Eksperiment Tallinna vanalinnas: tund aega komplimente

9. juuni 2016 kell 21:59



alarojastuMillal sina viimati võhivõõrale inimesele komplimendi tegid? Juhtimisekspert ja inspiratsioonikoolitaja Alar Ojastu korraldas eile õhtul koos sõpradega eksperimendi, mille käigus tunni aja jooksul tänaval mööduvatele inimestele siiralt mõne hea sõna ütlesid. Oma kogemusest pajatas ta täna Facebooki vahendusel ja andis lahkelt loa seda ka Telegrami lugejatega jagada. Igatahes katses kaasa löönud sõbrad said aktsioonist positiivse laengu ja mitmed neist kommenteerisid Alari seinal, kuidas soov teistes head näha ja komplimente teha jätkus veel pärast katse lõppugi.

 

lyhike jalg

Eile, kell 18.15 jagunesime sõpradega Lühikese jala trepil paaridesse, et tunni vältel teha SIIRAID komplimente mööduvatele inimestele.

Mõte sai alguse sellest, et olen tihti mööda Lühikest jalga jalutades saanud kingina osaliseks mõne tänavamuusika ilusatele helidele, kuid kuna ma ühtegi pilli ise veel ei mängi, siis tuli tunne, et kingiks midagi läbi sõnade. Teeks komplimente.

Kutsusin sõbrad punti, et maksimeerida väljamineva headuse hulka, sest sain aru, et siiralt ma igale inimesele komplimenti teha ei suuda, kuid kui meid on rohkem, siis tõenäosus, et enamik möödujaid saab hea sõna osaliseks, kasvab. Ja kasvaski.

Tunni jooksul sai öeldud mitusada koplimenti. Reaktsioonid olid erinevad. Valdav enamik jäi seisma ja oli südamest liigutatud. Mõni ei saanud keele tõttu midagi aru. Veel mõni üksik püüdis meid iga hinna eest vältida ja mõni ilmselt mõtles, et mõnitame.

Aktsiooni tipphetkeks oli aga ühe kolmekümnendates eluaastates Prantsuse päritolu mehe reaktsioon, kes ütles kõige siirama imestuse ja imetlusega: “What’s happening? Estonians are being nice! I can’t believe it!” (eesti k. Mis toimub? Eestlased on sõbralikud/kenad! Ma ei suuda seda uskuda! – toim.)

Mida ma sellest kõigest sain/õppisin?

Esimene õppetund: kõik juhtub õigel ajal. Olen seda kogenud sadu kordi, kui ikka ei ole ära õppinud (ju juhtub ka see õigel ajal). Kogunemine oli lepitud kella kuueks, kuid sel hetkel olin mina alles kusagil Mustamäe ummikutes. Mind valdasid nii viha, süü kui ka ärevus: mis organisaator ma selline olen, kutsun inimesed kokku ja ise kohale ei ilmu. Tuju läks mõneks hetkeks ikka täiesti käest. Loomulikult kui kohale jõudsime, ei olnud keegi teine veel jõudnud. Kogu minu pinge oli taaskord asjatu ja loomulikult sugugi mitte produktiivne viis headuseks valmistumisel.

Teine õppetund: komplimendi tegemise eelduseid on vähemalt kaks: sul peab olema otsus, et sa igal juhul ütled, kui on midagi head öelda ja veel olulisem: sa reaalselt vaatad inimest huviga leida temas midagi head. See on sihipärane “töö,” mida tuleb teha hoole ja armastusega. Kui lihtsalt loota, et miski õigel hetkel pähe hüppab, siis on tõenäosus, et seda ei juhtu. Seega proovisin igat inimest vaadata juba 10-15 meetri kauguselt ja skaneerida teda pilguga, et kas siin on mõni pisiasi, mis mulle siiralt korda läheb. 50% juhtudel ei olnudki, kuid 50% kordadel ei oleks ma neid asju/nüansse isegi märganud, kui ma ei oleks neid tahtlikult otsinud.

Kolmas õppetund: Lühike jalg on hea alustamiseks, sest seal liigub palju turiste, seega just nagu mängus: easy level. Järgmine kord lähen Selverisse. Anna teada, kui tahad ühineda!

Ja neljas õppetund: Estonians are being nice! I can believe it.

Imeilusat suve!

 

Allikas: Alar Ojastu Facebook

Fotod: Marija Savic, Alar Ojastu

 

Toimetas Mariann Joonas