Telegrami järjejutt: Dogmadeta teadus, II osa

13. detsember 2014 kell 17:48



rupertJätkame möödunud nädalal alanud järjejutuga, mis pärineb Eesti Transpersonaalse Assotsatsiooni (ESTRA) poolt käesoleval aastal välja antud Rupert Sheldrake´i raamatust “Dogmadeta teadus. Uuriva vaimu vabastamine.” Kunstnik Peeter Laurits on kirjaniku ja tema raamatu kohta öelnud nii: “Sheldrake on Cambridge’i PhD kraadiga bioloog, kes võtab käesolevas teoses ette materialistliku teaduse põhilised dogmad ehk 10 käsku. Vaatamata sellele, et kriitilised küsimused materialismile on esitatud väga kainel toonil, toetudes kontrollitud ja viidastatud faktidele, on meest süüdistatud ebateaduses ja müstitsismis. Teda on tsenseerida ja vaigistada püütud isegi TED konverentside korralduskomitee poolt, kelle motoks ometigi on “Challenging existing paradigms and redefining values” (väljakutsete esitamine olemasolevatele paradigmadele ja väärtuste ümberdefineerimine) – just seesama asi, millega Sheldrake tegeleb.” Rubert Sheldrake´i kuulsa TED-kõnega saad tutvuda siin. Seekord aga tutvume raamatu “Dogmadeta teadus” proloogiga.

Sheldrake

 

Proloog

Teadus, religioon ja võim

Alates 19. sajandi lõpust on teadus domineerinud ning meie elu ümber kujundanud. Teadus on mõjutanud kõikide inimeste elu tehnoloogia ja nüüdisaegse meditsiini kaudu. Selle intellektuaalses prestiižis pole peaaegu üldse kaheldud. Teaduse mõju on suurem kui mistahes teisel mõttesüsteemil kogu inimajaloos. Kuigi enamik teaduse võimust tuleneb praktilistest rakendustest, on teadus ka intellektuaalselt väga ahvatlev. Teadus pakub uusi võimalusi, kuidas mõista maailma, sealhulgas aatomite ja molekulide sisemisi matemaatilisi seaduspärasusi, geenide molekulaarbioloogiat ning universumi ääretut evolutsiooni.

 

Teaduslik preesterkond

Poliitik ja advokaat Francis Bacon (1561–1626), kellest sai Inglismaa lordkantsler, oli üks suurimaid teadusrevolutsiooni ettekuulutajaid. Oma teooria tutvustamiseks pidi ta kõigepealt näitama, et looduse üle võimu saavutamises pole midagi kurja. Ajal, kui ta oma seisukohti kirja pani, valitses hirm nõiduse ja musta maagia ees, mida ta püüdis vähendada väitega, et teadmised looduse kohta on antud Jumalast, mitte saatanast inspireeritud. Teadus tähendas naasmist esimese inimese, Aadama süütuse juurde – naasmist Eedeni aeda enne pattulangemist.

Bacon väitis, et piibli esimene raamat, Esimene Moosese raamat, kinnitab teaduslike teadmiste väärtust. Inimese, kes kogub teadmisi looduse kohta, võrdsustas ta Aadamaga, kes andis loomadele nimesid. Jumal “tõi nad Aadama juurde, et näha, kuidas tema neid nimetab. Ja kuidas Aadam igat elavat olendit nimetas, nõnda pidi selle nimi olema.” (Esimene Moosese raamat 2: 19–20) Tegelikult oli see teadmine mehe teadmine, sest Eeva loodi alles kaks värssi hiljem. Bacon väitis, et inimese tehnoloogiline võim looduse üle tähendab Jumalast antud väe tagasisaamist, mitte midagi uut. Ta oli kindel, et inimesed kasutavad oma uusi teadmisi targalt ja hästi: “Laske vaid inimrassil tagasi saada see õigus looduse üle, mis kuulub talle jumaliku pärandi kaudu; selle kasutamist reguleerib terve mõistus ja tõeline religioon”.

Võti, millega saavutada uus võim looduse üle, oli organiseeritud institutsionaalne uurimistöö. Esseekogumikus “Uus Atlantis” (1624) kirjeldas Bacon tehnokraatlikku utoopiat, kus teaduslik preesterkond teeb otsuseid terve riigi heaolu nimel. Selle teadusliku „ordu või ühingu” liikmed kandsid pikki rüüsid ja neid koheldi austusega, mida nõudis nende võim ja väärikus. Ordu juht sõitis luksusliku kaarikuga, tema kohal oli kuldselt särav päikese kujutis. Rongkäigul sõites „ta tõstis oma kinnastamata käe, nagu rahvast õnnistades”.

