Telegrami järjejutt: Projekt Superman, II osa

30. juuni 2013 kell 16:30



ProjectSuperman.MontaukJätkub järjejutt Michael Andrew Pero III (ka Andy Pero või Hr X) kogemustest superrassi projektide ja Montauki eksperimentide  katsealusena. Tegu on üsna pöörase ja uskumatu looga, seega nõrganärvilistel soovitame mitte lugeda.

 

Lähen kuuendasse klassi.

Ma olin tegelenud organiseeritud spordiga juba paar aastat (T-Ball (laste pesapall), algne pesapall jne), aga nüüd oli aeg esimeseks TÕELISEKS väljakutseks – kooli kaheksanda klassi (ameerika) jalgpalli meeskond. Kui kooli (ameerika) jalgpalli katsed algasid, siis üritasin saada kaheksanda klassi (ameerika) jalgpalli meeskonda kuuenda klassi õpilasena. Treener oli selle vastu, sest ta arvas, et ma ei suuda vanemate poistega mängida, aga ta lubas mul ikkagi proovida. Pääsesin meeskonda ja olin nii osav, et osutusin meeskonna parimaks mängijaks ja me olime maakonna parim meeskond. Mul oli lihtsalt üleloomuline võime teha ükskõik, mida treener mul teha palus. Näiteks esimesel katsete päeval viskas treener mulle palli ja ütles naljatades: “Ma tahan, et sa võtaksid selle palli, mine väljakule ja löö värav.”

Asi on selles, et MA KUJUTASIN ETTE, KUIDAS LÄHEN VÄLJAKULE JA LÖÖN VÄRAVA. SIIS VÕTSIN PALLI, TRIBLASIN LÄBI NELJA KUTI JA LÕIN VÄRAVA! Ma ei mõelnud selle tegemisele, ma lihtsalt tegin. See oli nagu meel oleks mateeriast üle. See on naljakas ja ma ütlen ausalt, et suutsin teha jalgpalliväljakul asju, mis olid nii uskumatud. Et seda uskuda, pead sa seda nägema. Ma lihtsalt ei teadnud, et ma poleks pidanud olema võimeline seda tegema. Lihtsalt mine palliga väljakule ja löö värav IGA KORD ja enda meelest suutsin seda teha, nii et tegingi seda päriselus IGA KORD. Kui vastase meeskonna treenerid küsisid, kui vana ma olen, siis nad ei uskunud mind, kui ma vastasin. Peale mängude lõppu tänasid nad mind, et ma punktiseisu liiga üles ei kruttinud ja nende poisse ei häbistanud. Vot nii osav ma olingi ja mul on ka videosalvestused mängudest selle tõestuseks olemas. Ma mitte ainult ei pääsenud meeskonda, vaid alustasin ka vasakus tiivas ja olin erakordne. Hiljem sellel aastal pääsesin ka kooli kaheksanda klassi korvpallimeeskonda ja pesapallimeeskonda. Juba ainuüksi meeskondadesse pääsemine kuuenda klassi õpilasena oli peaaegu mõistetamatu kangelastegu ning me olime ülekaalukalt kõige domineerivam kool maakonnas peaaegu kõigil aladel (olime alati meeskond, keda taheti võita). Olin oma ea kohta väga osav pesapallis ja korvpallis, kuid mis iganes põhjusel olin ma (ameerika) jalgpalli väljakul puutumatu.

See on imelik, kuidas keegi suudab teha asju, mida ta ei peaks olema suuteline tegema. Kas see on siis füüsilise tugevuse või oskuse kangelastegu või on see suurepärase intellekti või tahte kangelastegu nagu näitleja või professionaalne sportlane, kes trotsib vastuolusid ja saavutab võidu, kui kõik teised ütlesid, et see ei ole võimalik. Kõik, mida me inimestena teeme, kas see on siis spordiüritusel osalemine, äri alustamine, kolledžis käimine või lihtsalt esimest korda kodust üksi välja minemine.

