• ehitame üles oma rakke ja uuendame kudesid
• detokseerime
• stimuleerime DNA parandusi
• aktiveerime ensüüme ja immuunrakke
• toidame oma mikrobioomi ja mõjutame seeläbi geeniekpressiooni
• loome oma hormoone ja närvivahendusaineid.
• jne.

Ja veel, erinevad toitained stimuleerivad erinevaid hormoone, ensüüme ja närvivahendusainete tootmist.

Siia kõrvale väike meeldetuletus C-vitamiini kohta:  Meie immuunrakud sisaldavad kuni 20 x rohkem C-vitamiini kui muud rakud.  On hästi teada, et C-vitamiini on hädasti vaja nii rakuimmuunsust vahendavate T-lümfotsüütide (s.h. naturaalsete tapjarakkude) tootmiseks, proliferatsiooniks kui aktiveerimiseks. Niisiis, kas C-vitamiin on tähtis või pole erilist vahet?

Tänapäevane rafineeritud süsivesiku-, transrasva- ja  lisaaineterikas toidusedel:

• stimuleerib põletikuliste signaalmolekulide  (tsütokiinide) tootmist
• pärsib maksa detoksifaase
• tekitab veresuhkruhüppeid
• tõmbab keha tühjaks vabade radikaalide amokijooksu puhverdavatest  elektrondoonoritest
• seob meie eest võitlevatel immuunrakkudel käed selja taha
• süvendab probleeme juba kasvõi seeläbi, et destabiliseerib meie rakumembraane, takistades rakkude omavahelist kommunikatsiooni, signaliseerimist  ning toitainete ja ainevahetusjääkide transporti.
• jne

Kas saame tõesti öelda, et keemiaravi järel joodud  sinisel Fantal ja värskelt pressitud aedviljamahlal on organismile  sama toime? Kas modifitseeritud plastikpudeliõlis ligunenud ja kõrgel kuumusel friteeritud kartulil ning värskel salatil on organismi jaoks sama väärtus?

Öelda seda, et haiguse ajal pole tervislik toidusedel oluline,  on sama kui öelda, et haiguse ajal pole organismi heaolu oluline,   või et haiguse ajal pole tervis oluline.

Aga mis siis üldse oluline on? Kas tõesti ainult ravimid?

Kas haigused on laiemas laastus sümptomid liiga vähesest ravimitarbimisest või signaliseerib  haigus meile ehk keha võimetusest end tasakaalustada? Loomulikult on ka ravimid vahel vajalikud, kuid ehk on haiguste  patogenees seotud siiski ka sellega, et  me ei ole osanud seniste valikutega teadlikult toetada oma tervise alustalasid?  Ehk peaksime muu kõrval süvitsi analüüsima ka oma senist  elustiili, toidusedelit, unerütmi, liikumist ja stressitaset?

Albert Einstein on öelnud: “Hullumeelsus on teha üht ja sedasama järjepanu ja oodata,  et ühel hetkel on tulemused teistsugused”. Kui me ei tee haiguse vallandumisest mitte mingeid järeldusi ja jätkame samamoodi nagu enne, kas on meil siis õigust loota, et keha tulevikus õnnelikum ja tervem on?

Või kui see ei kõnetanud, siis pakun välja teisegi Einsteini geniaalse mõtte: “Kui sa teed alati nii nagu sa alati tegid, siis saad sa alati selle, mille sa alati said.”  (“If you always do what you always did, you will always get what you always got.“)

Selleks, et pimedus väheneks,  tuleb sinna valgust tuua.  Miks mitte panustada haigushoiu asemel tervishoidu?

Ilma tervisliku toiduta võitleme me ilma relvadeta, ilma tasakaalus immuunsüsteemita võitleme me ilma armeeta.

Ja veel, ehk polegi erilist mõtet esitada spetsiifilisi küsimusi neile,  kes teemat väga ei valda. Las igaüks jääda oma temaatika juurde, nii on kõigil turvalisem.