Selle asutuse üldine eesmärk oli “kõige oleva põhjuste ja salajõudude tundmaõppimine ja inimese võimupiiride avardamine, et miski talle võimatu poleks”. Seltsi kasutada olid masinad ja hooned lõhkeainete ja relvade katsetamiseks, ahjud eksperimentide sooritamiseks, aiad taimearetuseks ning apteegid.

See tulevikukujutlus teaduslikust institutsioonist nägi ette paljusid institutsionaalse uurimistöö tunnuseid ja inspireeris otseselt Kuningliku Seltsi asutamist Londonis 1660. aastal ning ka paljude teiste riiklike teaduste akadeemiate loomist. Kuigi nende akadeemiate liikmeid peeti sageli suure au sees, ei saavutanud keegi neist sellist suursugusust ja poliitilist võimu nagu Bacon oma raamatus ette kujutas. “Iga väärtusliku leiutise eest püstitame leiutajale kuju ning anname talle helde ja austava tasu.”

Baconi eluajal oli anglikaani kirik riigikirik ja nii ka tänapäeval. Baconi kujutluse kohaselt oli teaduslik preesterkond riigi poolt toetatud ehk samuti seotud riigiga, moodustades justkui teaduse riigikiriku. Ja ka siinkohal nägi ta tulevikku ette. Nii kapitalistlikes kui kommunistlikes riikides on ametlikud teaduste akadeemiad teaduse võimukeskmed. Pole mingit eraldust teaduse ja riigi vahel. Teadlased on riikliku preesterkonna rollis, mõjutavad valitsuse poliitikat sõjategevuse, tööstuse, põllumajanduse, arstiabi, hariduse ja uurimistöö vallas.

Bacon võttis kasutusele ideaalse hüüdlause rahalise toetuse saamiseks valitsustelt ja investoritelt: “Teadmine on jõud”. Kuid teadlaste edu valitsuselt rahastuse saamisel varieerus riigiti. Teaduse süstemaatiline riiklik rahastamine algas Prantsusmaal ja Saksamaal palju varem kui Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides, kus 19. sajandi teise pooleni tehti enamik uurimistööst eratoetuste abil või jõukate amatööride poolt nagu Charles Darwin.

Prantsusmaal tegutses Louis Pasteur (1822–1895), kes levitas mõjukalt seisukohta, et teadus on tõe otsimise religioon ning laborid on seejuures nagu templid, mille kaudu inimkond üleneb oma kõrgeima potentsiaalini:

Näita üles huvi, ma anun sind, nende pühade institutsioonide vastu, mida me nimetame “laboratooriumideks”. Nõua, et neid paljundataks ja kaunistataks; need on rikkuse ja tuleviku templid. Justnimelt seal kasvab inimkond, saab tugevamaks ja paremaks.

20. sajandi alguseks oli teadus peaaegu täielikult institutsionaliseeritud ja elukutseks muutunud ning pärast Teist maailmasõda laienes teadustegevus tohutul määral valitsuse toetuse ja korporatsioonide investeeringute abil. Kõige suuremaid rahalisi toetusi antakse

Ameerika Ühendriikides, kus 2008. aasta kogukulud uurimistööle ja arendamisele olid 398 miljardit dollarit, millest 104 miljardit pärines valitsuselt. Kuid valitsused ja korporatsioonid ei maksa teadlastele enamasti seetõttu, et nad tahavad süütut teadmist, nagu Aadamal oli enne pattulangemist. Loomade nimetamine, nagu näiteks troopilistes vihmametsades elutsevate ohustatud mardikaliikide klassifitseerimine, ei ole prioriteet. Enamik rahastusest on saadud tänu Baconi mõjukale hüüdlausele “teadmine on jõud”.

1950. aastatel, kui institutsionaalne teadus oli saavutanud ennenägematu mõjuvõimu ja prestiiži, kirjeldas teadusajaloolane George Sarton olukorda heakskiitvate sõnadega, mis kõlavad nagu Rooma katoliku kiriku suust enne reformatsiooni:

Tõde saab kindlaks teha ainult ekspertide hinnanguga … Kõike otsustavad väga väikesed inimgrupid, tegelikult üksikud eksperdid, kelle tulemusi on siiski hoolikalt kontrollinud paar teist eksperti. Rahval pole midagi öelda, kui lihtsalt aktsepteerida otsuseid, mille täitmine on neile kohustuslikuks tehtud. Teadustegevust kontrollivad ülikoolid, akadeemiad ja teadlaste ühingud, aga selline kontroll on rahva kontrollist nii lahus, kui üldse olla saab.

Baconi visioon teaduslikust preesterkonnast on nüüdseks teostunud globaalsel tasandil. Aga tema kindel arvamus, et inimese võimu looduse üle juhib „terve mõistus ja tõeline religioon”, on osutunud asjakohatuks.

