Ekke Lainsalu: Kuidas tööturu ebaõigluse vastu võidelda?

4. juuni 2019 kell 14:27



“Ma olen tööturul toimuvat ebaõiglust viimasel ajal üsna põhjalikult jälginud. Pilt ei ole sugugi meeldiv ja karjuvat ülekohut võib kohata igal sammul. Inimeste alandamine ja mõnitamine on Eestis otsekui norm, millest keegi ei taha samas avalikult eriti rääkida. Inimestele määritakse kaela mitmekordne töökoormus, sunnitakse neid haigena tööl käima, mõnitatakse ja alandatakse ning lõppkokkuvõttes narritakse naeruväärsete palgatingimustega. Naaberriikides Soomes või Rootsis oleks sellise käitumise peale tööandja otsemaid kohtupinki saadetud, meie inimesed aga tõmbavad pea piitsahoobi kartuses õlgade vahele ning küürutavad vagude vahel edasi,” kirjutab Telegramile koolitaja ja kirjanik Ekke Lainsalu.

 

Ma üllatusin hiljuti ühe oma ettevõtjast kliendi sõnavõtu peale. Teemaks tuli mu viimane raamat, kus ma õpetan palgatöötajaid enda eest seisma ning paremat palka küsima. See daam on ise ühe eduka meediafirma omanik ning aastatega on ta värvanud palju inimesi. Ta kirjutas, et minu soovitus inimestele enda odavmüük lõpetada ja küsida paremaid palgatingimusi puudutab teda väga isiklikult. Et näiteks suurfirmades on palgatasemed fikseeritud ja et kui sa tõstad ühel inimesel palka 200 eurot, siis tuleb ka teistel tõsta. Kokkuvõttes tähendab see 200 x 200 = 40 000 palgatõusu. Ja et tema arust võib töötajatesse rahulolematuse süstimine lõppeda hoopis sellega, et töötajad lõpetavad abiraha peal. Viimase küsimusena kirjutas ta mulle: “Muide, Ekke, on sul juba ka infot, kui paljud on töökohast ilma jäänud, sest läksid palka juurde küsima?“

Väga huvitav diskussioon, mis pani mind sügavalt järele mõtlema. See, et antud teema puudutab ühte tööandjat isiklikult, olen ma nõus. Ega üksi ettevõtja ei taha maksta rohkem: alati makstakse nii vähe kui võimalik ja nii palju kui on vaja, et inimesed laiali ei jookseks. Ja just sellepärast peavadki inimesed ise enda eest rohkem seisma ja mitte leppima esimese palgapakkumisega. Alati tuleb tingida ja end kallimalt müüa ning ka olemasolevat palka kõrgemaks rääkida, pakkudes loomulikult vastu omapoolset väärtust ja panustamist firma arengusse.

Teine väide aga suurfirmade kohta on kõnekas näide ülekohtusest suhtumisest inimestesse kui odavasse tööjõudu, mida siis täiega tühjaks lüpsta. Ühe suurfirma jaoks ei ole 40 tuhat mitte mingi kulu! Kui käibed ulatuvad sadadesse miljonitesse ja isegi miljarditesse, siis on see summa köömes. Inimeste rahulolu peaks olema prioriteet, mitte aga nende palganatukese pealt koonerdamine. Eestis aga on asjad vastupidi, aga just sellepärast tulebki selliste orjastajate vastu ühiselt võidelda!

Ja see lõpuküsimus, et kui paljud inimesed on töökohast palga küsimise peale ilma jäänud… Ma olin ausalt öeldes täielikus hämmingus, et arukas inimene ja kogenud juht sellise arulagedusega välja tuleb. Aga võib-olla ei olegi see nii arulage, kuna see on strateegia. Despootlikud juhid sisendavadki inimestesse hirmu: “Ära tule küsima, muidu saad kinga! Mul on järjekord ukse taga – kui ei meeldi, astu minema!“ Ja siis ei julgegi keegi minna endale õiglast töötasu välja nõudma, kuna hirm töökoha kaotuse ees on liiga suur.
Sellist kunstlikku hirmu tekitavadki osad tööandjad, et hoida inimesi madala palga vangistuses. Nad levitavad seda õudustunnet mõnuga, et vältida enda jaoks ebameeldivaid vestlusi palga teema. “Las kardavad, siis saab neile maksta vähem“, on nende suhtumine, ja kahjuks see ka toimib. Kuid vaatame korra tegelikku reaalsust.

