“Eluterve kärgpere käsiraamat“: väljakutse nr. 1 ehk lapse elukorraldus

13. veebruar 2016 kell 20:21



Kärgpere_kaaned_349x235.inddAvaldame kolmel laupäeval teile lugemiseks katkendeid kirjastuse Pilgrim värsketest raamatutest, täna on luubi all peatükk Katrin Saali Sauli “Eluterve kärgpere käsiraamat“, mis on eelmisel aastal esmakordselt toimunud kirjanduskonkursi BestSeller võidutöö aimekirjanduse kategoorias. Head lugemist!

 

Kärgpere väljakutse nr. 1 ehk lapse elukorraldus

Lahkumineku-järgne ja kärgpere-eelne suurim väljakutse vanematele on panna paika lapse vajadusi arvestav elukorraldus – kas lapsel saab olema üks kodu ühe vanemaga ning ta kohtub aeg-ajalt ka teise vanemaga või on tal kodu nii ema kui ka isa juures. Sellest sõltub otseselt vanema edaspidine osalus lapse kasvatamises.

Kui suhted pole nii kehvad, et kohtus lahutada, kuidas siis teada, mis on lapsele parim? Spetsialistid on ka tihti eri meelt, üks toetab vaid ühe kodu ideed, teine arvab, et laps peaks kahe vanema juures võrdselt aega veetma. Helistamine sõbrale pole iga kord parim lahendus, õlekõrrena tasub vaagida õpetatud teadlaste seisukohti.

Ameerika kliinilise psühholoogi dr. Richard A. Warshak’i lahkel loal tahan siinkohal tutvustada tema 2014 aastal avaldatud artiklit[1], millesse on oma panuse andnud ning kirjutatut ametlikult tunnustanud 110 mainekat psühholoogi üle maailma, sealhulgas ka Soomest ja Rootsist. See on värskeim ja ulatuslikuim metauuring kirgikütvas valdkonnas nagu lahutusjärgse elukorralduse lühi- ja pikaajaline mõju lapse arengule, keskendudes kahele küsimusele:

  1. kas alla nelja-aastased lapsed peaksid jääma pärast lahutust ühe vanema ehk siis põhihooldaja juurde või on lastele parem, kui nende vanemad lepivad kokku jagatud vanemluses ning laps veedab oma elu mõlema vanemaga eraldi?
  2. kas alla nelja-aastased lapsed peaksid igal ööl magama ühes kodus või võiksid nad ööbida mõlema vanema kodus ning millised tagajärjed kummalgi variandil lapsele on?

111 teadlase konsensuslik soovitus vanematele ja spetsialistidele, kes saavad mõjutada lapse lahutusjärgset elukorraldust, kõlab järgmiselt: olukorras, kus teine vanem pole vägivaldne, vastutustundetu või muul moel ebaadekvaatne ja on lapsega eelnevalt kiindunult seotud, on lapse huvides veeta aega mõlema vanemaga. Kui just mitte 50% ajast, siis vastavalt võimalustele ei tohiks teise vanemaga veeta vähem kui 35% ajast. Aga mida võrdsem on ajajaotus, seda parem on see lapse psühholoogilisele arengule ja tema turvatundele.

Eks me kõik ole kuulnud ütlust: “Last ei tohi solgutada kahe kodu vahel. Lapsel peab olema üks kodu!“ Kuis siis need teadlased nüüd niimoodi? “Ikka üks kodu on lahutusjärgselt lapse turvatunde ja stabiilsuse garantii!“, tõmbuvad nii mitmetelgi praegu sõrmed rusikasse. Vaatame, kuidas teadlased seda põhjendavad.

