/data05/virt37268/domeenid/www.telegram.ee/htdocs/wp-content/themes/telegram/single.php

Katkend Lea Dali Lioni raamatust “Joonista valgus”

22. mai 2016 kell 10:34



kaaned_näidis.inddAvaldame katkendi Lea Dali Lioni raamatust „Joonista valgus“, milles on nii karmi reaalsust kui ka kaunist sügavat vaimsust. Lea räägib selles raamatus detailselt keemiaraviga seotud vaevustest ja samal ajal toimuvatest vaimsetest õppetundidest ning kogemustest nähtamatu maailmaga, mida ta nimetab pärismaailmaks.

 

Saabun kolmandale keemiaravile. Õnneks mulle sel korral õudustetuba ei anta. Kõnnin sellest paari toa jagu mööda, aga uue sisustus ja asetus on täpselt tolle eelmise pealt maha viksitud. Kinnitan endale, et tegemist on hoopis teise toaga, kuna selles toas ei ole kõiki neid koletuid asju juhtunud.

Just nagu selgeltnägija Kristi kaardid näitasid, leiab arst, et minu sõrakesed alluvad toredasti keemiaravile. Samamoodi alluvad nad ka minu energeetilisele kristalliravile, aga seda ei hakka ma igaks juhuks arstile teadustama. Selleks korraks on mul lausa kindel ajakava välja mõeldud.

Nagu alati kohtun peale mürgi manustamist oma keemiaraviarstiga. Naeratan talle avalalt ja teatan, et tunnen ennast oma elevandijalgadel suurepäraselt, mille peale saan igaks juhuks “kas-ma-ikka-saan-aru-et-olen-eluohtlikus-olukorras” loengu. No ega põhimõtteliselt vist eriti ei saa, sest olen sellesse olukorda ju hoopis kummalisi teid mööda ja suisa vabatahtlikult sattunud, aga ei hakka seda arstile lähemalt selgitama. Kuna doktor pole ilmselt nii rõõmsat vähihaiget näinud, vaatab ta mulle sügavalt silma, justkui üritaks minu arusaamatusse süsteemi sisse häkkida. Põrkub siis aga vastu minu siiralt õnnelikku naeratust, ulatab viisakalt tabletid ja saadab mu taas kord hotellituppa piinlema. Nii kui tuppa jõuan, viskun põrandale kristallkuulimassaaži tegema, sest olen selle ajakavas ette näinud. Kuidas see käib, pole mul õrna aimugi. Küll aga tean, et mäekristallist kuulidega saan oma organitest negatiivse ja ohtliku energia välja tõmmata. Veel tean seda, et nad töötavad paaris. Hakkan kuule mööda keha veeretama. Kõrvalt paistaks see erootilise kristallkuulimänguna, aga erootika ununes mul ausalt öeldes juba kuid tagasi. Isegi igakevadine jooksuaeg jäi vahele. Isegi fuajees figureeriv kiilaspea ei ärata minus erootikaiha, pigem võtan teda kui huvitavat taiest, millele möödaminnes silmaga pai teha.

 

Sulen silmad ja satun kuhugi, kus mind asutakse telepaatilisel moel õpetama. Korraga tean täpselt, kuidas kristallkuulimasaaž käib. Klõpsutan kuule teineteise vastu teatud rütmis, mis sisaldab kaht kolme ja üht seitset, seega ainult pühasid numbreid, mida õpetas mulle Veeliks Jalakas. Pidevalt sellist numbrikombinatsiooni kasutades ja iga minuti tagant kuule puhastades klõpsutan parema rinna peal järjest 40 minutit. Kogu selle aja jooksul näen, kuis minu rinnast suur madu välja roomab, ikka kuristiku poole. Olen eluaeg madudekartlik olnud. Kuna madu annab selgelt mõista, et on mürgine ja ohtlik, tahan, et ta juba kiiremini kuristikku kukuks. Just hetkel, mil proovin teda kiiremini kuristikku lükata, keerab ta ümber ja sisiseb kurjakuulutavalt. Saan aru, et kannatlikkus on voorus ja muutun kannatlikkuse etaloniks. Nii ma siis jälgin, kuidas ta majesteetlikult siueldes, täpselt enda valitud rahulikus tempos, kuid siiski vabatahtlikult minust eemaldub, ja ikka kuristiku poole. Hoian hinge kinni, sest ma ei saa ju kindel olla, et ta ümber ei mõtle. Tean, et kui nüüd veel pisut kannatan, siis elangi kaua, nagu vanasõna uhkelt lubab. Ja veel pisut… ja veel… ja siis ta kukub, kaotamata korrakski oma kuninglikkust, kuristikku, mille põhjas voolab põletav vesi. Teda see muidugi ei põleta. Tema ujub uhkes üksinduses minust muudkui kaugemale ja kaugemale. Nüüd läheb lahti tõeline maotrall. Äkitselt roomab minust välja hordide kaupa minimadusid, kel pole minu isikust ei sooja ega külma. Järgemööda kukuvad nad plärtsatades vette ja järgnevad eeskujule.

