Kas nurjunud abordist sündinud lapsel on õigus elule?

4. aprill 2013 kell 10:19



baby_babyenvironment

Florida osariigis on viimasel ajal palju kõneaineks olnud, millistel juhtudel peaks olema abort lubatud ja millal mitte. Osapoolte vaidlus on jõudnud aga punkti, mis isegi abordi pooldajate jaoks on liig. Kõne all on sünnijärgne abort, mida käsitleb selle aasta veebruaris avaldatud artikkel teadusajakirjas Journal of Medical Ethics.

 

Artikkel kannab pealkirja “Sünnijärgne abort: miks peaks beebi elama?“. Esialgu ulmelisena näiva pealkirja taga peituv töö on sisu poolest veelgi absurdsem, kui arvata võiks. Autorid Alberto Giubilini ja Francesca Minerva väljendavad seisukohta, et “sünnijärgne abort (vastsündinu surmamine) peaks olema lubatud kõikidel juhtudel, kui on lubatud abort ise, kaasa arvatud need juhud, kui vastsündinu ei ole puudega“.

Töös tehakse ettepanek nimetada sellist tegu sünnijärgseks abordiks, mitte imiku tapmiseks, leides, et sündinud lapse moraalne staatus on võrreldav pigem lootega, mitte lapsega. Seda ka juhul, kui imikul on väljavaated normaalseks eluks, kuid tema elama jäämine ei oleks kasulik perekonna heaolule.

 

Otsus jääks ema ja arsti vaheliseks asjaks

Florida seadusandlikus kogus oli hiljuti arutlusel seaduseelnõu, millega sooviti sätestada abordikliinikute kohustused olukorras, kus nurjunud abordi tulemusel sünnib ellu jäänud laps. Föderaalseaduse kohaselt on arstil kohustus sellisele lapsele osutada kohest abi, et tagada tema ellujäämine. Kuid pereplaneerimise ühingu Florida Alliance of Planned Parenthood Affiliates esindaja Alisa LaPolt Snow esines seadusandliku kogu ees ettepanekuga, et erakliinikutes tuleks see otsus, mida lapsega sellises olukorras teha, jätta patsiendi ja tema arsti vaheliseks asjaks.

Ta tõi välja ebamääraseid ettekäändeid seoses logistikaga, kuna praegusel hetkel on seaduses sätestatud, et nurjunud abordist imekombel elusana sündinud laps tuleb esimesel võimalusel toimetada lähimasse haiglasse. Snow oli mures, et mis siis, kui lähim haigla asub enam kui 45 minuti kaugusel, rõhutades, et otsus, mida lapsega sellises olukorras teha, peaks sõltuma naise, tema pere ja abordikliiniku arsti otsusest.

Pereplaneerimise ühing on väljendanud muret, et see seaduseelnõu püüab reguleerida valdkonda, mis ei peaks olema seadusega reguleeritud – ehk siis patsiendi ja arsti vahelist suhet.

 

Allikad: Weekly Standard, The Blaze, PP Action, Patheos, Journal of Medical Ethics

Foto: March of Dimes

 

Toimetas Katrin Suik