Telegrami järjejutt: Projekt Superman, VI osa

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

13. juuli 2013 kell 19:44



mind-controlJätkub järjejutt Michael Andrew Pero III (ka Andy Pero või Hr X) kogemustest superrassi projektide ja Montauki eksperimentide katsealusena. Tegu on üsna pöörase ja uskumatu looga, seega nõrganärvilistel soovitame mitte lugeda.

 

Ma ei mäleta midagi sellest, kuidas ma sinna sain, aga mäletan, et istusin väikeses ühemootorilises lennukis (nagu langevarjureid vedav lennuk). Mäletan, et varem anti mulle juhiseid, kuidas moodustada kaart vabalangemise ajal, kuid see oli ka kõik. Olin langevarjurite kooli angaaris mingisuguses rihmadega aparaadis ja nad näitasid mulle seda asendit. Lennukis ütles mees mulle, et ma tuleksin ukse juurde ja paneksin jala rattale. Ma mäletan, et karjusin talle: “MUL EI OLE LANGEVARJU SELJAS!” Siis karjus ta mulle kõrva: “OOTA SIIN, MA LÄHEN JA TOON SELLE.” Seisin lahtise ukse juures mõlema käega lennuki külgedest tugevasti kinni hoides. Ma vaatasin taha, et näha, mida mees teeb. Ta oli piloodi juures raadioga rääkimas.

Ta hakkas minu poole tagasi tulema ja haaras kaasa langevarju. Langevari koosnes kahest suurest ruudust, mis olid üksteise külge kinnitatud turvavöö moodi rihmadega ja siis oli seal mitmeid teisi rihmu, klambreid, konkse, mis on nii rihma kui ka kahe ruudu küljes. Nägin, et ta tuli minu juurde ja hakkas mulle kõrva midagi ütlema. Ma kallutasin taha, et kuulata. Ta ütles mulle: “LAS E LENNUKIST LAHTI, ME PEAME SULLE LANGEVARJU SELGA PANEMA.” Niipea kui ma lennukist lahti lasin, tõukas ta mu välja. Olin segaduses paar sekundit, kuid siis sain ennast kaare asendisse. Mäletan, et mul ei olnud langedes mingit hirmu, ma ei kartnud. Mäletan, et keskendusin maale, keskendusin, keskendusin, keskendusin ja valmistusin kokkupõrkeks nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Kui maa lähemale tuli, kujutasin ette, et mu jalad on terasvedrud ja seadsin oma keha valmis. Põlved kõverdatud, tagumik ja reied pingule, alati, alati ja alati tuleb hoida põlved veidi kõverdunult. See oli nagu kükitades raskuste tõstmine, ainult et tagurpidi, kui nii võib öelda, ainus erinevus oli see, et selle asemel, et raskus juba õlgadel oleks ja siis ülespoole seda tõsta, oled sa lihtsalt vaimselt valmis selleks, et raskuseks saab su enda keha raskus ja see korrutada veel kiirendusmääraga, millega sa langed.

Mäletan, et maandusin sellise jõuga, et ei oska seda tunnet eriti kirjeldada. Maandusin nii kõvasti, et pärast ütlesid nad mulle, et ma pidin tagasi õhku põrkuma vähemalt 15 meetrit. See näib olevat loogiline, sest kogu selle sündmuse jooksul ei olnud mul mingit hirmu, kuid mul tuli hirm nahka sel hetkel, kui maad tabasin ja nägin siis, kui kõrgel ma veel õhus olin. Ma lihtsalt ei olnud varem nii kõrgele põrkunud. Siis tabasin maad uuesti ja põrkusin teist korda (põrkusin esimest korda nii kõrgele, et ei saanud teha oma üleõla kukerpalli maandumise jaoks, pidin põrkuma uuesti ja siis üleõla kukerpalli tegema) ja teise tagasipõrkumise ajal olin segaduses, sest ma ei olnud varem kaks korda põrganud ja väänasin oma põlve maandumisel välja.

Mäletan, et oli päevane aeg, et oli külm ja et ma maandusin põllule. Kadusin kõrge muru sisse ära. Ütlesin endale: “TÕUSE ÜLES, TÕUSE ÜLES, SA KURAMUSE LITAPOEG.” Ja ma suutsin püsti tõusta ja nägin mehi minu poole jooksmas, üritasin käia, aga kukkusin sealsamas kokku. Nad tulid minu juurde ja hr Roheline hakkas mu peale karjuma: “TÕUSE ÜLES, TÕUSE ÜLES, MA ÜTLESIN , ET TÕUSE ÜLES!” Ma karjusin talle vastu: “MA ÜRITAN.” Ja nii kõvasti, kui ma ka ei üritanud, ei suutnud ma oma jalgu alla saada. Osa mehi tõmbasid mu jalgadele ja üritasid aidata mul käia, kuid kogu see kogemus oli mu täiesti ära kurnanud. Tundsin, et minust on välja imetud kõige viimane jõud. Ma anusin, öeldes neile: ”Minuga on kõik korras, palun laske mul lihtsalt natuke puhata.” Lõpuks panid nad mu põllule maha ja ma minestasin. Ma ei tea, kui kaua ma ära olin, aga nad pidid mu üles äratama, sest väljas läks hämaraks. Suutsin nüüd käia, kuid ainult abi najal, nad panid mu auto tagaistmele ja ma jäin kohe magama.

