Šamaanivana: jõulupühade šamanistlikud juured

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

25. detsember 2020 kell 16:42



Kas oled kunagi mõelnud, miks me tänapäevases jõulutraditsioonis teeme neid asju, mida teeme? Mis on jõulupuu, tähe, kaunistuste ja eredalt pakitud kingituste päritolu? Kust tuleb idee jõuluvanast, kes lendavate põhjapõtrade ja võlusaaniga ümber maakera tiirleb, trotsides nii aega kui ka ruumi, et toimetada maailma lastele rohkelt jõulukinke? Ja mis ajast alates oli jõuluvanal midagi pistmist Jeesuse sünniga? Kust need lood pärinevad ja mida me tegelikult jõuluhommikul tähistame?

Vastused nendele küsimustele pole sugugi nii ebatõenäolised ega isegi varjatud. Sa pead lihtsalt teadma, kust otsida. Ja esimene koht, kuhu me vaatame, on põhjapoolus, mis asub iidses Siberis, maailma tipu lähedal. Lugu jõuluvana ja tema tõenäolise päritolu kohta algab seal, kus ta väidetavalt elab: külmas põhjalas.

 

Siberi evengid

Sellel talvisel imedemaal, kui lähed jõuluvana otsima, ei pruugi sa teda ega päkapikkude salatehast leida – küll aga leiad põliselanike rühmitusi, kes on pärit Siberist. Nende kultuuride hulgas on põhjamaised tunguusid, keda nimetatakse evenkideks. Evengid olid valdavalt nii kütid-korilased kui ka põhjapõdrakasvatajad. Nende ellujäämine sõltus suuresti nende kodustatud põhjapõtrade tervisest ja elujõust. Põhjapõder pakkus evenkidele ja teistele põhjamaistele hõimudele kõike alates rõivastest, ehitusmaterjalidest, kondist ja sarvedest tehtud tööriistadest, transpordist (jah, nad ratsutavad põhjapõtradega!), piimast, lõpetades kultuurilise ja religioosse inspiratsiooniga.

Evengid olid ka šamanistlik kultuur. Sõna “šamaan” juured pärinevad tunguusi sõnast saman, mis tähendab “see, kes tunneb või tunneb vaime”. Paljud klassikalised šamanistlikud tunnusjooned, mis hiljem kogu maailma kultuurides kajastuvad, dokumenteeriti algselt Vene ja Euroopa maadeavastajate poolt, jälgides tunguuside ja nendega suguluses olevate inimeste usuelu. See hõlmab kolme maailma süsteemi, šamaanirännakut või hingelendu, muutunud teadvuseseisundite kasutamist, animistlikku usku vaimudesse ja nii edasi.

 



Amanita Muscaria jõuluvana

Märkimisväärne aspekt sellel ajal ja selles maailmaosas harrastatud šamanismist oli seotud Amanita muscariaga, mida nimetatakse ka kärbseseeneks. Seda seent tuntakze tänapäevases maailmas kui Alice Imedemaal võluseent. Need iidsed inimesed pidasid seda väga pühaks ning šamaan ja teised kasutasid seda tseremoniaalseks ja spirituaalseks otstarbeks. Amanitas – nagu piltide järgi aru saad – ulatub erkpunasest ja valgest kuni kuldoranži ja kollaseni. Need kasvavad ainult teatud tüüpi igihaljaste (evergreen) puude all. Nad loovad sümbiootilise suhte puu juurtega, mille energiavahetus võimaldab neil kasvada. Ühe teadaoleva iidse tõekspidamise järgi oli seen tegelikult puuvili. Seemne puudumise tõttu usutakse ka, et kärbseseen oli jumalik – omamoodi neitsilikult sündinud püha taim.