 

Kiindumussuhe ehk lapse arengu vundament

Veel hiljaaegu määrati lapse hooldusõigus tihti ühele vanemale (enamasti emale), kes muutus siis justkui psühholoogiliseks ainuvanemaks, otsustades üksi, mis on lapsele tema arvates parem ja mis halvem. Argumendiks kasutati väidet, et kui laps veedab päevi ja öid ka teise vanemaga (enamasti siis isaga), tekib lapsel segadus ja ärevus, mis vähendab lapse turvatunnet elu suhtes. See väide baseerus usul, et väikelapse elus saab olla vaid üks primaarne kiindumussuhe ja see moodustub emaga. Kiindumussuhe tagab aga arenguks vajaliku turvatunde ja stabiilsuse. Emast eemal olles hakkab laps ema igatsema. Esineb ka uskumusi, et isaga jagatud vanemlus kahjustab kiindumussuhet emaga, kuna emast pikk eemal viibimine isa juures võib selle asemel, et kasu tuua mõlema vanemaga kõrgkvaliteetse suhe näol, mõjuda hoopis nii, et lapsel ei teki kummagagi sügavat, stabiilset suhet.

Kõige pädevam argument ühe kodu poolt on kindlasti see, et nii on vähemalt üks vanem täielikult informeeritud lapse igapäevastest sündmustest ja tunnetest ning saab pakkuda seeläbi stabiilset kasvukeskkonda.

Vaid ühe kiindumussuhte eksisteerimine on tänaseks päevaks ümber lükatud. Lapsel võib tekkida oma väikelapseeas mitu kiindumussuhet. Tegelikkuses peavad psühholoogid mitme kiindumussuhte olemasolu lausa õnnistuseks. “Kiindumussuhetel puudub hierarhia, et ema on tähtsam, primaarsem ja isa tähtsuselt järgmine, sekundaarne. Ema ja isa on samatähtsad, nad on lihtsalt väga erinevad“, väidab selles samas uuringus kiindumussuhete uurija Everett Waters.

Tegelikkuses on ju see, et ema on esmahooldajana lapse tähtsaim kiindumussuhe, konkreetse perekonna elukorralduse tagajärg, mis omakorda tuleneb ühiskondlikust normist: emad laste juurde ja isad tööle raha teenima. Mõnikord ei julge isa väikesele lapsele läheneda, kuna tema elukogemuses pole mehed stereotüüpselt väikelastega seotud ning nad arvavad, et kui laps nutab, tähendab see alati ja üheselt, et laps tahab ema, mitte, et laps tahab sülle, süüa või tähelepanu ning isa võib seda samamoodi lapsele pakkuda.

Seesama metauuring sõnastab üheselt, et vanemaks olemist õpitakse just praktikas. Kiindumussuhe isa ja lapse vahel saab tekkida ainult siis, kui isa paneb ka reaalselt “käed külge“: hoiab last süles, paneb teda magama, mängib ja suhtleb temaga, lohutab ja rahustab kui vaja. Kui naine seda ei soodusta, leiavad paljud mehed vabanduse: “Seda lapsehoidmisvärki ma ei oska, lapse nutt teeb mind täiesti abituks, naine on selle jaoks loodud ja ma lähen teen parem midagi asjalikku, keeran mõned kruvid kuskil kinni.“ “Las see laps kasvab suuremaks, küll ma siis osalen selles protsessis.“ Seega kiindumussuhe isa ja lapse vahel tekib ainult siis, kui isa tahab ja ema laseb.

Teadlastegrupp kinnitab uuringutele toetudes veenvalt, et kiindumussuhte tekkimiseks pole vaja veeta kogu aega lapsega koos. Kvaliteetaeg on olulisem kvantiteetajast. Kuigi tõsi, tänasel päeval arutatakse palju, et neil väikelastel, kes nagu põliskultuurides kogu aeg ema läheduses viibivad, on palju vähem ärevust ja hilisemas elu suurem enesekindlus[2]. Kõik emad aga ei saa (ja paljud ka ei soovi) seda väga tihedat sidet pikalt hoida. Sestap kõlab lohutavalt, et ka neil emadel, kelle laps on lastehoius mitu tundi päevas, tekib lapsega väga eriline kiindumussuhe. Lapse normaalseks arenguks pole tal vaja veeta kogu oma ärkveloldud aega ainult emaga. Vastupidi, selline vanemate vaheldumine tavaperekonnas annab emale võimaluse puhata ning isale annab see aeg võimaluse luua sama erilist suhet lapsega kui emal. Seega – lapsega ei juhtu midagi hirmsat, kui ema jagab oma aega isaga. Ja seda ka siis, kui vanemad ei ela koos.

