Ära kunagi oota, et keegi teine sind terveks teeks

8. aprill 2014 kell 21:15



Romance_1171698039“Tundub, et maailmas on põhimõtteliselt kahte tüüpi inimesi – ühed on sellised, kes saavad ise hakkama, ja teised ootavad, et neid korda tehakse. Kumb oled sina?” küsib Kaido Pajumaa portaalis Sisekosmos.

 

Viimastel kuudel olen olnud vaimustuses Andrew Barnesi poolt täheldatud inimsuhetes aset leidvast võimudünaamikast, mille Barnes nimetas “abivajaja – abipakkuja” dünaamikaks (loe lähemalt siit). Olen seda tagasiulatuvalt kõikide oma suhete peal läbi mänginud, ja selle igal pool ära tundnud. Samuti püüan märgata seda ka nüüd, kui uute inimestega suhteid loon või olemasolevaid arendan.

Minu jaoks muudab selle dünaamika põnevaks asjaolu, et väidetavalt tõmbame alateadlikult enda ellu alati enese jaoks vastandlikke inimesi – kui meie hinges on auk, leiame alati kellegi, kes ennastunustavalt seda auku täitma tuleb. Mis juhtub meiega aga siis, kui hetkel kedagi seda auku täitmas ei ole?

Ma olen end varasest lapsepõlvest alates üksikuna tundnud. Pikka aega arvasin, et see on normaalne – uskusin, et kõik inimesed tunnevad end nii. Kaks nädalat tagasi Taist koju tulles juhtus minuga aga üks kummaline lugu. Nimelt möödusime ühest ilusast hoonest, mille kohta kohalikult sõbralt uurisin, millega tegu. Ta ütles, et see on internaatkool. Ja sel hetkel see juhtus. Mõne sekundi vältel elasin läbi kogemuse, kuidas mind kaheks nädalaks sinna kooli saadetakse ja kui üksiku, õnnetu ning hirmununa ma end seal tunnen.

Sellest valust lähtuvalt olin järgmisel hetkel oma mälestustega Pangodi järve ääres Tartumaal, kuhu mind 6-aastasena suvel suusatrenni laagrisse oli saadetud. Ma tundsin end seal nii üksiku, õnnetu ja hirmununa, et palusin kogu aeg vanematelt, et nad mind koju viiks. Ning kolmandaks meenus mulle üks seik, mida ema oli mulle hiljuti rääkinud, kui talle oma üksikuna-tundmise muret jagasin. Nimelt rääkis ta loo sellest, kuidas ta 1980. aastal olümpiamängudega seoses töö tõttu kaheks nädalaks Tallinnasse minema pidi ja meid õega vanaema-vanaisa juurde saadeti (sest isa pidi tööl käima). Kuna mina olin aga vaid 2-aastane ja tõeline memmekas, oli see minu jaoks olnud tõeline trauma, peale mida klammerdumine ema seelikusabasse veelgi kasvas.

Need kolm kogemust paigutusid Tais internaatkoolist möödudes loogilisse järjekorda – kas võib olla, et sain 2-aastase poisina hülgamise kogemuse, mida võimendas 6-aastase poisina üksi laagris olemine, ja mis nüüd paljudes põhjendamatutes olukordades endast märku annab? Sel hetkel toimus seal taksos minu jaoks tervenemine: ma olin kontakti saanud oma rakumäluga, mis kandis eneses sisemist valu, mida ma seni olin ainult kogenud, aga mitte kunagi seda teadvustanud. Nüüd, mõistes, millest minu alaline üksildustunne alguse oli saanud, olin valmis sellest aga vabanema. Kuidas ma seda tean? Väga lihtsasti – viimased kaks nädalat ei ole ma enam seda tundnud. Kuna elu on pannud mind taaskord olukorda, kus veedan palju aega ja õhtuid täiesti üksi, kogen esimest korda elus sellest rõõmu – tegelikult mulle ju meeldib üksi olla, aga seni oli seda vajadust varjutanud sisemine valu ja hirm hülgamise ees.

Aastaid püüdsin oma üksilduse valu eest põgeneda, vältides üksiolemist. Kui ma 2011. aastal üle kümne aasta taas kord üksi elasin, ei suutnud ma lihtsalt õhtuti üksi olla, sest kõik põles mu sees. Ma otsisin kogu aeg kedagi või midagi, et ma ei peaks üksi olema. Täna, kolm aastat hiljem, ei vaja ma enam mitte kedagi, et end hästi tunda, sest ma tean, et asi ei olnud nendes inimestes, keda “teeme midagi koos” egiidi all end “päästma” palusin, vaid minus endas ja selles tohutus augus minu hinges, millest ma teadlik ei olnud.

Kas sinu hinges on mõni auk, mida sa kogu aeg teiste inimeste abil täita püüad? See ei saa kesta igavesti.

 

Kaido Pajumaa

 

Allikas: Sisekosmos

Foto: hdwallpapersin.com