Telegrami eksperiment on läbi: miinimumpalgaga ei elata, vaid püsitakse elus

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

18. oktoober 2013 kell 17:37



kokkuhoidTänasega saab läbi kuu aega kestnud eksperiment, mille käigus kolm poliitikut elasid Telegrami palvel miinimumpalga eest, mis ilma maksudeta tähendab 272,93 eurot. Eksperimendis osalesid Lasnamäe linnaosavanema keskerakondlasest abi Jaanus Riibe, valimisliidu Igatsus Osaluse Järele liige Jaanus Raim ja Üle-eestilise Valimisliidu liige Agnes Kallit. Kui meestel läks rahadega päris kitsaks (Raim ületas eelarve ligi 100 euroga), siis naisosaleja on harjunud kasinalt läbi saama, kuid ka tema on seisukohal, et näiteks lastega koos elades kindlasti miinimumpalgaga hakkama ei saa. Kuu aja jooksul toimunut ja osalejate eelarveid saad vaadata Telegrami blogist. Oodatult päädis eksperiment tõdemusega, et miinimumpalga Eestis ära ei ela.

 

Kas miinimumpalga eest on võimalik elada inimväärselt, kui pead selle eest tasuma ka üüri, kommunaalkulud ja pidama ülal perekonda?

 

jaanus riibe

Jaanus Riibe: Miinimumpalgaga ei elata, vaid püsitakse elus. Kui ma oleksin pidanud eelarvesse lisama ka oma perekonna, siis ma ei oleks suutnud toime tulla. Lapse mähkmed näiteks maksavad 18–19 eurot pakk ja selliseid pakke kulub iga kuu kolm tükki. Seda jada võiks lõputult jätkata.

 

jaanus raim



Jaanus Raim: Ainuüksi Tallinna ühistranspordi süsteemi tõttu on võimalik pealinnas toime tulla märkimisväärselt odavamalt ning saavutada sama ajaga rohkem – busside/trollide/trammide sõidugraafik on nii tihe, et peatustes ootamisele praktiliselt aega ei kulu ja sõiduaegu pole enamasti vajagi vaadata. Milline kontrast võrreldes näiteks linna piiridest väljapoole jääva Harjumaaga!

 

agnes kallit

Agnes Kallit: Nii nagu ma “puust ja punaseks” ette näitasin, ongi võimalik elada. Kahekesi koos on see võimalik isegi miinimumpalgast ja pensionist. Hoopis üksi elamine on luksus.

Kuid lapsega koos ei oleks võimalik miinimumpalgast elada. Olen kunagi mõnekuiseid perioode elanud koos lapsega odavas üürikorteris miinimumpalgast väiksema raha eest (oled veel ju haige ka pidevalt ja raha on veel väiksem). Päeva peale jäi 25 krooni kahe peale. Lõpuks ma ei saanud enam hakkama. Enda ellujätmiseks pidin lapse ära andma isa juurde kasvatada.

 

Kas see eksperiment pani sind miinimumpalgale uue pilguga vaatama?

Jaanus Riibe: Mul on maapiirkondades palju tuttavaid, kes saavad just sellist palka ja mingeid illusioone selles suhtes enne eksperimenti mul ei olnud ka. Kusjuures maal elamine ei ole ka odavam. Vaadake toidu ja esmatarbekaupade hindu maapoodides; transpordi peale läheb maal rohkem kui linnas ja küttepuude hind on kallis. Küsimus: kuidas oleme oma riigi arenguga jõudnud punkti, kus inimeste palgad on riigi kallidusega võrreldes liiga väikesed? Miks peab lihtne eestlane elama mitu korda halvemini kui keskmine kreeklane?

Jaanus Raim: Eksperiment ei pannud mind miinimumpalgale küll varasemaga võrreldes teisiti vaatama, pigem oli vahva taas kogeda, et treenitus ei ole kadunud, see tähendab, et tulen endiselt toime (tarbimisühiskonna mõõtkava kasutades) väikeste kulutustega – see oli ka kõige suurem positiivne avastus minu jaoks. Huvitav oli ka see, et otseselt toidule kulus isegi kingitusi kulude sisse arvates vaid sadakond eurot (u 3 eurot päevas) – 75% rahast läks kommunaal- ja muudele teenustele. Kindlasti ei saa neid tulemusi üldistada teistele inimestele – näiteks maapiirkondades puuduvad üliodavad turud ja allahindlused ning ka transport on maal mitu korda kallim jne.

Agnes Kallit: Ei olnud midagi uut, sest nii ma elangi. Miinimumpalgast jäi mul midagi ka üle, mille saan üürirahaks maksta elamise eest.

 

Mida sina miinimumpalga suhtes ette võtaksid, kui sulle antaks võimalus Eestis sellega tegeleda: kui suur peaks olema miinimumpalk Eestis, arvestades seda, et meie hinnad rikkamatele riikidele, sh Soome ja Saksamaa, just alla ei jää?

Jaanus Riibe: Miinimumpalka tuleb tõsta, kuid selle kõrval ei tohiks ära unustada ka varjatud hinnatõusu: elektriaktsiisid ja muud maksutõusud. Peaksime Eestis neid asju kõiki koos vaatama, sest muidu juhtub nii, et ühelt poolt tõstetakse küll palka, kuid teiselt poolt korjatakse see kõrgema maksukoormusega tagasi. Inimeste palk ja sissetulekud peavad olema poliitiline prioriteet.