 

Illusioon, et me teame kõike

Illusioon, et teatakse kõike, on teadusajaloos korduv teema, sest teadlased on ikka ihaldanud, et nende teadmised oleks nagu Jumalal. 19. sajandi alguses kujutles Prantsuse füüsik Pierre-Simon Laplace, et teaduslik mõistus suudab teada ja ennustada kõike:

Kujuta ette intelligentsust, millele oleksid igal hetkel teada kõik loodust kontrollivad jõud ja kõikide universumit moodustavate entiteetide seisund ühel ajahetkel. Kui see intelligentsus oleks piisavalt võimekas, et analüüsida kõiki neid andmeid, suudaks ta hoomata ühesainsas valemis universumi kõige suuremate kehade ja kergeimate aatomite liikumist; selle intelligentsuse jaoks poleks miski ebakindel; nii minevik kui tulevik asetseksid samaväärselt tema silme ees.

Need ideed ei piirdunud füüsikutega. Thomas Henry Huxley, kes tegi väga palju Darwini evolutsiooniteooria propageerimiseks, laiendas mehhanistlikku determinismi tervele evolutsiooniprotsessile:

Kui evolutsiooni põhiväide on tõene, et terve maailm, elus ja elutu, tuleneb kindlate seaduste järgi toimuvast interaktsioonist jõudude vahel, mida omavad molekulid, millest koosneb universumi primitiivne udu, siis on kindel ka väide, et eksisteeriv maailm asub potentsiaalselt kosmilises udus ja et piisavalt võimekas intellekt suudaks, teades selle udu molekulide omadusi, ennustada näiteks, milline on Suurbritannia fauna aastal 1869.

Kui determinismiuskumust rakendati inimese aju talitlusele, oli tulemuseks vaba tahte eitamine ning seda põhjendati väitega, et kõik seoses aju molekulaarsete ja füüsiliste protsessidega on põhimõtteliselt ennustatav. Ent see veendumus ei tuginenud mitte teaduslikele tõenditele, vaid lihtsalt oletusele, et kõik on täielikult määratud matemaatiliste seaduste poolt.

Isegi tänapäeval eeldavad paljud teadlased, et vaba tahe on illusioon. Mitte ainult aju aktiivsus pole määratud masinalaadsete protsesside poolt, vaid pole olemas ka ühtki mittemehaanilist mina, kes saaks teha valikuid. Näiteks, 2010. aastal väitis Briti aju-uurija Patrick Haggard: “Neuroteadlasena tuleb olla determinist. On olemas füüsikaseadused, millele ajus toimuvad elektrilised ja keemilised protsessid alluvad. Täpselt samade tingimuste korral ei saa inimene käituda teisiti. Pole olemas “mina”, kes saaks öelda “Ma tahan käituda teisiti”.” Ometi ei lase Haggard oma teaduslikel veendumustel sekkuda oma eraellu: “Ma hoian oma teadusliku ja isikliku elu üsna lahus. Mulle näib, et ma otsustan endiselt, milliseid filme ma vaatama lähen. Ma ei tunne, et see on ettemääratud, kuigi see peab olema määratud kusagil minu ajus.”

 

Indeterminism ja juhus

1927. aastal esitati kvantmehaanikas määramatuse printsiip ning selgus, et indeterminism on füüsilise maailma põhiomadus ja füüsilisi ennustusi saab teha ainult tõenäosustena. Fundamentaalne põhjus on selles, et kvantnähtused on lainesarnased ning laine on juba oma olemuselt ruumis ja ajas hajutatud: seda ei saa lokaliseerida kindlasse punkti kindlal ajahetkel; või kui öelda spetsiifilisemalt, siis laine asukohta ja impulssi ei saa mõlemat määrata. Kvantteooria tegeleb statistiliste tõenäosustega, mitte kindlate sündmustega. Tõsiasi, et kvantsündmus teostub ühel võimalikul viisil ja mitte teisel, sõltub juhusest.

Kas kvantmehaaniline indeterminism annab uue vaatenurga vaba tahte küsimusele? Mitte siis, kui indeterminism on puhtjuhuslik. Juhuslikult tehtud valikud ei ole vabamad kui täielikult ettemääratud valikud.

Neodarvinistlikus evolutsiooniteoorias on juhusel keskne roll – geenimutatsioonid on väikesed, juhuslikult toimuvad sündmused. Teistsuguste juhuslike sündmuste korral kulgeks evolutsioon teistmoodi. T. H. Huxley eksis arvates, et evolutsiooni kulg on ennustatav. “Pange elukassett uuesti mängima,” ütles evolutsioonibioloog Stephen Jay Gould, “ja teistsugune ellujääjate rühm ehiks seda planeeti tänapäeval.”

