Pohhuistlik filosoofia? Vankumatu vaimujõud stoitsismist

20. juuni 2018 kell 13:07



Kujutage ette kogu seda vaimset energiat, mis inimesed kulutavad, muretsedes selle üle, mida teised mõtlevad, tweedivad, laigivad, nende kohta ütlevad (või jätavad ütlemata), mis võib tulevik tuua (või mitte tuua) või mõtlevad endiselt asjadele, mis on minevikus ja mida muuta ei saa. Ja nüüd kujutage ette, et kogu see energia võib samahästi kuluda selleks, et keskenduda asjadele, mida me saame mõjutada ning suunata see jõud millekski progressiivseks.

 

Kui presidendid seda kasutavad, miks ei võiks sinagi?

Paljud inimesed on antidepressantide asemel võtnud kasutusele hoopis modernse stoitsismi, mis on kahtlemata tervislikum ja efektiivsem viis eluga toime tulla, kuigi nõuab paratamatult ka iseenda kallal töötamist. Stoikute koolkonna rajas Zenon Kitionist (u 336–264 e.m.a). Kõnekeeles tähendab stoiline “eluraskustes vankumatu, kindlameelne” ja see oli eluviis, mida pidasid vääriliseks filosoofid, kelle õpetus sai stoitsismi nime, sest Zenoni mõttekaaslased kogunesid Ateena agoraal asuvas sammaskojas, mida nimetati Stoa’ks.

Stoitsism erineb enamikest olemasolevatest filosoofilistest koolkondadest oma praktilise eesmärgiga. Siin ei ole tegemist intellektuaalse ettevõtmisega. See jagab kätte vahendid ja mõttemallid, mida inimesed saavad kasutada selleks, et olla paremad sõbrad, ettevõtjad ja inimesed üleüldiselt. Stoikud ei keskendu negatiivsele, enesehaletsusele ja muule taolisele. See on meditatiivne tehnika, mis muudab negatiivse emotsiooni rahutundeks ning avab uue perspektiivi. Selle asemel, et keskenduda keerulistele teooriatele, aitavad stoikud toime tulla destruktiivsete emotsioonidega ning saavutada vaimne sõltumatus. Stoikud kirjutasid ausalt ja sageli enesekriitiliselt sellest, kuidas nad saaksid olla õnnelikumad ja paremad inimesed ning tulla paremini tulla probleemidega. Need õpetused ei ole ajas muutunud ning praegugi saavad inimesed neist ridadest mõtteid ja inspiratsiooni hetkedel, mil takistused tunduvad ületamatud ning ego hägustab selget mõtlemist ning nägemist.

Stoitsismil oli kolm põhimõttelist liidrit. Rooma imperaator Marcus Aurelius, maailma kõige mõjuvõimsam mees, istus maha iga päev selleks, et kirjutada iseenda jaoks märkmeid ja sissekandeid tagasihoidlikkuse, kaastunde ja alandlikkuse kohta. Epiktetos kannatas orjuse õudust ning asutas oma koolkonna, kus hiljem kogus teadmisi ja tarkusi suur osa Rooma suurematest tegijatest. Kolmas oli Seneca, kes mõtles sel hetkel, mil Nero tema vastu pöördus ning nõudis, et Seneca enesetapu teeks, vaid oma naise ja sõprade lohutamisele.

Nende õpetused olid populaarsed juba haritud Kreeka-Rooma impeeriumi eliidi seas ning hinnas selliste suurte mõtlejate seas nagu Montaigne, John Stuart Mill ja Tom Wolfe. See tuletab meile meelde, kui ettearvamatu võib maailm olla ning kui lühike on elu ning õpetab, kuidas olla järjekindel, tugev ja iseennast kontrollida, sest meie rahulolematuse juured asuvad impulsiivsuses ning refleksoloogilistes tundmistes, mitte ei põhine loogikal ja objektiivsusel. Uuemal ajal on stoitsismi rakendajate seas näiteks Bill Clinton, kes loeb iga aasta korra läbi Marcus Aureliuse “Meditatsioonid”, aga ta ei ole ainus Ameerika Ühendriikide president, kes on sellest filosoofiast abi saanud. Theodore Roosevelt uuris Epictetuse ja Aureliuse õpetusi, samuti sai stoikudest oma mõjutused ka George Washington ning Thomas Jefferson, kes suri, Seneca raamat öökapil. Stoitsismi rakendajate seas on ka näiteks Ralph Waldo Emerson, JK Rowling, Robert Greene, Neil Strauss ja John Steinbeck.