Kui ma ärkasin, siis NÜÜD oli seal igasuguseid asju: tohutusuur veemahuti, elektrooniline poksimise ruut ja IGAT SORTI elektroonilist šokivarustust. See oli nagu teine koht, see oli asju täis. Seisin seal ja kuulsin vaidlust. Nägin hr Rohelist (mees sõjaväemundris), ta vaidles valgete juustega mehega (Adolfiga, saksa natsiga). Niipalju, kui ma aru sain, vaidlesid nad selle üle, kes nüüd projekti juhib. Hr Roheline ütles, et see on nüüd sõjaväe asi ja Adolf käskis tal perse minna ja ütles, et nad ei saa lihtsalt sinna sisse marssida ja teda välja lükata. Arvan, et lõpuks otsustati nii, et sõjavägi võttis ametlikult selle projekti üle, aga tuli välja, et nad vajasid Adolfit, sest tema oli ainuke, kes mind kontrollida suutis, sest tema oli see, kes tegi minu algse programmeerimise (mäletan teda siis, kui ma olin viieaastane ja kui me perega Münchenis elasime).

Ta teadis kõiki päästiksõnu ja seda, kuidas mu mõistus programmeeritud oli. Selle tulemusena nimetas sõjavägi ta projekti juhatajaks. Seega oli ta projektiga seotud ja tal oli veel mingi võim (või vähemalt nii ta arvas). Sõjavägi tõi sisse oma laboriarstide grupi. Need olid 5 või 6 meest, kes kõik kandsid siniseid laborikitleid. Peamine juhendaja (ma eeldasin, et ta on peamine juht tema käitumisstiilist ja suhtlemisest teistega) käskis mul ennast aluspesu väele koorida. Ma ei liigutanud ennast. Ta karjus uuesti: ”Tee seda, NÜÜD JA KOHE.” Jälle ma ei liigutanud ennast . Ta sai väga vihaseks ja hakkas käratsema: ”Mis kurat teil siin toimub… jne, jne.” Adolf tuli minu juurde ja käskis mul ennast riidest lahti koorida ja ma hakkasin seda kohe tegema. See ajas laboripea tõeliselt vihale ja samal ajal oli see Adolfile väga meele järele. See ei hoidnud Adolfit ainult projekti grupis sees, vaid tegi temast projekti väga keerulise osa (mees sinises laborikitlis üritas mitu korda kustutada seda osa mu programmeerimisest ja mees valgete juustega sai sellest teada ja oleks ta peaaegu ära tapnud).

Igatahes juhtus järgnev. Ma mäletan, et ma koorisin ennast aluspesu väele ja siis ma rääkisin. See šokeeris kõiki, sest ma ei rääkinud kunagi, välja arvatud siis, kui minu poole pöörduti. Ma ütlesin: ”Ma pean oma tõotuse märki alati enda küljes kandma, isegi duši all olles peab see mu rätiku küljes olema.” Olin endast sellepärast väga väljas. Andsin tõotuse Delta Kappa Epsiloni vennaskonnale ja tõotuse märgiks TULEB ALATI tõotuse märki enda küljes kanda. See oli kolmnurkne märk ja kolm külge olid: punane, sinine ja kuldne. Jälle hakkas sinises laborikitlis olev laboripea valgete juustega ja mustas nahkmantlis mehe peale karjuma: ”Mis kuradi kino te siin teete, ma sain aru, et sa ütlesid, et ta on põhjalikult ettevalmistatud jne, jne…”

Samal ajal võttis üks teine laborimees mu riided ja hakkas nendega ära jalutama. Ta jõudis kolm või neli sammu eemale astuda, kui ma sööstsin nagu tiiger talle kallale. Ma võtsin ta kõrist parema käega kinni ja vasaku käega rebisin oma särgi tema käest ära. Järsku hüppasid 5 või 6 meest meie mõlema peale ja kangutasid minu kätt tema kaela pealt ära. Valgete juustega mees ütles mulle, et ma üles tõuseksin ja ei liigutaks ennast. Nad hakkasid uuesti vaidlema, siis järsku üks meestest, kes oli koos Adolfiga algsest grupist, karjus kuskilt tagant: ”OODAKE,” ja ta tuli meie poole. Võttis mu särgi, võttis mu särgilt märgi ja pani selle mu aluspükste elastse paela külge. ”KAS SA OLED NÜÜD ÕNNELIK?” küsis ta minu käest. ”EI,” ütlesin ma. ”Miks,” küsis ta vastu. ”SEE ON VALESTI,” ütlesin ma. ”MIS ON VALESTI?” küsis ta. Vaatasin oma puusa peal olevat märki ja pöörasin selle nii, et kuldne pool oleks üleval. ”NII,” ütlesin ma. ”MIS SEE NÜÜD OLI?” küsis ta. ”SELLEL PEAB ALATI PÄIKESELINE POOL ÜLEVAL OLEMA,” vastasin ma. Ja selle peale puhkes naerulagin, kui ma seal samal ajal seisin ja liigutada ei saanud. Siis lasid nad mul lihtsaid jõuharjutusi teha (asjade pigistamine, raskuste tõstmine jne).