20. sajandil selgus, et mitte ainult kvantprotsessid, vaid peaaegu kõik loodusnähtused on tõenäosuslikud, sealhulgas vedelike turbulentne voolamine, lainete murdumine kaldal ning ilm: nende puhul on näha spontaansust ja indeterminismi, mis ei allu täpsetele ennustustele. Ilmaennustajad teevad endiselt vigu, hoolimata võimsatest arvutitest ja pidevast infovoolust satelliitidelt. Põhjus pole mitte selles, et nad oleksid halvad teadlased, vaid ilm on juba oma olemuselt üksikasjalikult ennustamatu. Ilm pole kaootiline mitte selles mõttes, et seaduspärasused täielikult puuduksid, vaid seda pole lihtsalt võimalik täpselt ennustada. Ilma saab teatud määral matemaatiliselt mudeldada, kasutades kaosedünaamikat, mida nimetatakse mõnikord “kaoseteooriaks”, aga need mudelid ei tee täpseid ennustusi. Kindlust pole võimalik saavutada ei igapäevamaailmas ega kvantfüüsikas. Isegi planeetide orbiidid ümber Päikese, mille täpset väljaarvutamist peeti kaua aega mehhanistliku teaduse keskseks saavutuseks, on osutunud pikkadel ajaskaaladel kaootiliseks.

Usk determinismi, mida kaitsesid tugevalt paljud 19. ja 20. sajandi alguse teadlased, osutus pettekujutelmaks. Teadlaste vabanemine sellest dogmast avas tee uute arusaamadeni indeterminismist – looduses üldiselt ja evolutsioonis konkreetselt. Teadus pole lakanud olemast seetõttu, et loobuti usust determinismi. Samamoodi elab teadus üle loobumise dogmadest; teadus taaselustub uute võimaluste pinnalt.

 

Järgmine illusioon kõigeteadmisest

19. sajandi lõpuks oli illusioon kõigeteadmisest kujunenud millekski palju enamaks kui usk determinismi. Kanada-Ameerika astronoom Simon Newcomb kirjutas 1888. aastal: “Arvatavasti teame varsti kõike, mida meil on astronoomia kohta võimalik teada.” Albert Michelson, keda autasustati hiljem Nobeli füüsikapreemiaga, teatas 1894. aastal: “Olulisemad füüsikateaduse seadused ja faktid on kõik avastatud ning nüüdseks on need teadmised nii kindlad, et võimalus, et need asendatakse kunagi uute avastustega, on äärmiselt ebatõenäoline… Meie tulevikuavastusi tuleb otsida kuuendast komakohast.” Ja William Thomson, lord Kelvin, füüsik ja mandritevahelisevtelegraafi leiutaja, väljendas seda ülimat kindlust sageli tsiteeritud (kuigi kaheldava päritoluga) lausega: “Füüsikas pole enam midagi uut avastada. Jääb vaid teha aina täpsemaid mõõtmisi.”

Need veendumused purustati 20. sajandil, kui inimese teadmiste hulka ilmusid kvantfüüsika, relatiivsusteooria, tuuma lõhustumine ja süntees (nagu see toimub aatomi- ja vesinikupommides), teised galaktikad ning Suure Paugu teooria – idee, et universum sai alguse väga väikese ja kuuma punktina umbes 14 miljardit aastat tagasi ning on sellest ajast alates laienenud, jahtunud ja evolutsioneerunud.

Andromeda_Galaxy_(with_h-alpha)

Kuid sellegipoolest tekkisid 20. sajandi lõpus uuesti illusioonid kõigeteadmisest, mida tõukasid seekord tagant 20. sajandi füüsika edusammud ning neuro- ja molekulaarbioloogia avastused. John Horgan, väljaande Scientific American teadusajakirjanik, avaldas 1997. aastal raamatu pealkirjaga „Teaduse lõpp. Teadmiste piirid teadusajastu loojangul” (The End of Science: Facing the Limits of Knowledge in the Twilight of the Scientific Age). Pärast paljude juhtivate teadlaste intervjueerimist esitas ta provokatiivse teesi:

Kui uskuda teadusse, tuleb tunnistada võimalust – isegi tõenäolisust –, et teaduslike avastuste suur ajastu on möödas. Teaduse all ei mõtle ma rakendusteadusi, vaid teadust selle puhtaimas ja kõrgeimas vormis, inimese ürgset püüdlust mõista universumit ja meie kohta selles. Edaspidine uurimistöö ei pruugi kaasa tuua enam suuri ilmutuslikke avastusi või revolutsioone, selle tulemuslikkus aina väheneb.

Horganil on kahtlemata õigus, et kui miski on kord avastatud – nagu näiteks DNA struktuur –, siis seda ei saa enam uuesti avastada. Aga ta pidas iseenesestmõistetavaks, et üldtunnustatud teaduse aluspõhimõtted on tõesed. Ta eeldas, et kõige fundamentaalsemad seaduspärad on juba teada. Need ei ole teada ja igaüht neist saab asendada palju huvitavamate ja viljakamate küsimustega, nagu ma selles raamatus näitan.