Jutt peaks olema ju kärgperest, miks me kiindumussuhtest siis nüüd nii pikalt vestame?

 

Isa olulisus ehk tema juures ööbimise kasulikkus

Aga seda sellepärast, et samas artiklis analüüsitud statistika näitab kurvalt ja üheselt, et suur osa lastest (koolieelikutest koolilõpetanuteni), kes on läbi elanud lahkumineku, väljendab stressi kontakti lõdvenemise pärast isaga ja nad kurdavad liig suurte intervallide üle, mis jäävad isaga kohtumiste vahele. Lahkumineku-järgselt moodustunud kärgpere peab seda statistikat arvesse võtma, ükskõik, kas eelmisest suhtest pärit lapse elu saab olema põhiliselt kärgperes või on ta teise vanema juures.

Lapsel peab olema võimalus osaleda mõlema vanema elus, suhelda mõlema vanemaga. Uue pere loomine ei anna õigustust uude suhtesse siirdujale lapsele selja pööramiseks ega mahajääjale teise vanema lapse elust kättemaksuks “väljakirjutamiseks“.  Ühel vanemal pole õigust otsustada, et lapsel pole teist vanemat vaja. Hoolimatute, süüdimatute, vägivallatsejate ja kuritarvitajate eest tuleb lapsi kaitsta. “Normaalsete“ vanemate puhul jäägu see siiski tulevikus juba täiskasvanud lapse otsustada, kellega ta suhtlema jääb. Väikese lapse puhul on kaks vanemat lapse inimõigus.

Lahkumineku läbi, kus üks vanem kaob lapse elust, kaotab laps samast soost vanema näol samastumisobjekti ja vastassoost vanema näol esimese partneri, kelle peal harjutada esimesi loomulikke kiindumussuhteid vastassooga. Väiksel poisil on raske elada ilma isa-eeskujuta, keda matkides õppida meheks olemise viise ja väikesel tüdrukul on raske elada ilma ema-eeskujuta, keda jäljendades omandada naiseks olemise kunsti.

Samas, isa puudumine annab valusalt tunda väikse tüdruku kasvamisel, kui tal puudub võimalus imetleda oma isa kui esimest vastassoost partnerit ning olla isa poolt imetletud kui väike printsess. Kõik see kajastub tüdruku tulevases enesehinnangus ja partnerivalikus. Sama kehtib väikese poisi puhul, tema „esimene armastus“ on ju ema. Just 3-6 aastastel lastel on periood, kus poisid unistavad abielust oma emaga ja tüdrukud oma isaga.

Mõnikord muutub isa-lapse suhe pärast lapsepõlve, kus nende kohtumised olid harvad, täiskasvanueas lähedaseks. Aga pigem on asjalood siiski sellised, et kaotatud (või veel halvem, mitte tekkinud) lähedust on hiljem raske taasluua. Lapsepõlve puudulikku eeskuju ja rollimudelit tagantjärele ei loo. Viisakaid suhteid, seda ikka saab, aga viisakus ei tähenda veel igakord lähedust, mis oleks iga lapse suurim soov ja vajadus.

Loomulikult on asi veelgi tõsisem, kui laps kaotab kontakti emaga. Juhtub see tavaliselt selle tõttu, et ema on emotsionaalselt ebastabiilne või arhetüüpne “rongaema“, kes tänu oma ebaküpsusele pühib vastutuse oma tiibadelt ja lendab nelja tuule poole. Õnneks juhtub seda oluliselt harvem ja kui see juhtub, on vaja sellele pöörata hoopis teistsugust tähelepanu, kui selle raamatu formaat, seepärast keskendun ma siiski doktor Warshak’i uuringus välja toodud isa-lapse kontakti kaotusele.

Lapsel on õigus kahele vanemale. Laps armastab mõlemat vanemat. Ka siis, kui vanemate omavaheline suhe on untsus. Seda lihtsat tõde peaksid arvestama mõlemad vanemad, uued partnerid ning kõik sugulased ja sõbrad, kes nõu ja jõuga appi tulevad.

