Järjejutt: Täielik tervenemine – vähi seljatamine kõige kiuste, 1. osa

25. juuli 2015 kell 13:39



täielik_tervenemine.inddSelle nädalavahetuse järjejutu on välja pannud kirjastus Varrak, andes meile võimaluse avaldada mõned peatükid raamatust “Täielik tervenemine. Vähi seljatamine kõige kiuste”. Teose autori, psühhoterapeudi ja vähiuurija filosoofiadoktor Kelly Turneri huvi täiendmeditsiini vastu vähiravis sai alguse bakalaureuseõpingute ajal Harvardi ülikoolis ja sellest kujunes tema doktoritöö teema California ülikoolis. Tema uurimistöö hõlmas muu hulgas aastapikkust reisi kümnesse riiki, et küsitleda alternatiivtervendajaid Hiinast Brasiiliani nende ravivõtete kohta vähktõve puhul ja kahtekümmet haigusest täielikult tervenenut. Raamat on tulvil elujaatust ja usku inimese isetervenemise võimesse ning selle teeb  tõsiseltvõetavaks teaduslik lähenemisviis uurimismaterjalile.

 

Sissejuhatus

Anomaalia – miski, mis erineb tavalisest, standardsest, ettearvatust

Küllap olete kuulnud lugu sellest, kuidas kaugelearenenud vähkkasvajaga inimene kasutab kõike, mida traditsiooniline meditsiin võib pakkuda, kaasa arvatud kemoteraapia ja lõikus, kuid sellest hoolimata miski ei toimi. Ta saadetakse koju surema, kuid viis aastat hiljem siseneb ta ootamatult oma arsti kabinetti – terve ja vähist vaba.

Kui ma esimest korda sellist lugu kuulsin, nõustasin parasjagu vähihaigeid suures San Francisco vähiuuringute haiglas. Lugedes lõunavaheajal dr Andrew Weili raamatut „Spontaanne tervenemine” sattusin haigusloole, mida võib nimetada täielikuks tervenemiseks. Ma tardusin segaduses ja pahvikslööduna. Kas see juhtus päriselt? Kas see inimene sai tõepoolest kaugelearenenud vähist terveks, kasutamata tavameditsiini abi? Kui see oli nii, siis miks ei olnud see uudisena kõigi ajalehtede esikülgedel? Isegi kui see juhtus vaid ühel korral, on see ikkagi uskumatu sündmus. Lõppude lõpuks oli see inimene ju leidnud oma vähihaigusele ravi. Mehed ja naised, keda nõustasin, oleksid andnud mida iganes, et saada jälile sellele ellujäämise saladusele – just niisamuti nagu ma isegi.

Suure põnevusega hakkasin otsekohe otsima teisi täieliku tervenemise juhtumeid. Ja see, mida leidsin, jahmatas mind. Selliseid haiguslugusid leidus üle tuhande, kõik aja jooksul avaldatud ka meditsiiniajakirjades. Ja siin ma olin, töötasin suures vähiuuringute instituudis – ning ma kuulsin sellistest juhtumitest esimest korda!

Mida rohkem ma süvenesin inimeste täieliku tervenemise lugudesse, seda enam langesin masendusse. Selgus, et mitte keegi ei olnud neid põhjalikult uurinud, samuti polnud mitte keegi püüdnud neid juhtumeid edasi jälgida. Mis veelgi hullem, enamik täielikult tervenenuid, kellega ma nüüd ühendust võtsin, ütlesid, et arstid, kuigi rõõmsad nende paranemise üle, polnud enamasti huvitatud kuulamisest, mida nad olid enda tervenemiseks teinud. Viimane piisk karikasse oli minu jaoks siiski see, et mõned neist rääkisid mulle oma arstide palvest mitte kõnelda teistele patsientidele oma imelisest paranemisest.

Mis põhjusel? Selleks, et mitte äratada valelootust. Kuigi on täiesti mõistetav, et arstid ei tahtnud oma patsiente eksitada lootusega, et teise inimese tervenemisviis võiks ka neid terveks teha, on hoopis teine asi need tervenemislood hoopis maha vaikida.