 

Teadus ja kristlus

Mehhanitsistlikule teadusele alusepanijad 17. sajandil, kelle hulka kuuluvad Johannes Kepler, Galileo Galilei, René Descartes, Francis Bacon, Robert Boyle ja Isaac Newton, olid kõik kristlased. Kepler, Galilei ja Descartes olid katoliiklased; Bacon, Boyle ja Newton protestandid. Boyle, jõukas aristokraat, oli erakordselt pühendunud usklik ning kulutas suure osa oma rahast misjonitegevuse toetamisele Indias. Newton kulutas palju aega ja energiat piibli uurimisele, olles eriti huvitatud ennustuste kuupäevastamisest. Ta arvutas välja, et viimne kohtupäev toimub aastate 2060 ja 2344 vahel ning avaldas detailid oma raamatus “Tähelepanekuid Taanieli ettekuulutustest ja Johannese ilmutusraamatust” (Observations on the Prophecies of Daniel and the Apocalypse of St John).

17. sajandi teadus maalis pildi universumist kui masinast, mille on intelligentselt kavandanud ja käima pannud Jumal. Kõige üle valitsesid igavesed matemaatilised seadused, mille oli ära määranud Jumal. Niisugune mehhanitsistlik filosoofia oli revolutsiooniline justnimelt seetõttu, et hülgas animistliku looduskäsitluse, mida peeti keskaegses Euroopas iseenesestmõistetavaks, nagu näeme esimeses peatükis. Kuni 17. sajandini rääkisid ülikoolide õpetlased ja kristlikud teoloogid, et universum on elus, läbinisti täidetud Jumala Vaimuga, jumaliku eluhingusega; et kõikidel taimedel, loomadel ja inimestel on hing ning tähed, planeedid ja maakera on elusolendid, mida juhib ingellik intelligentsus.

Mehhanitsistlik teadus hülgas need doktriinid ja kõrvaldas loodusest kõik hinged. Materiaalne maailm muutus sõna otseses mõttes elutuks, hingetuks masinaks. Mateerial polnud eesmärki ega teadvust; planeedid ja tähed olid surnud. Ainus mittemehaaniline entiteet terves füüsilises universumis oli inimese mõistus, mis oli immateriaalne ja kuulus hingelisse maailma koos inglite ja Jumalaga. Keegi ei osanud seletada, kuidas mõistus oli seotud inimese keha masinavärgiga, aga René Descartes spekuleeris, et mõistus ja keha suhtlevad käbinäärme kaudu – käbikujulise organi kaudu, mis asub parema ja vasaku ajupoolkera vahel aju keskosa lähedal.

Pärast mõningaid esmaseid konflikte, millest märkimisväärseim oli Galilei kohtuistung Rooma inkvisitsioonis 1633. aastal, hakkasid teadus ja kristlus aina selgemalt piirduma eraldiseisvate sfääridega ja seda mõlemapoolsel nõusolekul. Teadustegevus oli religioossest sekkumisest küllaltki vaba ning religioon küllaltki vaba konfliktidest teadusega, vähemasti tulihingelise ateismi tekkeni 18. sajandi lõpus. Teaduse valdkonnaks oli materiaalne universum, sealhulgas inimkehad, loomad, taimed, tähed ja planeedid. Religiooni valdkonnaks oli hingeline maailm: jumalad, inglid, vaimud ja inimhinged. Niisugune enam-vähem rahumeelne kooseksisteerimine täitis nii teaduse kui religiooni huve. Isegi 20. sajandi lõpus kaitses Stephen Jay Gould sellist jaotust, pidades seda “mõistlikuks seisukohaks, mida toetab üldine konsensus”. Ta nimetas seda “mittekattuvate magisteeriumide doktriiniks” (doctrine of Non-overlapping Magisteria). Teaduse magisteerium hõlmab “empiirilist maailma: ehk millest universum koosneb (faktid) ja miks ta niimoodi töötab (teooria). Religiooni magisteerium katab küsimusi ülimast tähendusest ja moraalsetest väärtustest.”

Kuid alates umbkaudu Prantsuse revolutsioonist (1789–1799) hülgasid tulihingelised materialistid kahe magisteeriumi põhimõtte, pidades seda intellektuaalselt ebaausaks või nähes selles nõdrameelsete pelgupaika. Nad tunnistasid ainult ühte reaalsust: materiaalset maailma. Hingeline maailm ei eksisteerinud. Jumalad, inglid ja vaimud olid inimese kujutlusvõime viljad ning inimese mõistus polnud midagi muud kui ajuaktiivsuse aspekt või kõrvalsaadus. Polnud olemas üleloomulikke toimijaid, kes sekkuvad looduse mehhanistlikkusse kulgemisse. Eksisteeris ainult üks magisteerium: teaduse magisteerium.