Nagu öeldakse, on igal katsumusel potentsiaali saada kas arengu hüppelauaks või siis muutuda mülkaks, kus inimene rabeledes aina sügavamale vajub. Kui vanemad oskavad pärast lahkuminekut panna oma egod kõrvale ja keskenduda lapse huvidele ja arengule, saab lahkuminek olla kõigile osapooltele suureks isikliku arengu hüppelauaks.

Ja just nimelt lapse arengu huvides soovitavad teadlased, et pikemaajalised perioodid isa juures, mis hõlmavad ka tema juures ööbimist, on parim vahend isa-lapse kontakti säilitamiseks. Uuring väidab sõna-sõnalt: alla nelja-aastaste laste puhul eelistatagu öö veetmist mõlema partneri juures sellele, et laps peaks magama vaid ühes kohas. Me ei räägi siin muidugi rinnapiimal olevate beebide elukorraldusest, vaid ikka pisut suuremate väikelaste omast.

Uuring sõnastab üheselt ka selle, et vanemlik lepe, mille alusel väikelaps kohtub teise vanemaga vähem kui 6 päeva kuus ja kus laps peab ootama kontakti üle nädala, võtab lõivu lapse-vanema suhtest ning annab põhjust oletada, et kiindumussuhe saab kas kannatada või ei teki üldse.

Ema-lapse kontakt on tavaliselt niikuinii tugev, seda ei ohusta mõni öö temast eemal. Isegi kui lahkumineku hetkel pole isal ja lapsel veel omavahelist kiindumussuhet, soodustab jagatud vanemlus koos ööbimistega kiindumussuhte tekkimist. Jah, seda tuleb luua rahulikult, samm-sammult, mitte kohe 50-50 ajajaotusega. Protsent, kuidas aeg jaguneb, pole iseenesest nii oluline, palju tähtsam on, et koosoldud aeg oleks kvaliteetaeg. Kusjuures, mida aeg edasi, mida vanemaks muutub laps, seda vähem olulisem on koosveedetud aja kvantiteet.

Hilisemas elus tunnevad sellise elukorraldusega harjunud lapsed, kes ööbisid regulaarselt ka isa juures, et nad olid ja on oma isadele tähtsad. Oma isaga harva või üldse mitte kohtunud lapsed ei saa sellele väitele alla kirjutada. Oma väärtuse tunnetamine ja adekvaatne enesehinnang saab aga alati alguse sellest, et laps tunneb, et on tähtis inimesetele, keda ta ise tähtsaks peab.

Seesama metauuring rõhutab ka seda, et pole ühtki valiidset uuringut, mis kinnitaks, et teise hooliva vanema juures pikaajaliselt veedetud aeg mõjuks halvasti lapse arengule. Tuleb leida lapsele sobiv ajaline pikkus, mida ta jaksab ilma emaigatsuseta vastu pidada.

Mõnikord teevad vanemad just selle vea, et lapse viibimine isa juures on üürike, vaid mõni tund. Laps ei jõua veel uues kohas kohaneda ning ka isa on ärevil olukorra uudsusest, nii võib laps ema juurde naastes näida väga häirunud. Muljed võivad oma uudsuses ka muljuda. Juhul, kui isa ei ole hoolimatu ja  emotsionaalselt ja/või füüsiliselt vägivaldne, siis lapse sõnu: “Ma ei taha isa juurde minna!“ ei maksaks kohe tõsiselt võtta. Sellisel juhul tasub kaaluda, kas äkki ei saanud nad liiga vähe aega koos olla? Või vajab laps oma emalt rohkem kaasa toetavaid ja õnnistavaid sõnu nagu: “Mul on nii hea meel, et Sa saad isaga olla!“

Seepärast on tihti paradoksaalselt parem lahendus mitte isa-lapse kohtumiste vähendamine, vaid vastupidi, külaskäikude ajaline pikendamine, et mõlema – nii lapse kui isa ärevus jõuaks hajuda. Harjumine vajab aega ja regulaarsust. Ei tasu teha järeldusi paarist korrast, mis osutusid muljuvaks. Las aeg näitab. Las isa harjutab magamapanemisrituaale ja argiseid tegevusi.