Ehkki intensiivselt psühhoaktiivsed, on kärbseseened ka mürgised. Üks viis toksilisuse vähendamiseks ja psühhoaktiivsuse suurendamiseks oli nende kuivatamine. Seente kogumisel korjasid inimesed hunnik seeni igihaljaste puude alla ja ladusid neid piki oksi, jätkates seente korjamist teiste puude all. Tulemuseks oli midagi, mis meenutas väga moodsat jõulupuud: igihaljad puud, mille oksad on täis erkpunaseid ümaraid “kaunistusi” – antud juhul pühasid seeni. Seansi lõpus käis šamaan või viljakoristaja ümber iga seenekoha ja pani kõik ühte suurde kotti. Kas see meenutab sulle midagi?! Vähe sellest, räägib traditsiooni lugu, kuidas šamaan külastas seda suurt kotti kandes oma rahva kodusid ja toimetas neile seeni. Seejärel jätkasid nad kuivatamisprotsessi, riputades need tule kõrval olevasse sokki!

  

 

Amanita Muscaria põhjapõder

Teine võimalus võluseente toksilisuse vähendamiseks on inimese filtreerimissüsteem. Kehast läbivad toksilised elemendid filtreeritakse ilmselt maksa poolt ja tulemuseks on uriin, mis sisaldab veel terveid psühhoaktiivseid elemente. Nii jõid nad filtreeritud uriini. Kuid see on ainult poolik lugu. Kusagil selle praktika müütilistes juurtes asub põhjapõder. Sest ka põhjapõdrad armastavad neid seeni. Nad kaevavad läbi lume, et neid süüa, ja pärast seda joovad nad ka oma uriini. Nii et võib-olla oli üks esimestest šamaanidest tunnistajaks põhjapõdra armusuhtele selle omapärase seenega – samuti tema kalduvusele oma värskelt kolletunud lund süüa – ja nägi, kui omapäraselt ta romantika kuumenedes käitus. Šamaan ei suutnud uudishimu ohjeldada ning tegi seda, mida pidi tegema: sõi kollast lund kõigepealt ise … ja kahtlemata mõistis seejärel sügavat tarkust ja maagiat mitte ainult seenes, kuid ka põhjapõdras. Ja nii algas ka see romantika…

Kuigi see võis juhtuda antiikajal, seos põhjapõdra, seene ja šamanismi vahel on ilmne. Kärbseseene mõju all nähtav väga levinud nägemus on just nimelt lendamine. Ilmnevad drastilised aja ja ruumi moonutused. Nähakse mitte ainult lendamist, vaid ka muid asju … näiteks põhjapõtru. Siinkohal pole seoseid keeruline luua. Šamanistlikud inimesed peavad oma keskkonnast sügavalt lugu. Nad õpivad looduse maagilisi ja müstilisi omadusi ning omistavad maagia kandjatele sageli suurt tähtsust ja pühadust. Mõne taolise iidse Siberi rahva jaoks oli sellise väe allikaks põhjapõder ja püha seen. See, et põhjapõtradel on võime lennata, ilmneb mitte ainult nägemusest või nende selgelt muutunud teadvuseseisundist, vaid ka tarkusest, mida põhjapõdrad pakkusid šamaanidele seeni süües ja juhatades neid seda jäljendama.

Lennata ei suutnud mitte ainult põhjapõder, vaid ka šamaanid. Nagu mainitud, on šamaanirännak või hingelend šamanistlikus praktikas ja eriti muistses Siberi kultuuris olulisel kohal. Vaimudega suhtlemiseks pidi šamaan olema suuteline siit ilmast lahkuda ja nende omasse siseneda. Selleks projitseeris ta oma vaimu füüsilisest maailmast mittemateriaalsesse. Nad vajasid väge, et seda iseseisvalt teha, või kasutasid selleks vaimset teejuhti. Šamaanide seas on väga tavapärane luua suhteid lindudega, kuna neil on võime lennata. Kuid millist looma on põhjapoolusel veelgi sobilikum kasutada kui maagilist lendavat põhjapõtra?

