Foto: Pixabay / Bru-nO + Erik Peinar / Riigikogu.ee + Canva.com

Sel kolmapäeval ilmus Eesti Ekspressis praeguse riigikogu liikme ja endise perearsti Karmen Jolleri emotsionaalne artikkel „Karmen Joller: terviseametil peaks häbi olema. Te pole midagi teinud, et libameditsiini harrastavate arstide tegevust piirata“, milles ta on kuri, et „uhuutajaid“ pole Eestis ära keelatud. „Terviseameti esindajal peaks häbi olema: Eesti Ekspressile antud vastuses lükatakse vastutus enda pealt ära ja öeldakse, et mitte midagi teha ei saa. Saab küll teha, ka ilma praegusi seadusi muutmata. Libameditsiin tapab. Pilatus pesi ka käsi enne süütu inimese hukkamist, mäletate?“. Jah, aga värskelt mäletame hoopis seda, milliseid ebaseaduslikke meetmeid kasutati plaandeemia ajal, et sundida rahvast ennast kahtlase eksperimendi käigus “elupäästva imeravimiga” süstima. Revo Jaansoo tuletab Jollerile ja kõigile haugi mäluga asjapulkadele meelde, milliseid meetmeid siis propageeriti.

Kõik Eesti Vabariigis ajaperioodil 2020–2023 kehtestatud meetmed – COVID-i vaktsiinipassid, farmatseutilised nõuded jmt, kõik see on olnud selgelt ebaseaduslik juba vähemalt alates 1991. aastast, kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 26. septembril 1991 tegi otsuse ühinemisest rahvusvaheliste lepingutega ja ratifitseeris lepingu, mida tuntakse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktina (OHCHR), mida reguleerib ÜRO Inimõiguste Ülemvoliniku Amet (Office of the United Nations High Commissioner for Human Rights).

Kas meditsiinilised katsed on seaduslikud?

OHCHR artikkel 7 sätestab, et „kellegi suhtes ei tohi rakendada piinamist või julma, ebainimlikku, tema väärikust alandavat kohtlemist või karistust. Muu hulgas ei tohi ühtegi isikut tema vabatahtliku nõusolekuta allutada meditsiinilistele või teaduslikele katsetele“.

KÕIK meditsiinilised ravimeetodid on ALATI eksperiment, milles mitteosalemise kaitse on ette nähtud igale inimesele OHCHR artiklis 7.

Kuigi rahvusvahelise lepinguna on OHCHR riigisiseses õigusnormihierarhias formaalselt Eesti põhiseaduse § 123 madalamal, on konventsiooniõiguste järgimine riigi poolt endale võetud rahvusvaheline kohustus „sõltumata riigipiiridest“. Põhiseaduse ülimuslikkuse klausel sätestab, et põhiseadus, selle alusel tehtud seadused, määrused ja korraldused ja selle alluvuses sõlmitud lepingud moodustavad „maa kõrgeima seaduse“ ja on seega ülimuslikud mis tahes vastuoluliste riigi alamaastme õigusnormide suhtes.

Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikkel 7 on Nürnbergi koodeks, mille kohaselt on ebaseaduslik survestada kedagi osalema inimestega tehtavates meditsiinilistes eksperimentides.

Lühidalt öeldes on Nürnbergi koodeks inimkatsete teaduseetika põhimõtete kogum. See sündis mehhanismina, mis tagab, et arstide toime pandud hävitavad meditsiinilised ja tervisega seotud eksperimendid ja julmused ei korduks enam kunagi.

Tuletan meelde Nürnbergi koodeksit

Nürnbergi koodeksi 10. punkt kehtis kohtuotsuse osas (USA vs Karl Brandti jt kohtuprotsessi juhtum) pealkirjaga „Lubatavad meditsiinilised katsed“.

