Repliik: Kus on armastus?

1. august 2016 kell 12:41




alarojastuJagame teiega lühikest ent tabavat armastuse-teemalist mõtisklust, mille kirjutas oma oma Facebooki seinale inimvõimekuse koolitaja ja futurist Alar Ojastu.

 

Elu suurim traagika on otsida armastust, mis on kogu aeg olnud enese sees. Kuid kus? Seda on katnud aktiivne keskendumine armastuse puudumise tunde kogemisele (vajadusel loe seda lauset uuesti, kuni tunnetad selle sõnumit).

“Kus on armastus,” on küsimus, mida mõistus küsib ja loob sedasi seisundi, kus armastuse kogemine hetkes on võimatu. Keskendudes tühimikule endas – sellele, mis on puudu, jätkub puuduse kogemine. Ja nõnda sünnib alateadlik illusioon, et armastus on kellegi käes kinni. Ootame armastust oma isalt, emalt, sõbralt, kaaslaselt.

KUID, ma ei saa armastust kunagi väljastpoolt kelleltki saada. Keegi ei saa läbi minu keha minusse armastust panna. Armastus saab tekkida ainult minu sees kui personaalne isiklik kogemus armastusest. Kui ma armastan andes ehk annan kas teadlikult või juhuse tulemusena armastust, tekib minus kõigepealt armastuse tunne ja alles seejärel saan seda tunnet teisele suunata. Kuid seda tehes – keskendudes teisele suunduvale armastusele või kujutletavale teiselt saadavale armastusele, kogen ainsat armastust, mis üldse eksisteerib: armastust iseenda sees. Ehk tervet enese armastust.

 

Alar Ojastu

 

Allikas: Alar Ojastu Facebook

Foto: Marija Savic