Mõni nädal hiljem varises pisarais kokku mu patsient, kes sai parajasti keemiaravi. Ta oli kolmkümmend üks aastat vana, just kõndima hakkavate kaksikute ema, kellel oli äsja diagnoositud agressiivne kolmanda astme (neljast võimalikust) rinnavähk. Läbi nuuksete anus ta mind: „Mida ma saan teha oma paranemiseks? Öelge mulle ainult, mida teha! Ma olen valmis tegema kõike. Ma ei taha, et mu lapsed kasvavad ilma emata.” Ma vaatasin teda seal istumas, kurnatud ja ilma juusteta, ainus lootus paranemiseks tilkumas aeglaselt tema veenidesse. Ja siis mõtlesin ma nendele enam kui tuhandele uskumatule, täielikule tervenemisjuhule, mida mitte keegi ei olnud uurinud. Sügavalt sisse hingates vaatasin tema silmadesse ja ütlesin: „Ma ei tea. Kuid ma püüan teie jaoks selle teada saada.”

See oli hetk, kui sain selgeks, mis on minu doktoritöö teema. Otsustasin pühendada oma elu uurimisele, analüüsimisele ja – just nimelt – täieliku tervenemise lugudest rääkimisele. Lõppude lõpuks, kui me tahame „võita sõda vähiga”, siis kas me ei peaks kõnelema nendest, kes on juba võitnud? Tõepoolest, kas me ei peaks neid imelisi ellujääjaid analüüsima mitmesuguste teaduslike testide abil ning pärima neilt kõikvõimalike asjade kohta, et seeläbi teada saada nende tervenemise saladus? See, et me ei suuda otsekohe seletada, miks see juhtus, ei tähenda, et me peaksime seda eitama – või veelgi hullem, nõudma selle mahavaikimist.

Üks näide, mida ma alati kasutan, on Alexander Fleming, teadlane, kes otsustas mitte ignoreerida anomaaliat. Nii nagu räägitakse, leidis ta 1928. aastal puhkuselt naastes hallituse kasvamas paljudes oma Petri tassides. See ei üllatanud teda, sest ta oli pikalt ära olnud. Ta hakkas tasse steriliseerima, arvestades, et ta peab katsega uuesti otsast peale hakkama.

Õnneks otsustas ta siiski vahet pidada ja lähemalt vaadata, ning ta märkas, et ühes tassis olid kõik bakterid surnud. Selle asemel, et ignoreerida seda anomaalset tassi ja jätta see kõrvale kui erand, otsustas Fleming seda edasi uurida – ning nõnda toimides jõudis ta penitsilliini avastamiseni.

Selles raamatus jagan teiega oma uurimistöö tulemusi täielikust tervenemisest. Ma otsustasin neid anomaalseid haiguslugusid mitte ignoreerida, vaid pigem teha nii, nagu tegi Alexander Fleming: uurida neid lähemalt. Ma tahan teiega jagada ka omaenda tausta, et mõistaksite paremini, kust ma pärit olen ja mis õhutas mind pühendama oma elu sellele teemale.

 

Minu lugu

Minu tutvus vähiga algas siis, kui olin alles kolmeaastane ja mu onul diagnoositi leukeemia. Tema haigus oli pikk ja veniv, see kestis viis aastat, heites varju kõigile meie perekonna kokkusaamistele ja pannes meid, noori nõbusid, kartma müstilist haigust nimega „vähk”. Kui olin kaheksa-aastane, siis onu suri, jättes oma üheksa-aastase poja orvuks. Sel hetkel sain aru, et isad võivad surra vähki.

Mõni aasta hiljem, kui olin vaid neliteist, diagnoositi mu lähedasel sõbral maovähk. Ta oli just lõpetanud kaheksanda klassi. Uudisest šokeerituna tormas kogu meie väike Wisconsini linnake silmapilkselt teda aitama, külvates ta üle pannkoogihommikute, rahakorjanduste ja haiglakülastustega.

Mõned mu sõbrad olid lootusrikkad, kuid mina ei suutnud alla suruda sügaval südamepõhjas närivat hirmu. Lõppude lõpuks olin ma ju seda kõike juba näinud. Peale kaht pikka aastat, täis tüsistusi, suri mu sõber viimaks kuueteistaastasena. Kogu linnarahvas oli matustel ning mitut aastat käisin koos sõpradega sageli ta hauale lilli viimas. Tema surm õpetas mulle, et igaüks võib igal ajal surra vähki.