1. Inimese vabatahtlik nõusolek on absoluutselt hädavajalik.
2. Eksperiment peaks andma ühiskonna hüvanguks viljakaid tulemusi, mida ei ole võimalik saavutada muude uurimismeetodite või -vahenditega ning mis ei ole oma olemuselt juhuslikud ja ebavajalikud.
3. Katse peaks olema kavandatud ja põhinema loomkatsete tulemustel ning teadmistel haiguse või muu uuritava probleemi loomulikust kulgemisest, et eeldatavad tulemused õigustaksid katse läbiviimist.

Esimene punkt hõlmab ka järgmist:

1. Inimese vabatahtlik nõusolek on absoluutselt hädavajalik.

See tähendab, et asjaomasel isikul peaks olema õigus- ja teovõime nõusoleku andmiseks; ta peaks asuma sellisel positsioonil, et saaks kasutada vaba valikuõigust ilma ühegi jõu, pettuse, sunni, liigse venitamise või muu varjatud sunni või sekkumiseta; ning tal peaksid olema piisavad teadmised ja arusaamine asjaomase teema elementidest, et ta saaks teha mõistva ja teadliku otsuse.

Niisiis on selge, et mitte ainult ei tohiks anda nõusolekut patsientidele või neile, kes saavad ravi, vaid neil peaks olema ka vaba valik, kas seda teha või mitte teha ilma sunni või pettuseta.

Perearst Joller on Covid-19 farmatseutilisi tooteid reklaaminud „ohutu ja tõhusana“, mis kujutab endast pettust ja /või pettuse vormi, sest need olid eksperimentaalsed ravimeetodid, mis olid lubatud spetsiaalsete tervishoiumeetmete ja -asjaolude alusel.

Pettus on olnud ka asjaolu, et Joller on varjanud tahtlikult või tahtmatult, et geneetiliselt muundatud organismidega tegelemiseks on jäetud vajalikud litsentsid hankimata: vt Pfizeri ja Moderna monovalentsed ja kahevalentsed Covid-19 tooted, liigne sünteetiline modDNA saastumine Pfizeri ja Moderna monovalentses ja kahevalentses Covid-19 toodetes: OGTR Letter of Demand – 4 July 2023-1.pdf (hubspotusercontent-na1.net). Lk 1–30.

Eksitav info “vaktsiinide” kohta ja vaktsineerimise varjatud sund

On selge, et mitte keegi ei tohi märgistada, pakendada, ravida, töödelda, müüa ega reklaamida ühtegi preparaati viisil, mis on vale, eksitav või petlik või mis võib luua eksliku mulje selle iseloomu, väärtuse, koguse, koostise või ohutuse kohta. Covid-19 “vaktsiini“ reklaamimine viisil, mis viitab sellele, et see on vastanud „samadele kvaliteedi- ja ohutusstandarditele nagu mis tahes muu kasutatav vaktsiin“, ei näita, et seda on testitud täielikult loomadel, see kiideti heaks kiirustades ja seda manustati erakorralise korralduse alusel ning see oli geenimanipulatsiooni eksperimentaalne toode, mis erines tavapärastest vaktsiinidest.

Paljusid on sunnitud vaktsineerima; ja paljud, kes keeldusid, vallandati nende ametikohtadelt. Sellisena nõustusid paljud inimesed menetluse vastuvõtmisega, kartes, et nad vallandatakse, kui nad keelduvad.

Suuresti ignoreeris dr Joller ka kolmandat Nürnbergi koodeksi punkti: „Katse peaks olema nii kavandatud kui ka põhinema loomkatsete tulemustel“. Mõne Covid-19 “vaktsiini“ puhul tavapärane loomkatsete etapp puudus.

Kas sulle selgitati “vaktsiini” olemust ja küsiti nõusolekut?

Nürnbergi koodeksit ei ole ametlikult tervikuna seadusena vastu võtnud ükski riik ega eetikana ükski suurem meditsiiniliit, aga sellegipoolest on selle mõju ülemaailmsele inimõigustealasele õigusele ja meditsiinieetikale olnud suur. Näiteks selle teadva nõusoleku põhinõue üldtunnustatud ja seda on rahvusvahelises õiguses väljendatud ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti (7) artiklis 1966.“ (vt Viiskümmend aastat hiljem: Nürnbergi koodeksi tähtsus).

