/data05/virt37268/domeenid/www.telegram.ee/htdocs/wp-content/themes/telegram/single.php

Telegrami järjejutt: Projekt Superman, I osa

29. juuni 2013 kell 20:40



Avaldame järjejutuna loo Michael Andrew Pero III (ka Andy Pero või Hr X) kogemustest superrassi projektide ja Montauki eksperimentide katsealusena. Tegu on üsna pöörase ja uskumatu looga, seega nõrganärvilistel soovitame mitte lugeda.

 

superman

 

See on minu lugu ja see on minu elu. Siin on ajaskaala, millel sündmused toimusid ja mida meenutada suudan. Mu mälu taastub tasapisi ja see on minu elu nii, nagu ma seda mäletan. See on siiski viimistlemata ja paljud paralleelsed ajaskaalad, mis eksisteerivad minu eluga samaaegselt, on sellest dokumendist välja jäetud. Aja möödudes paigutub aina rohkem pusletükke oma kohale.

 

superman 2

 

Siin on minu ajaskaala:

1963

Mu isa (Michael A. Pero Jr.) lõpetab USA Mereväe Akadeemia.

 

1966 august kuni 1968 november

Mu pere peatub mereväe ehituspataljoni keskuses Port Huenemes Californias.

 

1968 november

Mu pere kolib Fallonisse Nevadas. Mu isa on leitnantkomandör mereväe lennuväebaasis Fallonis Nevadas.

 

25. november, 1969

Sündisin Fallonis Nevadas. Mina olen Michael Andrew Pero III.

 

12. juuli, 1971

Minu isa paneb oma leitnantkomandöri ameti Falloni mereväe lennuväebaasis (Naval Air Station Fallon) maha ja lahkub mereväest. Me kolime New Jerseysse ja ta alustab tööd erasektoris.

 

1974 juuni kuni 1976 juuli

Mu isa alustab uut tööd välismaal ja me kolime Münchenisse Saksamaale. Ma olen 5-aastane. Ma käin sel ajal kahes erinevas koolis, saksa lasteaias hommikul ja inglise lasteaias peale lõunat (lasteaias ja siis ka esimeses klassis). Sellel ajal algavad esimesed lahknevused minu mälu ja mu vanemate mälude vahel.

Mäletan Saksamaal elamist. Mäletan meie korterit ja seda, kuidas meie kass Twinkee ei kuulanud kedagi, kes kutsus teda saksa keeles. Aga kui ükskõik kes kutsus teda inglise keeles, siis tuli ta jooksuga. Mäletan, et mu parim sõber oli väike tüdruk, kellel olid pikad sirged pruunid juuksed ja pruunid silmad. Me sõime lõunat tema juures ja ma mäletan, et pärast lõunat võttis ta oma vanemate külmkapist kaks õlut ja me jõime need ära, olles tema sissesõiduteel. Ma kartsin, et satume pahandustesse, aga tema ütles, et ta joob kogu aeg õlut. Võtsin umbes kolm lonksu ja mul oli selline tunne, et hakkan oksele. Tahtsin enda oma ära visata, aga tema ei tahtnud õlut raisata ning jõi ka minu oma ära. Mäletan, et mu õde üritas mulle tantsimist õpetada ja ta lennutas mind korteris nii kõvasti, et ma kukkusin nurka ja tegin oma pea katki nii, et seda tuli õmmelda. Mäletan seda kõike.