Isa peab õppima, kuidas jagada oma aega, kuidas kuulata ja mõista oma last, millised on lapse vajadused, tujud ja iseloom. Mida varem sellega alustada, seda parem. Mõlemale – nii isale, kui lapsele. Ja kui lapsel on hea, peaks olema ka emal hea. Loomulikult, see sama soovitus – jagada vanemlik vastutus mõlema peale – pädeb tänapäeval ka kõikidele kooselavatele paaridele. See tugevdab paarisuhet ja arendab last. Ühtlasi õpib mees sageli läbi selle hindama naise rolli lapse kasvatamises.

Juhul, kui ema on lahkuminekuni olnud põhiline hooldaja, oleks väikelapsele algul liiga suur psüühiline koorem olla emast eraldi pool ajast. Tegelikult, kui ema on põhihooldaja, võib lapsele psüühiliselt koormav eraldi olla ka mõni päev. Paraku, eriti just väikelaste (alla kolmeste) puhul peab arvestama tõsiasjaga, et mis silmist, see meelest. Ja kuigi emast eemalolek võib põhjustada vaeva, on  lapsele oma isa unustamine pikas perspektiivis suurem häda.

Ja kahjuks kehtib “mis silmist, see meelest“ mõnikord ka isade puhul. Kuigi alguses võib isa tunda suurt igatsust oma lapse järele, aitab kohenemisvõime inimestel paljuga hakkama saada. Ka isad harjuvad ilma lapseta olema. Eriti just sel juhul, kui neil pole tekkinud eelnevalt lapsega kiindumussuhet.

Lahkumineku-järgselt võiks väikelaste puhul harjutama hakata mõnetunnistest regulaarsetest kohtumistest, kuhu juba mõne aja pärast lisandub üks öö ning edaspidi rohkem öid. Samas on piisavalt julgustavaid näiteid, kus pisikesed tulevad päeva või paar emast eemal olemisega kenasti toime, ilma et nad vajaksid sujuvat üleminekut mõnetunnistelt kohtumistelt päevapikkusele. Üldiselt soovitavad arengupsühholoogid valemit ka rahumeelselt kooselavatele paaridele – nii palju, kui on lapsel esimesel eluaastal elukuid, nii mitmeks tunniks pluss veel kaks tundi võib teda päevas rahuliku südamega isa või hoidjaga jätta ja kiindumussuhtega ema ja lapse vahel ei juhtu midagi hullu. Kuni koolini kestvas vanuses võib laps muretult olla kellegi teisega nii mitu päeva (pluss veel kaks päeva) kui palju tal eluaastaid turjal.

Võttes aluseks selle valemi, saab ka päris väikeste laste puhul välja töötada vanemliku leppe, kus lapsel on oma isaga iganädalane regulaarne kontakt, kus vähemalt ühel ööl on laps tema juures. Kaks õhtut/ööd on parem, sest kui “isa päevale“ satub haigus või mõni muu paratamatu sündmus, mis ei võimalda kohtumist, ei veni paus kohtumiste vahel kahenädalaseks. Vanema õe või venna juuresolek teeb väiksele lapsele sellise elukorralduse veelgi lihtsamaks. Rinnapiimast võõrdununa ja juba tegusa lasteaialapsena pole mingit takistust liikuda tõepoolest võrdsema ajajagamise poole, kui vanemad tunnevad, et see sobib neile ja lapsele.

50% lapse geneetilisest koodist annab nii õiguse kui ka kohustuse lapse eest hoolitseda poole aja ulatuses. Aga kordan üle, et võrdne ajajaotus ei peaks olema eesmärk omaette. Isa suhe lapsega on olulisem kui aeg, mida nad koos veedavad.

 

[1] Richard A. Warshak. “Social Science and Parenting Plans for Young Children: A Consensus Report“. American Psychology Association’i kodulehel avaldatud soovitused kõigile vanematele ja spetsialistidele, kes lahutusprotsessis peresid nõustavad.

[2] Üks selle suuna eestkõnelejatest on näiteks Naomi Aldort. Tema raamat “Raising Our Children, Raising Ourselves“ julgustab end täielikult beebile häälestuma ja pühenduma.

 

Allikas: “Eluterve kärgpere käsiraamat”, Pilgrim 2015

Pilt: pilgrimbooks.ee