Teadlik nõusolek, tuginedes konkreetselt Nürnbergi koodeksile, on aluseks ka inimestele suunatud biomeditsiiniliste uuringute rahvusvahelistele eetilistele suunistele, mis on Maailma Terviseorganisatsiooni ja Rahvusvaheliste Meditsiiniteaduste Organisatsioonide Nõukogu välja kuulutatud uusimad juhised (1993).

Kuna kedagi ei tohi allutada ilma tema vaba nõusolekuta meditsiinilistele või teaduslikele eksperimentidele, toob see selgelt välja inimeste õiguse mitte lasta ennast vaktsineerida – kindlasti mitte eksperimentaalsete vaktsiinidega nagu Pfizeri, Moderna ja teiste Covid-19 ravimeid pakkuvate ravimifirmade omad on. Iga isik või üksus, kes selliseid eksperimentaalseid ravimeid teiste suhtes jõustab, rikub otseselt seda seaduslikku õigust ning seega võib tema suhtes kohaldada kohtumenetlust ja võimaluse korral kohtu alla anda.

Milles seisnevad Jolleri eksimused

Järgnevalt selgitan allpool, kuidas Joller on rikkunud Nürnbergi koodeksit mitte ainult ühes aspektis, vaid paljudes.

1. Informeeritud nõusolek meditsiinilises eksperimendis osalemiseks. Esimene Nürnbergi koodeksist tulenev põhimõte on valmisolek ja informeeritud nõusolek, et isik saab ravi ja osaleb eksperimendis. Aga kui Joller meedias COVID-19 “vaktsiini“ esitles ja riik alustas isikute “vaktsineerimist“, siis arstina ta avalikkuses nõusoleku küsimise õigust ei tutvustanud.

2. Alternatiivsed ravimeetodid – koodeksi põhimõtet järgides on kohustus täpsustada ja soovitada patsiendile mitut ravialternatiivi, kirjeldades üksikasjalikult meditsiinilist protsessi (ja kõike, mis selles sisaldub), samuti eelised ja puudused/kasu ja riskid, mis esinevad igas ravis, et võimaldada tal teha arukas isiklik otsus, millist ravi ta eelistab. Nagu öeldud, selle valiku peab tegema inimene ise. Ent nagu näha, ei suuda Joller jätkuvalt olemasolevaid alternatiivseid ravivõimalusi hingamisteede haiguste raviks esitada: alternatiivravi on dr Jollerile „uhhuu“. 

3. Katse viiakse läbi, et vältida kannatusi või kehavigastusi. Teadaolevalt on “vaktsineerimisravi“ põhjustanud ka palju surmasid, vigastusi ja tõsiseid tervisekahjustusi (sealhulgas invaliidsus ja halvatus). Vaatamata sellele ei ole dr Joller kordagi esitanud taotlust vaktsiinide põhjalikumaks uurimiseks. Puuduvad täielikud (ausad) aruanded surmade arvu või tervisekahjustuste kohta – seda võibki eeldada sellises meditsiinilises protsessis, milleks on üldsuse hüvanguks eksperimendis osalemine.

4. Katset ei tohi läbi viia, kui on alust eeldada, et tekivad tõelised vigastused või surm. Paraku kuuleme me andmeid selle kohta vaid suuliselt ja suhtlusvõrgustikes või alternatiivsetes kanalites, mitte kunagi ametlikes meditsiinilistes suunistes. 

5. Katse eest vastutav isik peab olema valmis lõpetama eksperimendi mis tahes etapis, kui tal on tõenäoline põhjus arvata, et see põhjustab vigastusi, katses osaleja puuet või surma. On juba tõestatud, et Covidi vaktsiinide tagajärjel esines (lugematul arvul) vigastusi, invaliidistumist ja tervisehäireid, mida moepärast loodud vaktsiinikahjustuste fond „ei suuda piisavalt tõendada“ ning vaikimisi jätkatakse vaktsineerimist edasi.

Revo Jaansoo