Harvardi ülikoolis bakalaureuseõpingute ajal kuulasin esi mest korda loenguid alternatiivmeditsiinist, joogast ja meditatsioonist. Need õpetused ja mõtted panid mind esimest korda esitama endale küsimusi oma seniste uskumuste kohta meele ja keha lahusolekust, ning ma hakkasin tasapisi ka ise joogaga tegelema. Neli aastat hiljem, pärast Harvardi lõpetamist, oli mu esimeseks tööks raamatu kirjutamine ülemaailmsest kliimasoojenemisest. Ma istusin päev otsa ihuüksi arvuti taga. See oli nii erinev ülikooliaastatest. Kui mu sõber soovitas üksilduse leevendamiseks otsida tööd vabatahtlikuna, oli esimene mõte, mis pähe tuli, vähihaigete aitamine. Kahtlemata oli see seotud mu varasemate kogemustega.

Mul on tänase päevani meeles esimene päev vabatahtlikuna New Yorgi Sloan-Ketteringi Vähikeskuse lastetiivas. Kusjuures kõik, mida ma seal tegin, oli vaid „Monopoli” mängimine lastega, kes said veenisisest keemiaravi. Kuid asja sügavam mõte, mida tajusin ja mis mu elu otsustavalt muutis, oli aidata neil unustada oma haigus kasvõi paariks tunniks. Ma tundsin, et olin leidnud oma kutsumuse. Pärast paarinädalast vabatahtlikutööd olin juba otsimas magistriõppe programme. Ma astusin Berkeley California ülikooli, et teha magistrikraad onkoloogia sotsiaaltöös, spetsialiseerudes vähihaigete nõustamisele.

Magistriõppe ajal süvenes mu huvi alternatiivmeditsiini vastu. See pani mind lugema selleteemalisi raamatuid ja ma õppisin intensiivkursustel ka joogaõpetajaks. Ma veetsin oma päevad vähihaigeid nõustades ning õhtud joogat õppides ning sellega tegeldes. Samal ajal jõudis mu abikaasa teaduskraadini traditsioonilise Hiina meditsiini alal (nõelravi, ravimtaimed jms) ning õppis ka energeetilise tervendamise esoteerikat. Nõnda olin ma ümbritsetud alternatiivmeditsiinist. See oli seesama aeg, kui ma lugesin Andrew Weili raamatut, mis muutis mu elu. Ta tõi mind selle juurde, mida Weil nimetab „spontaanseks tervenemiseks” ja mis veenis mind jätkama õpinguid doktorantuuris, nii et ma sain süvitsi jätkata selle köitva teemaga. Sellest ajast peale olen pühendanud oma elu selle avastamisele, mida inimesed teevad kõige kiuste vähi seljatamiseks.

 

Mis on täielik tervenemine?

Selleks, et mõista, mis on „täielik” tervenemine, tasub alustuseks mõelda, mis on „mittetäielik” tervenemine. Arst eeldab, et vähist tervenemine saab toimuda siis, kui haigus avastatakse piisavalt vara ja see liigitub ühe tänapäeval kergemini „ravile alluva” vähiliigi hulka. Näiteks, kui naisel on diagnoositud esimese astme rinnavähk, siis võib ta loota – statistiliselt kõneldes – vähist paranemisele kõige varem viie aasta pärast. Seda juhul, kui ta teeb läbi soovitatud meditsiinilise ravi – lõikuse, keemiaravi ja/või kiiritusravi. Siiski, kui samal naisel diagnoositakse esimese astme kõhunäärmevähk, siis on tõenäosus, et ta viis aastat hiljem elus on, vaid 14%. Isegi siis, kui ta läbib kogu soovitatud meditsiinilise ravi. Seda sellepärast, et tavameditsiinil ei ole kõhunäärme vähile tänapäeval sama tõhusat ravi, kui on rinnavähile.

Ma nimetan täielikuks tervenemiseks igasugust vähiravi, mis on statistiliselt ennustamatu, kusjuures see statistika varieerub sõltuvalt vähi tüübist, staadiumist ja saadud meditsiinilisest ravist. Täpsemalt öeldes toimub täielik tervenemine siis kui:

  • vähk kaob tavameditsiini kasutamata,
  • vähihaige kasutab tavameditsiini, kuid vähk ei kao, seepeale kasutab ta alternatiivseid tervenemisviise, mis viivad vähist paranemiseni,
  • vähihaige kasutab tavameditsiini ja alternatiivtervendamise meetodeid samaaegselt selleks, et saada võitu statistiliselt madalast ellujäämise prognoosist (näiteks ükskõik milline vähk vähema kui 25% elulemusega).