See oli mu esimene külaskäik laborisse, kui sõjaväearstid seal olid. Olin algusest peale arvanud, et nad on sõjaväearstid (ja ma kasutan sõna ”arst” väga vabalt, sest mul ei ole õrna aimugi, mis arstid nad olid). Nägin silma nurgast vestlusi, mis aset leidsid. Hääletoonist ja käitumismaneerist oli aru saada, et laboripea oli see, kes kogu seda asja juhtis, ta oli selle ala ekspert. Adolfist sai minu treener, kui nii öelda võib. Ja oli väga selge, et mees rohelises oli autoriteet. Ta kutsus Adolfit kogu aeg kuskile kõrvale, et temaga rääkida. Aga kui midagi läks valesti või ta tahtis, et midagi korrataks, siis ma ei näinud teda, aga kuulsin tema häält kuskilt kostmas. Ja kui ta rääkis, siis kõik reageerisid. Nüüd tean, millal see sündmus aset leidis, sest andsin oma vennaskonnale tõotuse esmakursuslase aastal vahemikus 1988 oktoober – 1989 veebruar. Seega pidid need sündmused toimuma selles ajavahemikus!

 

Olles laborirott

Peale seda, kui sinna laborisse läksin, oli sinises laborikitlis laboripea see, keda ma tõeliselt vihkasin. Tahtsin selle mehe ära tappa. Ta oli umbes 173 või 175 cm pikk, pruunide laineliste juustega, pruunide silmadega ja paksude pruuniservaliste prillidega. Ta oli keskmist kasvu ja näis olevat keskendunud ainult tulemustele. Teda ei huvitanud, kui hull mu valu oli või see, kas ma oleksin sealsamas kohapeal ära surnud. Arvan, et ta oli natsiteadlane, kes tegi oma tööd põhilises ja kohutavas kontsentratsioonilaagri te tüüpi stiilis. Ainuke asi, mis teda huvitas, olid andmed. See mees oli kõige ebainimlikumalt julm tõbras, kes kunagi siin maamuna peal olnud on, arvan ma. See, mida ta mulle tegi ja need katsed, mis sellele järgnesid – mulle jäi temast selline mulje, et ta on täiesti emotsioonitu ja tal puudub igasugune kaastunne, nii et ta mõtles minust sõna otseses mõttes mitte millestki rohkemast kui lihtsalt mõttetust sitahunnikust. Ta ei hoolinud mu elust kübetki rohkem kui laboriroti omast.

 

Elektrilaengud

Nüüd, kus oli uus pealik, näisid eksperimendid minevat oma olemuselt veelgi õelamaks. Nüüd pandi mind tagasi laua peale, kus nad mu rihmadega kinni sidusid ja hakkasid mulle jälle šokke tegema. Nad ühendasid mu elektroodide külge ja andsid nende kaudu mulle elektrilööke. Nad andsid mulle elektrilööke läbi mu genitaalide, läbi kõrva pistetud nõela. Nad olid mu keha peal, keha sees ja igal pool üle terve mu keha. Mees sinises laborikitlis juhendas mind, et ma lülitaksin kõik oma närvilõpmed peamises ühenduskastis välja, mis asus sinises toas minu meeles. Mäletan, et vaatasin lage ja mingit sorti kõdi moodi või tuim tunne tuli peale. Samal ajal, kui see suurenes, hakkasin ma sisse lülituma. ”Hoia tagasi,” ütlesin endale, ”hoia tagasi.”

Lõpuks ei suutnud ma tagasi hoida ja hakkasin karjuma samal ajal, kui ma tugevalt laua peal rappusin. Kõik läks silme eest mustaks mingiks ajaks ja siis nägin ma oma keha. Ma hõljusin ülespoole ja nägin, et mu ümber on inimesed ja nad üritavad mu südant tööle saada. Siis läks kõik jälle silme ees mustaks ja ma olin silmapilkselt sinises toas oma meeles. Vedasin ennast tervendamise basseini suunas, olin väga tõsiselt vigastatud, mul oli raskusi üle madala basseini ääre saamisega ja lõpuks ma siis plärtsatasin basseini. Oma mõttes sulgesin silmad ja sukeldusin rohelise mullitava vee alla ja mõtlesin: ”Tervenda ennast! Tervenda ennast!”

