Telegrami järjejutt: Projekt Superman, VII osa

14. juuli 2013 kell 19:05



1 480px-MindControl-TF04-JP-VGJätkub järjejutt Michael Andrew Pero III (ka Andy Pero või Hr X) kogemustest superrassi projektide ja Montauki eksperimentide  katsealusena. Tegu on üsna pöörase ja uskumatu looga, seega nõrganärvilistel soovitame mitte lugeda.

 

Ühikas

Mis kogu selle aja jooksul ühikatoas ja koolis toimus? Mäletan, et mu tavaelus toimus kooli ajal kummalisi asju. Mu keskkooliaegne kallim Dawn oli läinud teise kolledžisse, seega ei olnud ma eriti huvitatud teiste tüdrukutega tutvumisest, kuna olin lojaalne talle ja ainult talle. Kuid kõik tüdrukud ja enamus inimesi, keda ma tundsin, arvasid, et olen kõige suurem sitapea, keda nad iial näinud on, sest ma ei rääkinud eriti kellegagi. Ei tundides, ei koridorides, ei pidudel ega kuskil mujal. Ainukesed inimesed, kellega ma rääkinud olin, olid jalgpallimängijad ja treenerid. See oli minu maailm. Mis puudutas loengutesse minemist ja sealt tulemist, olid mul alati Walkmani kõrvaklapid peas. Inimesed tegid nalja, et need on mu pea külge liimitud.

Jalgpallimeeskonnas teenisin ma välja stardipositsiooni Rochesteri parimas meeskonnas, mis neil 100-aastases jalgpalliajaloos olnud oli. Nii kiiresti, kui mind stardipositsioonile pandi, nii kiiresti mind sealt ka ära võeti. Järgmisel nädalal ütlesid treenerid mulle, et ma ei ole enam stardipositsioonil ja mind pandi varupingile. Läksin nende kontorisse ja küsisin, et miks nii ja siis ütles minu treener Marz mulle, et mängus on teised jõud. Ja tema silmis oli selline klaasistunud pilk, nagu tahaks ta mulle midagi öelda, aga ta ei saa. Tagasi vaadates arvan ma, et nad tahtsid hoida mind nii vait kui võimalik. Teiste sõnadega, viimane asi, mida nad tahtsid, oli, et minust saaks suur jalgpallistaar, keda ajalehed ja meedia kajastavad. Seega arvan, et nad läksid treenerite juurde ja ütlesid, et nad ei laseks mul mängida, sest nad ei saanud võtta riski, et mu nägu uudistesse võib sattuda.

Rebaseaasta vanemate nädalavahetusel tuli mu isa üritusele. Ühel õhtul oli kool palganud peale õhtusööki ühe sõu jaoks lavahüpnotisööri. Põhikohvikus olid nad üle 2000 tooli üles seadnud. Hüpnotisöör palus vabatahtlikke sõusse ja hakkas inimesi publikust välja valima, et need lavale tuleks ja et neid siis hüpnotiseerida. Ma lehvitasin oma kätt nagu segane ja see mees valis inimesed, kes olid kohe minu lähedal, kuid läks minust mööda. Ütlesin: ”Kurat, ma lähen ikka lavale,” sest mingil põhjusel tahtsin ma seda väga teha. Siis liitusin selle inimeste grupiga, kes lava poole läksid (ta valis lava jaoks välja umbes 30 inimest). Jõudsin lavale ja istusin ühele nendest lahtikäivatest toolidest, mis neil laval olid. Ta valmistus sõuga pihta hakkamiseks, kui mees rohelises sõjaväemundris lava juurde tuli ja ütles lavahüpnotisöörile, et ma ei saa osaleda. Ja mees ütles, et ma pean tagasi oma kohale minema.

Mäletan, et mind alandati samal ajal, kui pidin rahva ees kaugele taha oma kohale minema. Samal ajal, kui ma taha kõndisin, karjusin ma: ”Nad ei taha mind!.” Terve sõu ajal olin ma väga vihane. Mäletan, et läksin peale sõud hüpnotisööri juurde ja ütlesin talle, et olen valitsuse hüpnoosi- ja mõttekontrollieksperimentide ohver ja küsisin, kas ta saab mind aidata. Mu isa oli seal ning nägi ja kuulis kõike pealt. Hüpnotisöör küsis siis minult: ”Kes seda sinuga teeb?” Ja ma näitasin kahe mehe poole, kes vastu seina toetasid (need olid hr Roheline ja valgete juustega mees, Adolf). Siis ta tegi midagi, kas võttis välja nööril oleva kella või ütles mulle midagi, igatahes olin ma plaksti tema kontrolli all. Mäletan, et tutvustasin oma isa nii Adolfile kui ka hr Rohelisele, olime sealsamas kohvikus seina juures. Siis palusid nad, et me järgneksime neile vaiksemasse kohta. Arvan, et seal nad kustutasid mu isa mälu sellest sündmusest ära ja panid mul suu lukku.

Kuni tänase päevani, kui küsin oma isa käest lavahüpnotisööri kohta vanemate nädalavahetusel rebaseaastal, siis ta vaevu mäletab seda sündmust. Ta mäletab, et ta oli seal ja see on ka kõik. Ta ei mäleta midagi meestest, kes seina vastu toetasid ja ta ei mäleta midagi turvalisemasse kohta minemisest, et ta mälu kustutada.

Mäletan, et ühel päeval, kui ma trennist tagasi oma tuppa jalutasin, tuli üks kõhn poiss (umbes 80 kg) minu juurde ja ütles: ”Sa oled Andy Pero, onju?” Ma vastasin: ”Jah.” Siis ütles ta: ”Sa elad Brian XXXXXX-ga, kes on pärit Irondequoit’st, onju?” Ja ma ütlesin: ”Jah.” Siis ütles ta : ”Ma ei tea, kes kurat su toakaaslane on, aga mina olen Brian XXXXXX Irondequoit’st!” Ma sõnasin: ”Ära ole naeruväärne, sa ei näe üldse Brian XXXXXX-i, kes on pärit Irondequoit’st, moodi välja.” Läksin sisse ja ütlesin oma toakaaslasele Brianile: ”Hei, Brian, tead, üks kutt autoparklas ütles, et ta on sina,” ja hakkasin naerma. Ta küsis, et missugune kutt ja ma näitasin läbi akna tema poole. Mu toakaaslane jooksis uksest välja ja läks selle kutiga rääkima. See oli viimane kord, kui ma seda poissi nägin.

Mäletan, et proua Purrizzo ja mustade juustega naine tulid mitmel korral Rochesteri ja nad tahtsid, et ma teda ja ta sõbrannat hotellituppa viiksin. Ütlesin talle, et ma ei saa, sest mul on juba tüdruksõber olemas ja et see ei oleks õige ja ma ei tahaks, et mulle nii tehtaks. Ta ütles, et ma olen rohkem sõltuvust tekitav kui puhas kokaiin ja et tema on sõltuvuses. Et ta peab mind saama. Ma ütlesin talle jälle ei. Tema ja ta sõbranna käisid 3 või 4 korda. Ma lasin neil ükskord omale lõuna välja teha, aga see oli ka kõik. Ükskord, kui ma neile ära ütlesin, kohtusid nad jalgpallimeeskonna seenioridest mängijatega kohalikus baaris ja olid nendega läinud, nagu ma hiljem kuulsin. Mängijad käisid mulle sellepärast väga palju pinda, sest pidin segane olema, kuna need naised olid väga ilusad. Seega, miks ma neile siis ära ütlesin? Nad küsisid pidevalt minult selle kohta ja iga kord ütlesin ma, et see on pikk lugu.

Üks kõige häirivamaid mälestusi, mis mul kooli suhtes on – ma mäletan, et inimesed tulid ja üritasid mind aidata. Mäletan, et füüsikaprofessor tuli minu juurde ja rääkis mulle, mida nad minuga teevad. Kuidas ta arvutas välja, et Wilson Commonsis aset leidnud hüpe oleks mu igal juhul pidanud ära tapma. Kuidas ma kukkusin peaaegu 9,7 meetrit sekundis. Ja kuidas sõjavägi kavatseb mul lasta kõrgetelt objektidelt alla hüpata ja ka lennukist välja hüpata. Ja ta küsis mu käest, kas tal on õigus. Siis ütles ta mulle, et ma kellelegi ei räägiks, aga et nad organiseerivad kohtuasja valitsuse vastu. Adolf oli mu programmeerinud nii, et kui keegi, ükskõik kes, hakkab küsimusi esitama, siis ma kannan talle sellest kohe ette kõikide nimede, küsimuste detailidega ja sellega, mida terve vestluse ajal räägiti. Ma ei suutnud ennast kontrollida. Ma ei suutnud talle ei öelda, mul ei olnud mingit kontrolli. Seega kõik, kes mind aidata üritasid – ma andsin nad üles ja reetsin nad.

Mäletan, et füüsikaprofessor kadus. Mäletan, et dekaan ja mõned teised, kes mind aidata üritasid – ma reetsin ka nemad. Mäletan, et jooksin risti üle ülikoolilinnaku. Niipea, kui nägin neid minu poole tulemas, hakkasin jooksma. Hakkasin lihtsalt jooksma ja kui ma inimeste vahel jooksin, siis osad karjusid: ”Jookse, Andy, jookse!”. Mäletan, et hüppasin asjadest üle ja alla samal ajal, kui nad mind taga ajasid. Asi oli selles, et ma jooksin alati koju, koju Briani juurde. Teisel semestril (peale jõuluvaheaega ja peale põrgulist nädalat vennaskonna majas), pani Brian mind umbes veebruari keskel steroide kasutama. Ta veenis mind, et see on minu jaoks parim võimalik asi ja ma lähen sellega vastuvaidlemata kaasa. Ta oli steroidide guru ja ta hakkas mulle seletama, millised erinevad võimalused mul on.

Ütlesin talle, et ei tea sellest väga palju, seega üritas ta mulle erinevaid süstimisvõimalusi tutvustada. Võib võtta puhast testosterooni, aga parem on võtta erinevate droogide kokteili, siis on sellel maksimummõju. Ütlesin talle, et tahan puhast testosterooni, aga ta tegi mulle ikkagi kokteili. Protesteerisin, kuid mul ei näinud olevat muud valikut kui sellega ainult kaasa minna. Järgmisena ütles ta mulle, et peaksin oma kuuri täiendama. See tähendab seda, et lisaks steroidide süstimisele peaksin ma võtma ka steroide suukaudselt. Tema seletas seda nii, et süstid teevad lihase suureks ja suukaudsed steroidid annavad lihastele samal ajal piirjooned. Ja loomulikult läksin ma kaasa nii tablettide kui ka süstidega.

Tavaline steroidide kuur kujutab endast droogide võtmist kaheksa nädala vältel. Kui sa jätkata tahad, siis pead tegema kaheksanädalase pausi. Ja siis kuuri kordama. Tavaline testosteroonitsükkel koosneb ühest milliliitrist nädalas kaheksa nädalat järjest. Minu tsükkel koosnes 1 ml esimesel nädalal, 1,5 ml teisel nädalal, 2 ml kolmandal nädalal, 2,5 ml neljandal nädalal, 3 ml viiendal ja kuuendal nädalal, 2 ml seitsmendal nädalal ja 1 ml kaheksandal nädalal. Tabletid olid väga väikesed ja roosat värvi. Süstlanõelad olid 3,8 cm pikad ja need olid mõeldud sügavate lihasesüstide jaoks ja mis vedelik see oli, mida nad mulle süstisid, sellest pole mul õrna aimugi. Ma ei arvanud, et need väikesed roosad tabletid mulle midagi eriti teevad, pidin võtma kaks tükki päevas, aga võtsin kaks tükki tunnis ja kui minu omad otsa said, hakkasin ma Briani omi varastama. Kuuenda nädala lõpuks olid mu lihased kasvanud nii suureks ja need olid nii pingul, et nõel ei läinud enam läbi mu naha. See oli nagu üritada nõela puu sisse torgata ja see oli mu jalalihas lõdvestunud olekus. Mul olid ka tugevad rinnavalud. Mulle tundus, et mu süda plahvatab, seega ei lõpetanud ma kunagi steroidide kuuri.

Tohutute steroidikoguste võtmine toimus umbes samal ajal, kui mind lennukitest alla lükati. Ning mingil põhjusel käis Brian mulle pinda, et ma oma steroidide kuuri lõpuni teeksin. ”Kuule, tee oma kuur lõpuni! Sa pead oma kuuri lõpuni tegema! Ja ära masturbeeri nii palju,” ütles ta mulle. Kuidas ta teadis, mida ma teen, ta ei olnud kunagi seal, kui ma ennast süstisin või kui ma masturbeerisin. Neil pidi olema kaamera minu toas. Mäletan, et otsisin toa läbi ja leidsin kaamera valgusti seest, millega nad mind jälginud olid. Nii, kui ma kaamera leidsin, tulid mingid mehed mu ukse taha ja see on kõik, mis ma mäletan. Mäletan Brianit ja tema tüdruksõpra Gweni.

Teise semestri esimesed kaheksa nädalat ei olnud Brianit kunagi toas. Terve tuba oli minu päralt, ainult minu päralt. Teiseks kaheksaks nädalaks kolis Gwen sisse. Ta oli kogu aeg seal ja las ma ütlen teile, see oli väga tüütu. Gwen tegi mulle mitmeid lähenemiskatseid, kuid ütlesin talle iga kord ära. Kui kooliaasta oli peaaegu läbi, istusid Brian ja Gwen minuga maha ja Brian ütles mulle: ”See kõlab nüüd uskumatuna, aga me ei ole tegelikult paar.” – ”Mis mõttes?” küsisin ma. ”Meid on koos määratud sind jälgima.” – ”Kes mind jälgib?” küsisin ma. ”Inimesed, kelle heaks me töötame,” ütles ta. ”Ja kes nad on?” küsin ma. Ta ütles: ”Kuule, kes sinu arvates riiki juhib?” – ”Valitsus,” vastasin. Nad mõlemad hakkasid naerma. ”Kas sa oled tõesti nii loll, et arvad, et riiki juhib valitsus! Riiki juhivad tegelikult erihuvidega väga võimsad grupid ja nad tahavad, et sa oleksid osa nende grupist. Nad tahavad, et sa oleksid osa nende perekonnast!” Kui ma seda kuulsin, siis hakkas mu pea ringi käima ja ma minestasin. Kui teadvusele tulin, läksin jalutama. Mu pea pööritas ikka veel, ma ei teadnud, mida teha.

Kui tagasi oma tuppa läksin, siis oli seal valgete juustega mees, ma üritasin joosta, aga ta ütles võlusõna ja ma olin võimetu ennast liigutama. Olin kogu selle loo aastateks ära unustanud. Mäletan, et olin ka kohtus ja olin tunnistajapingis. Ma rääkisin, aga ma ei saanud aru, mis mu suust välja tuli. Inimesed hakkasid karjuma samal ajal, kui ma rääkisin, aga ma ei saanud aru, mida ma ütlesin. Nad karjusid: ”Ta on ajupestud.” See oli selle tüdruku kohtuprotsess, kes tapeti, kui mind üle ülikoolilinnaku taga aeti. Järgmine kord, kui ma tunnistajapingis olin, tõusis üks mees püsti ja lõi kaks puuplokki omavahel kokku. Selle tulemusena tulin ma transist välja ja rahvas läks samal ajal hulluks. Ma usun, et see oli selle tüdruku kohtuprotsess ja nad panid mind ütlema, et tüdruk tapeti riikliku julgeoleku nimel. Kui mees kaks puuplokki kokku lõi, siis tuli valgete juustega mees ja tiris mu ruttu tunnistajapingist minema ja viis mu sealt ära.

See on kõik, mis ma mäletan, mees puuplokkide ga ja inimesed, kes hakkasid karjuma, kui nad kuulsid, mis mu suust välja tuli. Ma arvan, et kõik mu sõbrad ja terve ülikoolilinnak arvas, et ma töötan FBI heaks või midagi taolist.

 

Suur veemahuti

Need eksperimendid, mis suures laboris järgnesid, olid palju keerulisemad kui alguses. Arvan, et see oli umbes samal ajal, kui nad mulle tohututes doosides steroide sisse süstisid. Üks esimesi asju, mis nad tegid, oli, et nad viisid mu teise tuppa. Seal oli suur veevann. See oli umbes 2 m sügav (ma ei ulatunud põhja) ja 2 m lai (nagu suur ruut). Nad viisid mu platvormi peale ja valgete juustega mees ütles, et ma lähen ujuma. Ta käskis mul aluspesuväele võtta ja ütles, et vesi on sama temperatuuriga nagu mõnus soe vann. Läksin sisse ja veetsin tunde pladistades, sulistades ja isegi nautisin seda. Tean, et see pidi mitu tundi kestma, sest algul paar esimest minutit oli seal vähemalt 10 inimest mind vaatamas. Juba algselt olin ma veefänn, nii et loomulikult ma sulistasin ja pritsisin, ujusin lühikesi otsi jne. Iga kord, kui ma vanni äärest kinni võtsin, said nad väga pahaseks ning kõik, kes mind jälgisid, karjusid korraga: ”ÄRA PUUTU ÄÄRT!” – ”Okei,” ütlesin ma. Ja küsisin: ”Miks?” –”Sest me tahame näha, kui kaua sa suudad vees püsida,” vastasid nad. ”Okei,” vastasin ma ja jätkasin vannis mängimist, see oli nagu mäng minu jaoks.

Mingi aja pärast hakkasid inimesed ära minema ja varsti olid nad kõik kadunud, välja arvatud üks mees sinises laborikitlis. Ta istus kaugel tagumise seina vastas, toetudes oma tooliga vastu seina. Ta ütles mulle: ”Ma tulen kohe tagasi.” – ”Kuhu sa lähed?” küsisin mina. ”Lähen võileiva järgi, tulen kohe tagasi ja sa ära mitte mõtlegi ennast oma kohalt liigutada.” Ta lahkus ja nüüd olin ma üksi. Minutid tundusid tundidena nüüd, kus ma pidin üksi vees hulpima selles suures teraspurgis ja ma vaatasin oma käsi ja need olid juba veest kortsuliseks muutunud, seega ütlesin ma endale, et persse see ja tulin vannist välja. Jalutasin laboris ringi ja miski ei pakkunud mulle huvi, seega jalutasin koridori. Keegi nägi mind ja hakkas mu peale karjuma: ”Miks sa vannis ei ole?” Ja järsku hakkasid inimesed igalt poolt minu suunas jooksma. ”Mul on igav, kas te saate mulle mingisuguse parve või midagi, millega mängida saab, tuua?” küsisin ma. Adolf hakkas poolenisti naerma ja poolenisti karjuma mu peale ning ma läksin vanni tagasi.

Nad tõid mulle hauaplaadi-kujulise ujumislaua, küsisin neid kaks tükki ja ühe jalgpalli ka. Nad küsisid minult, miks ja ma ütlesin neile: ”Siis ma saan laudadele istuda ja kellegagi palli visata.” Nad tõid teise ujumislaua paari minuti jooksul. Jalgpall tuli mingi aeg hiljem (mis tundus minu jaoks terve igavik). See oli oranž kummist jalgpall. Mäletan seda täpselt, sest viskasin ühe mehega palli valgete juustega mehe grupist. Ma tõusin veepinnale samal ajal, kui mul kaks ujumislauda jalge vahele pigistatud olid ja istusin nende peal. Et paremini visata, haarasin parema käega vanniservast kinni ja viskasin vasaku käega, kuna olen vasakukäeline. Mõne aja pärast läks mul jälle igavaks. Niisiis, naljana uputasin ma palli sooja vannivette ja siis viskasin selle mehele, kellega ma palli mängisin. Ta oli ainult 9 kuni 14 m eemal ja ma viskasin nii kõvasti kui suutsin.

See oli ideaalne spiraalvise ja ma lõin talle otse vastu rinda. Ta kukkus sellest löögist selili ja teised mehed, kes pealt vaatasid, hakkasid kõik naerma. Naer jätkus paar sekundit, aga siis, kui ta üles ei tõusnud, lõppes naer ära ja nad kõik läksid tema juurde vaatama. Ta tõusis lõpuks üles, aga teised mehed pidid ta koridori kandma. Nägin, et temaga saab kõik korda, aga tal oli valus. See oli minu jalgpalli ja ujumislaudadega mängimise lõpp. Pidin peale seda veel tükk aega vees hulpima ja õhkkond muutus väga pidulikust väga tõsiseks.

Kui nad mu lõpuks vannist välja tõmbasid, siis oli mu nahk sama punane kui küps tomat. Ja kui nad mind rätikutega kuivaks hõõrusid, siis ei tundnud ma seda. Ma ei tundnud midagi, mis vastu mu nahka puutus. Mu peenis oli nii palju kokku tõmbunud, et pidin kontrollima, kas ta ikka olemas on. Arvan, et vesi ei olnud mitte kuum, vaid väga külm ja nad tahtsid näha, kui kaua mu keha suudab vastu pidada enne, kui hüpotermia (alajahtumine) pihta hakkab, kasutades selleks sisestusi. Mul polnud õrna aimugi, kui külm vesi tegelikult oli või kui kaua ma tegelikult vannis olin, aga olen kindel, et see kestis tunde. Peale seda, kui nad mu ära kuivatasid, lasid nad mul käärhüppamist (üles hüpates jalad harki ja käed üles pea kohale ja siis jälle jalad kokku ja käed külgedele) ja põrandal kätekõverdusi teha.

Samal ajal, kui ma kätekõverdusi tegin, kuulsin parema õla tagant lärmi. Üks Adolfi meestest korjas üles rätikuid, millega nad mind just kuivatanud olid ja ta kukkus või libastus ja ma nägin parema silmaga, kuidas ta vanni kukkus. Kuulsin, kuidas kõik minu taga tema juurde jooksid. Paari sekundi pärast kuulsin, kuidas valgete juustega mees karjus mulle, et ma oma tagumiku sinna veaksin. Lõpetasin kätekõverduste tegemise ja kiirustasin redelist üles. Kui ma üles jõudsin, tundsin vees oleva mehe ära, ta oli algsest grupist üks meeldivamaid mehi. Kui nägin, et see on tema, hakkasin ma naerma ja ütlesin midagi nõmedat nagu: ”Kuidas vesi on?” Kuid kõik minu ümber olid VÄGA tõsised ja nad üritasid meeleheitlikult meest luuavarre otsast kinni haarama saada. See mees oli suur ja tugeva kehaehitusega, üle 188 cm pikk ja vähemalt 113 kg. Kuid siiski vaatasin, kuidas ta vaevu harjavarrest kinni suutis haarata. Ta oli üleni riides ja kandis rasket tumevillast palitut. Neil õnnestus ta ääre juurde saada, kuid seal ei olnud mingisugust jalgealust või tugipunkti ja nad ei saanud teda veest välja.

Nad üritasid mitmeid kordi, kuid mees ei suutnud üldse oma käsi liigutada, et neid aidata. Valgete juustega mees hüppas nüüd sisse ja üritas teda ühe käega veest välja tõsta, samal ajal teise käega äärest kinni hoides, kuid tulutult. Ta karjus mulle, et ma sisse hüppaksin. Ma siis hüppasin ja üritasin ta üles tõsta samal ajal, kui Adolf teisel pool sama tegi, kuid jälle tulutult. Siis tegin ainsa järelejäänud liigutuse. Ma hingasin sügavalt sisse, sukeldusin põhja ja ujusin mehe alla, kes sisse oli kukkunud. Kõverdasin põlved, panin käed pea kohale, haarasin mehe tagumiku ja lükkasin ta üles. Seda tehes õnnestus mul ta veest niipalju välja visata, et teised ta kätte said ja siis välja tõmbasid. Tegin Adolfiga samamoodi ja siis ise ronisin välja samamoodi, nagu ma basseini sügavast otsast välja tulen. Seisin püsti ja vaatasin, kuid vaadates sattusin veelgi rohkem segadusse, kui nad meeleheitlikult mehe riideid lahti lõikasid ja ta ruttu tekkide sisse mässisid. Tema nägu oli ilmetu, tema silmad olid pärani lahti, kuid liikumatud ja ta nahk oli väga, väga kahvatu. Neil oli raskusi tema redelist allasaamisega, kuid neil õnnestus see ja nad panid ta kanderaamile ja kärutasid ta ruttu toast välja koridori.

Valgete juustega mees mässis teki ta õlgade ümber ja hakkas kõigi peale karjuma. See kõik juhtus alla kahe minuti, mees oli vees arvatavasti umbes üks minut, võib-olla vähem. Ma lihtsalt seisin seal ja lootsin, et ta minu peale jälle karjuma ei hakka (olin juba niigi kaks korda kihva keeranud, algul basseinist loata välja tulemisega ja siis jalgpalliga). Kõik hakkasid mulle seljale patsutama ja ütlesid, kui hea töö ma tegin. Kuid nüüd olin veel rohkem segaduses. Miks ei saanud ta basseinist välja tuldud? Miks ta nägu selline oli? Miks on minu nahk punane ja tema oma valge? Mis see nii hea asi siis oli, mida tegin? Ma tõukasin ta ju lihtsalt basseinist välja. Tagasi vaadates ei tea ma, miks seda sündmust nii selgelt mäletan. Võib-olla sellepärast, et selles oli kõige vähem valu või sellepärast, et see oli minu arendamise alguses või võib-olla sellepärast, et pärast seda panid nad mind mingil põhjusel enda suhtes eriliselt tundma. Ma ei tea. Aga sellepärast arvangi, et vesi oli tegelikult väga külm ja mitte sooja vanni temperatuuriga.

 

Tee punane täpp pooledollarilise mündi suuruseks

Üks järgmisi asju, mis nad tegid, oli mulle relvast laskmise kunsti õpetamine. Kui nad mu ühikast kohale tõid ja ma laborisse sisenesin, siis seekord viisid nad mu teise labori ossa. Kohta, kus ma ei olnud kunagi varem käinud. See koht oli nagu pikk ja kitsas ladu, kus ruumi tagumises osas oli liivakottide rivi, umbes 2/3 tagumisest otsast kuni laeni oli laotud liivakottidega. Minust vasakul seisis grupp inimesi. Adolf tuli minu juurde ja pööras mu endaga vastamisi. ”Kuula mind väga hoolikalt,” ütles ta. ”See on väga, väga tähtis! Kas sa saad aru?” küsis ta. Ma vist noogutasin selle peale. ”Täna hakkame me su laskmise oskuste kallal tööd tegema,” ütles ta. ”Sa teed nii. Vaata mulle otsa ja keskendu. Oled sa keskendunud?” küsis ta valjenenud häälega. ”Jah,” ütlesin mina. ”Kui sa lased, siis sa lased selleks, et tappa! Korda seda!” ütles ta. Ja ma kordasin seda. ”Kui sa sihtmärki näed, siis kujutad sa ette kaht ümmargust ringi, mõlemad pooledollarilise mündi suurused. Need on hõõguvad neoonpunased. Need kaks ringi ilmuvad iga sihtmärgi peale. Üks ring on keset otsmikku ja teine on rinna keskel selle ülaosas.

KUI SA TULISTAD, SIIS KUJUTAD SA MÕTTES ETTE, ET SA SUUMID NENDESSE SIHTMÄRKIDESSE, NAGU SA OLEKSID MAAILMA KÕIGE VÕIMSAM TELEOBJEKTIIV. SINU MÕTTES MUUTUB SEE VÄIKE PUNANE HÕÕGUV RING STOPPMÄRGI SUURUSEKS. VAHET POLE, KUI KAUGEL RING ON. RINGI ON ALATI SAMA LIHTNE TÄPSELT KESKELE TABADA, JUST NAGU SA TULISTAKSID 60 CM KAUGUSEL OLEVAT STOPPMÄRKI. OMA MEELES HÄÄLESTAD SA ENNAST AUTOMAATSELT TUULE JA KAUGUSE MÕJUTUSTELE. KUI SA TULISTAD, SIIS SA EI MÕTLE, SA LIHTSALT TEED! KAS SAAD ARU! KAS SAAD ARU! KAS SAAD ARU!” ütles ta. ÜTLESIN: ”JAH, MA SAAN ARU.”

Üks teine laborimees, kellega ma ei olnud kunagi varem rääkinud, tuli kuskilt minu tagant ja tal oli käes kohver. Ta pani selle ümmargusele puust lauale ja tegi selle lahti. Selles oli kuus erinevat püstolit. Ta ütles, et vaataksin teda, mitte püstoleid. Siis küsis ta minult, kas olen varem relvast lasknud. Ma ütlesin, et üks kord laagris olles, siis kui ma väike olin. Ta küsis, kas ma tean kaliibrit ja ma ütlesin jah ja et see oli 22-kaliibriline vintpüss. Ja ma mäletan, et kuulsin naeru, mis näis tulevat igalt poolt ruumist. Siis ütles ta: ”Keskendu mulle, hoia oma silmad alati minul.” Siis küsis ta minult, kas olen varem püstolist lasknud ja ma vastasin ei. Siis ütles ta mulle, et ta õpetab mulle, kuidas relva käsitseda, kuidas seda laadida, kuidas seda puhastada, mille poolest need üksteisest erinevad, jne, jne. Lõpus ütles ta: ”Kõik, mis ma ütlen, jääb sulle meelde ja see saab sinu teiseks loomuseks, sa tunned seda sama hästi, nagu oleksid seda alati teadnud.”

Siis võttis ta esimese püstoli ja paar järgmist tundi (eeldan, et see kestis tunde) tutvustas ta mulle kõiki relvi. Võttes kõik relvad osadeks lahti ja pannes need tagasi kokku. Kuidas neid laadida, kuidas neid puhastada, mille poolest igaüks erines jne, jne. Mäletan seda täpselt, sest peale selle esimest korda läbitegemist tundsin igat relva, nagu oleksin sellega kogu elu tegelenud. Nemad teisest küljest olid aga väga pealekäivad, et võtaksin iga relva osadeks lahti ja paneksin selle uuesti kokku VÄHEMALT 25 korda. Peale umbes kolme või nelja lahtivõtmist ja kokkupanemist avaldasin oma arvamust ja ütlesin: ”See on ajaraiskamine, millal ma lasta saan?” Ja siis nagu ühest suust hakkasid kõik ruumisolijad minu peale karjuma. Kõik ütlesid põhimõtteliselt sama asja, et su relv on su elu ja see kõik on väga, väga oluline. Ma sain nende jutust aru ja ütlesin: ”No testige siis mind.”

Keegi, ma arvan, et see oli hr Roheline, ütles: ”Hea küll, me testime sind, tarkpea.” Ja nad käskisid mul ümber pöörata. Kuulsin, kuidas nad askeldasid. Kui ma tagasi pöördusin, siis kõik kuus relva olid lahti võetud ja olid suures hunnikus ümmarguse laua keskel. Valgete juustega mees ütles mulle, et mul on täpselt mingi teatud arv minuteid aega, et kõik relvad tagasi kokku panna. Ma ei kuulanud teda eriti. Niipea kui ringi pöörasin ja osade hunnikut nägin, teadsin kohe, mida nad tahtsid, et teeksin. Olin nagu laps kommipoes. Elevil uuest väljakutsest ja valmis neile näitama, mida suudan, see kõik oli nagu mäng minu jaoks. Mina nende vastu ja nemad arvasid, et ma ei suuda seda. Kui valgete juustega mees lõpetas sõnade rääkimise, mida ma ei kuulanud, ütles ta: ”Valmis!”

Vaatasin tema poole ja tal oli stopper käes, temast vasakul oli hr Roheline, ta seisis seal, käed ristis ja sittasööv irve näol. Mäletan, et mõtlesin endamisi: ”Vaata seda, sa kuradi tõbras,” ja Adolf ütles: ”Läks!” Ja ma kiirustasin ruttu laua juurde. Iga osa, mida puudutasin – ma teadsin TÄPSELT, millise relva külge see käis, kuidas seda kasutati, mis eesmärk sellel oli ja kuidas seda puhastada. Teadsin kõike kohe ja igat sõna, mida juhendaja oli mulle selle osa kohta rääkinud. Mul pole õrna aimugi, kui kiiresti ma need kuus püstolit kokku panin. Olin ülesandele nii keskendunud, et mul polnud ümbritsevast aimugi. Kui palju aega oli mööda läinud, kus olin, ma ei teadnud midagi. Tegin väga kiiresti ja kui lõpetasin viimase püstoli kokkupanemise, siis lajatasin selle lauale ja karjusin: ”Valmis.”

Kui üles vaatasin, siis oli neil kõigil tühi pilk silmis ja suud lahti. Hr Roheline ütles: ”Tee veel kord,” ja ma tegin seda veel kaks korda. Siis läks valgete juustega ja mustas nahkmantlis mees minu taha ja võttis ühe relva osadeks lahti ja hoidis seda minu ees ja ütles mulle, et räägiksin detailselt, millise relva juurde see osa kuulub ja mille jaoks seda kasutatakse. Siis rääkisin iga detaili kohta sõna-sõnalt täpselt sedasama, mida juhendaja sinises laborikitlis mulle rääkis. Peale kolme või nelja osa kõndis Adolf nüüd uhkeldavalt ringi nagu uhke paabulind. Ta kiitis mind ja pani mind enda suhtes hästi tundma ja ma ütlesin väga ülbelt ”Kas saan nüüd lasta?” samal ajal hr Rohelise poole vaadates. Hr Rohelisel tõmbus nägu naerule ja ta ütles: ”Persse! Laske tal tulistada.”

 

4. osa

Laboriinstruktor tõi koridorist teise kohvri. See oli musta värvi, nägi esimese kohvriga identne välja, ainult, et see oli väikse m. Ta avas selle ja selles olid kuulide karbid. Ta asetas viis või kuus kuuli väikesele lõhedega kandikule, võttis ühe relva ja jalutas lähimasse tulistamisputkasse. See oli liigutatav jagaja tüüpi sein (samasugune nagu kuubiku tüüpi kontorites) ja sellel oli umbes 31 cm laiune pealmine äär. Me olime ainult umbes 9 m eemal rippuvast pabersihtmärgist (selline, millel on must siluett peal). Juhendaja ütles mulle, et ma teeksin täpselt nii, nagu ta ütleb. Ta käskis mul padrunisalv täis laadida, padrunisalv püstolisse sisestada, kuul rauda sisestada, astuda põrandal oleva joone juurde, kujutada ette punast täppi sihtmärgi otsmikul ja rinnal, tõsta ja jäigastada oma käed nagu terastala, vajutada aeglaselt päästikule, korrata seda, kuni padrunisalv on tühjaks lastud, astuda tagasi, eemaldada padrunisalv püstolist, tühjendada viimane padrunikest padrunipesast, asetada padrunisalv ja püstol äärele ja siis astuda kaks sammu tagasi. Ta ütles, et tee seda nüüd. Astusin ääre juurde, laadisin padrunisalve, sisestasin selle püstolisse, lükkasin kuuli rauda, astusin joone juurde, tõstsin oma käe ja tulistasin kõik oma lasud järgemööda! Astusin tagasi, eemaldasin padrunisalve püstolist, tühjendasin padrunipesa viimasest padrunikestast, asetasin nii padrunisalve kui püstoli tagasi äärele ja astusin kaks sammu tagasi.

See kõik vältas arvatavasti alla 10 sekundi. Tegin seda, nagu oleksin seda varem tuhat korda teinud ja nagu oleksin seda teinud kui lihtsaimat tegevust. Instruktor tuli mu kõrvale ja hakkas mulle loengut pidama, kuidas tuleb päästikule õrnalt vajutada ja kuidas padruneid üks padrun korraga ja kontrollitult tulistada. Olin ta jutust ennast välja lülitanud ja keskendusin nüüd väikesele inimesterühmale, kes olid paari sekundiga sihtmärgi juurde kogunenud ja näis, et neil olid vastakad arvamused mu etteaste suhtes ja käimas oli suur arutelu. Näib, et tabasin sihtmärki otse pähe, kuid ainult üks kord. Lõpuks jalutas Adolf tagasi ja seisis minu ees. ”Rhino,” ütles ta. ”Miks sa tulistasid sihtmärki ainult üks kord ja meelega ülejäänud padrunid ära raiskasid?” küsis ta minult. ”Ma ei raisanud,” vastasin ma. ”Rhino, selles kuramuse sihtmärgis on ainult üks auk, vasta nüüd mulle, MIKS SA ÜLEJÄÄNUD PADRUNID MEELEGA MÖÖDA LASID?” – ”Ma ei lasknud,” vastasin mina.

Ja mäletan, et sel hetkel tundsin tohutut uhkust ja tohutut ülbust. Tunne, mida ma ei olnud kunagi varem tundnud. See tunne mattis mu enda alla ja ma ei suutnud oma naeratust tagasi hoida ja seal seistes lükkasin ma oma rinna ette ja vastasin nii ülbelt kui oskasin: ”VAATA UUESTI!!!” Adolf vaatas mulle segaduses ilmega otsa, pööras ringi ja kõndis tagasi sihtmärgi juurde. Ta lükkas inimesed kõrvale ja uuris seda, siis vaatas tagasi minu suunas, siis uuris sihtmärgi tagumist poolt. Ta kõndis kolm sammu minu poole ja ütles: ”Rhino, seal on ainult üks auk.” ”VAATA UUESTI!” karjusin mina. Ta kõndis tagasi liivakottide juurde ja grupp järgnes talle. Nad otsisid kuuliauke. Vaatasin, kuidas kõik silmad uurisid liivakottidest seina. Kuulsin, kuidas keegi ütles: ”Siin see on,” ja ma nägin, kuidas üks laboriinstruktor pistis oma sõrme ühe liivakoti sisse. Grupis valitseb ikka veel segadus. Nad leidsid ainult ühe kuuliaugu.

Lõpuks nägin, kuidas valgete juustega mees tõmbas taskust välja taskunoa ja lõikas liivakotti. Ma ei näinud, mis toimus, kuna inimesed olid tihedalt tema ümber, kuid järsku kuulsin ma heakskiidulainet ja Adolf ilmus rahvahulgast välja, käsi välja sirutatud ja tal oli midagi käes. Ta lähenes mulle ja tema peopesal oli väike hunnik kuule. ”Sa tulistasid kõik oma kuulid läbi ühe ja sama augu?” – ”Loomulikult. Seda te ju käskisite mul teha?” vastasin ma. Ja jälle puhkes heakskiidulaine. Mäletan, et seisin seal ja olin enda üle väga uhke, kuid samal ajal olin väga segaduses. ”Mille pärast nad nii elevil on?” küsisin endalt. Minu jaoks oli see sama lihtne kui pastapliiatsilt korgi ära võtmine ja tagasi panemine väga kiiresti viis korda. Lihtne, ka laps suudaks seda teha. Mul ei olnud aimugi, millest kogu see kisa-kära oli.

Ülejäänud õhtu kordasin sedasama kõikide võimalike vahemaade tagant, erinevate nurkade alt ja erinevates tulistamispositsioonides. Ma tulistasin nii kiiresti, et neil oli viis või kuus tulistamisputkat valmis seatud ja ma pidin nende järel ootama, kuni nad tulemusi uurivad ja sihtmärgid uuesti üles seavad jne. Laadisin relva, tulistasin sellest, eemaldasin padrunisalve või kasutasin padrunid ära, asetasin kõik riiulile tagasi samamoodi nagu esimesel korral ja liikusin edasi järgmisse tulistamisputkasse. Olin omadega taevas. Alates viiendast või kuuendast klassist nautisin tõeliselt igasuguseid lahedaid asju, mida sul ei tohtinud selles vanuses olla (mida hoidsin loomulikult oma ema eest täielikult saladuses). Hiina võitluskunsti relvad, hiina visketähed, num-chuck relvad, ogadega nukid jne. Mu ema tõeliselt vihkas relvi. Lapsena ei tohtinud mul olla MITTE ÜHTEGI mängupüstolit, ei õhupüsse, ei mängupüsse, isegi mitte plastmassist relvi. Kui ma laps olin, ei tohtinud ma isegi mängult kedagi tulistada. Kui Atari välja tuli, siis mu emale ei meeldinud isegi mõte, et ma kedagi videomängus tulistan. Selle tulemusena ei lasknud ta mul teatud mänge mängida ja ta ei lubanud mul neid omada (mängisin neid sõbra juures ikkagi). Kui ma keskkoolis olin ja Nintendo välja tuli, siis ei lubanud ta mul plastmassrelva osta, mis mängu külge käis, et ma saaksin pardijahti või mingit politseimängu mängida. Kui me mänge ostma läksime, ütles ta lihtsalt: ”See on minu raha ja ma ei osta sulle seda mängu.” Tahtsin ”The Road Warriori” mängu, aga tema tahtis mulle osta tennisemängimise või kalastamise mängu.

”Vanasti meeldis sulle küll kalal käia,” ütles ta. Ta oli ikka üks paras tegelane küll. Kui mu isa Vietnamist tagasi tuli, polnud ta endine ja tal oli tõsine vaimne ahastus seal toimuva ja üldse kogu kogemuse suhtes. Ja peale seda, mis hr Johnsoniga juhtus, ei saa ma oma ema tema relvahüsteeria pärast süüdistada, võin ainult üritada aru saada. Igatahes, siin ma olen, 19-aastane poiss ja järsku saan tulistada igasugustest lahedatest relvadest ja neil olid igasugused muud lahedad asjad nagu noad, täägid, pimedas nägemise prillid ja kõik TÄISKASVANUD jooksid nii kiiresti kui suutsid, ringi MINU jaoks. Nad jooksid ringi, vahetasid MINU jaoks sihtmärke, tõid MULLE võileibu ja juua, nad kõik näisid olevat väga innukad minu jaoks midagi tegema, ükskõik mida küsisin või tahtsin, läksid nad seda mulle kohe joostes tooma. Nad näisid olevat nii vaimustuses sellest, mida teha suudan ja ma tundsin, et nad kadestasid mind ja samuti tundsin, et nad kartsid mind. Tundsin ennast kuulsusena, tundsin ennast kuningana.

Kõik see tulistamine leidis aset umbes tunni aja jooksul. Peale esimest ringi ei öelnud nad mulle enam tulemusi. Mäletan ainult, et õhus oli vaimustuse, eufooria, ülevoolavuse tunne ja kõigi nägudel olid SUURED naerunäod, nad naersid ja imetlesid. Ausalt öeldes, mida kaugemale me läksime – ma isegi ei tea, kas sain sihtmärgile üldse pihta. Mäletan ainult oma käetõstmist ja püstolist tulistamist. MA EI MÕELNUD, MA LIHTSALT TEGIN. Ma lihtsalt tulistasin püstolist sihtmärki, astusin tagasi ja nad olid alati miskipärast rõõmsamad kui sead muda sees. Ma meeldisin neile. Kui õhkkond oli ülev, leidsin ennast järsku rääkimas ja kommentaare tegemas. Kui ma rääkisin, siis kõik tarretusid ja kuulasid. Mulle meeldis see, mulle kohe väga meeldis see. Tegin selliseid kommentaare nagu: ”Kas me ikka peame kõik need kuulid ära raiskama? Need on kindlasti väga kallid?” (minu emapoolne vanaema, väga kokkuhoidlik Angrstrom hakkas minu sees rääkima). Ja nemad hakkasid selle peale hüsteeriliselt naerma.

Mäletan, et hr Roheline ütles mulle, endal pisar silmis nii kõvasti naermisest: ”Rhino, sa võid tulistada nii palju kuule, kui sa tahad. Need on minu kulul, ma teen välja. Persse! Võin sulle autokoormatäitega kuule tuua, kui sa tahad.” Ütlesin: ”Tõesti? Oled sa kindel, sest see võib väga kalliks minna!” Ja kõik hakkasid jälle hüsteeriliselt naerma. Peale seda kommentaari mäletan ma selle episoodi juures kõige rohkem. Mäletan, et vaatasin, kuidas hr Roheline pöördus pikas tumedas mantlis mehe poole ja ütles: ”Mulle meeldib see poiss, ta meeldib mulle täiega! Mulle meeldib, kuidas ta mõtleb!” Ja ta kutsus käeviipega valgete juustega ja mustas nahkmantlis mehe enda juurde ja veel paar meest liitusid temaga. Valgete juustega mees ütles siis: ”Rhino, tule siia.” Läksin tema juurde ja ta ütles: ”Rhino, esiteks, las ma ütlen sulle, et sa tegid täna suurepärase töö ära ja autasuks laseme sul täna varem koju minna. Ma tahan, et sa läheksid koju ja magaksid ennast korralikult välja, sa oled selle ära teeninud.”