 

Maailmapuu ja Põhjanael

Šamaanirännakus on veel üks komponent, mis vastab meie jõuludele ja see on seotud sellega, kuidas nad teistesse maailmadesse sisenesid. Šamanistlik kosmoloogia koosneb sageli kolmest maailmast: alumisest, keskmisest ja ülemisest. Kolme maailma ühendab kosmiline telg, mida tuntakse ka maailmapuuna. Maailmapuu toimis sillana või portaalina, mis võimaldas šamaanil ja vaimudel kolme maailma vahel liikuda. See oli nii värav kui ka maantee. Vana-Siberis oli sama puu, mis kandis vilja ka amanitasele, maailmapuu sümboliks. Evengid ja teised põliselanike hõimud elasid ümarate, tipisid meenutavates elamutes, mida nimetatakse jurtadeks. Mõnikord panid nad tseremoonia eesmärgil oma jurtadesse männipuu, mis sümboliseeris maailmapuud ja mille sümboolset jõudu kasutati selleks, et oma vaimu jurtast välja saata – läbi suitsuava ehk korstna. Kui teekond oli lõppenud, naasid nad koos vaimumaailma kingitustega korstna kaudu tagasi. Samuti uskusid nad, et Põhjatäht oli ülemise maailma ülemine tipp ja kuna maailmapuu oli kogu kosmoloogiat ühendav telg, asus Põhjatäht maailmapuu ülaosas – sealt pärinebki puu otsa paigutatud tähe traditsioon.

 

Kingituste andmise rituaal

Üks tänapäeval tuntud jõulutraditsiooni viimaseid elemente on kontseptsioon kingitustest. Mida see tähistab? Kui hakkad šamaanilennule omaseid kogemusi lahti harutama ja koos Amanitaga tantsima, sisened sügavalt pühalikku maailma. Need šamanistlikud kultuurid olid põhjapõtrade ja seente kaudu oma keskkonnaga tihedalt põimunud, austades ja tähistades saladusi ning maagiat, mida elu inimestele pakkus. Šamaani teekond ja tagasitulek oli terve kogukonna ellujäämiseks ülitähtis. See, mis nad endaga tagasi tõid, oli sageli elu ja surma küsimus. Šamaan ja tema rahvas omandasid teadmisi ja tarkusi otse pühadelt taimedelt, rännakutelt ja vaimudelt, kellega nad suhtlesid. See oli omamoodi nende eluveri. See oligi kingitus. See oli elu, jätkuva ellujäämise ja uuenemise tähistamine; vaimude, loomade, taimede ja loodusmaailma austamine, mis andis neile elu kingituse ja teadmised.

 

Päikese, mitte poja sünd 

See viib meid suure finaalini: Jeesus Kristus ja tema Maale saabumise ajastus. Samaaegselt Jeesuse väidetava sünniga toimub igal aastal päikesega joondumine. 21. detsembri talvisel pööripäeval jõuab päike kõige kaugemasse lõunapunkti, põhjustades põhjapoolkera kõige pikema öö. 3 päeva jooksul jääb päike nähtavasti liikumatuks. 25. päeva hommikul alustab päike taas põhjapoolset tõusu. Seda võib vaadelda kui päikese sündi, pärast talvel veedetud aega madalamas maailmas või pimeduse maailmas. Kui päike hakkab taaskord tõusma, on aeg tähistada valgust – sõna otseses mõttes valguse tagasitulekut, eluallikat ja lõpuks saabuvat suve, mis tähendab ka loodusmaailma ehk loomade, taimede ja inimeste ellujäämist. Nii päästetakse elu ja inimesed. Põlisrahvastele, kes sõltusid aastaaegade liikumisest ja heldusest – ja eriti Vana-Siberi kaugematele põhjarahvastele – oli see monumentaalne aeg. Püha Amanitat oma punase, kuldse ja oranži värvusega ning võimega pakkuda vahetut kogemust ja ühendust jumalikkusega peeti ka Päikese ning tema eluandvate ja päästvate omaduste sümboliks. Päike – või Poeg – on päästja, kes sünnib 25. detsembril valguse toojana, kuulutajana ja elu vabastajana Maal.

Seda tähistavadki need pühad, mida me tunneme kui Kristus-missa (Christ-Mass). Kui kaunistad oma jõulupuud, riputad tähe ja toimetad punase ja valge ning kingitustega – võta hetk aega, et mõelda jõulude šamanistliku päritolu esoteerilisele tähendusele ja sellele, milline oli ja on selle traditsiooni essents.

 

Allikas: Reality Sandwch

Pildid artiklist

 

Tõlkis ja toimetas Madis Mark



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt