Eesti ökokogukonnast filmi teinud režissöör: See on kiirendi enesearenguks, sest põgeneda pole kuhugi

15. oktoober 2019 kell 18:15



Eelmisel nädalal avalikustas filmistuudio Allfilm uudise jaanuaris kinodesse jõudva Eesti dokumentaalfilmi “Südamering“ kohta, mille maailma esilinastus toimub Tšehhis mainekal Jihlava dokifestivalil. Režissöör Margit Lillaku avameelne film vaatleb Eesti ühe ökokogukonna elu alates sünnist kuni tuumikgrupi dramaatilise lahkuminekuni. Intervjuus Telegramile räägib Lillak kuidas ta üldse sellisele mõttele tuli ja kui avatud üks omaette toimetav kogukond kaamera ees oli.

 

“Südameringi“ keskmes on rühm täiskasvanuid ja nende lapsed, kes otsustasid 2014. aasta suvel loobuda harjumuspärasest elukorraldusest ning asutasid Eesti esimese teadliku ökokogukonna (esimene kogukond, kus juhikeskse toimimise asemel praktiseeritakse sotsiokraatlikku juhtimismudelit, kus kõik on kuuldud ja kõigi hääl loeb võrdselt – toim). Nad panid oma säästud kokku ja ostsid kamba peale Märjamaal asuva Mõisamaa vana mõisakompleksi, 3750 ruutmeetri jagu poollagunenud hooneid koos selle juurde kuuluva 33 hektari põllumaaga. Enne neid paiknes seal hooldekodu. Kokku kolis elama viis peret, 12 täiskasvanut ja 6 last. Režissöör Margit Lillak jälgis nende elu viie aasta jooksul – alates sissekolimisest mõisakompleksi kuni tuumikgrupi dramaatilise lahkuminekuni.

Jihlava rahvusvahelist dokumentaalfilmide festivali (Ji.hlava IDFF) peetakse Euroopa üheks olulisemaks dokumentaalfilmide festivaliks. Igal aastal esitatakse üks sellel festivalil linastunud täispikk dokfilm Euroopa Filmiakadeemia filmiauhindade eelkonkursile. 24.–29. oktoobrini toimuv festival keskendub tänavu keskkonnatemaatikale. Festivali tegijad usuvad, et aus ja avameelne “Südamering“ (“The Circle“) aitab kaasa paljude oluliste tänapäeva põletavate küsimuste mõtestamisele, sealhulgas otsida vastuseid küsimustele, kuidas päästa meie planeet ja pöörata inimkond näoga tagasi looduse suunas, samas unustamata inimsuhete olulisust.

Filmi režissöör Margit Lillak on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia lavakujunduse eriala (1999) ning läks seejärel tööle režissöörina animastuudiosse Multifilm. 2002. aastal omandas ta magistrikraadi Royal Holloway College`is mängufilmi stsenaristika alal. Seejärel algas tema koostöö filmistuudioga Allfilm. Ta on teinud mitmeid lühidokumentaalfime, nagu näiteks “Beebilõust“ (2009), “Ars Longa“ (2008) ja “Pastacas“ (2009). Viimane neist pälvis 2010. aastal peaauhinna EstDocs filmifestivalil Torontos. 2012. aastal valmis tema esimene täispikk dokumentaalfilm “40+2 weeks“, mis keskendus režissööri enda lapseootusele ja kodusünnituseks valmistumisele. “Südamering“ on Margiti teine täispikk dokumentaalfilm, filmi produtsent on Johanna Trass (Allfilm).

 

Margit, palun räägi, kuidas üldse sellise filmi idee sündis?

Filmi idee sündis nii, et kohtasin pooljuhuslikult üht pooltuttavat inimest ja sain teada, et ta on kohe-kohe kolimas uude alles alustavasse ökokogukonda. See tundus põnev ja aimdus oli filmitegijana, et sellise kogukonna loomine võib pakkuda piisavalt huvitavat materjali dokumentaalfilmi jaoks.

Plaanis oli algusest peale jälgida pikemalt, umbes 5 aastat, ja nii ka läks.

 

Kui avatud kogukonna liikmed kaamera ees olid? Treilerit vaadates tundus, et väga ehedad…

Esialgu oli teatav vastupanu kogukonna algatajate poolt, ent siis see sulas. Sain ise ka omamoodi osaks kogukonna ringist, inimesed õppisid mind tundma, tegin kaasa ringe ja praktikaid, ning seeläbi võitsin usalduse. Alguses veetsin päris palju aega seal ning olin kogu üritusest ka ise suures vaimustuses.