Mingit sarnast stsenaariumi olen eelmise keemiaravi käigus juba näinud. Täna on lihtsalt teistmoodi näitlejad. Sellised vähem hirmsad. Kogu selle protsessi läbi teinud, katsun lõpuks rinda ja kui ma parasjagu põrandal ei lesiks, kukuks sirgelt, kõmm, pikali maha. Kuhu on kadunud minu parema rinna sees asuvad kasvajad? Just alles, 40 minutit tagasi, nad ju olid seal. Satun eufooriasse, sest olin jälle millegi enneolematu tunnistajaks. Võtan kohe teise rinna sihtmärgiks ja klõpsutan heas usus samamoodi. Selle loomakesega pole aga sugugi nii lihtne. Õnneks on mul enne blackout’i veel mõni tund aega. Jälgin täpselt enne saadud juhiseid ja kukun ennastunustavalt klõpsutama. Lahkun taas mingile muule tasandile, aga seda, mida minu silmad nüüd nägema hakkavad, ei suuda ma kuidagi sõnadesse panna.

See kõik algab nii jubedalt, et ma ei saagi lõpuks aru, mida ma näen. Tunnen ainult, et see on midagi tõeliselt koledat. Midagi nii koledat, mida pole võimalik ka kõiki fiktsioonmaailma keeli kasutades meie reaalsusesse tõlkida. See tundub olevat mingit sorti aegade algusesse ulatuv kurjus, mis pidevalt moondub. Miski, mis on mõõtmetelt nii gigantne, et teda on minusugusel Maa elanikul võimatu tabada. Alguses tal polegi nägu, on vaid kontrollimatu kaos. Umbes tunnikese pärast hakkab mingi arusaamatu nägu tekkima, mis pidevalt moondub. Võib-olla see pidev moondumine ongi tema hirmuäratavaim külg, sest sel moel ei suuda ma kuidagi tema olemust tabada. Kindlasti on ta pärit kuskilt minule täiesti tundmatust kaugusest. Ta on küll hirmutav, aga ma ei karda. Justkui toimuks kõik see õudus mingite trellide taga ja siiapoole trelle pole neil lubatud tulla.

Lõpuks pean oma õudustegevuse lõpetama, sest saabuma hakkab keemiaravi blackout. Viskan end voodisse selili ja hakkan padja kivinemist ootama. Esimene ööpäev läheb kõik tavapärast rada mööda. Siis aga kaotan enda üle igasuguse kontrolli ja jään klaasistunud silmadega lebama. Ma ei joo, ei maga, ei liiguta, ei oksenda… Olen kaotanud eksistentsi. Mind polegi enam olemas. Tean, et see on ohtlik, aga see ei muuda minu jaoks midagi. Olen pilgeni täis apaatsust ja miski ei suuda mind praegu liigutada. Mõne aja pärast saabub jälle pimedus ja siis jälle valgus ja siis jälle pimedus. Sel moel möödub hommik, siis päev ja õhtu. Ja siis saab ööst jälle päev… ja siis hakkab jälle hämarduma… Huvitaval kombel ei karda ma praegu isegi pimedust. Ma ei karda üldse mitte midagi.

 

Mingil hetkel tungivad pähe SOS-mõtted. Kui ma praegu kohe püsti ei tõuse, siis ma suure tõenäosusega ei tõuse enam kunagi. Kui ma nüüd kohe ennast ei liiguta ja vett ei joo, ei pea seda ilmselt enam kunagi tegema. Tundub, et olen siiani halvimas seisus. Olen kogenud kuhjaga õudust ja hirmu, aga iseenda apaatsust veel mitte kunagi. Sellega aga saabub eksistentsi lõpu algus. Mõtted otsustavad küll peas ära, et ega ma selleks seda rada ette võtnud, aga mõtted on mõtted ja keha nad liigutada ei jõua.

