Suured asteroidid tabavad Maad arvatust sagedamini

7. november 2013 kell 11:10



Screen Shot 2013-11-07 at 11.22.01 AMTänavu 15. veebruaril Venemaale Tšeljabinski lähedale kukkunud asteroidi lendu jälgisid paljud inimesed ja salvestasid paljud videokaamerad. On ka hinnatud, et tegemist võis olla suurima maale langenud taevakehaga pärast 1908. aasta Tunguusi katastroofi Siberis. Siis murdis kokkupõrge tuhandete ruutkilomeetrite ulatuses metsa. Uutes teadustöödes aga leiti, et suured asteroidid tabavad Maad hoopis sagedamini, kui seni arvatud. Paljud jäävad märkamata, sest kukuvad Maale kohtades, kus pole kedagi seda sündmust tunnistamas.

 

Tšeljabinski meteoorkeha videosalvestisi on nüüdseks põhjalikult uuritud ning sündmuse kohta ilmusid hiljuti teadusartiklid ajakirjades Science ja Nature. Selgus, et tegu oli üsna levinud meteoori tüübiga – hariliku kondriidiga, mis pärines Marsi ja Jupiteri vahelisest asteroidide vööndist.

Maa atmosfääri sisenemise hetkel oli selle mass 12 000–13 000 tonni ehk ligi kaks korda suurem, kui alguses arvatud. Läbimõõt oli umbes 19 meetrit. Atmosfääri ülakihtidest kihutas see läbi kiirusega 19 km/s ehk enam kui viiskümmend korda üle helikiiruse. 30–40 kilomeetri kõrgusel murenes asteroid tugevalt ning 27 kilomeetri kõrgusel pudenes gaasiks ja tolmuks laiali.

Meteoorkeha tabas meie atmosfääri energiaga, mis tekiks 500 000 tonni TNT lõhkemisest ning see tekitas lööklaine, mis tegi kaks ringi ümber maakera. Õnneks neelas atmosfäär suurema osa asteroidi kineetilisest energiast, kuid teadlased kirjutavad, et kui asteroid oleks olnud tugevamast materjalist, siis oleks see Maale kukkudes üsna suurt kahju teinud. Nüüd jõudis aga Maale tuhandeid pisikesi meteoriite, millest üks lõhkus näiteks ära tehasehoone katuse, teise tüki toimel paiskus sisse raamatukogu aknaraam ja purustas Vene luuletaja Aleksander Puškini kuju. Seni suurima tüki, 600-kilose, tõid sukeldujad alles möödunud kuul Tšerbakuli järve põhjast üles.

 

Sellised kokkupõrked polegi nii harvad

Rahvusvaheline teadlaste rühm uuris viimase 20 aasta andmeid, mida kogusid USA valitsuse sensorid ja infraheli sensorid, mis on paigutatud üle maailma. Sellised detektoreid kasutatakse, et saada aimu tuumarelvade ohust, kuid nad salvestavad ka plahvatusi, mida asteroidid tekitavad.

Teadlased leidsid, et selle aja jooksul oli kuni 20 meetrise läbimõõduga asteroide tabanud Maad lausa 60 korral. Enamus plahvatasid aga ookeanide või väheasustatud paikade kohal ja jäid seetõttu märkamata.

Niisiis on asteroide siiani alahinnatud. Kui seni arvati, et TTšeljabinskis toimunu juhtub umbes iga 150 aasta tagant, siis uutel hinnangutel tabab sellise suurusega taevakeha meid pigem iga 30 aasta tagant.

Tunguska kokkupõrke suurune katastroof juhtub siis pigem iga paarisaja aasta tagant kui paari tuhande aasta tagant, nagu seni arvatud. Seetõttu kutsuvad teadlased üles ehitama varajast hoiatust andvaid süsteeme.

 

 

 

 

Allikad: ERR, BBC

Foto: ekraanikuva

 

Toimetas Maarja Aljas