Foto: Shutterstock

“Ma olin vaese inimese mõtlemise lõksus aastakümneid, sest ma kasvasin üles vaestes oludes. Kord kirjutas mulle üks võõras inimene, et mida sina ka raskustest tead – sa oled sündinud, kuldlusikas suus, rikkurite võsuke. Ma naeran sisimas ikka ja jälle, kui see mulle meelde tuleb. Mu isa oli kirikuõpetaja (on siiani) ja ema mängis kirikus orelit. “Meil ei ole selleks raha!“ oli mantra, millega ma üles kasvasin ja pärast ellu astusin. Ma säästsin kogu aeg, lugesin sente, ja korrutasin sama joigu “Mul pole selleks raha! See on liiga kallis. Tuleb kokku hoida.”,” kirjutab ettevõtja, kirjanik ja joogaõpetaja Pamela Maran.

Kui mu sõpruskonda tekkis edukaid inimesi, kelle mõtlemine rahast ja suurtest projektidest oli kardinaalselt teine, hakkas nende mõtlemine aastatega ka mulle külge. Esiteks, ma lõpetasin korrutamise, et mul pole raha, ja teiseks ma ei muretsenud enam selle pärast, kui pidin raha välja andma.

Ma ei ütle, et mu sissetulekud on nüüd suured, aga mul puudub paaniline mure raha pärast. See andis mulle vabaduse, mida ükski palganumber iial anda ei saa.

Ma annan raha rõõmuga välja, suure rõõmuga. Nähes nüüd ise vaeva oma tööd luues, ei ütle ma kunagi inimestele, kes teevad südamega asju, et nende toode või teenus on liiga kallis. Palun jätke see meelde – see jutt on tegijale solvav ja paneb kinni teie rahavoo! Iga kord, kui sa korrutad seda repliiki, võtab universum sult rahakotist euro. Kui sa näed laadal ettevõtjat, kes müüb oma käsitööd (keraamika, riided, kudumid, puidunikerdised jpm) või memmekesi müümas roose või märkad hea sõbra kuulutust, et ta korraldab koolitust, siis sinu mitte-tingimine on neile austusavaldus. See, et sa annad neile summa, mida südamega looja küsib, on sinu sõnum neile – sa oled väärt igat senti ja aitäh sulle sinu töö eest. Universum vastab sulle – sa oled väärt igat senti ja sa saad selle, tingimata!

Töötasuks tore seltskond

Paraku leidub väga palju neid, kes seda universumi seadust ei mõista. Olen üleilmses joogaõpetajate tööpakkumiste grupis, kus päris mitmed tööpakkumised kõlavad umbes nii: “Pakume tööd joogaõpetajale, kes peaks andma päevas umbes kaks tundi; lisaks võiks abistada majutuskoha koristamisel, söögi ettevalmistamisel, administreerimisel ja ka turundamisel. Päevas on tööd u 9 tundi, majutus ja söök meie poolt. Tasu me ei maksa, lennupileteid ei kata, viisat samuti ei paku.“

Olen näinud seal kommentaarides inimesi (mitmed neist eestlased) tuliselt hurjutamas, et kui antud tööpakkuja küsib joogaritriidi eest 1500$+, teenides kasumit, siis kuidas nad julgevad küsida kedagi täiskohaga appi, sentigi maksmata? Olgem ausad, et majutuskoha omaniku jaoks ei maksa see ööbimine ega toit suurt midagi.

Olen nende kommentaatoritega sama meelt.

Fotograafid on ilmselt korduvalt saanud pakkumisi, et palun tule sinna pildistama, u viis tundi, tasu me ei maksa, aga me märgime igale poole ära su nime, et sa saaksid reklaamida ennast kui fotograafi (et siis tulevikus veel rohkem tasuta töid teha).

Üks tantsuõpetaja kommenteeris, et nende truppi kutsutakse samamoodi esinema, et tulge tasuta, saate pidu ja toredat seltskonda. Huvitav, kui nad toreda seltskonnaga poodi lähevad, kas selle eest saab ka tasuta saia-leiva ka kätte?

Energia jäävuse seadus

Ma olen väga vabatahtlikkuse poolt, kui me AITAME hädasolijaid ja olen poolt, et vahel tuleb teha tasuta tööd, et luua võrgustikku ja saada kogemusi. Aga kui ettevõte teenib kenasti kasumit ja ta loodab kulusid kokku hoida vabatahtlike rügajate abil, on see ebaaus ja halb energia, mida välja saata.

Ma tellin tihti kaastöid oma kirjastuse projektidele. Olgu selleks kujundajad, kirjutajad, joogalaagri lektorid vms. Alles hiljuti ütlesin ühele kaasautorile, et palun, tõsta hinda – elu on läinud kallimaks ja see, mida me leppisime kokku kaks aastat tagasi, see ei kehti enam tänasel päeval. Ma nägin, et ta teeb oma tööd hästi, korrektselt, kiiresti, ja mul on piinlik talle vähe maksta. Mul on kahju, et mu ettevõte VEEL ei tooda nii palju käivet, et ma saaksin kõigile kaastöölistele veel rohkem maksta, mida ma väga tahaksin. Ma teeks seda hea meelega, aga annan oma panuse võimaluste tasemel ka praegu. Kui ma ei anna raha välja, siis see ei tule ka sisse. Ma ei saa teenida kasumit, kui ma ei panusta välja. See on energia jäävuse seadus!

Ma annan hea meelega toidukohtades jootraha, kus on olnud suurepärane teenindus. Annan ka soengumeistritele, käsitöötoodete müüjatele jne, kui ma näen, et nad ei küsi hinda, mida nad väärt on. Ja väga paljud ei tea seda, et nad on rohkemat väärt ning nad PEAKSIDKI rohkem tasu küsima.

Maksa tänutundes ja rõõmuga

Kõik need, kes hädaldavad, et oi, see on kallis, too on kallis, liiga kõrge hind jne – need jäävad energeetilisse lõksu, kus nad ei taha raha välja anda ja raha ei taha täpselt samamoodi ka sisse tulla. Mida kitsim sa oled, seda kitsim on maailm sinuga.

Ma tean paari inimest, kes maksavad tegijaile rohkem kui küsitud on. Kord tellisin joogamatte soodushinnaga. Üks tellijatest maksis mati eest rohkem, öeldes selgituseks: “No, kogu selle sebimise ja jamamise eest.“ Teisel korral maksis ta rohkem treeningute eest, milles ta osales. Ta on fotograaf ja ilmselt saab aru oma higiga loodu hinnast. Olgu selliste armsate hingede lahkus õnnistatud ja universumist kuhjaga tasutud! Ma loodan, et see tuleb teile tagasi.

Anna raha välja ja raha tuleb sisse.
Maksa tänutunde ja rõõmuga inimestele, kes teevad oma tööd. Isegi siis, kui see asi on tõesti sinu jaoks kallis (aga sa väga tahad ja oskad sellest tõelist rõõmu tunda) – anna ja jaga.
Sa näed, et midagi muutub, sest sa tegid midagi uut, senisest teisiti. Nii saab ka tekkida midagi uut.
Raha tuleb.
Tuleb.

Pamela Maran

Pamela Marani lugudel saab silma peal hoida tema lehel: Sleeping Yogini 

Tutvu ka Pamela Marani raamatuga “Eesti vanaemade lood ja salatarkused” (2018)