Kui ma oma silmad uuesti avasin, olin tagasi laboris. Lamasin selili laua peal ja vaatasin jälle lakke. Tõusin raskustega püsti, labor oli nüüd tühi ja ma langesin tagasi selili. Üritasin oma jalgu üle ääre kõigutada, see õnnestus mul ja kukkusin laualt maha põrandale. Üritasin üles tõusta, aga mu jalad ei kandnud mind ja ma kukkusin tagasi põrandale. ”TÕUSE ÜLES,” ütlesin endale, ”TÕUSE ÜLES! SA KURADI TÕBRAS, TÕUSE PÜSTI JA HAKKA KÄIMA.” Selline tunne oli, nagu oleks mulle pesapallikurikaga pähe löödud samal ajal, kui ma täiesti purjus olen. Maailm pöörles ringi, kuid miskitmoodi võtsid instinktid võimust ja ainuke asi, mida sa teha tahad, on sealt minema saada. Läksin ukse suunas nii kiiresti kui suutsin. Mis tuli välja, et ei olnudki eriti kiiresti, kuna üritasin käia, aga ei suutnud ja see oli rohkem nagu roomamine. Jõudsin ukseni ja keerasin koridori suunas. Nad olid paari hetkega minu ümber. Nad olid hämmelduses, et olin esiteks elus ja teiseks, et üldse liigutada suutsin. Nagu ma oleks isegi vähemtähtsam kui laborirott, seisid nad minu ümber ja hakkasid minu asju arutama. Ja mina üritasin samal ajal oma viimaste jõuraasukestega roomata. Olin põrandale kokku kukkunud ja mu nägu oli kinni jäänud sinna prakku, kus sein saab põrandaga kokku.

Samal ajal, kui kuulsin neid rääkimas, hakkasin kontrollimatult nutma ja ma ei saanud sinna midagi parata. ”PALUN! PALUN JÄTKE MIND LIHTSALT RAHULE,” anusin ma. Ja see tõbras sinises laborikitlis ütles: ”Viige ta laborisse tagasi ja kohe!” Ja nad tõstsid mu üles, viisid mu tagasi ja kinnitasid mu uuesti lauale. Peale seda ei mäleta ma enam mitte midagi. Teinekord panid nad mu veemahutisse ja panid ülemise otsa kinni, et näha, kas suudan vee all hingata. Paar esimest korda õnnestus mul põgeneda enne, kui ma ära uppusin. Kuid siis hankisid nad mahuti, mida ma ei suutnud katki teha ja millel oli suletud ülaosa. Mäletan, et üritasin kõigest jõust välja saada, aga ei saanud. Uppusin ja kaotasin teadvuse. Nägin jälle oma keha samal ajal selle kohal hõljudes. Seekord pumpasid nad mu rinda, üritades vett mu kopsudest välja saada. Nägin oma nägu, mu silmad ja suu olid lahti. Ja jälle sattusin silmapilkselt tervendamise basseini ja plärtsatan sisse (ma ei tea, millal, aga mingil hetkel lisasin basseinile väikese kaldtee, et ma ei peaks basseini sisenemisel nii palju vaeva nägema) ja jälle, kui oma silmad lahti tegin, vahtisin lage. Üritasin alati püsti tõusta ja mööda koridori ära joosta, kuid nad takistasid mind alati enne, kui põgeneda suutsin. Need kaugused, kui kaugele ma jõudsin, olid väga hägused. Kõik oli väga segane ja udune. Et kuhugi jõuda, see näis kestvat igavesti ja nad näisid liikuvat palju kiiremini kui mina.

Kuid iga kord jõudsin koridoris natuke kaugemale ja olin iga kord natuke tugevam, kui ma sellest välja tulin. Mäletan, et see juhtus mitmeid kordi. Nii veemahutiga kui ka elektrišoki eksperimentidega. Ärasuremine ja siis jälle ellu tagasi tulemine. Justnagu lennukilt kukkumine, et rahastamist saada. Nägin oma keha ja siis läksin automaatselt tervendamise basseini. Ja tervendamise bassein tõi mu alati mingil moel tagasi. Nad tahtsid näha, milleks ma suuteline olen. Nende kinnisideeks oli minult küsimine, kas suudan mõttega asju liigutada. Kas suudan õhus hõljuda. Kas suudan asju õhku hõljuma panna. Nad üritasid mu alateadvusesse sugestioone sisestada ja siis vaadata, kas suudan neid täide viia. Nad tahtsid näha, kas ma ikka tõepoolest uskusin seda, et suudan neid asju teha. Nagu siis, kui nad ütlesid mulle, et suudan vee all hingata ja siis lukustasid mu veemahutisse kuni ära uppusin ja siis nad taaselustasid mind. Öeldes mulle, et oskan lennata ja siis mind üle serva lükates. Ja muid taolisi asju.

Mina sain nendest piirangutest, mida ma teha suutsin ja mida mitte, aru järgmiselt. Juba lapsena olin õppinud, et inimesed ei saa füüsiliselt vee all hingata ja nad ei saa füüsiliselt lennata. Ma juba teadsin seda ja see oli juba liiga tugevasti kinnitunud minu mõtteprotsessi, et seda eemaldada. Seega isegi nende hüpnotiseerimiste ja töötlemistega teadsin kuskil sügaval enda sisemuses, et ma ei saa neid asju teha. Seega, loomulikult ei suutnud ma neid asju teha, kui nad palusid. Kuid nad suutsid mu meelt lollitada. Nad ütlesid mulle, et mu käes on muna ja nad tahtsid, et ma selle purustaks, kuid reaalsuses oli mul tennisepall või limonaadipurk käes. Nad mängisid mu meelega nii, et ma arvasin, et kõik kohad, kust alla hüppan, on sama kõrged kui jalapink. Nad mängisid mu meelega, pannes mind uskuma, et suudan joosta sama kiiresti kui gepard ja olla sama väle kui gasell. Nad mängisid mu meelega, pannes mind uskuma, et kui ma relvast lasen, siis olen ma arvutipõhine robot, mis laseb eriüksuslase täpsusega.