Esiteks on selline ähvardus seadusevastane. Mitte kedagi ei tohi vallandada selletõttu, et ta tuleb palgatingimusi üle rääkima. Teiseks on selline käitumine ja inimeste hirmutamine absoluutselt mitteaktsepteeritav. Sellised tööandjad tuleks rahva rõõmuks Raekoja platsile piitsutamiseks häbiposti tuua, et kõik saaksid nende üle irvitada. Ma loodan, et see muutub varsti samasuguseks taunitavaks mittenormaalsuseks, nagu on seda näiteks autoaknast prahi välja viskamine ja invaliidi kohale parkimine.
Kolmandaks, nii mõnigi tööandja ei saa ilmselt veel aru, et olukord töötuturul on muutunud. Täna on inimesi üha raskem leida ja tööpakkujad hoopis võistlevad iga vähegi asjaliku inimese pärast, et teda endale saada. Need, kes mängivad kõrki mängu ja lollitavad värbamisel igasuguste ajuvabade testide, intervjuude ja madalate palgapakkumistega, peavad varsti oma pillid kotti panema. Osad teadmatud tööotsijad veel inertsist mängivad nende mängu järgi ja püüavad läbida meeletult raskeks tehtud värbamiskadalippusid, kuid varsti saavad ka nemad aru, et asjad enam nii ei käi. Täna peavad ettevõtjad end ise töötajatele müüma, kuna lihtsalt vabu inimesi ei ole. Seda kinnitavad kõik statistikad: rahvastiku juurdekasv on madal, noored lahkuvad välismaale, rahvastik vananeb. Ühesõnaga, ei ole enam inimesi, keda palgata.

Vestlesin just täna ühe väga kompetentse inimesega, kes tunneb tööturgu läbi ja lõhki. Ta tunneb trende ja kuna ta korraldab oma ettevõttega ise palgauuringuid, siis on ta kursis palkade ja kõige muuga. Ta ütles tabavalt: “Kui inimene tuleb palka juurde küsima, siis on tööandja jaoks juba hilja. Tööandja on lasknud mööda võimaluse oma töötajale motiveerivat töökeskkonda pakkuda. Nüüd riskib ta sellega, et hääletatakse jalgadega.“

Arukalt juhitud ettevõtted on üldjuhul valmis oma väärtuslikke töötajaid hoidma, sest ilma nendeta oleksid nad põlvili. Osasid juhivad muidugi täielikud debiilikud, kes ei saa aru, et nende suurim vara ei ole see kola, mida nad omavad, vaid inimesed. Sellistel tänases majanduskeskkonnas pikka pidu ei ole. Aga isegi kui täna on jäme ots tööliste käes, pead sa ise enda eest võitlema. Sa pead minema ja end kehtestama, kuna hõbekandikult sulle keegi palgatõusu ja paremaid tingimusi koos aurava kohviga voodisse ei too. Kui sulle ei meeldi su töötingimused, siis pole abi kui räägid sellest nördinult oma sõpradele. Sul tuleb minna ja öelda juhtkonnale otse välja, mis sa asjast arvad ning nõuda muutusi. Iseendasse sulgumine ja mõru pilli alla neelamine on küll eesti inimesele iseloomulik, kuid see tuleb lõpetada, kuna muutused tulevad vaid siis, kui sa enda eest seisma hakkad. Kiusajatele tuleb lõpuks vastu hakata!

Sinu valik on olla kas aktiivne või passiivne. Aktiivsed inimesed saavad alati rohkem. Erinevate uuringutega tutvudes tuleb välja, et nende sissetulek, kes oma palga osas läbi räägivad, on keskmiselt kuni 15% suurem võrreldes nendest, kes on passiivsed ja ei räägi. Pane oma palgale 15% juurde ja vaata, palju sa rohkem teenida võiksid. Ma oletan, et see teeb aastas päris suure hunniku eurosid. Tasub asjaga tegeleda, kas pole?

Kui sa mõtled enda elu peale, siis on sul omad unistused ja soovid, mis ootavad täitmist. Mannetu on elada elu madalama palga peal kui sa väärt oled ja lasta oma unistustel hääbuda. Sul tuleb endale paremad tingimused tekitada, mitte oodata palukesi armulaualt. Ja paremate tingimuste saamine eeldab ainult ühte – tuleb minna ja küsida, põhjendada ning mitte anda esimese eitava vastuse peale järele!

Paigalseis, seltsimehed, on tagasiminek, öeldi kultusfilmis “Mehed ei nuta.“ Kui su palk on seisnud pikalt paigal, siis oled kaotanud elukalliduse tõusu ja inflatsiooni tõttu hulga raha. Iga päev toodab sulle miinust ja mida kauem sa enda palga teemat edasi lükkad, seda rohkem sa raha kaotad. Nii et anna oma palgarallile start ja alusta enda elu muutmist.

Kuidas palka kõrgemaks rääkida, vaata ekke.ee.

 

Ekke Lainsalu

 

Foto: Sven Tupits / Fotogeen