Minu põhiline ootus oli, et nende pikkade filmimise aastate jooksul muutuvad tegelased järjest autentsemaks, fassaadid langevad eest, ja nii ka läks, ning see oli minu jaoks väga ilus. Peategelased tegid läbi tohutu suure arengu kaare, vähemalt minu silmis. Vaevalt, et üldse Eestis leiduks palju selliseid inimesi, kes lubavad jälgida oma isiklikke valusaid draamasid nii lähedalt kaameraga, olen selle eest neile lõpmata tänulik.

 

Kui palju oli nende viie aasta jooksul võimalik jääda (emotsionaalselt) kõrvaltvaatajaks?

Sellega oli nii, et ma ei olnudki kõrvaltvaataja. Elasin kõigile omamoodi kaasa, mõne inimesega tekkis sügavam ühendus ja empaatia, aga filmis loodetavasti tekib selline universaalne üldistus, et me kõik oleme tegelikult nii sarnased, meid tõukavad samad emotsioonid, mustrid ja allhoovused, vajadused, ning see on ilus ja inimlik. Üldinimlik.

Ja siis tekkis veel selline paradoksaalne emotsionaalne seisund, et kui käisin erinevate osapoolte juures, siis kõik mida nad rääkisid tunduski õige ja ma mõistsin justkui parasjagu seda, kellega koos istusin. Igal ühel oma tõde ja kui lähemalt vaatad, siis kõik on õige ja kõigi vajadused ongi ilusad.

 

Mõisamaa kogukonnas loeb kõigi hääl võrdselt. Kui hästi selline mudel praktikas toimib? Pean silmas, et kui kogukonna liikmed pärinevad ise ühiskonnast, kus enamasti valitsevad juhid, nõukogud, parlament jne, siis kas nad on võimelised päriselt arvestama kõikidega võrdselt?

See sotsiokraatia protsess on väga huvitav, ning kogub järjest rohkem kõlapinda ka muudes valdkondades. Aga eks nad ka õppisid alles selle rakendamist, ning alguses oli see väga aeganõudev protsess, hiljem läks juba sujuvamalt ja kiiremini, aga eks päris palju inimtunde kulub nende ringitamiste ja koosolemiste peale, mis mõne kannatamatuma inimese viiks päris endast välja. Mida aeg edasi, seda sujuvamaks see läks ja kõiki väikseid otsuseid ei toodud suurde ringi, vaid otsustati töögruppides.

Aga see on fundamentaalne vahe jah, kas on mingi ülevalt alla otsustusmehhanism, või siis kõiki kaasav. Täpsemalt võiks sellest rääkida kogukonna liikmed, kes sotsiokraatia kursused läbinud. Aga nad ise usuvad väga selle toimimisse ning see on üks alustala, et kõigi hääl oleks kuuldud ja võrdne. Samas igas grupis on alati inimesi, kellel on kaasasündinud autoriteet, ning selle allasurumine toob omakorda pingeid. Praktikas jah see võtab päris palju aega ja kannatust.

 

Filmi ingliskeelne nimi “The Circle” assotseerus mulle esmalt praegu väga populaarse nn aususe praktikaga circling, mis siis lihtsustatult öeldes tähendab seda, et ütled välja kõik mida mõtled. Kas oma südant ja hinge täielikult ja ausalt avades on võimalik saavutada harmooniline kogukonnaelu? Või kas see ainult nii ongi võimalik?

Neid aususe ja läbipaistvuse praktikaid seal tehakse ja tehti väga palju. See on väga inspireeriv, ning oleks imeline, kui see laieneks ka muudesse inimgruppidesse, kollektiividesse, suguvõsadesse. Ausus ja avatus ja vastuvõtlikkus on toimiva kogukonna alus. Kogukonna elu juures on lisanüanss see, et sa saad kogu aeg intensiivselt ja väga erinevaid peegeldusi teistelt, ja see on päris intensiivne seal elajate jaoks, selline kiirendi enesearenguks kindlasti, sest põgeneda pole kuhugi enda eest.

Kui enese avastamine huvitab, siis jah, on see ainult sellise aususe praktikaga võimalik. Lisaks Südameringidele tehti seal palju ka selliseid üks-ühele harjutusi, kus öeldakse välja nii need asjad, mis takistavad teineteisega ühendust saamast, kui siis “kingitusena” need asjad, mida teises näed ilusat ja hindad. Sellised harjutused loovad ühendust, läbipaistvust ja ongi toimiva kogukonna liim, aga neist üksi ei aita, eks igaüks peab oma teemaga ka paralleelest individuaalset tööd tegema.