Jaanus Raim: Minu arvates ei ole ametliku miinimumpalga tõstmine lahenduseks. Häda on pigem selles, et üldse eksisteerib inimesi, kes on sattunud niisugusesse olukorda, et on sunnitud 300-eurose kuupalga eest kaheksa tundi päevas ja viis päeva nädalas töötama. Ametliku miinimumpalga tõstmine tekitaks praegustes oludes vaid töötust.

Lahenduseks oleks hoopis see, et ka väiksema (majandusliku, poliitilise, sotsiaalse jms) kapitaliga ühiskonnaliikmed saaksid oma ühiskonna korraldamisel kaasa rääkida ning seega selle sõna “ühiskond” jutumärkidest välja tõsta. Kui ka sellised väiksema kapitaliga inimesed omaksid mingitki otsustusõigust, et oleks miinimumpalk enam üldse teemaks. Nagu ei ole see teemaks ka praegustele otsustajatele.

Agnes Kallit: Ükskõik kui suur ta oleks, inimesed siis selle suure palgaga muudkui reostavad planeeti. Uuringu järgi ei toitu rikkamad inimesed tervislikumalt ja suure rikkusega tehakse ka väga palju kurja.

Mina kaotaksin miinimumpalga ära. Ka lapsetoetused ja igasugused muud toetused on vaestele. Niikaua, kui vaestel on võimalik olla vaene, nad seda on. Looksin (loongi) sellise ühiskonna, kus jagatakse vastavalt inimese vajadustele. See selgitatakse välja ja õpetatakse inimest, kui ta ise ei oska. Ka söömise ja joomise koha pealt!

Joodiklust propageerib ka näiteks presidendi institutsioon – vastuvõtul näidatakse, kuidas “peab” elama ja peab jooma veini. Mis puutub sotsiaalmaksudesse, siis miks ma peaksin kinni maksma end paksuks söönud inimeste südamerütmihäirete ravimise kulud? Miks ma pean maksma joomise tõttu töövõimetute inimeste elamistoetuse? Mina pean sellest kõigest loobuma ja veel maksma nende lõbu kinni.

Võimuvalitsused ei saa teha adekvaatseid otsuseid, olles ise alkoholisõltlased. Tubakasõltlased. Rämpstoidusõltlased. Ülekaalulised. Kui ravimitööstust on vaja toita. Inimesed on nii mugavaks muutunud, et isegi täiskasvanud inimesed ei oska enam omavahel korralikult suhelda, laste kasvatamisest rääkimata. Näiteks meie algatus Teeme Koos korraldab kokkusaamisi, kus osalejad saavad välja rääkida kõik oma mured ühiskonna toimimise teemal ning möödunud laupäeval lõime Viljandis üle-eestilise kodanikuaktivistide võrgustiku. Ehk on sellised kodanikualgatused üks tee lahenduste juurde.

 

Midagi positiivset ja midagi negatiivset eksperimendiga seoses?

Jaanus Riibe: Sõin iga päev suhteliselt ühekülgset toitu. Makarone või külmutatud toitu ei soovi enam ilmselt pikemat aega. Kuid sellest hoolimata on meie hulgas palju inimesi, kes peavad nii toime tulema aastast aastasse. Mõelgem: mis motiveerib neid inimesi igal päeval tööle minema ja ainult peavarju või toidu eest firmaomanikele kasumit tooma?

Eestis kasvab ebavõrdsus. Olen näinud ettevõtjaid, kes maksavad oma töötajatele miinimumpalka, kuid samal ajal see sama “maksejõuetu ettevõtja” sõidab hirmkalli autoga ja käib supelrannas skuutriga kihutamas. Arusaam, et ettevõtete edust võiksid osa saada ka töötajad, alles juurdub.

Jaanus Raim: Kõige suurem negatiivne avastus oli minu jaoks, et miinimumpalga eest ei ole võimalik tasuda ka mitte kõige väiksemaidki ettenägematuid kulutusi. 300 euroga võib olla võimalik hästi toime tulla vaid niikaua, kuni kõik plaanikohaselt hästi sujub. Kui peaks midagi halvemini minema (õnnetused, haiguste või sõltuvuste ägenemine jms), tuleb kas võlgu võtta või…

Agnes Kallit: Eksperimendis osalemine andis mulle võimaluse jälle inimestega kontaktis olla. Koos mõtelda. Facebookis on meil grupp, kuhu tulge koos mõtlema, “Koosmõelda on mõnus!” nime all.

 

Lõpetuseks – midagi positiivset Telegrami lugejatele?

Jaanus Riibe: Tänan kõiki Telegrami lugejaid, kes elasid eksperimendile kaasa ja jälgisid meie tegevusi. Eesti tulevik on meie endi kätes – esimene võimalus seda tugevalt mõjutada on juba sel pühapäeval valima minnes.

Jaanus Raim: Aitäh Telegrami lugejatele ja eksperimendi kaasosalistele pideva kaasaelamise ning väga-väga huvitava tagasiside eest – ei oleks varem osanud aimata, et inimesed nii põnevalt mõtelda võivad!

Tänan ka Telegrami eksperimendis osalemise võimaluse eest ja eelkõige selle eest, et ta on niisugune, nagu ta on – ikka ja jälle juhtimas tähelepanu sellele, et oleme ebakindlad, vormitavad olendid, kes eelistavad uskuda pigem seda, mis neile on öeldud, kui omaenda tajusid ja mõistust.

Agnes Kallit: Elu ei pea raske olema. Saab sisse seada aktiivse rütmi ja koos teiste rütmikatega tantsida. Tantsime!

Kes soovib, võib mind Facebooki sõbraks lisada, siis ma ei kao kuhugi.

 

 

Telegrami eksperimendi leiad siit.

Fotod: psmag.com, erakogud

 

Toimetas Mariann Joonas

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.