SUVALINE ÜLESANNE, MIDA SA OTSUSTAD ETTE VÕTTA VÕI SUVALINE VÕITLUS, MIDA SA OTSUSTAD VÕIDELDA, SIIS SELLEST, MIS ON VAJALIK EESMÄRGI SAAVUTAMISEKS, ON 90%, ÜKSKÕIK, MIS SEE EESMÄRK KA OLEKS, KÕIK VAIMNE. JA HIRM ON KÕIGE VÕTMEKS. KUI SA SUUDAD KONTROLLIDA OMA HIRMU, SIIS SA SUUDAD KONTROLLIDA OMA MÕISTUST JA KUI SA SUUDAD KONTROLLIDA OMA MÕISTUST, SIIS SA SUUDAD KONTROLLIDA OMA ELU. Kui sa sellest aru saad, et kõik, mida me inimestena teeme, on 90% vaimne ja 10% füüsiline, siis sa mõistad elu saladust. Ja sul läheb hästi, ükskõik mida sa teha otsustad!

Kasutades Silva meetodeid, oli mul võime ennast ette kujutada sooritamas erakordseid kangelastegusid mänguväljakul ja siis sooritada need reaalselt pingutuseta, justnagu oleks see olnud teine loomus. Ära mõtle, lihtsalt tee.

 

1982 juuni

Kui mu vanemad veel koos olid, siis investeerisid nad mitmetesse majadesse meie piirkonnas ja andsid need üürile, et lisaraha teenida. 1982. aasta juunis kolisime mina, mu ema ja mu õde majja Ramseys (New Jersey), mida me varem välja üürisime ja panime maja, millest me välja kolisime, müüki (mu isa kolis ühte majja, mida me omasime Waldwickis, meie kolisime teise majja Ramseys ja mu vanemad müüsid suure maja Ho-Ho-Kusis, kus me varem kõik koos elasime ja jagasid raha lahutuse käigus pooleks). Meie uus maja Ramseys asus ainult 10 minuti kaugusel meie vanast majast Ho-Ho-Kusis, aga see oli teise kooli piirkonnas.

 

Ma olen nüüd 12-aastane ja lähen uues koolis seitsmendasse klassi.

11. juuli 1983

Mu ema oli käinud kohtingutel mehega, kelle nimi oli Walter Johnson. Nad on koos olnud viimased kaks aastat ja on kihlatud. Mu vanemad olid lõplikult vormistanud oma lahutuse varem sel aastal, ema kihlatu oli olnud oma naisest lahus umbes neli aastat. 11. juulil 1983. aastal läks hr Johnson oma peatselt endiseks abikaasaks saava naise majja, et alla kirjutada ja lõplikult vormistada nende lahutuspaberid. Hr Johnsoni teadmata oli tema varsti eksabikaasaks saav Sally Johnson oma vennalt 357 Magnum püstoli varastanud. Kui hr Johnson kirjutas oma vana maja keldris oma laua taga lahutuspaberitele alla, tuli Sally Johnson tema selja taha ja ütles: “Kui mina sind endale ei saa, siis ei saa ka keegi teine.” Ja tulistas talle tagant pähe. Ta suri silmapilkselt ja kui politsei ta lõpuks kaks päeva hiljem leidis, oli ta pea keha otsast täiesti sodiks lastud.

KAHJUKS ON IGA SÕNA SELLEST TÕSI. Ta nimi oli Walter Johnson. Ta oli EXXON naftakorporatsiooni direktor vanema täidesaatva personali jaoks New Yorgi kontoris. Ta tapeti 11. juulil 1983 Ridgewoodis New Jerseys. Ta oli mu ema kihlatu.

Mitmed järgmised aastad olid mu ema hüsteeria ja lein kirjeldamatud. Tema sakslasest sõbranna Astrid oli talle suureks abiks. Mulle mõjus see järgnevalt. Olles 12-aastane poiss, tulles koolist koju ja nähes oma ema IGA PÄEV, TERVE PÄEV ja siis TERVE ÖÖ JA IGA ÖÖ nutmas on väga raske 12-aastasele poisile. Tema olukord oli hullem kui laastatud. Siis loomulikult ei olnud ma sellel ajal eriti vaimustatud koju minema peale kooli. Mingil ajal sattusin ma pahandustesse (käisin läbi vale seltskonnaga ja sellist sorti asjad).