 

Küsiksin veel kogukonna asutajate tuumikgrupi lagunemise kohta. Üldiselt selliseid asju nagu “lagunemine” nähakse veana, läbikukkumisena. Ometi kogukond tegutseb ja elutseb edasi. Kuidas filmis seda kujutatakse?

Sellist tuumikgrupi lagunemist on juhtunud paljudes vanemates kogukondades mujal maailmas. See ei tähenda, et kogukond tervikuna laiali läheb. See on paradoksaalsel moel kogukonna loomisse sissekirjutatud, selleks, et sellist suurt koostegemise projekti käima tõmmata, on vaja palju energiat sinna sisse panna ja jõuliseid eestvedajaid. Ent selleks, et päriselt saaks tekkida uus kultuur, kus kõik on võrdsed, kõigi hääl on kuuldud-nähtud, on tihti vaja, et alustajad kõrvale astuksid. Seda ma ise ei näe veana, lihtsalt loomuliku protsessina, õppimisena, kui inimesed oma autentsema mina suunas liiguvad ning illusioonidest läbi lähevad.

Algusfaasis on suur osa energiast illusioonile rajatud. See ei ole jätkusuutlik. Need on vaja purustada, et edasi minna tõelisema kogukonna poole. Filmis see mõjub võibolla veidi apokalüptilisena, aga selles on ka minu jaoks ilu ja ausust.

 

Kas mõned tuumikgrupi liikmed otsustasid uuesti n-ö ühe pere keskse tavaelu kasuks ka?

Kogukonda kolis 3 tuumikperet, neist on traditsioonilises mõttes kokku jäänud 1. Teised pered/paarid läksid lahku, aga 1 neist on suutnud saavutada harmoonilise uues kvaliteedis läbisaamise, kus elatakse eraldi, lähestikku, ent saadakse läbi väga hästi, ollakse avatud ning kasvatatakse ühiseid lapsi koos. Samas olles avatud uutele paarisuhetele.

Aga tundub, et kogukonna kogemusest pole järeldunud see, et n-ö ühe pere mudel oleks see, kuhu üldse saab ja tahab keegi tagasi minna. Eesmärk siiski on hirmuvaba armastus ma usun. Mis ei sea selliseid konventsionaalseid raame.

 

Mida pead silmas hirmuvaba armastuse all?

Ma kindlasti olen ise ennekõike filmitegija, mitte kõikide nende kogukonda puudutavate teemade ekspert, aga nii palju kui ma aru saan ja tundnud olen, siis hirmuvaba armastuse taga on ennekõike usaldus, enda, teiste ja elu suhtes. Mitte hirm. Ning selle tingimuslik osa peaks olema ka läbipaistvus, ausus, ehedus. Ning see, et armastust jätkub kõigile, see ei ole piiratud ressurss, vaid seda on külluses. Samuti, et meil ei teki armastusega ja inimestega seoses omanditunnet, vaid me oleks vabad ja usalduses üksteise ja enda suhtes.

 

Mida on sinu arvates vaatajatel filmist kogukonna elu kohta õppida?

Mulle tundub, et selle kogukonna liikumise osas on paljud inimesed suurtes illusioonides, et see on kõik lilled ja liblikad. Hoiame käest kinni ja vaatame üksteisele silma ja elu on lill, tantsime ümber lõkke ja maailm muutub kohe.

Tegelikult pole midagi raskemat kui inimestega kõrvuti koos elamine. Selle katsumuse käes vandusid alla ka kõige tugevamad ja väga teadlikud inimesed. See paneb inimese proovile nii mitmes mõttes, et seda ei suuda ma siin paari lausega ära kirjeldada ega suuda seda ka 90minutine film.

Ja et miks nii keeruline koos elada on – kõik sisenevad ühisvälja oma isikliku seljakotiga, ja kui seda põhjalikult enne lahti ei pakiya, hakkab sealt igasuguseid asju välja pudenema. Kooselamine võimendab seda. Kõigil on oma perekondlikud mustritekogumid, mis kokku põrgates loobad plahvatuslikke olukordi. Tavalises sootsiumis saan siis kui ebamugavaks läheb lihtsalt põgeneda ja korteriukse kinni panna enda järel, kogukonnas aga oled sunnitud nende ebamugavate peegeldustega jätkuvalt silmitsi seisma ja tegelema.

Aga see, et nad selle ette võtsid on üliäge ja ma loodan, et teadlikke kogukondi tekib Eestis juurde. Ilma illusioonideta, ausas eheduses.

 

Vaata ka: “Südamering” FB, “Südamering” koduleht

Fotod: kaadrid filmist, erakogu

 

Küsitles ja toimetas Mariann Joonas

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6