 

Ateistide uskumused

Materialistlik filosoofia muutus institutsionaalses teaduses valitsevaks 19. sajandi teisel poolel ning see oli lähedaselt seotud ateismi esiletõusuga Euroopas. 21. sajandi ateistid, nagu ka nende eelkäijad, peavad materialismidoktriine kindlateks teaduslikeks faktideks, mitte lihtsalt oletusteks.

Kui materialism põimiti ideega, et terve universum on nagu masin, mille jõud tasapisi raugeb – vastavalt termodünaamika teisele seadusele –, võrsus materialismist rõõmutu maailmavaade, mida filosoof Bertrand Russell väljendas järgmiselt:

Et inimene on protsesside tagajärg, mille lõpptulemus polnud mingil moel ette teada; et tema päritolu, tema areng, tema lootused ja hirmud, talle armsad asjad ja uskumused on vaid aatomite juhuslike kokkupõrgete tulemus; et ükskõik kui tugev tuli, ükskõik kui suur kangelaslikkus, ükskõik kui jõuline mõte või tunne ei saa jääda iseseisvalt kestma pärast hauda minemist; et kõikide põlvkondade pingutused, kogu pühendumus, kogu inspiratsioon, kogu inimvaimu hiilgus on määratud hukule koos terve päikesesüsteemiga; ja inimsaavutuste tempel peab paratamatult mattuma kokkuvarisenud universumi rusude alla – kõik need asjad pole küll täielikult väljaspool kahtlust, kuid siiski nii tõenäolised, et ühelgi neid eitaval filosoofial pole lootust püsima jääda. Ainult nende tõdede raamistikule, ainult vankumatu meeleheite kindlale vundamendile saab seejärel ehitada hinge elupaiga.

Kui palju teadlasi usub nendesse „tõdedesse”? Mõned võtavad need omaks ilma nende üle mõtlemata. Aga paljudel teadlastel on filosoofiad või religioossed uskumused, mille vaatenurgast tundub see „teaduslik maailmavaade” piiratud, parimal juhul poolik tõde. Lisaks sellele on teadusvaldkondi, nagu evolutsiooniline kosmoloogia, kvantfüüsika ja teadvuseuuringud, mille valguses tunduvad teaduse põhidogmad vanamoelised.

Teadus ja tehnoloogia on kahtlemata muutnud maailma. Teadus on hämmastavalt edukas, kui kasutada seda masinate loomiseks, põllukultuuride saagikuse suurendamiseks ning haigustele ravimite leidmiseks. Teaduse prestiiž on tohutu. Alates tekkimisest 17. sajandi Euroopas, on mehhanitsistlik teadus levinud üle kogu maailma. Sellele on aidanud kaasa Euroopa impeeriumid ja ideoloogiad, sealhulgas marksism, sotsialism ja vabaturu kapitalism. Teadus on mõjutanud miljardite inimeste elu majandusliku ja tehnoloogilise arengu kaudu. Teaduse ja tehnoloogia evangelistid on saavutanud edu, mida kristlikud misjonärid ei osanud uneski näha. Kunagi varem pole ükski ideedesüsteem muutunud valitsevaks terve inimkonna hulgas. Kuid ülekaalukast edust hoolimata kannab teadus endiselt ideoloogilist pagasit, Euroopa mineviku pärandit.

Teadus ja tehnoloogia on teretulnud peaaegu kõikjal, sest need annavad meile ilmselget materiaalset kasu, ning materialistlik filosoofia on osa tehingust. Kuid religioossed uskumused ja teadustöö võivad teineteist mõjutada üllatavatel viisidel. Üks India teadlane kirjutas 2009. aastal teadusajakirjas Nature:

[Indias] pole teadus teadmise ülim vorm ega skeptitsismi ohver … Olles olnud üle 30 aasta uurija, võin väita, et enamik India teadlasi palub täiesti silmatorkavalt appi jumalate ja jumalannade müstilist väge, et need aitaksid saavutada edu tööalastes ettevõtmistes, nagu näiteks teadusartiklite avaldamine või tunnustuse saamine.

Teadlased kõikjal maailmas teavad, et materialismidoktriinid on mängureeglid, mida tuleb oma töös järgida. Vähesed elukutselised teadlased seavad neid avalikult kahtluse alla, kui nad pole just pensionile jäänud või saanud Nobeli preemiat. Ja austusest teaduse prestiiži vastu on enamik haritud inimesi valmis ortodoksse kreedoga avalikkuse ees kaasa minema, ükskõik mis nende isiklik arvamus ka poleks.