Kuigi ootamatud tervenemised on harvad, on seda kogenud tuhanded inimesed. Ma küsin alati kõigilt onkoloogidelt, keda kohtan, kas nad on kunagi kokku puutunud täieliku tervenemise juhtumiga oma praktikas; siiani on nad kõik vastanud jaatavalt. Seejärel küsin ma, kas nad on leidnud aega, et avaldada see või teised haiguslood meditsiinilises teadusajakirjas; siiamaani on nad kõik vastanud ei. Just sellepärast ei saa me teada, kui sageli tervenetakse vähist täielikult. Seda seni, kuni me ei loo süstemaatilist keskkonda nende jälgimiseks.

Et sellele eesmärgile lähemale jõuda, saavad vähktõve üleelanud, arstid, tervendajad ja lugejad, nagu teie, selle raamatu veebileheküljele – RadicalRemission.com – kiiresti ja lihtsalt sisestada oma täieliku tervenemise loo. Siis on teadlastel neid võimalik arvesse võtta, analüüsida ja jälgida. See andmebaas on avalik ja vabalt loetav. Vähihaiged ja nende lähedased saavad sealt lugeda, kuidas sarnaste diagnoosidega inimesed suutsid end kõige kiuste tervendada.

 

Sellest raamatust

Kui ma alustasin täieliku tervenemise uurimist, avastasin üllatusega, et enam kui tuhandes meditsiiniajakirjades avaldatud haigusloos oli enamasti ignoreeritud kaht suurt rühma inimesi. Esimeseks rühmaks olid täielikult tervenenud ise. Minu jaoks oli šokeeriv, et suurem osa akadeemilisi artikleid ei maininudki, mida haiged ise arvasid oma tervenemise põhjustest.

Ma lugesin ja lugesin arstide artikleid, mis kirjeldasid täpselt kõiki biokeemilisi muutusi, mida täielikult tervenenud kogesid, kuid ükski autor ei olnud kirja pannud tervenenute otseseid vastuseid. Seda, mis nende arvates nad terveks tegi. Minu meelest oli see väga kummaline, arvestades seda, et tervenenud võisid olla teinud midagi – ehk isegi tahtmatult –, mis aitas neil terveneda vähist. Seetõttu otsustasin oma väitekirja tarvis tehtava uurimistöö jaoks leida kakskümmend inimest, kes olid vähist täielikult tervenenud, ja intervjueerida neid. Otsustasin neilt küsida:„Mis teie arvates tegi teid terveks?”

Teine uurimustes kõrvalejäetud rühm olid alternatiivtervendajad. Kuna definitsiooni järgi oli enamik täielikke tervenemisi toimunud ilma tavapärase meditsiinita, olin ma üllatunud, et keegi ei olnud küsinud, kuidas mitte-Lääne- või alternatiivtervendajad ravivad vähki. Paljud küsitletud täielikult tervenenud olid otsinud tervendajaid maailma kõikvõimalikest paikadest. Seepärast reisisin ma läbi terve maailma ja küsitlesin viitkümmet mitte-Lääne- ja alternatiivset tervendajat nende lähenemise kohta vähile. Ma veetsin kümme kuud jälgi ajades ja küsitledes alternatiivseid tervendajaid džunglites, mägedes ja kümne erineva maa linnades, kaasa arvatud USA (Hawaii), Hiina, Jaapan, Uus-Meremaa, Tai, India, Inglismaa, Sambia, Zimbabwe ja Brasiilia. See oli mu elu muutev uurimisreis, mis viis kohtumisteni paljude põnevate tervendajatega. See raamat võtab kokku kõik, mida nad mulle õpetasid.

Pärast väitekirja jaoks uurimistöö tegemist olen jätkanud uute juhtumite kogumist ning nüüdseks olen teinud enam kui sada otseintervjuud ning analüüsinud rohkem kui tuhandet täieliku tervenemise juhtumit. Peale kõigi juhtumite korduvat ja põhjalikku analüüsimist, kasutades kvalitatiivseid uurimismeetodeid, olen leidnud enam kui seitsekümmend viis erinevat tegurit, mis oletuslikult võivad täieliku tervenemise puhul mõjuda. Nende hulgas on füüsilisi, emotsionaalseid ja vaimseid tegureid. Ometi, kui ma võrdlesin erinevate tegurite esinemissagedust, nägin, et üheksa neist teguritest tulid ikka ja jälle peaaegu igas intervjuus esile. Teisisõnu, väga vähesed inimesed, keda küsitlesin, nimetasid näiteks seitsmekümne kolmandat tegurit, milleks oli haikõhre toidulisandi võtmine, kuid peaaegu igaüks nimetas end olevat teinud neidsamu üheksat asja oma vähist paranemiseks.