Siis avastasin ma oma uue kire – trennitegemise ja RASKUSTE TÕSTMISE! See muutus kinnisideeks. Seitsmendas klassis hakkasin iga päev trenni tegema. Sõitsin iga päev oma rattaga kooli ja tegin tundide viisi trenni, 2–3 tundi IGA PÄEV (tegin ükskõik mida, et vältida kojuminemist)!

 

1983 detsember

Juba algusest peale olin erakordselt tugev laps. Miskitmoodi oli mul võime kujutada ennast mõttes ette midagi tegemas (näha ennast seda tegevat) ja siis seda päriselus teha. Kasutades Silva meetodit, lamasin voodis ja käisin mõttes läbi järgmise päeva trenni. Näiteks sukeldusin oma tasandile ja keskendusin. Ma kujutasin ette, kuidas surusin kangi selili lamades 10 korda 88 kg, siis 8 korda 93 kg, 6 korda 98 kg jne. Kaheksandas klassis surusin ma selili lamades kangi 138 kg. See oli rohkem, kui keegi koolis oleks suutnud teha. Pole vaja isegi öelda, et olin VIHATUD keskkooli kõikide vanemate klasside (ameerika) jalgpalli mängijate poolt isegi enne, kui ise keskkooli jõudsin. Olin 14-aastane ja käisin kaheksandas klassis. Püstitasin ka algkooli kõrgushüppe rekordi 178 cm ja kordasin 55 m, 91 m ja 183 m lühimaajooksu rekordeid.

 

1984 kuni 1987

Mu esimesed kolm aastat keskkoolis EI OLNUD tüüpilised. Mängisin (ameerika) jalgpalli sügisel. Ma ei mänginud korvpalli talvel nimelt sellepärast, et saaksin iga päev trenni teha. Kevadel tõukasin kuuli ja viskasin ketast kergejõustikus ja siis suvel tegin trenni nagu hull, et valmistuda (ameerika) jalgpalliks sügisel. Paistsin silma kõigil spordialadel, kus osalesin.

Esmakursuslasena olin üks parimaid running back positsioonil mängijaid maakonnas. Olime divisjoni tšempionid ja (ameerika) jalgpalli esindusmeeskonna peatreener (treener Hyman) palus, et harjutaksin koos esindusmeeskonnaga tänupühade päeva mänguks. Kui see uudis jõudis jalgpalli meeskonna kapteni ja söötja Peter Bebeini, siis surus ta mind koos kuue teise jalgpallimängija abiga nurka ja ütles, et kui ma julgen ilmuda tema viimase mängu treeningule, siis peksab ta minust koos kuue teise mängijaga autoparklas sita välja. Ta ei tahtnud, et ma tema viimase mängu ajal temalt tähelepanu rööviksin. Ma ei ilmunud tänupühade päeva mängule ja see käis treener Hymanile tõsiselt närvidele, kuna ta arvas, et ütlesin talle ära.

Kevadel algas kergejõustikuhooaeg. Osalesin kuulitõukes, kettaviskes, 91 m lühimaajooksus ja hüppasin kõrgust. Treener Hyman treenis vasaraheitjaid ja ei lubanud mul esindusmeeskonnas visata, kuigi olin paremuselt kolmas heitja meeskonnas. Ma rääkisin temaga sellel teemal ja lõpuks lasi ta mul heita. 91 m jooksu kiireim poiss (mul ei tule ta nimi meelde) ütles mulle peale esimest kergejõustikutrenni, et kui ma võidan teda veel üks kord, siis annab ta mulle tappa. Niisiis, ma ei andnud endast parimat. Ikka ja jälle küsisin endalt, et miks kõik mind vihkavad. Sellest hoolimata pälvisin ma kergejõustikus auhinna.

Teise kursuse sügisel olid treener Hymanil tõsised abieluprobleemid ja ta käitus kõigiga nagu tõeline jobu (õpetajate, õpilaste, sportlastega jne). Üks minu annetest on võime hinnata inimese iseloomu tema kehakeele, žestide jne järgi juba esimeste minutite jooksul alates esmakohtumise momendist. Suudan mõne hetkega kindlaks teha, mida nad tunnevad, mida nad tahavad, mis on nende suurim hirm. See on nagu inimese hinge lugemine sama lihtsalt, nagu sa neid sõnu siin loed. Mul lihtsalt näib olevat annet selle peale. Niisiis jalutasin ühel vaheajal treener Hymani kontorisse ja ütlesin talle: “Ära muretse, treener, kõik saab sinu ja su naise vahel korda.” Üritasin olla abivalmis. Ta keeras ära ja hakkas karjuma: “Kasi välja siit, sa kuradima sitakott ja ära tule tagasi, sest SA EI MÄNGI ENAM KUNAGI SIIN NIIKAUA, KUI MINA TREENER OLEN.”

Järgmine päev viis ta mu koolivanema juurde ja käskis mul loobuda, et ma ei mängiks enam kunagi Ramsey keskkoolis. Ma ei loobunud ja järgmised kaks aastat karjus ta iga päev trennis mu peale, et ma tema väljakult ära kaoksin, aga ma ei kadunud. See ei olnud suurest armastusest ei tema ega mängu vastu. Mul oli valida, kas ma jään kohale ja lasen enda peale karjuda või lähen koju oma hüsteeriliselt nutva ema juurde. Nii ma siis jäin ja kannatasin tema sõimamist, sest ta tundis ennast minu poolt nii ahistatud olevat, kuna teadsin, mis tema elus toimub, ja ta ei tahtnud mind kuhugi enda lähedusse ja loomulikult olin ma kõikide sündmuste ajal tema kõrval, sest ma lihtsalt ei loobunud. See muutis ta äärmiselt vaenulikuks mu vastu.

See kestis kogu keskkooli aja. Iga natukese aja tagant, kas see oli siis mängu poolajal riietusruumi minnes või siis peale mängu bussi peale minnes või kergejõustikuvõistluste ajal, MÄLETAN MA, et nägin neid kahte sama sõjaväe meest (hr Roheline ja hr Sinine). Ma osalesin kümnel jalgpallivõistlusel aastas ja osalesin aastas umbes 20 kergejõustikuvõistlusel.

Tagasi mõeldes, nägin neid mehi ainult kaks või kolm korda aastas. Ausalt öeldes mäletan nende meeste nägemist kaks korda jalgpallimängude ajal nelja keskkooliaasta jooksul. Mõlemal korral, kui ma väljakult peale mängu minema kõndisin ja oma vanemaid otsima hakkasin ning rahva sekka vaatasin, siis seal nad olid, lihtsalt seisid seal liikuva inimmere keskel, vaadates mulle otse otsa. Ning ma mõtlesin, et see on küll kummaline, mida kuradit need kaks meest siin teevad. Ning ma ei pööranud sellele enam tähelepanu. Peamiselt nägin neid kergejõustikuvõistluste ajal.

Vähemalt üks kord aastas ühel sellisel suurel võistlusel nägin seda kummalist vaatepilti, kus need kaks meest olid võistlustel. Ausalt öeldes veensin ennast, et vähemalt ühel neist peab olema poeg, kes võistleb või midagi taolist. Ei olnud ebatavaline näha mundrites mehi kergejõustikuvõistluste ajal, sest osa õpilasi läks sõjaväeakadeemiatesse kooli, kui tulemused selgusid. Aeg-ajalt nägin teisi mehi mundris ringi kõndimas ja inimestega rääkimas. Mis teeb asja nii imelikuks, on see, et need kaks meest, kellest mina räägin, vaatasid mulle otsa ja ma ei teadnud, miks. Panin selle mõistatuse alles aastaid hiljem kokku.

 

1987 mai

Kergejõustikuhooaja juunioride aasta ühel suuremal teatejooksu võistlusel teatati, et on tulemas raskuste tõstmise võistlus, mida sponsoreerib mingi kutt, kellest ma midagi kuulnud polnud. Olin loomulikult väga põnevil ja treenisin sellel nädalal oma tehnikat. Tuli välja, et see oli lihtsalt kutt kummimattide ja kangiga keset muruplatsi. Sain teise koha, kus ma tõstsin 120 kg rinnale ja siis üles. Kutt, kes võitis, oli vanem ja tõstis 124,7 kg. See oli sõbralik võistlus. Olin 17-aastane ja 11. klassis.

pero 1

 

1987 juuli

On suvi ja ma treenin jalgpallimänguks.

Mulle helistas treener, kellest ma ei olnud varem midagi kuulnud. Ma ei mäleta ta nime ega telefoninumbrit, aga mäletan, et ta oli kuskilt Coloradost. Ta oli Ameerika Ühendriikide jõutõstmise meeskonna treener ja ta tahtis, et jätaksin kõik sinnapaika ja koliksin silmapilkselt Coloradosse, et harjutada kangitõstmise võistluseks. Küsisin temalt segaduses olles, miks ta mulle helistab, sain ju võistlusel teise koha. Siis ta ütles, et jah, said küll teise koha, aga see kutt, kellele sa kaotasid, oli aasta vanem ja mis veel tähtsam, ta oli 22,7 kg minust raskem. Seega kilo kilo vastu olin ma palju tugevam ja tuleb välja, et minu vanusegrupis (17 aastat) ja minu kaalukategoorias (91,2–104 kg) olin ma riigis viies taolises tõstmises. See võis näida nagu unistuse täitumine, aga las ma ütlen teile, et suvalise asjaga, millega sa tegeled, võid sa seda küll nautida, aga selle juures võivad olla asjad, mida sa tõeliselt vihkad. Ausalt öeldes meeldis mulle trenni teha, aga jälestasin kahte teatud harjutust. Ja ma ei saanud ka ema lihtsalt üksi jätta. Tema olukord oli palju parem, aga tema vaimset olukorda ei saanud veel kaugeltki stabiilseks nimetada. Olin 17-aastane ja läksin 12. klassi. Ja ma ei läinud Coloradosse Ameerika Ühendriikide jõutõstmise meeskonda trenni tegema.

 

1987 august

Jalgpallilaagri seenioraasta. Ma surun rinnalt 177 kg, kükitades tõstan kangi turjalt 229 kg ja eest üles rinnani ja siis üles tõstan 127 kg.

Me lõpetasime sel hooajal võiduga 6 : 3 ja olime divisjoni tšempionid. Ma hakkasin uuesti trenni tegema ja kolledži peale mõtlema.

 

1987 detsember kuni 1988 mai

Mu trennid edenevad väga hästi ning mul tekib uus idee. Nüüd, kui ma käin õhtuti trenni mõttes läbi, siis olen lisanud uue laheda asja. Kui sukeldun mõttes oma tasandile, siis olen oma tuppa lisanud ühe hiiglasliku tooli, millel seisan. Kasutades Silva meetodit, istun ma tooli. Vasakul pool tooli on õhuvoolikud, samasugused, nagu võib leida autogaraažist. Ma kujutan ette, et mõlemast mu käest tuleb välja õhuvoolik, nagu veenisisesed tilgutid tulevad mu kätest välja. See on mu ülespumpamise tool. Mõttes ühendan ma oma kätest välja tulevad voolikud tooli küljel olevate voolikutega. Vajutan nimetissõrmega nuppu, mis asub tooli paremal küljel ja tool aktiveerub. See on nagu õhukeskus, kus ma tunnen toolil istudes vibratsiooni. Seal istudes näen, kuidas mu terve keha hakkab paisuma. Nagu õhupalli suureks puhumine. Ütlen mõttes oma musklitele, et nad kasvaksid ja paisuksid nagu õhupallid JA NAD KASVAVADKI! Teen seda umbes kuus nädalat. See töötab nii hästi, et paljud vanemad ja õpetajad arvavad, et ma kasutan nüüd steroide. Ma ei kasuta, aga olukord kujuneb mingit sorti nõiajahiks ja nad sunnivad mind tegema steroiditesti.

Juhtus järgnev. Tegin trenni ühel päeval ja tuli isa Jack (kohalik preester, kes jõlkus kogu aeg koos laste ja jalgpallimeeskonnaga) raskuste tõstmise ruumi. Ta ütles mulle: “Andy, jutud käivad sinu steroidide kasutamise kohta. Kui sa tunnistad mulle praegu kõik üles, siis saab kõik korda.” – “Isa Jack,” ütlesin ma, “ma ei kasuta steroide.” Ta ütles: “Ma annan sulle veel ühe võimaluse steroidide kasutamine üles tunnistada.” Vaatasin talle otse silma sisse ja ütlesin: “Isa, ma EI KASUTA steroide.” Ta muutus väga vihaseks ja ma ei unusta iial, mida ta mulle ütles. Ta ütles: “Ära kunagi enam minuga räägi, sa kuradi valetaja selline, nad riputavad su munepidi üles ja ma olen seal, et seda pealt vaadata!”

Paar päeva hiljem tuli Jeff Brown (üks meeskonnaliige) raskuste tõstmise ruumi ja ütles mulle, et isa Jack tahab mind algkoolis näha niipea kui võimalik. Kui ma oma treeningu lõpetasin, läksin kooli ja isa Jack ootas mind kannatamatult. Ta võttis mu käest kinni ja viis mind mingit sorti ekspertidekogu ette algkooli keldris. Ekspertidekogu koosnes neljast liikmest ning ülejäänud ruum oli täidetud õpetajate ja vanematega. Üks nendest oli dr Purrizzo, kes oli peaortopeediakirurg Valley haiglas Bergeni maakonnas New Jerseys.

Bergeni maakond on kolmas kõige jõukam piirkond riigis ja nii Saddle River kui ka Ramsey linn on riigi ühed jõukamad linnad.

Dr Purrizzo oli sellel alal tõsine tegija. Kui president Nixon, kes elas Saddle Riveris enne oma surma, vigastas tennist mängides põlve, siis oli Purrizzo see kirurg, kes operatsiooni läbi viis. Dr Purrizzo oli ka mingi aeg soovitatud kirurg presidentide nimekirjas. Ma seisin ekspertidekogu ees ja ta hakkas mulle survet avaldama, et ma tunnistaksin steroidide kasutamise üles. Ja mina vastasin ikka ja jälle: “MA EI KASUTA STEROIDE!” Ta avaldas mulle jätkuvalt survet, öeldes, et ekspertidekogu omab kokku seitset doktorikraadi ja ta arvab, et nad teavad, millest nad räägivad ning: “Tee asi endale lihtsaks ja tunnista lihtsalt üles.” Ja mina ütlesin neile jätkuvalt: “MIND EI HUVITA, MIDA TE ÜTLETE JA MIND EI HUVITA, KES TE OLETE JA MIS KRAADID TEIL ON, MA EI KASUTA STEROIDE!”

Ta käskis mul särgi seljast võtta ja näidata aknet seljal, aga mu seljal ei olnud mingit aknet. Selline jama kestis mingi aeg ja lõpuks ütles ta mulle: “Võta oma püksid maha või tunnista steroidide kasutamine üles.” Mis mul üle jäi, ma võtsin püksid jalast ja andsin vabatahtlikult uriiniproovi. Ma pidin topsi pissima nii ekspertidekogu ees kui ka kõigi teiste ees, jalas ainult tossud. Ta oli väga vihane mu peale ja ei andnud mulle tükk aega pükse tagasi.

Üks ekspertidekogu liige oli Purrizzo sõber. Ta oli psühholoog ning nad hakkasid omavahel rääkima, et nad pistavad mu luku taha nagu hullu, kui ma ei tunnista steroidide kasutamist üles. Ja jälle ütlesin ma: “MA EI KASUTA STEROIDE!” See jama käis tükk aega. Ma tegin läbi terve kaitsekõne, tõestades, et ma ei kasuta steroide ning vahet pole, mida ma ütlesin ja vahet pole, mis tõendeid ma esitasin, nad kavatsesid mind munepidi üles puua hoolimata sellest, kas ma kasutasin või ei kasutanud steroide. Lõpuks küsisin ma nende käest: “Öelge, kuidas te teate, et ma steroide võtan, missugused tõendid teil on, kas teil on kaamera mu majas või midagi taolist, kuidas te teate?”

Lõpuks, peale rahva ja minupoolset pikka veenmist hakkas ta vastumeelselt seletama, et tal on kraad geneetikas ja et ta on uurinud minu geneetilist koodi aastaid. Siis seletas ta edasi, kuidas tema poja geneetiline muster on minu omast üle dominantsete DNA markerite suhtes. Ta oli teinud erauuringu, mis näitas, kuidas kõrgema geneetilise aretamise ja steroidide kasutamise kaudu suudab ta luua ülima inimolendi. Tal oli olemas testisik ja kontrollisik. Tema poeg oli testisik ja mina olin kontrollisik. Ta oli süstinud omaenda pojale aastaid steroide ning kuna tema poja DNA muster oli minu DNA mustriga võrreldes kõrgemal tasemel, siis teoorias oleks pidanud tema poeg olema füüsiliselt rohkem arenenud kui mina. Ja kuna ta ei olnud, siis oli Purrizzo ainuke seletus see, et mina võtan ka steroide ja ta peab seda tõestama või muidu on kogu tema elutöö raisku läinud.

See kõik oli tore teoorias, aga saatuslik viga, mis ta tegi, oli see, et ta eeldas, et mul on Itaalia taust, kuna mu perekonnanimi on Pero. Seega võrdles ta minu DNA mustreid nende mustritega, millega ta võrdles ka oma poja DNA mustreid, kes on itaallane. Ta ei võtnud kunagi vaevaks küsida, kas ma olen itaallane. Ma ei ole itaallane. Mu taust on Ungari, Rumeenia ja Tšehhi. See muutis väga palju ning mul õnnestus sealt puhtalt pääseda.

Kui uriinitesti vastus tuli, oli see negatiivne ja ma ütlesin kõigile, kes sellega seotud olid, et nad võivad minna ja pista selle sinna, kus päike ei paista. Kogu episood kukkus välja suhteliselt naljakalt, kuna ma pöörasin nende nõiajahi tsirkuseks oma kaitsestrateegiaga. Kõik inimesed, kes seal keldriruumi kohtumõistmisel olid, vaatasid mind kogu ülejäänud kooliaasta maailma kõige alatumate pilkudega. Kõik sellepärast, et mul oli julgust enda eest seista ja öelda, et ma ei kasuta steroide! See oli Ramseys New Jerseys ja õhus oli selline tunne, et neid ei huvitanud, et see oli valesüüdistus, vaid nad ei suutnud taluda, kuidas üks laps võib nendega niimoodi rääkida. See kõik võeti videolindile ning mingi aeg liikusid mitmed koopiad käest kätte. Igatahes selle tulemusena lõpetasin ma selle tehnika kasutamise mingiks ajaks ära.

Kuid sellega dr Purrizzo saaga veel ei lõppenud. Ma olin 18-aastane ja keskkooli seenioraasta teises pooles. See kogemus oli väga hirmutav põhjusel, et nägin täiskasvanute maailma sellisena, nagu see tegelikult on. Lapsena üles kasvades usud sa, et kõik täiskasvanud on kõiketeadjad ja saavad oma asjadega hästi hakkama. Kuid kui ma seal seisin ja dr Purrizzo ütles mulle, et kui ma ei tunnista üles steroidide kasutamist, siis laseb ta mu vaimuhaiglasse panna ja laseb mulle lobotoomiat teha. Kui vaatasin ümberringi, siis seisid kõik täiskasvanud seal nagu hirmunud lambad. Keegi neist ei öelnud sõnagi minu kaitseks. See oli kõige kummalisem tunne näha esimest korda täiskasvanute maailma lapsena sellisena, nagu see tegelikult on. Siis sain aru, et täiskasvanud on täpselt samasugused nagu lapsed, ainult et suuremad. On üks kiusaja, kes mängu juhib ja kõik ülejäänud lihtsalt seisavad, kartes midagi öelda. Just samamoodi nagu lastena tehakse.

Järgneb

 

Tõlkis Aigar Säde

Eesti keeles: aigarsade.com

Inglise keeles ja lisainfot: Biblioteca Pleyades

 

Foto: mysticpolitics.com