nad meile külge kleepinud mingi negatiivse sildi, leiavad nad samuti võimaluse meie sõnu väänata ning nende tõlgendusega klappima panna. Üks võimalikest reaktsioonidest on huumor; kuna nad on harilikult puuduliku huumorisoonega, reageerivad nad tõenäoliselt üle ning jätavad endast naeruväärse mulje. Kuid isegi see võib olla ohtlik taktika, kuna toetusjõuk kargab sulle kraesse. Parim lahendus on varakult pillid kotti pakkida ning võib-olla ehk väikese vabanduse saatel lahkuda ning oodata, kuni nad sind unustavad ning leiavad uue ohvri.

 

5. Teisitimõtleja

See tüüp näib esialgu parajalt meelelahutuslik. Igas arutelus on nemad need, kes lasevad põhja teiste inimeste ideid ning väljendavad konventsionaalselt vastupidiseid uskumusi. Isegi nende sarkasm tundub veidi värskendav. Kuid ajapikku selgub, et see on ka kõik, mis nendel on. Neile lihtsalt meeldib olla kõige vastane ning üles keerutada antagonismi. Nendel on kullipilk meie argumendis sisalduvate ebajärjepidevuste tuvastamiseks ning neil on komme teha sääsest elevanti. Neil puuduvad igasugused tõelised väärtused ning oma ideed ja nad peavad ekslikult enda sarkastilist vastuolulisust intelligentsuseks.

Selle tüübi puhul võte märgata, et kuigi nad võivad ise teravaid nalju teha, ei suuda nad ise neid kuigi hästi vastu võtta. Põhjus seisneb selles, et sügaval sisimas tunnevad nad sisu puudust ning kompenseerivad seda vihase ning kaitsva poosiga.

Nendega on väga raske vaielda. Kaitsepositsioonis võivad nad muutuda vastikuks. Et nende vastuolulist natuuri lahjendada, püüdke anda mõista, et nõustute nendega, samal ajal veidike nende argumenti muutes. Kui nad meile vastu hakkavad, hakkavad nad samuti vastu enda eelnevale arvamusele ning langevad iseenda lõksu.

 

6. Tähelepanuhoor

Nende postitusi vaadates tundub, et me puutume kokku ääretult hämmastava inimesega. Fotodel nad alati naeratavad ning veedavad imeliselt aega ja puhkavad kõige eksootilisemates kohtades. Nad rõhutavad uusimate ja parimate rahvakampaaniate toetamist ning töötavad enda neljanda novelli kallal, kasvatades samal ajal lapsi ning ehitades üles uut äri. Nad jagavad pidevalt positiivset mõtlemist ning vaimseid väärtuseid propageerivaid tsitaate ning annetavad kõigile enda nõuandeid. Samuti võivad nad postitada provokatiivseid videoid ja pilte, mis jätavad nendest originaalse ning karmatu mulje.

Pärast kolmandat või neljandat sellist postitust ning pilti ning nende lugusid lugedes muutub asi pisut tüütuks. Teatud määral ei saa nad midagi teha, et keerutavad üles meie enda ebakindlused – „kas mul on sama lahe elu? Ma ei ole ühtegi novelli kirjutanud, rääkimata ettevõtte alustamisest.” Ning nende „nõuanded” hakkavad vaikselt närvidele käima, ideed tunduvad pealiskaudsed ning pealesurutud. Kui see jätkub, muutub meie meelehärm kadeduseks ning vaenulikkuseks.

Tegelikkuses seisame silmitsi sügava nartsissistiga. Nende sisemust täidab tühjus ja pidev vajadus tulemuste kontrolli järele. Nad peavad pidevalt saama tunnustust ning tähelepanu massiliste jälgijate käest (isegi kui nad peavad mõned sõbrad ning jälgijad endale ostma). Päriselus näeme sellistest pettustest kiirelt läbi – nad ei ole saavutanud pooltki, millest nad pasundavad ning teevad seltskondades suuri sõnu. Tegelikult on nad sama banaalsed ning õnnetud kui kõik teised, ning vaevu kuigi spirituaalsed. Püüdlused tähelepanu saada on küllalt meeleheitlikud, kuid virtuaalmaailmas on seda raskem märgata kui reaalsuses. Nad teavad hästi, kuidas luua illusioon saavutustest ning moraalsest puhtusest.