Need üheksa peamist tegurit täielikuks tervenemiseks on:

  • oma toitumise täielik muutmine,
  • oma tervise üle kontrolli enda kätte võtmine,
  • oma intuitsiooni järgimine,
  • ravimtaimede ja toidulisandite kasutamine,
  • allasurutud emotsioonide vabastamine,
  • positiivsete tunnete suurendamine,
  • sotsiaalse toetuse vastuvõtmine,
  • oma vaimse seotuse süvendamine,
  • ellujäämiseks oluliste põhjuste olemasolu.

 

Siin on oluline märkida, et loetelu ei ole mitte mingisuguseski tähtsuse järjekorras. Nende tegurite hulgas ei ole ühtegi selget „võitjat”. Pigem on mu intervjuudes kõiki üheksat nimetatud sama sagedasti, kuigi – nagu te näete raamatut lugedes – mõned inimesed kalduvad eelistama üht tegurit rohkem kui teisi. Palun pidage meeles, et enamik vähist täielikult tervenenuid, keda ma uurisin, kasutasid vähist vabanemiseks vähemalt mõningal määral kõiki neid üheksat tegurit.

Ülevaatlikuse mõttes jagasin oma raamatu üheksaks peatükiks, mis kirjeldavadki sügavuti neid tegureid. Igas peatükis käsitleme kõigepealt teguri põhipunkte, kaasa arvatud uusim teaduslik uurimistöö sel teemal. Seejärel toome tervikuna täieliku tervenemise loo, mis tõstab esile seda tegurit. Iga peatükk lõpeb nimekirjaga lihtsatest juhistest, mida saate soovi korral kohe rakendada, kui tahate tuua neid täieliku tervenemise tegu reid oma ellu.

 

Enne kui alustame

Enne, kui jagan teiega neid kõige olulisemaid tervendavaid tegureid, tahan mõned asjad selgeks teha. Esiteks ütlen selgelt, et ma ei vastanda end sugugi tavapärasele vähiravile, kaasa arvatud lõikus, keemiaravi ja kiiritus. Nii nagu ma usun, et enamik inimesi vajavad maratonijooksuks jooksukingi, kuigi valitud vähesed on leidnud viisi, kuidas joosta nelikümmend kaks kilomeetrit paljajalu ja tervislikult, usun ma samamoodi, et enamik inimesi vajavad vähist võitu saamiseks tavameditsiini, samal ajal kui valitud vähesed on leidnud tee sellest ülesaamiseks teisel viisil. Vähiteadlasena olen lihtsalt keskendunud viimase rühma „treeninguviisile”, püüdes leida, kuidas nad saavutasid sellise prognoose ümberlükkava tulemuse.

Teiseks, selle raamatu avaldamisega ei soovi ma sugugi äratada valelootusi. Kas mäletate arsti, kes ei tahtnud, et tema teised patsiendid kuuleksid täielikust tervenemisest? Tunnen tema vastu sümpaatiat, sest seista silmitsi ooteruumitäie inimestega, kellel on statistiliselt vähe lootust ellu jääda, on kindlasti ränk katsumus. Ometi on täieliku tervenemise mahavaikimine mõjunud mu meelest palju halvemini kui valelootuse äratamine: mitte keegi ei uuri tõsimeeli ega õpi neist täieliku tervenemise lugudest. Berkeleys California ülikooli esimesel kursusel õpetati mulle, et uurija teaduslik kohustus on põhjalikult vaadelda iga anomaalset nähtust, mis ei sobi tema hüpoteesiga. Pärast nende anomaaliate vaatlemist on teadlasel vaid kaks valikut: ta kas selgitab avalikult, miks need kummalised juhtumid ei sobi tema hüpoteetilisse mudelisse, või ta tuleb välja uue hüpoteesiga, mis hõlmab ka need juhtumid. Kummalgi puhul pole absoluutselt mingit võimalust ignoreerida neid juhtumeid, mis ei sobi sinu hüpoteesiga.

