Rootsi eeskuju: kui asju äraviskamise asemel parandad, maksad vähem makse

12. november 2018 kell 11:04



Tarbimiskultuur ümbritseb meid igal sammul ja ka riik ei jäta seda tähelepanuta, maksustades kõike mis võimalik – ent asjale saaks läheneda ka hoopis teise nurga alt. Taaskasutus ja asjade parandamine on vanade aegade hääbuv komme või vähemuse veider harjumus: pigem ostame uue, kui hakkame vaeva nägema vana asja parandamisega. Sageli on uus masstoodanguna toodetud ese odavam kui vana parandamine. Näiteks Rootsis püütakse tarbimiskultuuri parandada riiklikul tasemel. Juba 2016. aasta novembris toodi avalikkuse ette kava, et inimestele, kes uue asja ostmise asemel vana eset parandada eelistavad, pakutakse maksusoodustusi.

 

Taaskasutust soodustav maksusüsteemi muudatus on osa suuremast plaanist, vähendamaks üldist ökoloogilist jalajälge. Rootsil on ambitsioonikas plaan vähendada oluliselt kasvuhoonegaaside emissiooni ning nad on leidnud, et tarbijakäitumine moodustab sellest olulise osa. Maksumuudatused puudutavad riiete, jalatsite, jalgrataste, külmkappide ja pesumasinate parandamist. Jalgrataste ja riiete puhul on vähendatud parandustööde käibemaksu 25% pealt 12%-le ning kodumasinate puhul saab taotleda tulumaksutagastust selle inimese töö eest, kes parandustöid teeb.

See muudatus läheb riigile saamata jäänud maksude näol maksma hinnanguliselt 50–80 miljonit eurot. Loodetakse aga, et selle kaotuse tasakaalustab uus maks, mis kehtestati ohtlikele kemikaalidele kodumasinates. Lisaks sellele liigub Rootsi majandus endist viisi kasvutrendis ning valitsusel on ligi 750 miljoni euro suurune eelarveülejääk.

 

Tarbijakäitumise suunamine viib kukesammudega suurele muudatusele

Uudisteportaal World Economic Forum intervjueeris selle muudatuse taga olevat meest, aserahandusminister Per Bolundit, kes rääkis vajadusest soodustada inimesi tegema keskkonnasõbalikumaid valikuid luua rohkem töökohti oskustöölistele.

Bolund loodab, et see muudatus suurendab nende ettevõtete hulka, kes parandustöid pakuvad, muutes selle valiku tarbijate jaoks kättesaadavamaks ja mugavamaks. Ta rõhutab, et senine kogemus on näidanud, kui suure muutuse tarbijakäitumises võib kaasa tuua väike muutus riiklikul tasandil.

Uutele kodumasinatele kehtestatud maks on aga eelkõige maks seadmetes kasutatavatele ohtlikele kemikaalidele, mida on klassifitseeritud tervistkahjustavate või isegi kartsinogeensetana. Näiteks läheb sinna alla broomitud leegiaeglusti, mida lisatakse mobiiltelefonide plastkesta. See maks võib kodutehnika hinda kergitada kuni 200 Rootsi krooni võrra (u 21 €). Kodumasinate tootjate jaoks on see motivatsiooniks vähendada seadmetes ohtlikke kemikaale – keskkonnasõbralikumaid kodumasinaid on võimalik müüa sel juhul madalama maksuga ehk ostja jaoks odavama hinnaga.

Nende muudatuste eesmärk on suunata väikeste sammude haaval tarbijaid käituma vastutustundlikumalt ning tegema igapäevaselt valikuid, mis on väiksema mõjuga keskkonnale. Rootsis on selliste suunamiste osas juba üsna rikkalik kogemustepagas. Tarbijakäitumist mõjutatakse näiteks pensionifondi valikute ning liiklusmaksu näol.

 

Kvaliteetsemate toodete eelistamine ja tööturu parandamine

Kuna tänapäevane valdav majandusmudel on üles ehitatud tarbimise pidevale kasvule, siis on loomulik, et Bolundit intervjueerinud ajakirjanik küsis vältimatu küsimuse: kas minister ei karda, et vähenenud tarbimine kahjustab majandust? Bolund vastas, et ta ei oota, et inimesed hakkavad üldse asjade ostmist vältima, küll aga loodab ta, et see suunab inimesi eelistama kõrgema kvaliteediga tooteid, kuna nende parandamine muutub taskukohasemaks.