Kuid paljud teadlased ja intellektuaalid on sügavalt veendunud ateistid ning materialistlik filosoofia on nende maailmavaates keskne. Mõned neist hakkavad misjonärideks, innustunud evangelistideks. Nad näevad endid nagu vanaaegseid rüütleid, kes kaitsevad teadust ja ratsionaalsust ebausu, religiooni ja kergeusklikkuse eest. Mitu raamatut, milles väljendatakse sellist täielikku vastasseisu, olid 2000. aastatel bestsellerid, nende hulgas Sam Harrise „Usu lõpp: religioon, terror ja ratsionaalsuse tulevik” (The End of Faith: Religion, Terror, and the Future of Reason”; 2004), Daniel Dennetti „Lummusest vabanemine” (Breaking the Spell; 2006), Christopher Hitchensi „Jumal ei ole hea. Kuidas religioon kõik asjad mürgitab” (God Is Not Great: How Religion Poisons Everything; 2007) ja Richard Dawkinsi „Luul jumalast” (2006), mille ingliskeelset väljaannet oli 2010. aastaks müüdud 2 miljonit eksemplari ning see tõlgiti 34 keelde. Enne pensionileminekut 2008. aastal töötas Dawkins Oxfordi ülikoolis Simony õppetooli professorina, kelle ülesandeks oli edendada avalikkuse arusaama teadusest.

Samas pole enamik ateiste täielikult materialistid, vaid ilmalikud humanistid, kelle puhul on usk Jumalasse asendunud usuga inimkonda. Inimesed püüavad teaduse abil saavutada jumalikku kõigeteadmist. Jumal ei mõjuta inimajaloo kulgu. Hoopis inimesed on võtnud ohjad enda kätte, edendades inimkonda ratsionaalsuse, teaduse, tehnoloogia, hariduse ja ühiskondlike reformide abil.

Mehhanitsistlik teadus ei anna mingit alust arvata, et elul on mõte, inimkonnal on eesmärk või progress on paratamatu. Mehhanitsistlik teadus hoopis väidab, et universumil pole lõppkokkuvõttes eesmärki ning seda pole ka inimese elul. Puhas ateism, milles pole kohta humanistlikele tõekspidamistele, maalib elust ilmetu pildi. Ateismis puudub kasvupinnas lootusele, nagu Bertrand Russell nii selgelt näitas. Kuid ilmalik humanism tekkis juudikristlikus kultuuris ning võttis kristluselt üle usu inimelu erilisse väärtusesse ja tulevasse lunastusse. Ilmalik humanism on paljuski kristlusest lahku löönud õpetus, kus Jumala asemele on seatud inimene.

Ilmalik humanism teeb ateismi paljudele vastuvõetavaks, sest ilmalik humanism rõhutab ateismis progressi, mitte tõestatavaid fakte. Mitte Jumal ei päästa inimesi, vaid inimesed ise lunastavad ennast teaduse, ratsionaalsuse ja ühiskondlike reformidega.

Hoolimata sellest, kas nad usuvad inimkonna edenemisse või mitte, eeldavad kõik materialistid, et teaduse abil saab aja jooksul kõik nende väited tõestada. Aga ka see on uskumus.

 

Dogmad, uskumused ja vabad uuringud

Kahtlemine omaksvõetud arvamustes ei ole teadusele vastu seismine, vaid teadusliku meetodi põhiprintsiip. Loova teadustegevuse tuumaks on eelarvamustevabad uuringud. Ideaalis peaks teadus olema protsess, mitte seisukoht ega maailmavaade. Uuenduslikku teadust saab teha ainult siis, kui teadlastel on vabadus püstitada uusi küsimusi ja koostada uusi teooriaid.

Oma mõjukas raamatus “Teadusrevolutsioonide struktuur” (1962) kirjutas teadusajaloolane Thomas Kuhn, et kui enamik teadlasi lähtub samast reaalsusemudelist, üldtunnustatud paradigmast, siis on see normaalteadus. Valitsev paradigma määrab selle, milliseid küsimusi teadlased püstitavad ja kuidas neile vastuseid otsitakse. Valitseva paradigma raamistikus tehtavas normaalteaduses eitavad teadlased üldiselt kõike, mis sellesse ei mahu. Seletamatud faktid kuhjuvad, kuni tekib kriis. Revolutsioonilised muutused toimuvad siis, kui teadlased võtavad kasutusele laiahaardelisemad mõtlemise ja praktiseerimise raamistikud ning suudavad põimida nendesse faktid, mida varem peeti kõrvalekalleteks. Selle käigus saab uus paradigma uue normaalteaduse faasi aluseks.

Kuhn aitas juhtida tähelepanu teaduse sotsiaalsele aspektile ning tuletas meile meelde, et teadus on kollektiivne tegevus. Teadlasi mõjutavad kõik sotsiaalse elu tavapärased piirangud, sealhulgas grupisurve ja vajadus alluda grupinormidele. Kuhni argumendid põhinesid suuresti teaduse ajalool, kuid teadussotsioloogid on tema tähelepanekuid edasi arendanud. Nad on uurinud, kuidas teadust tegelikult tehakse, kuidas teadlased ehitavad üles toetusvõrgustikke, kasutavad ressursse ja teadustulemusi oma võimu ja mõjukuse suurendamiseks ning võistlevad rahastuse, prestiiži ja tunnustuse nimel.

