Vaimujõu võti: mõttelaad mõjutab geenide aktiivsust ja tervist

31. detsember 2013 kell 19:00



images36-600x437Mõistuse treenimisel ja teadvuse tasandi laiendamisel on positiivne mõju ka füüsilisele kehale – selles ei ole enam kahtlust. Aga teadlased on pikka aega püüdnud aru saada, millised mehhanismid selle muutuse taga täpsemalt töötavad. USA, Hispaania ja Prantsuse teadlaste koostöös kokku pandud uurimus võib olla esimene, mis näitab, millised molekulaarsed muutused inimese kehas toimuvad, kui intensiivselt teadvuse laiendamise praktikatega tegeleda.

 

Uuringus vaadeldi ühe intensiivselt teadveloleku praktikatele pühendatud päeva mõju kogenud mediteerijate puhul ning võrreldi seda kontrollgrupiga, milles meditatsiooni osas treenimata inimesed tegelesid ühe päeva vältel rahulike mitte-meditatiivsete tegevustega. Pärast kaheksa tunni pikkust vaimsete praktikatega tegelemist leiti mediteerijate puhul mitmeid geneetilisi ja molekulaarseid muutusi, sealhulgas muutusi geeniregulatsiooni mehhanismides ja põletikku soodustavate geenide vähenenud aktiivsust. See omakorda korreleerub kiirema füüsilise taastumisega stressirohke situatsiooni puhul.

Ajakirjas Journal Psychoneuroendocrinology avaldatud töö on uuringut juhtinud Richard J. Davidsoni sõnul esimene omalaadne uurimus ning üks molekulaaruuringuid läbi viinud teadlane Perla Kaliman tõi välja, et “kõige huvitavamal kombel olid muutused nähtavad geenides, mis on põletikku ja valu vähendavate ravimite sihtmärkideks“. Vaimsed praktikad on ka varasemate uuringute põhjal olnud kasuliku toimega põletikuliste haiguste puhul ning USA südameliit (American Heart Association) julgustab kasutama neid haigusi ennetava meetodina.

 

Geenide aktiivsus võib olenevalt vaimuseisundist muutuda

Geneetik Bruce Liptoni kontseptsiooni kohaselt võib geenide aktiivsus muutuda iga päev. Sa saad oma keharakkude tööd kõige otsesemal moel muuta enda mõtteid muutes. See, kuidas sa maailma näed, peegeldub kehakeemias, mida närvisüsteem loeb ja interpreteerib. Liptoni uurimused illustreerivad seda, et muutes enda taju, mõjutab mõistus geenide aktiivsust. Kõige lihtsamalt lahti sõnastatuna tähendab see seda, et vähi ravimiseks peame muutma seda, kuidas me mõtleme.

Lipton ütleb: “Mõistuse funktsioon on luua sobivus meie uskumuste ja kogetava reaalsuse vahel. See tähendab seda, et mõistus muudab keha bioloogiat ja käitumist selliselt, et see sobitub sinu uskumustega. Kui sulle öeldakse, et sured kuue kuu pärast ning mõistus seda usub, siis tõenäoliselt see ka nii läheb. Seda nimetatakse notseebo efektiks – negatiivsete mõtete võim, mis on vastupidine platseeboefektile, mille puhul toimub paranemine positiivsete mõtete abil.

Süsteemis on kolm osapoolt: sinu teadlik mõistus, mis ei soovi surra, alateadlik mõistus, mis usub arsti prognoosi ning ajukeemia abil muudetud keha reaktsioonid, mis kindlustavad selle, et keha usub sama, mida alateadvus. Alateadvuse sügavad uskumused on tugevamad kui teadliku mõtlemise mõju kehale. See on keeruline olukord – inimesi on programmeeritud arvama, et nad on ohvrid ja neil puudub kontroll olukorra üle. Selline programmeerimine on alguse saanud juba lapsepõlves, kui haigestumise korral peetakse arsti autoriteediks meie tervise alal ning me oleme keha reaktsioonide ohvrid.

 

Vaimsed praktikad mõjutavad geeniregulatsiooni mehhanisme

Davidsoni uurimus näitab aga, et mõistuse abil on võimalik otseselt põletikuga seotud geenide aktiivsust vähendada ning sel moel paranda ka kiiremat taastumist kortisooli poolt vahendatud stressireaktsioonidest nagu näiteks publiku ees sooritatavad etteasted. Bioloogid on juba aastaid arutanud rakutasemel toimuva epigeneetilise pärimise mehhanismi võimalikkuse üle. Kõige lihtsam näide sellest on, et naha- ja ajurakkudel on täpselt sama geneetiline kood, kuid neil on väga erinev vorm. See näitab, et lisaks geenidele peab olema veel mingi mehhanism, mis kindlustab kindlate rakkude vormi.

Davidsoni töös ei leitud uurimuse alguses kahe grupi vahel erinevusi geenide avaldumises. Muutused olid selgelt vaadeldavad alles pärast vaimsete praktikate harrastamist ning seda mitte kõigi geeniregulatsiooni teede osas. Varasemad uurimused on näidanud, et dünaamilised epigeneetilised vastusreaktsioonid füüsilistele stiimulitele, nagu stress, toitumine ja kehaline koormus, võivad avalduda juba kõigest paari tunniga. Davidson kommenteerib: “Meie geenide avaldumine on üsna dünaamiline ning meelerahu võib seda mõjutada.“

 

Alateadlikud uskumused on võtmerollis

Väga paljud on kogenud seda, et lihtsalt positiivsete mõtete mõtlemine ja kordamine ei too kaasa seda tulemust, mida eneseabiraamatud lubavad. Seda seetõttu, et need mõtted tulenevad teadlikust mõistusest, kuid negatiivsed mõtted on tavaliselt programmeeritud alateadvusesse, millest inimesed ei ole enamasti teadlikud. 95% meie elust on programmeeritud alateadlike mõtete abil, mis võivad töötada kas sinu poolt või sinu vastu, kuid need ei allu sinu kontrollile.

Epigeneetika teadusharu pakub meile lubadust, et igal inimesel siin planeedil on võimalik saada selleks, kes nad tegelikult on – täiuslikud piiramatu võimu ja suutlikkuse kehastused, kes suudavad püüelda kõige kõrgemate sihtmärkide suunas, sealhulgas ise enda keha ja kultuuri ravimine ja rahus elamine.

 

Allikad: Prevent Disease, WISC, Bruce Liptoni koduleht

Foto: philosophers-stone.co.uk

 

Toimetas Katrin Suik