Täiskasvanul on võõrkeelt raskem õppida kui lapsel, sest täiskasvanu meel on juba mitmel viisil struktureeritud. Täiskasvanud näivad juba teadvat oma võimete piire ja potentsiaali ning enamus ei püüdlegi MITTE KUNAGI mitte millegi rohkema poole kui ühiskonna, kuhu nad kuuluvad ja kus nad üles on kasvanud, parameetrid ette kirjutavad. Näiteks, kui vaadata kesklinnas elavaid neegreid, siis enamus neist siiralt usub, et nad ei põgene kunagi geto haardest, seega enamus võtavad seda faktina ja ei üritagi sealt mõnda teist teed pidi välja pääseda. Nagu näiteks üritada keskkooli lõpetada või üritada kolledžisse sisse saada või õppida kauplemisoskust või mingit muud oskust, mille eest hästi makstakse või valida mõni muu legaalne tee.

Nad lihtsalt astuvad mingisugusesse jõuku, kus nende võimalused kuul saada ja tapetud saada on suuremad kui kuskil mujal. Nad teevad nii, sest nad TÕELISELT USUVAD, et see on nende saatus. Kui sa küsid 40- või 50-aastastelt täiskasvanutelt, kas nad on oma elu eesmärgid saavutanud ja oma unistused, millest nad lapsena unistasid – kas need on täitunud, siis 95% ütleb ei. Ja kui küsida neilt, et miks mitte, mis sind takistab? Siis enamus ütleb majandusliku põhjuse või nad ütlevad, et nad on liiga vanad või et nad magasid oma võimaluse maha. ”MIKS SA EI VÕIKS OMA UNISTUSI JÄRGIDA?! KES ÜTLEB, ET SA EI SUUDA SEDA TEHA?! TEE SEDA! SA EI OLE KUNAGI LIIGA VANA JA KUNAGI EI OLE LIIGA HILJA!” ütlen ma ja usun sellesse. Kõik taandub lõpuks hirmule, et kas sul on tegelikult julgust teada saada, millisest puust sa tehtud oled. Sellepärast enamus inimesi töötabki sellisel töökohal, kus nad ei ole õnnelikud ja samas nad ka ei lahku sealt ja ei hakka millegi muuga tegelema või nad on aastaid õnnetus abielus. Miks? Sellepärast, et neil on hirm! Hirm üksi olla, hirm muutusi teha, hirm riske võtta, hirm läbi kukkuda. Varem rääkisin, kuidas treenerid ütlesid mulle, et ma ei jookse nii kiiresti kui aeg näitas ja mingi aja pärast hakkasin ma neid uskuma ja selle tulemusena ma alateadlikult aeglustusin.

See ongi see, mida ma öelda tahan. Selleks ajaks, kui inimesed täiskasvanuks saavad, on nad juba aeglustumist alustanud. Ühiskond on juba nende usu parameetrid paika pannud ja nad on vaimselt need omaks võtnud. Kuid siis, kui me lapsed oleme, siis ükski nendest piiravatest parameetritest ei kehti. Noor mõistus on nagu niiske käsn, mis on valmis imama suvalist informatsiooni, mida sa talle annad. Ma olin juba endasse imanud selle fakti, et ei suuda vee all hingata ja seda fakti ei olnud võimalik eemaldada, seega, kui nad mu veemahutisse panid ja kaane sulgesid, siis ma uppusin. Oleks siiski väga huvitav eksperiment olnud, et näha, mis siis juhtuks, kui sa võtad lapse, kes on veel beebi ja kasvatad ta üles maailmas, kus nad ei õpiks kunagi selle maailma parameetreid. Füüsikaseadusi ja piiranguid. Millised nad siis oleksid? See ongi põhimõtteliselt see, mida nad teevad, väikese möödalaskmisega, et nad teevad seda Ameerika noortega ja seda tehakse Ameerika Ühendriikide sõjaväe/valitsuse kirjaliku nõusolekuga.

Peale igat šokki, kui ma tagasi teadvusele tulin, üritasin põgeneda. Iga kord jõudsin koridoris natuke kaugemale ja pärast igat korda näisin olevat natuke tugevam. Ükskord, kui mehed minust kinni haarasid, viskasin ma paar tükki enda pealt ära ja siis haaras Adolf minust kinni. Ma ei suutnud tema haardest vabaks murda ja me kukkusime põrandale. Samal ajal, kui ta mind kinni hoidis, ütles ta: ”Rhino, see olen mina, sa oled kaitstud, Rhino, ma olen su isa!” Mäletan selgelt, et ütlesin: ”Sa ei ole mu isa, mu isa elab Connecticutis ja korista oma käed mu pealt ära, sa kuradi sitapea.” Ja ma sülitasin otse talle vasakusse silma. Samal ajal, kui me rüselesime, torkas keegi mulle süstlaga tagumikku ja ma kaotasin teadvuse.

