Kas unistamine muudab meid targemaks?

6. oktoober 2013 kell 18:58



daydreamUnistamist peetakse sageli lihtsalt laiskuseks ja unistustes viibivaid inimeste kohta öeldakse tihti muigega, et nad elavad “pea pilvedes“. Ometi veedame me kõik pea 50% ärkveloleku ajast seisundis, milles mõtted rändavad sihitult ringi. Mõned teadlased on seostanud seda õnnetu olemisega. Kuid kas võib olla võimalik, et selline mitteteadlik mõtteprotsess mängib tegelikult olulist rolli meie isiklike eesmärkide saavutamisel?

 

Üks kognitiivse psühholoogia spetsialist on lagedale tulnud radikaalse uue teooriaga inimese intelligentsi kohta, väites et “pea pilvedes“ ringi käimine võib tegelikult aidata inimestel paremini saavutada neid eesmärke, mis on neile isiklikult olulised. NYU (New York University) teadlane  Scott Barry Kaufman leiab, et me vajame uut definitsiooni intelligentsile – sellist mis võtab arvesse meie sügavamaid unistusi ja soove. “Meil kõigil on elus eesmärgid ja unistused – asjad, mida me tahame reaalses maailmas korda saata. Ja kuigi IQ testide abil mõõdetavad oskused on olulised, siis on olemas iseloomuomadusi, mis aitavad meil pikas plaanis jõuda enda seatud unistuste ja eesmärkideni,“ kommenteerib Kaufman. Traditsionaalne intelligentsi standard on puudulik ning selle põhjal võidakse alahinnata paljusid inimesi, kelle tulemused ei pruugi masinlike kognitiivsete oskuste testides olla väga kõrged, kuid nad võivad olla väga osavad spontaanse tunnetuse osas.

Kaufmani intelligentsuseteooria selgitab intellekti laiemalt, keskendudes tunnetuslikule pühendumisele ja võimekusele läbi selle, kuidas seda rakendatakse isiklike eesmärkide saavutamisel. See ei võta arvesse mitte ainult traditsionaalseid näitajaid nagu lühimälu ja tähelepanu vaid ka spontaanseid tunnetuse vorme nagu läbinägelikkus, intuitsioon ning mälestuste meenutamine. Selle teooria kohaselt mängib unistamine olulist rolli isiklikus kohanemises. Kaufman kirjutas hiljuti teadusteemalises blogis enda sellealast tööd kommenteerides, et ringi uitav mõistus võib kaasa tuua olulist isiklikku kasu.

Unistamine toob kaasa endast teadveloleku, loova improvisatsiooni ja hindamise, mälu koondamise, autobiograafilise planeerimise, eesmärkidele suunatud mõtlemise, tuleviku planeerimise, sügavalt isiklike mälestuste meenutamise, erinevate sündmuste  ja kogemuste peegeldamise ja nende üle mõtisklemise, teise inimese vaatenurga simuleerimise, enda ja teiste inimeste emotsionaalsete reaktsioonide hindamise, moraalse argumenteerimise ja kaastundlikkuse. Selle nurga alt vaadates on palju lihtsam mõista, miks inimesed soovivad enda mõtetel lihtsalt rännata lasta ning on võimelised pea pool ärkveloleku ajast lihtsalt unistama.

Ka eelnevad teadustööd toetavad ideed, et ringi uitav mõistus satub sageli heasse kohta. 2012 aastal avaldatud uuring viitas, et kuigi unistamine võib näida passiivne, on tegelikult tegemist väga aktiivse ajutöö seisundiga. See viib sageli ootamatutele seostele ja sügavatele arusaamadele. Ning 2011 aastal avaldatud teadustöös leidsid neuroteadlased, et unistamise ajal aktiveeruvad samad aju osad, mis on vastutavad kujutlusvõime ja loovuse eest.

Unistamine on võimalus “pista varvas enda sisemise teadveloleku jõkke“ ning visualiseerida tulevikku. See on spontaanne enesevaatlus, mis võib aidata leida vastuseid elu olulistele küsimustele. “Kui me näeme kedagi unistamas, siis ei ole meil õrna aimugi, mis nende peas toimub. Kõik need funktsioonid mis tulenevad meie seest – nagu kujutlusvõime ja mõttelend – panustavad väga oluliselt loovusele,“ ütles Kaufman. On leitud, et isegi standardiseeritud testides ja eksamitel saavutavad õpilased paremaid tulemusi, kui neil on võimalik mõtted lendama lasta ja isiklikke seoseid otsida.

Kuid kuidas sobitada mõtelennu kasulikkust teise kasuliku vaimse praktikaga – teadvelolekuga, milles keskendutakse teadlik olemisele ja hetkes viibimisele? Teadvelolekut on viimasel ajal peetud kognitiivseks imeravimiks, mis parandab tunnetuslike funktsioone, alandab stressitaset ja parandab isegi kaasatundlikkust. Kaufman selgitab, et keskendunud mõistuse ja mõtete rändama laskmise vahe peaks olema tasakaal. “On hea küsimus, kas me peaksime alati hetkes elama. Viimased uurimused kujutlusvõime ja loovuse osas näitavad, et kui me viibime alati käesolevas hetkes, siis jäävad meil märkamata olulised seosed meie sisemise mõttelennu ja välismaailma vahel. Loovus asub ristteel sisemise ja välise maailma vahel,“ ütleb Kaufman.

 

 

Allikad: Huffington Post, Scientific American, Smithsonian Mag, Psychology Today

Pilt: megskay

 

Toimetas Katrin Suik