Aga mis kõige olulisem – ma mäletan saksa lasteaeda. Mäletan õpetajat ja seda, kuidas ta välja nägi. Ta oli väga kena minu vastu ja tal olid pikad lainelised pruunid ja hallid juuksed ja ta nägi välja, nagu oleks ta rehvi alla neelanud kuni oma taljeni – ta oli päris pirakas. Mäletan, kui mulle tutvustati esimest korda kummikaru komme ja ma arvasin, et need on maailma kõige lahedamad asjad. Olles ameeriklane ja olles klassis füüsiliselt kõige suurem, olin ma mingil määral klassi kuulsus ja tähelepanu keskpunktis. Mäletan, et väljas oli väike bassein, see oli ainult 31 cm sügav ja kui väljas oli soe, siis käisime me aluspesu väel ujumas. Mäletan kõiki neid asju, aga mis puudutab ameerika kooli, kus ma väidetavalt peale lõunat käisin, siis SELLEST EI MÄLETA MA MIDAGI! Mul ei ole ühtegi mälestust mingisugusest teisest klassiruumist, mul ei ole ühtegi mälestust mingisugusest teisest hoonest, mul ei ole ühtegi mälestust sõpradest, inimestest või õpetajatest, pole ühtegi mälestust isegi teises koolis käimisest. AGA MA MÄLETAN LENNUVÄEBAASI. Mäletan, kui ma esimest korda selle juurde kõndisin – see oli tohutu suur koht, mille ümber oli suur võrkaed.

Seal olid lennukid ja miilide viisi betooni. Ma ei mäleta seda meest, kes minuga kõndis, aga MA MÄLETAN, et küsisin temalt: “Miks sa mind sinna viid?“ Ja tema vastas: “Sinu isa pärast!“ – “Aga mu isa oli mereväes, miks sa mind lennuväebaasi viid?“ küsisin ma uuesti. Ja mees vastas: “Poeg, kõik sõjaväeosad töötavad väga tihedas koostöös.“ – „Aga ta ei ole enam mereväes,“ vastasin mina. Ja tema ütles: “Me teeme seda teenena su isale.“ – „Miks?“ küsisin mina. “SEST ME HOOLITSEME OMADE EEST!“ ütles ta muutunud tooniga, ja siis ütles ta: “Sa küsid väga palju küsimusi, sa väike sitaratas.“ Mäletan, et see tegi mulle haiget, sest ma ei üritanud meelega väike sitaratas olla, tahtsin lihtsalt teada, miks nad viivad mind sellesse kummalisesse paika. Ma ei mäleta lennuväebaasis sees olemist. Mäletan ainult arsti läbivaatustoas olemist. Nad käskisid mul ennast aluspesu väele võtta ja läikivale metall-lauale istuda. Mäletan, et see laud oli väga külm, nii külm, et ma küsisin, kas ma võin liigutada või laualt ära tulla ning suur kõmisev hääl karjus: “ÄRA LIIGUTA JA ÄRA RÄÄGI, KUI JUST SINU POOLE EI PÖÖRDUTA.“ Nii ma siis istusin seal, kananahk jalgadel. Kuulsin liikumist enda taga ja kedagi küsivat: “Kas see on see laps?“ ja siis tuli mees minu juurde ja hakkas mind oma kätega, stetoskoobiga läbi vaatama ja koksas mu põlve kummist haamriga. See on kõik, mis ma mäletan. Ma olin 5-aastane.

Ma ise pole sellele kunagi eriti mõelnud, aga kui ma hakkasin kõike seda kirja panema, siis küsisin juhuslikult oma emalt lennuväebaasi nime Saksamaal, kus ma käisin koolis peale lõunat. Tema ütles: “Sa ei ole kunagi käinud mingisuguses sõjaväe lennuväebaasi koolis Saksamaal.“ – “Kas tõesti?“ küsisin ma. “Kus ma siis käisin koolis Saksamaal?“ küsisin ma. – “Mingisuguses Americuse koolis, kuskil ülikoolis vist,“ ütles ta. “LASTEAIA AJAL?“ küsisin mina. “Ema, see ei ole üldse loogiline, ma käisin sõjaväebaasis inglise koolis, sest isa oli mereväes, onju?“ – “Ära ole naeruväärne, ma olen su ema ja ma tean, kus ja millal sa koolis käisid!“ ütles ta. – “Hea küll, ema, mis oli siis selle kooli nimi Saksamaal?“ küsisin mina. Siis ta mõtles ja mõtles ega suutnud seda nime meenutada. Siis puhkes meil sellest suur tüli. Lõpuks jalutas ta minema ja ütles, et ta ei taha enam sellest rääkida.