Mäletan, et kord ärkasin üles ja laboris oli mitu meest. Tulin laualt maha ja seisin püsti. Nad üritasid mind maha suruda. ”EIIII,” karjusin ma ja järsku tundsin, et mul on kümne mehe jõud. Viskasin need kaks maha ja siis tuli veel kolm meest ja nad haarasid minust kinni ja samal ajal, kui ma nendega maadlesin, haarasid veel kolm meest minust kinni. Osad haarasid mu keskosast, osad igalt poolt mujalt ja nad üritasid mind maha suruda. Ma läksin peast segi ja võitlesin kogu jõust vastu. Lennutasin nad enda pealt minema, nagu nad oleksid viieaastased, kuid nagu sipelgad ronisid nad mulle ruttu peale ja ei olnud vahet, kui paljud ma enda pealt ära viskasin, alati tuli neid rohkem juurde. Minu peal oli vähemalt kuus meest ja nad arvasid, et ma olin ära väsinud, kuid tegelikult tegin ma pausi just sellel põhjusel. Siis ühe hooga sööstsin ma kogu jõust sinises laborikitlis mehe suunas. Ma suutsin ainult poole meetri kaugusele jõuda, kui nad mu maadligi surusid ja torkasid siis mulle jälle süstlaga tagumikku.

Mäletan, et mehed karjusid: ”Kiirusta… torka talle ükskõik kuhu.” Siis, kui ravimid mu liikumisvõimetuks tegid, kuulsin neid veel minut või kaks. Kõik oli silme ees must, aga ma kuulsin neid rääkimas ja üks meestest ütles: ”Jumal küll, see oli nagu pulliga maadlemine, jumala pärast.” Ja teine mees ütles: ”Ma ei tea, kuidas pulliga on, aga see oli rohkem nagu Rhinoga (ninasarvikuga).” Ja nad kõik hakkasid minu üle naerma. Järgmine kord, kui ma teadvusele tulin, pistsid nad mulle nõela sisse viie sekundi jooksul, kui ma silmad avasin, aga siiski suutsin ma jagu saada kolmest või neljast mehest, kaasa arvatud hr Rohelisest, kelle ma vastu koridori seina viskasin. Ma jõudsin koridori ja jooksin ukse suunas. Nad püüdsid mu kinni 18 meetrit uksest väljaspool ja siis kuhjasid ennast minu peale, kuni nad said mulle veel ühe süsti tehtud.

Ükskord otsustasin koridori jooksmise asemel peitu pugeda. Mul õnnestus tool laua peale panna ja siis laepaneel selle koha pealt ära nihutada. Mul õnnestus talast kinni saada ja tõmbasin ennast üles ning mässisin ennast ümber mingisuguste tugede. Kõik oli kaetud umbes 3 cm tolmukihiga, aga mind ei huvitanud see ja ma pidasin selles mustuses kogu jõust vastu. Kuulsin, kuidas alarm tööle läks, kui nad mind leida ei suutnud. Lõpuks, kui tükk aega oli mööda läinud ja nad mind leida ei suutnud, vaatasid nad videolindistuse üle, sest alati oli seal kaamera, mis mind jälgis. Lindilt nägid nad, kuidas ma lakke ronisin ja nad tulid mulle sinna järgi. Hakkasin karjuma: ”AITAB KÜLL! PALUN, AITAB KÜLL.” Ja nad ühendasid mu uuesti elektroodide külge ja jätkasid elektrišokkide ja piinamistega.

Järgmine kord, kui ma üles ärkasin, oli seal juba kuus meest mind maas hoidmas ja nõel oli mulle juba käsivarde pistetud. Keerasin ära nagu ei kunagi varem ja jälle õnnestus mul laualt maha saada ja siis hakkas uuesti 10 mehe minu peale kuhjumine pihta ja nad torkasid mulle uuesti süstla sisse. Lõpuks said nad targemaks ja peale seda, kui kõik nende taaselustamise pingutused ebaõnnestusid, kinnitasid nad mu uuesti rihmadega laua külge, sest nad teadsid, et ma tulen varem või hiljem tagasi. Kui ma üles ärkasin ja nägin, et olin rihmadega laua külge seotud, keerasin ma ära. Mäletan ainult eredat laevalgust, siis tulid mingid varjud minu juurde ja ma minestasin jälle. Ma ei tea, kui mitu korda see juhtus, kas see kõik juhtus ühel ja samal õhtul või erinevatel õhtutel. Kui ma muutusin aina tugevamaks ja tugevamaks, siis lõpuks suutsin ennast rihmadest vabaks rebida. Ma ei rebinud pakse nahast rihmasid pooleks, vaid rebisin katki selle koha, kus need olid laua külge kinnitatud. Kui oma vasaku käe vabaks sain, siis avasin paremat kätt kinni hoidva rihma pandla ja siis vabastasin oma jalad. Olin laualt maas.