Bruno Latouri raamat “Teadus praktikas. Kuidas vaadelda teadlaste ja inseneride tegevust ühiskonnas” (Science in Action: How to Follow Scientists and Engineers Through Society; 1987) on üks selle valdkonna mõjukamaid uurimusi. Latour täheldas, et teadlased tõmbavad pidevalt piire teadmiste ja uskumuste vahele. Ühe erialarühma teadlastel on teadmised nähtustest, mida nende teadusvaldkond hõlmab, aga inimestel, kes pole selles valdkonnas tegevad, on ainult moonutatud uskumused. Teadlased väljendavad sageli hämmastust, et kuidas saavad küll kõik teised inimesed käsitleda asju nii irratsionaalselt.

Teadlased on maalinud mitteteadlastest üsna ilmetu pildi: üksikud mõtlejad avastavad, mis reaalsus on, aga valdaval enamikul inimestest on irratsionaalsed ideed või vähemasti on nad paljude ühiskondlike, kultuuriliste ja psüühiliste tegurite kütkes, mistõttu nad klammerduvad kangekaelselt iganenud eelarvamuste külge. Ainus lohutav aspekt selle kirjelduse juures on väide, et kui ainult saaks kõrvaldada kõik need tegurid, mis hoiavad inimesi oma eelarvamuste kütkes, siis muutuksid nad kõik – kohe ja ilma vaevata – sama mõistlikuks nagu teadlased ning saaksid nähtustest aru ilma pikema jututa. Igaühes meist peitub uinunud teadlane, kes ei ärka enne, kui ühiskondlikud ja kultuurilised tingimused lükatakse kõrvale.

“Teadusliku maailmavaate” uskujate meelest on vaja ainult edendada avalikkuse arusaama teadusest hariduse ja meedia kaudu.

Materialismi on alates 19. sajandist hämmastavalt edukalt levitatud: miljonid inimesed on omaks võtnud selle „teadusliku” vaate, kuigi nad teavad teadusest väga vähe. Nad on justkui teaduse kiriku ehk stsientismi järgijad, kus preestriteks on teadlased. Tuntud ateist ja lavastaja Ricky Gervais väljendas neid seisukohti ajakirjas Wall Street Journal 2010. aastal – samal aastal, kui ta nimi ilmus ajakirja Time maailma 100 kõige mõjukama inimese loetelus. Gervais on meelelahutaja, mitte teadlane ega originaalne mõtleja, aga ta laenab teaduse autoriteeti oma ateismi toetuseks:

Teadus püüdleb tõe poole. Ja teadus ei suhtu asjadesse eelarvamustega. Teadus selgitab välja, kuidas asjad on, ükskõik millised need ka poleks. Teadus on alandlik. Teadus teab, mida ta teab ja mida ta ei tea. Teadus tugineb oma järeldustes ja arvamustes tugevatele tõenditele – tõenditele, mida pidevalt uuendatakse ja täiendatakse. Teadust ei solva uute faktide ilmumine. Teadus võtab omaks kogunenud teadmised. Teadus ei klammerdu keskaegsete praktikate külge lihtsalt seepärast, et need on tavaks saanud.

Gervaisi idealiseeritud nägemus teadusest on teadusajaloo ja –sotsioloogia kontekstis lootusetult naiivne. Ta kujutab teadlasi avatud meelega tõeotsijatena – mitte tavaliste inimestena, kes võistlevad rahastuse ja prestiiži nimel, keda kammitseb grupisurve ning keda piiravad eelarvamused ja tabud. Ent hoolimata naiivsusest suhtun ma vaba uurimise ideaali tõsiselt. See raamat on eksperiment, mille käigus ma rakendan neid ideaale teadusele. Ma pööran eeldused küsimusteks, et näha, mida teadus tegelikult teab ja mida ei tea. Ma vaatlen materialismi kümmet põhidoktriini tugevate tõendite ja hiljutiste avastuste valguses. Ma eeldan, et tõelisi teadlasi ei solva uute faktide ilmumine ning nad ei hoia materialistlikust maailmavaatest kinni ainult sellepärast, et see on tavakohane.

Ma teen seda, kuna vaba uurimist ihkav vaim on pidevalt kõrvaldanud teaduslikust mõtlemisest tarbetuid piiranguid, tulgu need teadusest endast või väljastpoolt. Ma olen veendunud, et hoolimata teaduse kõikidest edusammudest lämmatavad seda iganenud uskumused.

 

Allikas: Rupert Sheldrake “Dogmadeta teadus. Uuriva vaimu vabastamine.  (ESTRA, 2014)

Pildid: ESTRA, Adam Evans / Wikimedia Commons, aetherforce.com

 

Toimetas Mariann Joonas

 

NB! Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.