Mis vahet on Jõuluvanal ja Osama bin Ladenil?

26. detsember 2018 kell 11:16



Kas see on okei, et me räägime lastele, kes on veel väga siirad ja usaldavad, kuna on noored, lugusid Jõuluvanast, keda pole olemas ja igasugu muinasjutte haldjatest jne, ning kas me saame tõmmata paralleele tegelastega, kes juhivad n-ö teatrit ja räägivad massidele missioonidest Marsile või sellest, et Osama bin Laden üritas teisi riike pommitada? Meil on inimesed, kes teavad, mis tegelikult toimub ja nad valetavad neile, kes ei tea. Täiskasvanud valetavad lastele Jõuluvanast ja inimesed, kes juhivad teatrit, valetavad massidele Apollo Kuu-missioonidest jt sarnastest sündmustest.

 

Ma mäletan lapsena, et mulle väga meeldisid jõulud ja kogu see Jõuluvana lugu ning kohati ma soovin, et see maagia oleks alles. See oli ehk suurim meelelahutus, kui nii saab öelda, mida väikeste lastena kogeme. Lapsevanematena on meil samuti väga lahe seda jõuluvana ja kingituste müüti lastele pakkuda. See on samasugune meelelahutus, mida süsteem pakub massidele ning kui massidele see meeldib, siis mis selles halba on?

See on üpris huvitav olukord – täielikult on aktsepteeritud, et lastele Jõuluvanast rääkimine (valetamine) on okei, isegi teades, et kui laps ühel hetkel teada saab, et Jõuluvana pole olemas, siis ta solvub ja kurvastab. Ja isegi kui laps ei solvu, siis ta teab, et tema vanemad võivad talle valetada, kui see on tema huvides. Need lapsed, kes on tõe teada saanud, neil on nüüd valik: kas mängida kaasa selle valega või rääkida oma sõpradele tõde välja. Lastele valetamine on kultuuriline normaalsus.

Aga siis läheb veidi aega mööda, lapsed saavad suurteks ning paljud neist kogevad midagi sarnast uuesti, seekord avastades, et televisioon ja meedia valetavad samuti iga päev ning ka see on normaalne nähtus. Teadlased võib-olla ise usuvad oma lugusid, aga need on siiski täiesti pöörased lood. Ehk meid on varajasest noorusest pandud arvama, et valetamine on normaalne, kui sa teed seda õilsatel põhjustel. Mida täpsemalt saame lahterdada “õilsaks põhjuseks“ ja kas meie ülesanne on see vale paljastada, arvestades, et enamus ei soovi tõde teada saada?

“Hei, ärgake üles, jõuluvana pole olemas!“ hõikab väike laps teisele. “Hei, ärka üles, Osama bin Laden ja Apollo Kuu-missioonid on petekad!“ räägib täiskasvanu teisele täisealisele. Aga enamus ei taha ju seda kuulda. Selliste tüngade paljastamine on kõige ehedam näide täiskasvanute Jõuluvana-versioonist.

Meile räägitakse neid lugusid õilsatel põhjustel – Põhjanabal elab üks paks vanamees koos päkapikkudega, kes toovad lastele lambist kingitusi. See on täiesti jabur lugu, kui seda täiskasvanuna objektiivselt hinnata. Aga kas mitte täpselt sama jabur lugu pole see, et mingi mees 200 aastat tagasi riputas oma kuuris lakke kaks suurt kuuli ning tänu sellele õnnestus tal kindlaks määrata terve Maa mass ning sealt omakorda me teame kõikide taevakehade masse, mis sest, et mitte keegi mitte kunagi nendel taevakehadel käinud pole? Ja täpselt sama jabur on see kuulus lugu lennukitest, mis suutsid paarisaja meetri kõrgusel lennata täiskiirusel hoonetesse, sest üks vanamees Afganistani koopast otsustas nõnda orkestreerida.

Mõnes mõttes on Osama bin Ladeni lugu veel naeruväärsem kui Jõuluvana lugu. Lendavaid põhjapõtrasid pole küll olemas, aga idee poolest saaks üks rikas heasüdamlik vanamees postiga saata kingitusi üle maailma lastele laiali. Aga mis põhjusel peaks Afganistani koopas olema üks teine vanamees, kelle sooviks on lennutada pilvelõhkujatesse reisilennukeid? Jõuluvana puhul me saame rääkida kasvõi kinkimise rõõmust. Aga mis põhjusel peaks Osama bin Laden või ükskõik kes soovima hoonetesse lennukeid lennutada?

Sellepärast, et ta vihkab teiste vabadust? See pole üldse loogiline!

Sellepärast, et ta soovib alustada sõda Läänega? Ka see pole üldse loogiline!

Minu meelest on kogu Osama bin Ladeni lugu vähem loogiline kui lugu Põhjanabal elavast paksust filantroobist. Aga sellegipoolest väga paljud täiskasvanud inimesed usuvad seda tobedat lugu. Seega miks peaksime me nendelt inimestelt need lood ära võtma? Vanasti ma arvasin, et meie ülesanne on seda infot teistega jagada ja paljastada. Aga enam ma pole selles nii kindel.

Kui inimesed, kes näevad, kuidas WTC7 kokku kukub ning nad ei ole iseseisvalt võimelised aru saama, et see oli klassikaline õhkamine, siis ma ei näe mitte mingit pointi nendele midagi edasi rääkida.

Kui inimesed, kes näevad papist ja luuavartest ehitatud Apollo kuumoodulit ning nad ei hakka selle komöödia peale naerma, siis mis infot ma selliste inimestega jagama peaksin?

Ja mis kasu sellest oleks nende elule? Ja veel enam, mis kasu oleks sellest mulle, et ma neid üritan veenda pettusest läbi nägema?

Üks lugu on lastele ja teine lugu on täiskasvanutele. Kui me ütleme väikesele Jürile ja Marile, et Jõuluvana on olemas, siis tõenäoliselt üritavad lapsukesed kingituste saamise lootuses paremini käituda, saada koolis paremaid hindeid, vanematega mitte vaielda jne. Selline tobe lugu justkui motiveerib usaldavat lapsukest rohkem pingutama. Jõuluvana loo eesmärk pole mitte ainult meelelahutus vaid ka moraal, mis on lastele kasulik. Lastele võib olla mõnikord raske seletada, miks peab ilusti käituma aga see Jõuluvana lugu aitab just seda teha.

Kas on võimalik, et täiskasvanutele suunatud tobedad lood aitavad usaldavatel inimestel elada rohkem sihipärast elu?

 

Hando Tõnumaa

 

Mõtisklus on inspireeritud JLB uusimast podcastist: https://www.johnlebon.com/podcasts/jlb-member-discord-open-house-14-jingle-bell-bug-out-23-dec-2018/

Foto: kollaaž

 

PS. Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6