Labor oli tühi, väljaarvatud see tõbras sinises laborikitlis ja tema assistent. Ta oli seljaga minu poole ja ma kõndisin väga vaikselt tema juurde. Tahtsin näha ta näoilmet, kui ta näeb, et ma vaba olen. Kõndisin tema selja taha ja kui see tõbras ringi pööras ja mind nägi, siis ainuke asi, mida ta ilma ühegi muutuseta oma näoilmes ütles, oli: ”Mida sa tahad?” Ma haarasin tal koheselt oma vasaku käega kõrist kinni, mis oli nagu hüdrauliline kruustang ja purustasin ta kõri sama hõlpsasti ja pingutuseta nagu tühja õllepurgi. Siis lasin ta lahti. Ta tõmbles natuke aega nagu kala kuival õhku ahmides ja oma kõrist kinni hoides. Paari sekundi jooksul lõpetas ta liigutamise. Pöördusin paremale ja vaatasin laboriassistendi suunas. Ta nägi, et ma tema suunas vaatasin ja tal kukkus kirjutamisalus maha. Tema silmades olev hirm oli unustamatu. Tal olid lühikesed pruunid juuksed ja pruunid silmad. Ta oli umbes 175 cm pikk ja kõhna kehaehitusega. Hakkasin tema poole kõndima. Ta taganes nii kiiresti ja nii kaugele kui võimalik. Kui ta seinani jõudis, siis pööras ta oma pilgu minult eemale, samal ajal oma keha vastu seina litsudes. Ta hakkas karjuma ”EI! PALUN, EI” ja ma võtsin tal särgist kinni. Ta minestas ära ja ma lasin tal maha kukkuda – mul ei olnud tema vastu isiklikult midagi, kuna ta oli lihtsalt assistent ja ma jätsin ta ellu.

Läksin ukse suunas ja pöördusin paremale koridori suunda. Hakkasin jooksma välisuste suunas ja olin umbes poole koridori tee peal, kui umbes kuus või seitse meest järsku eikuskilt mu peale hüppasid ja mind kinni hoidsid. Maadlesin nendega, viskasin osad enda pealt ära ja siis hüppasid osad veel kuhja peale minu peal. Nad torkasid mind jälle nõelaga ja siis jälle ja jälle, kuni ma alistatud sain. Kui üles ärkasin, seisin ma keha ees. Valgete juustega mees karjus mu peale. Tundsin ennast nagu kutsikas, kes oli just vannitoa uuele vaibale häda teinud. ”MIS SEE ON?” karjus ta. ”MIDA SA TEGID? VAATA, MIDA SA TEINUD OLED!” Samal ajal, kui ta minu peale karjus, ei tundnud ma ennast sellepärast, mis ma tegin, üldse halvasti ja ma ei tundnud selle pärast mingit häbi. Ainuke asi, mis ma mõtlesin, oli: ”Sina oled järgmine, sa kuradi tõbras ja kui ma saaksin ennast liigutada, siis ma tapaksin su siinsamas ära, sa kuradi sitapea.” Nad kontrollisid mu keha, kuid miskit moodi üritas minu meel minus edasi võidelda. Kuigi ma ei suutnud oma keha liigutada, oli Andy ikka veel seal kuskil sees.

 

Elektriaed

Samal ajal, kui elektrišokiteraapia, piinamised ja peksmised jätkusid, pääsesin ükskord minema. Ärkasin peale seda üles, kui oma keha nägin ja kui oma meeles silmapilkselt rohelisse tervendamise basseini olin sattunud. Teesklesin, et olen vigastatud, samal ajal, kui koridori sisenesin. Kõik mehed tulid algul joostes, aga kui nad nägid, et ma roomasin, tulid nad jalutades. Kui nad peaaegu kõik minu peal olid, siis ühe energiasööstuga lõin ma paar tükki neist jalust maha ja murdsin ennast vabaks ja seisin nende kõrval. Jooksin aluspesu väel välisukse suunas. Jõudsin välja ja hakkasin ümber hoone jooksma, et väljapääsu leida. Teadsin, et väljas oli väga külm, sest ma nägin oma hingeõhku. Sadas lund ja maas olid juba suured lumevallid.

Kui ma ümber hoone jooksin, siis nägin väljas ümberringi suurt aeda, millel olid iga 14 meetri järel suured metallsildid, millel oli surnupealuu ja ristatud kondid ja sõnad ”Ettevaatust, elektriaed”. Olin lõksus. Aed oli minu ees ja kui ma taha vaatasin, siis seal oli umbes 10 meest poolringis minu poole tulemas. Ma tagurdasin aiast eemale ja üritasin üle selle hüpata. Adolf oli poolringi keskel ja karjus: ”Rhino! EI! ÄRA TEE SEDA!” Aga ma ei kuulanud, sest olin nagu nurka surutud loom, ma ei mõelnud, ma otsisin väljapääsu. Siis tagurdasin ja jooksin aia suunas. Kuulsin, kuidas valgete juustega mees karjus: ”EI! ÄRA TEE SEDA!” Aga ma tormasin sellest hoolimata aia suunas. Mu ainuke kehaosa, mis aeda puudutas, olid mu peopesad, samal ajal, kui ma üles hüppasin ja aia kõige ülemisest otsast kinni haarasin (okastraadi ülemisest reast) ja lendasin kuidagi kiiresti üle aia. Kuid sellest piisas, et koheselt elektrilöök saada.