Täiesti vastutustundetu on teaduses maha salata inimesed, kes on end vähist terveks ravinud ebatraditsiooniliste vahenditega (eriti, kui meie ühine ja üldine eesmärk on leida ravi vähi jaoks). Lisaks sellele tahan rääkida mõistest „valelootus”. Valelootuse andmine tähendab inimestes lootuse äratamist millegi suhtes, mis pole tõsi. Täieliku tervenemise lood pole võib-olla selgitatavad – praegusel hetkel –, kuid nad on tõesed.

Need inimesed on ravinud end vähist terveks statistiliselt ennustamatul moel. See on otsustav erinevus, mis tuleb omaks võtta. Me peame üle saama hirmust anda valelootust ning alustama nende lugude teaduslikku uurimist, et leida võimalikke juhtlõngu vähi ravimiseks. Selles raamatus kirjeldatud üheksa võtmetegurit on hüpoteesid selle kohta, mis põhjusel täielik tervenemine võib aset leida; need ei ole veel tõestatud faktid. Kahjuks kulub kümneid aastaid kvantitatiivseteks, statistiliselt tõestatud katseteks, enne kui saame kindlalt öelda, kas need üheksa tegurit tõepoolest suurendavad meie võimalusi vähist paraneda.

Ma ei taha oodata aastakümneid, et neid olulisi asju teiega jagada. Selle asemel tahan jagada oma kvalitatiivse uuringu tulemusi, nii et saaksime alustada vajalikku arutelu selle üle, miks neid lugusid ignoreeritakse ning mida need võiksid meile õpetada. Valelootuse äratamine oleks see ainult siis, kui ma ütleksin teile, et te saate vähist kindlasti terveks, kui järgite neid üheksat tegurit. Ma ei väida seda. Ma ütlen vaid, et minu uurimustele toetudes on need üheksa kõige sagedamini esinevat hüpoteesi, miks täielik tervenemine võib toimuda.

Nüüd, kui olen teinud selgeks, et mu soov pole äratada valelootusi, lubage mul teile öelda, mida ma loodan. Esiteks on mul siiras lootus, et ka teised teadlased hakkavad kiiresti testima neid täieliku tervenemise hüpoteese. Ma loodan ka, et vähihaiged ja nende lähedased leiavad selle raamatu tõestest tervenemislugudest innustust. Just nii nagu ma ise, kui avastasin esimese täieliku tervenemise loo. Loodan, et nad tunnevad kergendust tõsiasjast, et mõned inimesed on vastu kõiki ootusi tõepoolest vähist paranenud. Sellele lisaks loodan ma, et see raamat motiveerib inimesi jätkuvalt otsima uusi teid oma tervise parandamiseks, kas siis vähi ennetamiseks, tavapärase vähiravi ajal või uusi võimalusi otsides, kui senine ravi on teinud juba kõik, mis suudab. Kõige tähtsam on siiski mu lootus, et see raamat algatab väga vajaliku arutelu täielikust tervenemisest, nii et me lõpetame tervenemisjuhtude ignoreerimise ja hakkame neist õppima.

MIS PUUTUB täieliku tervenemise juhtumitesse, siis me võibolla ei ole veel võimelised mõistma, miks need inimesed paranesid vähist või miks nende raviviisid toimisid nende puhul, kuid ei toimi alati teiste juures. Siiski usun ma kindlalt, et kui me neid juhtumeid uurides tõsiselt pingutame – selle asemel et neid lihtsalt ignoreerida, sest me ei oska neid seletada –, siis saame kaks võimalikku tulemust: vähemalt me õpime midagi keha võimest ennast tervendada, ning mis kõige tähtsam, me leiame ravi vähi jaoks. Kumbagi neist tulemustest ei saa me siiski juhul, kui me jätkame täieliku tervenemise juhtumite ignoreerimist. Lõppude lõpuks, kuhu me oleksime jõudnud, kui Alexander Fleming oleks ignoreerinud hallitust ühes Petri tassis? Ajalugu on meile näidanud, et anomaaliate uurimine ei ole ajaraiskamine. Vastupidi, anomaaliate uurimine on ajaloos viinud vapustavate läbimurreteni – ja see on see, milles peitub tõeline lootus.

 

Jätkub homme…

 

Allikas: Kelly A. Turner “TÄIELIK TERVENEMINE. Vähi seljatamine kõige kiuste” (Varrak, 2015)

Foto: kaanepilt