See maksumuudatus on suunatud eelkõige odavate madalakvaliteediliste kaupade ületarbimise vastu. Kuna asjade parandamine vajab enam tööjõudu kui nende automatiseeritud tootmine, siis loodetakse sellest muudatusest ka tuge kohalikule tööjõuturule uute töökohtade näol. Asjade parandamine vajab oskustöölisi, kellel ei pea olema tingimata kõrge akadeemiline haridustase, kuid see-eest head käelised oskused. Loodetakse, et see leevendab sisserännanud immigrantide võimalusi tööturul. Ning loomulikult toimub asjade parandamine eelistatavalt kodukohas, sellist tööd ei saa allhankena suunata arengumaadesse.

 

Tarbijad soovivad olla osa muutusest

Bolundi sõnul on Rootsis suudetud üldist kasvuhoonegaaside emissiooni vähendada päris edukalt – 1990-ndate algusest saadik 23%. Olulist rolli mängib selles asjaolu, et enam kui pool elektrienergiast toodetakse taastuvatest ressurssidest. Rootslaste tarbijakäitumine liigub seni aga ökoloogilise jalajälje vähendamisele vastupidises suunas. Kuna Rootsi eesmärgiks on olla jätkusuutlikkuse juhtfiguur maailmas, siis on keskkonnasõbalike kaupade tarbimise soodustamine ning olemasolevate toodete jätkusuutlik kasutamine väärtuslik panus selle eesmärgi suunas.

Bolund kommenteerib, et tarbijad on üldiselt huvitatud jätkusuutlikust tarbimisest. Mahetoodangu ja „Õiglase kaubanduse” (Fair Trade) märgistusega toodete müük on viimastel aastatel kasvanud 40%, mis on märkimisväärne näitaja. Samuti näeb Bolund positiivse arenguna jagamismajanduse kasvu, mis soodustab ressursside jagamist nende omamise asemel. Isegi moetööstus on märganud tarbijate eelistusi ning näiteks kauplustekett H&M teeb pidevalt tööd selle suunas, et vähendada tootmise keskkondlikku jalajälge.

 

Sarnased arengud ja traditsioonid teistes riikides

Rootsi on mitmel kombel suunanäitaja, kuid ei ole kahtlemata ainus riik maailmas, mis on tunnustanud vajadust arutut tarbimist kuidagi piirata. Näiteks Prantsusmaal võeti 2015. aastal vastu seadus, mis keelustas tootjatel planeeritud vananemise strateegia (toote vananemine on ette plaanitud ja tootesse n-ö sisse programmeeritud selle väljatöötamisest alates). Samuti kohustab see seadus tootjaid pakkuma oma toodangule kaks aastat pärast ostu sooritamist tasuta parandustöid. Sarnase sisuga seadused on vastu võetud ka Saksamaal ja Norras, vähendamaks prügimägedele sattuva kraami hulka ning loomaks töökohti kodutehnika parandamise nišis.

On ka riike, milles asjade parandamine äraviskamise asemel lähtub vanade traditsioonide au sees pidamisest. Näiteks Jaapanis on kombeks purunenud keraamilisi esemeid erilise hoolega taas parandada ning sellele kunstile on oma nimigi antud – kintsugi. Jugaad – hindikeelne sõna, mille otsene tähendus on „häkkimine”, on üle terve India levinud komme. See seisneb selles, et katki läinud asju parandatakse leidlikul viisil ohtralt teipi kasutades. Hollandis on aga saanud alguse liikumine „Repair Café Foundation” mille raames edendatakse kogukondlikke kohtumispaiku, kus naabrid saavad tulla kokku ja aidata üksteisel parandada katkiseid rõivaid, kodutehnikat, mööblit ja muud taolist. Amsterdamist alguse saanud idee on tänaseks levinud 29 riiki.

Ka meil tasub sellest inspiratsiooni ammutada ning pöörduda vanemate põlvkondade poole, uurimaks, kuidas parandati asju nõukogude ajal, kui see oli üldlevinud kombeks. Neil on kindlasti hea meel oma mälestusi jagada ning me võime õppida nii mõnegi väärtusliku nipi, kuidas vähendada vajadust uute asjade soetamiseks ja vanu asju targasti edasi kasutada.

 

Allikad: WeForum, CNN, The Guardian

Foto: Yacht Ruby Rose

 

Toimetas Katrin Suik

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6