Mäletan, et lamasin mingi aeg lume sees ja mu kehalt tuli suitsu või auru välja ja õhus oli kõrbenud juuste hais. Kuulsin, kuidas mehed mu taga karjusid: ”PERSSE! MIKS TA PIDI SEDA TEGEMA.” Nad väljendasid isegi kurbust, et surnud olin. Kuulsin neid rääkimas ja vaatasin enda ette. Ees oli ainult mets. Miski ütles minu sees: ”TÕUSE ÜLES! TÕUSE ÜLES, SA KURADI TÕBRAS JA JOOKSE. TÕSTA OMA PERSE MAAST LAHTI JA HAKKA JOOKSMA! JOOKSE, SA KURADI SITAKOTT!” MUL ÕNNESTUS ÜLES TÕUSTA, kuid siis kukkusin kohe näoli maha. Mehed aia taga nägid, et ma liigutasin ja nüüd, uue jõuga, jooksid nad ümber hoone värava suunas. Ma ei kavatsenud neid ootama jääda. Mul õnnestus ennast püsti ajada ja ma jooksin täiest jõust metsa suunas. Kuulsin neid enda taga, kuid mitte kauaks. Järgmise asjana mäletan, et jooksin ülikoolilinnaku välispiiril. Mul pole õrna aimugi, kuidas sinna sain või kuidas teadsin, kuhu läksin või kui kaua ma aluspesu väel lumes jooksin. Ainuke asi, mis mäletan, on, et ma jooksin ja ütlesin endale: ”Sa jõuad küll! Sa oled peaaegu kodus! Sa jõuad küll.”

Mäletan, et inimesed vaatasid mind, kui ma üle linnaku jooksin. Teadsin, kus olen, et olen peaaegu kodus. Jõudsin tagasi ühikatuppa. Jõudsin lifti ja seal oli kamp tüdrukuid. Nad hakkasid minu üle naerma ja ma kukkusin lifti nurgas kokku. Ütle sin: ”Palun, palun vajutage nr 4 minu jaoks.” Mul õnnestus neljandal korrusel välja saada ja ma jooksin oma toa suunas. Minu tuba oli loomulikult koridori lõpus. Viimane tuba, mis oli ühesuunalise treppideni viiva tuletõrjeukse kõrval. Ma palusin, et Brian seal oleks ja uks lahti oleks. Ukselink keerdus ja sõna otseses mõttes kukkusin ma tuppa. Brian rääkis telefoniga samal ajal, kui ma ta ette kukkusin, ta ütles: ”Ta on siin, helista mulle tagasi,” ja pani toru ära. Brian viskas minule ühe pilgu ja haaras vatiteki oma voodilt ja mässis mu selle sisse, mu nahk oli erepunane ja ma rappusin ägedalt külmast. Ta võttis mul aluspesu seljast ja pani mu hommikumantli mu õlgadele ja viis mu duši alla. Ta pani mu dušinurka ja keeras kuuma vee lahti. Ma nägin kuumaveeauru, aga ei tundnud oma nahal midagi. ”PÜSI SIIN JA ÄRA MINE KUHUGI,” karjus ta mulle ja lahkus siis. Seisin seal duši all vist tundide viisi, kuni mu naha tundlikkus tagasi tuli ja mu sõrmed kortsuliseks muutusid.

Olin ikka veel mingisuguses šokis, kui oma hommikumantlit selga panin ja oma toa suunas läksin. Kui ma oma toa juurde jõudsin, kuulsin ma sees vaidlemist. Kuulsin, kuidas Brian karjus: ”MIDA KURADIT TE TEMAGA TEGITE?” Ja siis kuulsin ma hr Rohelise häält vastamas: ”SEE EI OLE SINU ASI!” Tegin ukse lahti ja nägin Brianit, hr Rohelist, Adolfit ja veel kahte meest minu toas ja ma lihtsalt minestasin ära. Ärkasin üles ja olin oma narivoodis, vaatasin kõrvale ja Brian oli ukse juures hr Rohelisega rääkimas. Ta nägi mind ja karjus mulle: ”Jää magama! See on lihtsalt halb unenägu.” Siis ütles ta veel paar sõna hr Rohelisele ja sulges ukse. Vaatasin talle ikka veel otsa ja ta karjus jälle: ”MA ÜTLESIN, JÄÄ MAGAMA! SEE ON LIHTSALT HALB UNENÄGU!” Jäin magama ja ärkasin järgmisel hommikul üles ning mul oli kohutav õudusunenägu. Suutsin ennast vaevu liigutada, sest mul oli väga kõva külmetus. Mul olid gripilaadsed sümptomid, kuid sama päeva õhtuks olid need kadunud ja ma tundsin ennast hästi.

Järgneb homme

 

Tõlkis Aigar Säde

Eesti keeles: aigarsade.com

Inglise keeles ja lisainfot: Biblioteca Pleyades

Foto: www.thetruthbehindthescenes.org