Ütlesin: ”Lahe, suured tänud.” Siis patsutas hr Roheline mulle seljale ja ütles: ”Suurepärane töö, poeg, suurepärane!” See oli esimene kord, kui hr Roheline mind füüsiliselt puudutas ja ma mäletan kõhedakstegevat tunnet ja külmajudinaid mööda selgroogu alla jooksmas, kui ta oma käe mu selja pealt ära võttis. Kõndisin seina juurde ja võtsin põrandalt oma mantli ja järgnesin kahele mehele, kes mu alati ära viisid, auto juurde. Siis mäletan veel, et olin ühika ees ja isegi ütlesin kahele mehele head aega ja läksin magama. Kõige rohkem mäletan ma uhket tunnet, et suutsin neid oma laskmisega hämmastada, kuigi ma ei tea täpselt isegi, kuidas seda tegin. Mäletan auhinnaga autasustamise tunnet, kuna ma suutsin miskit moodi teha asju, mida keegi neist ei suutnud. Ja kõige rohkem mäletan kõhedakstegevat tunnet, kui hr Roheline mind puudutas. Ta oli alati seal ja ma olin teda mitmeid kordi näinud, kuid mingil põhjusel oli ta nüüd minu meeles liigagi reaalseks muutunud. Peale seda õpetasid nad mulle veel, kuidas vintpüsse ja veel teisi püstoleid käsitseda, põhimõtteliselt igat asja, mis kuule tulistas – mind õpetati, kuidas neid kasutada, puhastada, nendega lasta ja kuidas nendega tappa. Niipea kui instruktor oli lõpetanud, tundsin ma seda teemat koheselt nagu maailma lihtsaimat asja, nagu ma oleksin seda varem tuhandeid kordi teinud.

Mäletan, et kui tulistasin, siis tundsin M-16 ja AK47 erinevust. Tulistasin väikeste poolautomaatsete relvadega nagu Uzi, ainult et need olid natuke teistmoodi. Siis palusid nad mul meelde jätta, millised relvad mulle isiklikult kõige rohkem meeldisid. Nad muutsid kõige pikema koridori lasketiiruks, kuna see oli pikim vahemaa hoones, paigutades liivakotid ühte otsa ja blokeerisid kõik teele jäävad uksed ja koridorid. Arvan, et see oli umbes 64 + x meetrit pikk. Sisetingimustes näis see tulistamiskaugus olevat väga kaugel. Algsesse lasketiiru olid nad pannud veel maast üleshüppavad sihtmärgid ja ka sellised, mis sõitsid mööda miniatuurset rada. Sihtmärgid tulid ajutise seina tagant välja, sõitsid mööda nägemisulatuses olevat rada ja siis kadusid jälle teise seina taha ja neil olid erinevatel kaugustel olevad sihtmärgid, mis tulid kuskilt välja ja siis kadusid jälle kuskile ära jne.

Mingi aeg mulle tundus, et ma ei tee muud, kui ainult tulistan. Kõik teised eksperimendid näisid ootele pandud olevat. Trenni tegemine, ajumängud, pusled, poksikott ja kõik muu. Suutsin tabada SUVALIST sihtmärki, oli see siis liikuv või paigalseisev, SUVALISE vahemaa tagant, SUVALISE relvaga iga kord täpselt keskele. Mäletan, et mul oli mingil põhjusel raskusi poolautomaatsete relvadega, sest need olid disainitud kiiruse, mitte täpsuse jaoks. Seega, need tulistasid nii kiiresti, et jaotusmuster ei olnud piisavalt täpne. Piisavalt mitte täpne – ma mõtlen sellega seda, et selle asemel, et oleks üks kuuliauk, millest kõik teised padrunid lähevad otse punase täpi keskelt läbi (sihtmärgid tulid nüüd juba nende peale joonistatud punaste märkidega). Poolautomaatsed relvad eemaldasid põhimõtteliselt terve punase täpi, mis oli pooledollarilise suurune, kui ma padrunisalve ühe hooga tühjaks tegin.

Põhimõtteliselt oli see ikkagi uskumatu tabamine ja laskeosavus, aga see ei olnud see, mida nemad tahtsid. Nad tahtsid, et iga kuul läheks iga kord ja kogu aeg läbi ühest ja samast august. Täpselt punase märgi keskelt ilma igasuguste erandite ja vabandusteta. Seega, mingiks ajaks tõmbusid nad tagasi poolautomaatsete relvade kasutamisel. Lähedalt laskmisega, umbes alla 18 m, ei olnud mul mingeid probleeme. Mida kaugemale ma läksin, seda suuremaks see üks kuuliauk muutus. Kui ma tagurdasin nii kaugele kui võimalik pika maa laskmisel (55 m või 64 m), siis muutus kuuliauk 10-sendise mündi suurusest 25-sendise suuruseks. Mäletan, et peale laskmist kogunesid nad sihtmärgi ümber ja siis kutsusid ka minu sinna. Ma jooksin sinna ja nägin, et üks auk pea peal olevas punases täpis oli 25-sendise suurune ja mu kehast sööstis läbi uhkusetunne. Kuid kui nad minuga rääkisid, siis nad ei kiitnud, vaid karjusid kriitiliselt minu suunas: ”MIS KURAT SEE SIIN VEEL ON, SA KUTSUD SEDA LASKMISEKS VÄ, MINE TAGASI JA KORDA SEDA JA MA TAHAN, ET SEE ÜKS AUK OLEKS KÜMNESENDISE SUURUNE, MITTE MINGI GOLFIPALLI SUURUNE. KAS SA SAAD ARU.” Pidin tagasi minema ja uuesti tegema. Mäletan, et mu sooritus paranes mingil määral, kuid siis läks see jälle käest ära. Kuid nad saatsid mu ikkagi varakult koju, et ma puhata saaksin. Nad sundisid mind tagant ja suurendasid mu võimete piire. Jah, tegin uskumatuid asju, aga nad tahtsid näha, kui kaugele olen ma võimeline minema ja milleks tegelikult võimeline olen.

Jätkub järgmisel nädalavahetusel.

 

Tõlkis Aigar Säde

 

Eesti keeles: aigarsade.com

Inglise keeles ja lisainfot: Biblioteca Pleyades

Foto: forum.yugiohcardmaker.net