 

Võtta kontroll enda emotsioonide üle

Kokkuvõttes ongi see stoitsismi alus. See ei ole süstemaatiline arutelu, kuidas ja milleks maailm eksisteerib, vaid rida meeldetuletusi, nippe ja vahendeid selleks, et elada palju lihtsamalt ja probleemivabamalt. Nagu ütles Aurelius – see on nagu palsam hingele hetkedel, mil see praguneb ning on haavatud. Epiktetosel oli õigus, kui ta ütles, et “elu on raske, julm, karistav, ahistav ja piirav, kokkuvõttes surmav ettevõtmine. Meile kulub ära igasugune saadavalolev abi ning üllataval kombel asub see abi meie endi sees, kuid alati ei oska me seda õigest kohast otsida ning õigel moel rakendada.” Vanade tarkade meeste loodud filosoofia rakendamine lahendaks suure osa meie igapäevastest muredest, mis on eelkõige seotud ülemõtlemise, muretsemise ja tahtmisega kontrollida seda, mis meie haardeulatusse ei kuulu. See ei tähenda, et elu peab võtma monotoonselt ning keerata maha ja saada sõltumatuks igasugustest emotsioonidest, vaid jagab kätte vahendid, mis vabastavad teadvuse justnimelt tarbetust muretsemisest ja korrigeerib suhtumist elusse sel määral, et iga väiksem laine meid paadist välja ei loksuta. See tähendab, et miski ei mõjuta meid, kui me sellele võimu ei anna.

Kõigist stoikudest oli Epiktetos ilmselt kõige lähemal sellele, mida me peame tõeliseks õpetajaks. Paljuski selle pärast, et tal oli omaenda koolkond, kellele ta andis tunde ning tänu millele on meil praegu ligipääs tema tarkusele (üks tema õpilane oli eriti usin märkmete tegija). Üks asi, mis Epiktetosele filosoofiaõpilaste juures ei meeldinud, ning mis on tüüdanud kõiki õppejõude ajaloo jooksul, on see, kuidas õpilased väidavad, et nad tahavad õppida, ent salaja arvavad, et nad juba teavad kõike. See tendents ei ole kuhugi ka tänapäeval kadunud ning ei puuduta ainult õpilasi, vaid samapalju ka ettevõtjaid, ülemusi ja tähtsaid päid, kes on liialt pimestatud omaenda egost ja isikust. Tegelikkuses oleme me kõik mingil määral süüdi, et me usume end kõike teadvat ning suudaksime palju rohkem elult ja teistelt õppida kui me õpiks enda suhtumist korrigeerima. Ükskõik kui edukad, targad ja imelised me juba ei oleks, alati on keegi, kes on meist edukam, targem ja imelisem. 19. sajandil sõnastas selle sama mõtte kirjanik Ralph Waldo Emerson, kes ütles, et iga inimene, keda ta kohtab, on mingil ajahetkel tema õpetaja. Tänapäeval teavad seda ühed kõige edukamad ettevõtjad, kes heidavad kõrvale oma ego ning otsivad ausat tagasisidet, võimalust õppida kõigilt, keda nad kohtavad.

 

Marcus Aureliuse sisekaemused

Veidral kombel võib Marcus Aureliuse “Meditatsioonides” kirjapandu erilisus seisneda justnimelt selles, et ta kirjutas iseendale ning ilma igasuguse mõtteta, et keegi võiks tema isiklikke mõtisklusi veel kunagi lugeda. Kui teised eesmärgiga kirja pandud teosed võivad vähemal või suuremal määral olla autori “esinemised” oma lugejatele, siis “Meditatsioonid” seda ei ole. Sellest annab aimu ka teose originaalpealkiri (Ta eis heauton), mis jämedalt öeldes tõlgitakse “Iseendale”. Tegemist oli tema isikliku päevikuga, kus tolle aja mõjuvõimsaim mees tuletas endale pidevalt meelde – ära raiska aega, ära kaota enesevalitsust, ära pööra tähelepanu asjadele, millel ei ole mõtet. Ta püüdis alati illusioonidest mööda vaadata ning omandada asjadele ja sündmustele võimalikult objektiivne vorm. Nagu ükski sündmus elus ei ole tema sõnul hea ega halb – see lihtsalt on. See, kas tegemist on hea või halvaga, oleneb inimese enda perspektiivist, mis võib olla täiesti erinev. See, mis on kellegi jaoks võit, jääb teise jaoks alati kaotuseks. Aga sündmust see ei muuda. Nii nimetas ta küpsetatud liha surnud loomaks ning veini vanadeks fermenteeritud viinamarjadeks. Isegi oma Imperaatori lillat keepi pidas ta lihtsalt riidetükiks, mida on värvitud kooriklooma verega. Sellise perspektiivi eesmärk oli “võtta legendidelt neid kattev kardin”. Ja see oli mees, kellel oli imperaatorina Roomas piiramatu võim ja jälgijaskond, ent ometi on tema kirjutised täis eneseirooniat ning kohati isegi enesele suunatud kriitikat. Aga see ei olnud niisugune kriitika, mis oli täis viha, enesehaletsust ja näitas probleeme madala enesehinnanguga. See oli konstruktiivne enesekriitika.

Stoitsismi järgijad räägivad sisemisest kindlusest. Sellest, mis kaitseb meie hinge. Kuigi me võime olla füüsiliselt haavatavad ning kohati lausa saatuse ja meist mitteolenevate sündmuste meelevallas, on meie sisemine valdus puutumatu. “See võib rikkuda su elu ainult juhul, kui see rikub sinu karakterit. Vastasel juhul ei saa see sind kahjustada – ei sisemiselt ega välimiselt.” Aurelius rõhutas, et enesevalitsuse kaotamise, vihastamise ja muude destruktiivsete emotsioonidega anname me tegelikult võimu vabatahtlikult neile, kelle pärast me neid emotsioone kogeme. On vaja otsust, et olla sõltumatu teiste arvamusest ja immuunne saatuse poolt teele kaevatud kraavide suhtes ning kuigi stoitsismi praktiseerimine on nagu lihas, mida tuleb pidevalt treenida, on see ilmselt ka üks olulisemaid.

 

Tühista eeldused ja ole objektiivne

Teise peatüki avalauses ütleb Aurelius: “Kui sa ärkad hommikul üles, ütle iseendale: Inimesed, kellega ma täna kokku puutun, on tänamatud, ülbed, ebaausad, kadedad ja väiklased. Nad on niisugused selle pärast, et nad ei tee vahet heal ja kurjal. Aga mina olen näinud headuse ilu ning kurjuse inetust, olen tajunud natuuride sarnasust iseenda ja kurjategija vahel, isegi kui meil pole ühist verd ega sünnilugu. Seega ei saa mitte miski mulle liiga teha. Keegi ei saa mind segada inetusse ning ma ei saa tunda viha kaaskodaniku vastu ning isegi teha vihata. Me olime loodud koostööks nagu käed, jalad ja silmad, nagu kaks rida hambaid – ülemine ja alumine. Teineteisele kaikaid kodaratesse loopida on ebaloomulik. Tunda viha kellegi vastu, talle selga pöörata – see kõik on ebaloomulik.”

Aurelius ei usu tagarääkimisse ega selja taha maha tegemisse, kadestamisesse ning eneses viha kandmisesse. Niisamuti nagu on ta võtnud üheks eesmärgiks kasvatada kilp enese suhtes tuleva kriitika suhtes (kõik on ainult subjektiivne hinnang), suhtub ta ükskõiksusega ka ülemäärasesse kiitusesse ja tunnustusse. “Meditatsioonide” lõpupoole Marcus kirjutab: “See ei väsi mind üllatamast, kuidas me armastame iseend alati rohkem kui teisi inimesi, kuid hoolime nende arvamusest kordi rohkem kui iseenda omast.” Ometi on teiste inimeste poolt tulev kriitika, laim ja negatiivsus sageli ka tänapäeval see, mis meie meepotti iga päev tõrva tilgutab. Milleks anda võim enda heaolu ja hingerahu üle kellelegi teisele?

Mihkel Raud kirjutas stoitsismist kui enda meelisfilosoofiast, mida ta ise igapäevaelus armastab rakendada, oma eneseabiraamatus “Kus ma olen ja kuidas sa võid palju kaugemale jõuda”. Ta ütles: “Võta teiste inimeste arvamuse ignoreerimine oma selgeks poliitikaks ja ole selles järjepidev, suhtu täieliku ükskõiksusega nii teiste halvakspanusse kui ka heakskiitu – sul pole kummagagi muhvigi peale hakata.”

See ei tähenda, et inimene peab muutuma täiesti tuimaks kõigi ja kõige suhtes, vaid toob tagasi objektiivse vaatluse olulisuse juurde kõigis asjades ning nagu ütles Aurelius: “Kui keegi tõestab mulle vastupidist tõestada ning näidata mulle kätte mu vead kas käitumises või mõtlemises, võtan ma seda hea meelega arvesse. Ma otsin tõde, mis ei ole kunagi kellelegi halba teinud: halba teeb see, kui me püsime kangekaelselt omaenda ignorantsuses ja enesepettuses.” Üks parimaid stoitsismi kokkuvõtteid on ilmselt selles ütluses: “Objektiivne hinnang nüüd, sel samal hetkel. Isetu käitumine nüüd, sel samal hetkel. Leppimine kõigega, mis ei ole minu võimu all, nüüd, sel samal hetkel. See on kõik, mida sa vajad.”

 

Toimetas Kristina Kretova

 

Allikad ja lisalugemist: Business Insider, Tim blog, TB2, Daily Stoic, DS2, Wikipedia

Foto: iStock


PS. Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6