Seda tüüpi inimesed ei ole niivõrd destruktiivsed ja õelad kui teised; tegelikult peaksime nendele tühja sisemuse tõttu kaasa tundma. Ainsad ohud seisnevad ebakindlustes ja kadeduses, mis nad meis endis üles keerutavad. Kui tunnete, et asjad hakkavad teile tüütuks muutuma, on kergem nad nende endi teadmata sõbralistist eemaldada ning mitte puutuda kokku nende vihaleajavate teadetega.

 

7. Nihilistlik troll

Me võime virtuaalmaailmas arutleda poliitika või teise tundliku kultuurilise teema üle, või enda siseringis isiklikke uudiseid jagada. Järsku sekkub mingi tüüp kommentaari või photoshopitud pildiga, mis on nimelt disainitud selleks, et meid šokeerida või solvata. Sellisest sekkumisest häiritud ning vihale aetud, on meie esimeseks impulsiks vastata näägutavalt ning häbistavalt ning valada ta üle solvangutega.

Siinkohal ei ole tegemist tavalise trolliga. See on tõenäoliselt kogu trollipere kõige hävitavam ning salakavalam tüüp. Nihilistlik troll sarnaneb teatud noorte meeste vaimuga, kes sügaval sisimas tunnevad end piisavalt väikse ning ebakindlana ning kompenseerivad seda inimestele haiget tegemisega ning väärtusliku lõhkumisega. Nõnda tahavad nad tähelepanu pälvida ning end suuremana tunda. See on ainuke võimu vorm, mida neil on võimalik saada ning inimeste ärritamine ja nendes viha tekitamine pakub nendele tõelist elamust. Päriselus maksavad enda kommentaaride või tegudega sellist emotsionaalset kahju tekitamise eest ränka hinda. Riske teades on selliseks käitumiseks on vaja parajal hulgal julgust ning põlgust ja allumatust. Veebimaailmas sellise mängu mängimine on palju lihtsam ning nõuab hulga vähem. Ohutult anonüümse katte taga võib isegi kõige vaoshoitum hing saada suure elamuse enda nooruslike vaka alla surutud mässuliste ihade välja elamisest. Selsamal põhjusel tõmbabki virtuaalmaailm neid põlglikke ning represseeritud hinge ligi nagu magnet.

Nihilistlik Troll võib jätta mulje, et tema käitumise taga on mõni põhjustaja või liider, kuid ärge laske end lollitada. Nende pealtnäha tugevate tõekspidamiste taga on tegelikult lihtsalt vajadus leida suitsukate enda solvavale käitumisele. Nad varitsevad inimesi, kes end liiga tõsiselt võtavad või väljendavad teatud teemade kohalt suurt ülitundlikkust. See muudab nad täiuslikeks sihtmärkideks. Nad kaitsevad end igasuguse empaatia ning süütunde eest enda ohvrite suhtes tuntava üleolevusega. Mõned võivad väita, et teevad seda nalja pärast ning solvuvad vaid ülikorralikud huumorisooneta inimesed. Ka selles on oma iroonia. Virtuaalse maski taga on kõik need trollid täis sügavaid ebakindlusi ning nad läheksid raevu kui keegi nende haavu paljastaks. Pidage meeles, et macho kuvandi taga on arglik hing, kelle suurus sõltub anonüümsusest.

Me kõik teame fraasi „Ära toida trolle.” Kuid isegi selle teadmise valguses ei saa me vastu tahtmisele nad lömastada, neile epistlit lugeda, teistele halada ning nende solvangutele samaga vastata. Selle asemel tuleb olla sama radikaalne, kui on nemad – vastata nende solvangutele absoluutse vaikusega ning nende kogu olemasolu ignoreerida. Ärge näidake välja kübetki valu või solvumist. (Püüdke teistele teada anda, et nemad järgiks seda sama reeglit.) See võib anda trollile põhjuse minna veelgi kaugemale ning postitada uusi kommentaare ja pilte. Vastake nende suuremale reaktsioonile suurema vaikusega. Peagi imbuvad nad omaette pobisedes minema. Sellised tüübid elatuvad teadmisest, et nendel on võim sinu emotsioonide üle, sest nõnda tunnevad nad end olulisena. Selle asemel olete neile oma käitumisega väljendanud, et nad on teie jaoks reageerimiseks liialt tühised ja tabate sellega nende endi suurimat ebakindlust.

 

Robert Greene

Tõlkis Janne Ark

 

Allikas: Medium

Foto: Adobe Stock

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6