Olin alati eeldanud, et käisin saksa lasteaias hommikul ja siis lennuväebaasis peale lõunat. Ma olin seal oma isa sidemete tõttu. Kui ma poleks oma ema käest lennuväebaasi nime kunagi küsinud, poleks ma selle kõige üle teist korda kunagi mõelnud. Ma pole selle üle kunagi eriti mõelnud, aga nüüd, kui ma mõtlen, siis mäletan selgesti saksa lasteaeda, mäletan selgesti lennuväebaasi ja läbivaatustuba. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi käinud mingisuguses teises koolis või et mul oleks teisest koolist sõbrad või üldse seal olemist. Aga mäletan vestlust mehega, et miks nad mind sinna viivad ja ma mäletan läbivaatustuba. See on nagu 5-sekundiline lõik 10-minutilisest filmist. Ainult paar sekundit ja siis see lõpeb ära, kuid siiski, miskit moodi sa tead, et seal on midagi palju enamat.

Kui küsisin oma isa käest, kas ta teab, kus koolis ma Saksamaal käisin, siis vastas ta: “Loomulikult, McGraw Kaserne sõjaväesalga lennuväebaasis (McGraw Kaserne Army Troop Air Base).“ Kui küsisin temalt läbivaatuste kohta, vastas ta: “Arst ütles meile, et sul oli südamekahin, see ei olnud midagi tõsist, aga nad tahtsid sind ikkagi mitu korda läbi vaadata.“ Peale kolledži lõpetamist läksin ma kardioloogi juurde. Mul olid aastaid rinnavalud suurtest steroidide süstimise doosidest, mida mulle tehti kolledži esimesel aastal. Mul oli välja arenenud artriit (liigesepõletik) kõhres, ribide vahel, kuna mu rinnakorv suurenes liiga kiiresti steroidide kasutamisest.

Kui küsisin oma südamekahina kohta, näitas kardioloog mulle paberit ja seda, et mu südamelöögid olid täiuslikud ja pole absoluutselt mitte mingisugust märki MITTE MINGISUGUSEST südamekahinast.

 

1976 august

Me kolime tagasi New Jerseysse. Lähen jälle esimesse klassi kohalikus koolisüsteemis. Mu ema hoiab mind tagasi, uskudes, et mul läheb koolis paremini kui olen üks vanematest lastest klassis, mitte üks noorematest (mu sünnipäev oli täpselt piiri peal, nii et ma oleks võinud sama hästi ka teise klassi minna).

 

1979 september

Mu vanemad on olnud üksteise vastu vaenulikud juba mõnda aega ning otsustavad lahutada. Olen nüüd 9-aastane ja lähen neljandasse klassi. Koolisüsteem testib kõikide laste IQ-taset.

Mäletan, et mulle öeldi, et olen absoluutne geenius. Ma ei mäleta, mis mu IQ-tase oli, aga see uudis võeti vastu täieliku uskumatusega ning mind mõnitati ja naeruvääristati vanemate ja õpetajate poolt, sest olin nende arust suur loll sportlane, kuna olin suurim laps klassis ja parim sportlane. Siiski oli mul raske kokutamise probleem. Mind peeti klassi idioodiks, sest ma ei rääkinud kunagi ja mul ei läinud kunagi koolis hästi. Seega, fakt, et olen nn geenius, pidi olema vale ning vanemad ühest New Jersey jõukamast piirkonnast ei leppinud sellega, et see suur kokutav idioot võiks olla targem kui nende pojad ja tütred, seega eitasid nad seda.

Mul oli olnud kokutamise probleem niikaua kui mäletan ja terve lapsepõlve sõna otseses mõttes ei suutnud ma tervet lauset välja öelda, paljudel kordadel ei suutnud ma isegi sõna välja öelda. Ma ei mäleta, millal või miks ma kokutama hakkasin, aga mäletan, et suutsin saksa keeles soravalt rääkida ilma igasuguse probleemita ja mul ei olnud mingisuguseid keeleprobleeme ei saksa ega inglise keeles. Ma kokutasin tugevalt umbes sel ajal, kui me Saksamaalt tagasi tulime, kuni 25. eluaastani.

 

1981 märts

Mu ema registreerib mind Silva meetodi kursustele ja see on koht, kus mäletan esimest korda kohtumist mundris meestega.

