Põnevad teooriad: kust tuli Maale vesi?

24. oktoober 2013 kell 14:30



Beautiful-Water-Clouds-21Loodusõpetuse tunnist mäletab enamik meist fakte veeringluse kohta – seda, kuidas vesi aurustub veekogudest, kondenseerub pilvedeks ja sajab uuesti maapinnale. Aga kuidas vesi meie planeedile üldse tekkis? Allpool keskendutakse kahele asjakohasele teooriale.

 

On teada, et Maal oleva vee päritolu ulatub umbes 15 miljardi aasta taha – Suure Pauguni. Vee tekkimise teooriad ja spekulatsioonid on aga juba aastakümneid tuliste debattide teema.

Üsna arusaadav on teooriate see osa, mis selgitab, et vahetult pärast Suurt Pauku muutus energia, mis vabanes, ühtseks kuumaks osakeste kogumiks. Järgmise umbes kolme minuti jooksul need aineosakesed põrkusid ja tõukusid, ühinesid ja taasühinesid, moodustades esimesi aatomituumasid, prootoneid ja neutroneid. Tänapäevane kosmoloogia suudab matemaatiliselt kirjeldada neid protsesse, mis võimaldab teha täpseid prognoose kosmoses olevate osakeste kohta – seal on palju vesinikku, vähem heeliumit ning jälgi liitiumist. Rohke vesiniku moodustumine on soodne asjaolu vee tekkeks, aga kust tuli teine vee koostisosa – hapnik?

Umbes miljard aastat pärast Suurt Pauku oli kosmoses juba rohkelt tähti. Sügaval oma kuumas sisemuses sulatasid tähed Suurest Paugust tekkinud aatomituumi keerulisemateks elementideks nagu süsinik, lämmastik ja hapnik. Kui tähtedest said supernoovad ehk oma arengu lõppjärku jõudnud tähed, paiskasid nad plahvatades need elemendid kosmosesse. Hapnik ja vesinik ühinesid ning tekkis H2O ehk vesi.

 

Komeedid ja asteroidid ning Päikese udukogu

Edasi aga läheb vee tekkelugu keerulisemaks. On tõestatud, et veemolekulid olid osa tolmusest keermest, mis ühendus Päikesesüsteemi planeetidega umbes 9 miljardit aastat pärast Suurt Pauku. Ometi ei saanud vesi siis Maale jääda, sest Maa varajane ajalugu oma kõrge muutliku temperatuuriga ja puuduva atmosfääriga viitab sellele, et pinnavesi oleks aurustunud ning triivinud tagasi kosmosesse. Vesi, millega me tänapäeval kokku puutume, leidis planeedil oma koha pikka aega pärast Maa kujunemist, aga kuidas?

Üheks võimaluseks on komeedid ja asteroidid. Nende taevakehade peamine erinevus seisneb nende koostises: komeetides on suurem kontsentratsioon koostisosi, mis kuumutamisel aurustuvad, tekitades n-ö sabad. Nii komeedid kui ka asteroidid võivad sisaldada jääd ning arvatakse, et Maaga kokku põrgates lisasid need siia ka ookeanijagu vett.

Aastaid on teadlased arutanud, kumb võis tõenäolisemalt vee Maale tuua ning eelmisel aastal teatasid uurijad, et asteroidides leiduvad vesiniku erinevate vormide suhted on sarnasemad nendele, mida me Maal leiame ning seega on kaalukauss nihkunud asteroidide poole. Samas, need analüüsid põhinevad piiratud proovidel, mis tähendab, et lõplikult kindel see teooria siiski veel pole.

Teine võimalus on see, et suured kogused vett on eraldunud Päikese udukogust. Kui Maa tiirles ümber noore Päikese, läbis ta ka veerikast materjali päikeseudus ning korjas selle endale külge. Gravitatsioonilised kontaktid planeetide vahel kandsid materjali mööda Päikesesüsteemi laiali ning see lisandus Maa veekogusele sadade miljonite aastate vältel.

On võimalik, et mõlemad teooriad on tõesed, ja tõenäoliselt tekib aina uusi teooriaid juurde. Teadlased ei ole veel päris kindlad selles, kuidas täpselt vesi Maale jõudis, aga üks on kindel – ilma veeta poleks siin elu tekkinud.

 

Allikad: Smithsonian.com, Universe Today

Foto: vegaenviron.org

 

Toimetas Marlen Laanep