Õigusest üksi ei piisa. Tuleb olla ka heasüdamlik

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

5. mai 2020 kell 16:28



“Ärapanemised ja nutikad teravmeelsed ütlused on küll lihtsad, kuid empaatia ning veenmine on paremad,” leiab kirjanik Ryan Holiday oma aasta tagasi ilmunud mõtiskluses, mille lugemine tuleb kasuks ka täna.

 

On üks lugu Jeff Bezosest ajast, mil ta oli noor poiss. Ta oli koos enda vanavanematega, kes mõlemad olid suitsetajad. Bezos oli hiljaaegu kuulnud raadiost avalikku kampaaniat suitsetamise vastu ning rääkis, kui mitu minutit iga sigarett inimese eluiga lühendab.
Kord auto tagaistmel istudes pani ta tüüpilise varaküpse lapse kombel mängu kõik enda matemaatilised oskused ning värsked teadmised ja tuli ühtäkki sigaretti pahvivale vanaemale välja avaldusega: “Sa oled enda elust kaotanud üheksa aastat, vanaema!”

Tüüpiline reaktsioon sellisele heasüdamlikule nipsakusele oleks patsutus õlale ning kinnitus selle kohta, kui taibukas laps ta on. Bezos’e vanaema seda ei teinud. Selle asemel puhkes ta arusaadavatel põhjustel nutma. Pärast seda vahejuhtumit võttis Bezos’e vanaisa ta kõrvale ning serveeris talle õppetunni, mis Bezos’e sõnul jäi temaga terveks eluks. “Jeff,” ütles vanaisa, “Ühel päeval sa mõistad, et lihtsam on olla heatahtlik kui kaval.”

Mõned inimesed võivad öelda, et Bezos ei teinud midagi valesti. Need on lihtsalt faktid ning tõde teeb haiget. Kuidas sa muidu saad panna kellegi mõistma, kui tõsine on see, mida nad iseendale teevad? Selles on oma tõetera, kuid samal ajal on tegemist põhilise ohtliku eeldusega, mis meie kultuuris tänapäeval valitseb: see, kui sul on õigus, annab sulle loa olla parandamatu mölakas. Lõppude lõpuks – miks sa peaksid kahetsust avaldama, kui sa pole sooritanud pattu eksimise näol? Mõned ütlevad, et pole mõtet hoolida teiste inimeste tunnetest, kui faktid on sinu poolel.

140 tähemärki ei jäta väga palju ruumi heatahtlikkuseks ning vajadus pidevalt midagi internetis jagada sütitab agressiivseid ja lihtsakoelisi argumente.

On palju põhjuseid, miks selline muster meie kultuuris levib. Mida rohkem polariseeritumaks ning algoritmiliselt järjestatuks me muutuma, hoolime me üha vähem teismoodi mõtlevatest inimestest ja panustame nende veenmiseks üha vähem energiat. Seda põhjusel, et veenmine ei ole enam eesmärk – see on märgistamine. Ning selle puhul loeb vaid keevalisus ning tulisus.



Sotsiaalmeedia piiratus vähendab võimalust igasuguste nüansside ning kvalifikatsioonide jagamiseks; 140 või isegi 240 tähemärki ei jäta väga palju ruumi alandlikkuseks või lahkuseks. Paraku sütitab pideva jagamise vajadus agressiivseid ja lihtsakoelisi argumente.

See kalk ning väljakutseid täis kultuur on täielikult ja võrdselt nakatanud mõlemaid poliitilisi rindeid, korrumpeerinud tavainimesi ja arvamusliidreid.

Maailma Donald Trumpid ning Stephen Millerid näivad olevat arvamusel, et liberaalse silmakirjalikkuse paljastamisel ei valitse mingeid piiranguid ning mitte ükski isiklik rünnak ega mustamine pole liiast; ning kui see ajab liberaalid marru, seda parem. Nad väidavad, et poliitiline korrektsus on muutunud niivõrd suureks probleemiks, et ainaks lahenduseks on tuim, halastamatu tõde. Samal ajal mängivad maailma John Oliverid ning jutusaadete juhid vasaktii



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.