Silva meetod on enesehüpnoosi kursus, kus sa õpid sukelduma oma meele erinevatele tasanditele. Sa õpid näiteks selliseid asju, kuidas tervendada mõttega oma keha, lõdvestumise tehnikaid, viise, kuidas koondada oma keskendumist ja meelt lusikate sulatamiseks (jm taolisi asju). Võib-olla oled sa sellest kuulnud? Kursusel olles õppisime me sukelduma oma tasandile (lõdvestunud olek on Silva meetodi alus). Ma olin mingil põhjusel väga osav kõikides asjades, mida me algusest peale tegime.

Lapsed, kes on 11-aastased, on üksteise vastu väga julmad. Terve klass sulges silmad ja harjutas oma tasandile sukeldumist, aga kui mina tulin oma tasandilt tagasi, tegin silmad lahti ja nägin, et TERVE klass oli minu poole pöördunud ja nad olid mind vaadanud 15–20 minutit. Nad olid vaadanud mu järske silmaliigutusi, mu keha ja mu tehnikat. Kui ma sellest välja tulin, hakkasid kõik minu üle naerma. Õpetaja aga kiitis mind, nagu oleksin jumala kingitus inimkonnale. Ta ütles mulle, et olen parim õpilane, keda ta iial näinud on jne…

Ühel vaheajal (kaheksanädalase kursuse kuuendal nädalal) palus õpetaja mul temaga välja minna tema “sõpradega“ kohtuma. Ma läksin temaga koos välja (las ma ütlen teile, kui sa oled 10-aastane ja sa oled klassiruumis kaks tundi korraga laupäeviti ja pühapäeviti 8 nädalat järjest, siis sa lausa elad 15-minutiliste vaheaegade nimel), seega pole vaja öelda, et ma ei olnud väga huvitatud oma vaheaja raiskamisest nende inimestega, ükskõik, kes nad siis ka olid, rääkimise peale. Me läksime välja läbi topeltuste ja seal ootas kaks meest, et minuga rääkida.

NAD MÕLEMAD KANDSID SÕJAVÄEMUNDREID, üks kandis sõjaväe rohelist ja teine oli sinises (võimalik, et lennuvägi, aga ma ei ole kindel). Õpetaja ütles meestele: “See on see laps,“ ja nad lobisesid veidi. Ausalt öeldes ei pööranud ma neile erilist tähelepanu (ma vaatasin teisi lapsi mänguväljakul ja mõtlesin, et miks kuradima pärast olen mina siin, mitte seal). Aga jutu iva on hoopis siin. Rohelises olev mees kükitas ühele põlvele ja ütles mulle: “Ma olen kuulnud, et sul on mõned väga erilised võimed.“ Ja mina küsisin väga hämmeldunult: “On vä?“ Ta tõusis üles ja rääkis veel õpetajaga, siis kükitas tagasi alla ja ütles: “Oli väga meeldiv sinuga kohtuda, TEAD, SA HAKKAD ÜHEL PÄEVAL MINU HEAKS TÖÖTAMA!“ Olles 11-aastane, ei saa sa päriselt aru, mis tegelikult toimub ja ma mäletan, et naersin ja ütlesin talle, et ma ei saa hästi aru, aga et oli tore temaga kohtuda ja jooksin mänguväljakule. Aga kui ma tagasi vaatasin, siis kolm täiskasvanut seisid ikka veel seal minu poole vaadates, minust rääkides ja mind pilkudega mõõtes.

Mul lihtsalt näis olevat üleloomulik võime teha ükskõik mida õpetaja juhendas klassis tegema. Kõik, mida ta juhendas meid ette kujutama, seda kõike suutsin ma teha paremini kui ükskõik kes meie klassis. Mõttega lusikate väänamine, oma tasandile sukeldumine, ükskõik mida.

Olen nüüd 11-aastane ja lähen kuuendasse klassi.

 

 

Tõlkis Aigar Säde

 

Eesti keeles: aigarsade.com

Inglise keeles ja lisainfot: Biblioteca Pleyades

 

Pildid: Project Superman, futuretimeline.net