Heliseb telefon. Tore, ilmselt on hotelli administraator minu mitteeksisteerimist märganud ja tunneb nüüd muret. Telefon muudkui heliseb… ja heliseb…ja heliseb. Veeren vaikselt põrandale ja rooman nagu laisk uss telefoni juurde. Telefonis räägib tõepoolest muretsev administraator ja küsib, kas ma äkki süüa ei taha. Süüa? Just hetk tagasi poleks ma enam üldse mitte kunagi mitte midagi tahtnud. Aga nüüd? Luban neil endale mõned arbuusilõigud tuua, sest see ongi see, mis võiks mu hukatusest päästa. Võib-olla helistasidki hoopis inglid?

Pean enda püstitõusmiseks valmis seadma, sest keerasin mõni päev tagasi ukse lukku ja ukse alt praost arbuusid sisse ei mahu. Kui ma juba püsti olen saanud, ei tundugi seismine võimatu olevat. Võib-olla mu nõrkus ei seisnenudki füüsises. Võib-olla sain sellest õudsest mitmetunnisest kinokaosest hoopis vaimse trauma.

Arbuusid maitsevad seekord eriti vastikult. See aga meenutab mulle füüsilise maailmaga seotud tunnete olemasolu. Peale vastiku arbuusi valusat allaneelamist saan aru, et olen ikka veel olemas ja sõidan tahtmise korral ülehomme hommikul koju tagasi. Ja seal ootavad mind maailma kõige armsamad väiksed tüdrukud ja suur mäe mõõtu poeg. Pean veel veidi vastu pidama. Mulle meenub, et mõõtsin kunagi käe pealt endale ka neljanda lapse. Leian pendli põrandal vedeleva teki alt üles ja mõõdan igaks juhuks oma lapsed kenasti üle. Midagi pole muutunud. Info poeg-tütar-tütar-poeg seisab endiselt peopesal. Otsustan, et pean ennast kokku võtma ja oma lastele eeskujuks olema, mitte voodis surnut mängima. Selleks pean oma eelmiste päevade lähtenurka muutma.

Olen nüüd jälle inimese moodi olevus ja tutvun paar hilisöist tundi targa Merkaba raamatuga. Kuigi olen põhimõtteliselt kaks ööpäeva voodil vedelenud, proovin sel ööl siiski inimese kombel teki alla heita. Padi on õnneks jälle pehme kuju võtnud. Toetan end mõnusasti padjale ja tõmban teki ninani. Niimoodi teki alt välja piiludes palun jõudu, et lõpuks päriselt magama jääda. Hakkangi unne suikuma, kui padi äkki elavneb ja häbematult turjast haarab. Tõusen vihaselt voodist ja kukun kõike ettejäävat energeetiliselt põletama. Põletan ära voodi ja teki ja toa ja madratsi ja lina ja vaiba ja lambi ja õhu ja… padja põletan igaks juhuks mitu korda ära. Mõõdan oma töö üle ja liuglen uuesti padja ja teki vahele. Hakkan juba jälle unne suikuma, kui padi hakkab uuesti kukla taga nihelema. Kargan vihasena püsti ja võiks padja lausa pilguga ära põletada. Proovin oma tasakaalu tagasi saada, aga mida rohkem ma põletan, seda rohkem musta energiat juurde voolab, kuni ma peaaegu meeleheitel olles äkitselt õnnistama kukun.

 

Õnnistan kõike Jumaliku Valgusega. Miks, ma ei tea. Aga tean, et pean nii tegema. Ja tuleb välja, et see töötab. Geniaalne! Siiani olen end ogaraks põletanud ja vehkinud mis jube, aga kõike sedasama annab hoopis lihtsamal moel teha. Miks mulle seda küll varem pole õpetatud? Satun oma uuest leiust niivõrd eufooriasse, et muudkui õnnistan ja õnnistan. Lõpuks joonistan paberile kolm risti, õnnistan need Jumaliku Valgusega ja panen padja peale, täpselt kukla alla. Padi küll enam ei nügi, aga magamisest pole ka mõtet unistada. Veedan järjekordse öö nagu viimastel nädalatel tavaks. Kogu ülejäänud aja kuni lennukini olen õnnistamise kütkes.

 

Raamatu “Joonista valgus” on välja andnud kirjastus Pilgrim.