4. osa järjejutust: Täielik tervenemine – vähi seljatamine kõige kiuste

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

2. august 2015 kell 12:30



Jätkame eelmisel nädalavahetusel alanud järjejutuga hiljuti kirjastuselt Varrak ilmunud raamatust “Täielik tervenemine. Vähi seljatamine kõige kiuste”. Teose autori, psühhoterapeudi ja vähiuurija filosoofiadoktor Kelly Turneri huvi täiendmeditsiini vastu vähiravis sai alguse bakalaureuseõpingute ajal Harvardi ülikoolis ja sellest kujunes tema doktoritöö teema California ülikoolis. Tema uurimistöö hõlmas muu hulgas aastapikkust reisi kümnesse riiki, et küsitleda alternatiivtervendajaid Hiinast Brasiiliani nende ravivõtete kohta vähktõve puhul ja kahtekümmet haigusest täielikult tervenenut. Seni oleme avaldanud raamatu sissejuhatuse ja kahes osas esimese peatüki (1. peatüki 1. osa leiad siit ja 2. osa siit). Täna saate lugeda tervikuna raamatu 2. peatükki, mis keskendub sellele, kuidas kontroll oma tervise üle enda kätte võtta, ning jutustab inspireeriva loo Jaapani muusikust Shinist, mis näitab meile, et kunagi ei ole liiga hilja sekkuda oma tervenemisprotsessi.

 

2. peatükk

Oma tervise üle kontrolli enda kätte võtmine

„Igasuguse edu peamine võti on tegutsemine.”

Pablo Picasso

Sõna „patsient” tuleneb ladinakeelsest sõnast pati, mille tähenduseks on nii „kannatamine” kui ka „võimaldamine” ja „allumine”. Tänapäeva meditsiinimaailmas ei eeldata, et patsiendid peaksid kannatama, kuid neilt eeldatakse võimaldamist ja allumist. Et ma olen töötanud nõustajana mitmes haiglas ja vähiravikeskuses, siis ma tean, et headeks peetakse patsiente, kes kuuletuvad ja täidavad juhiseid, kuid häirivateks patsiente, kes küsivad hulganisti küsimusi, toovad ravisse omaenda uurimistöö tulemusi või – mis kõige hullem –, kahtlevad arstide korraldustes. Sellised patsiendid sildistatakse häirivateks, sest suuremas osas maailmast toimib jätkuvalt Newtoni tüüpi meelelaadiga meditsiin, kus arste nähakse kui ainuvõimalikke „mehaanikuid”, kes teavad, kuidas parandada „kehamasinat”, kui see on rikki läinud. Täielikult tervenenud vaatavad tervenemisele teisest vaatevinklist, kus oma tervise enda kätte võtmist mitte ainult ei peeta heaks valikuks, vaid see ongi kogu tervenemisprotsessi olemus. Olen õppinud, et oma tervise üle kontrolli enda kätte võtmine tähendab kolme asjaolu: aktiivset (vastandina passiivsele) osalemist oma tervenemises, tahtmist teha oma elus muudatusi ja kriitikaga hakkama saamist. Peale nende kolme põhimõtte süvitsi käsitlemist vaatleme lugu täielikult tervenenust, kes võttis oma tervise enda kätte üheteistkümnendal tunnil. Lõpuks toon mõned lihtsad tegutsemisjuhised, millega võid alustada kohe, et saada kontroll oma tervise üle rohkem enda kätte.

 

Ära ole passiivne!

Kui nüüdisaegne meditsiin võib käsitada keha masinana, mille osad võivad aeg-ajalt katki minna, siis alternatiivtervendajad näevad asju pisut teistmoodi. Nad näevad keha keeruka organismina, milles füüsiline keha on kokku põimunud kehatu meele ja kehatu hingega. Lisaks sellele näevad nad keha millenagi, mis toimib üsna hästi seni, kuni te hoolitsete hästi nii keha, meele kui vaimu eest. See on sama, mis oma auto hooldamine. Sa võid sellega hoolimatult sõita ja ümber käia – kriimustada seda, löökaukudest läbi sõita ja õli vahetamata jätta –, aga sa võid ka sõita hoolikalt, valada paaki kõrgekvaliteedilist kütust, vahetada õli ning autot regulaarselt puhastada. Kui asjale nõnda vaadata, siis ei ole selles stsenaariumis kõige tegusam tegija ei auto ega mehaanik, vaid autojuht. Me oleme lääne meditsiini ehk tavameditsiini maailmas õppinud olema head patsiendid, unustades, et me ise olemegi need, kes tegelikult meie „autosid” (kehasid) juhivad. Meil on alles vaid rudimentaarne teadmine sellest, kuidas hoolitseda oma keha eest, ja kui keha variseb kokku – tihti mitte millegi muu kui hoolitsuse puudumise tõttu –, siis anname kogu vastutuse vea parandamise eest oma arstide kätte, selle asemel et mõelda, kuidas võiksime muuta hoolitsemist oma keha eest. Arstid omakorda annavad meile lihtsalt tablette, mis põhiprobleemi lahendamata kas peidavad sümptomid või lahendavad probleemi, kuid tekitavad tüsistusi. Täielikult tervenenud on need häirivad patsiendid, kes ei tee automaatselt seda, mida arstid käsivad neil teha. Eelmist metafoori laiendades on nad autohullud, kes otsivad parimat kütust ja mootoriõli, puhastavad ja vahatavad oma autot pidevalt ning ei unusta eales õlivahetust. Kui asi on nende tervises, siis võtavad nad väga aktiivselt osa enda tervenemisprotsessist. Üks selline täielikult tervenenu, kes õppis väga kiiresti olema aktiivne, selle asemel et olla passiivne oma tervenemise suhtes, on Koreas sündinud Sun Hee Lee, kahe lapse ema. Kui Sun Heel diagnoositi neljanda staadiumi munasarjavähk, oli tal ühtaegu suur kasvaja munasarjas ja pahaloomuline vedelik kopsus, mis tähendab, et tal oli vähitekkeline vedelik rinnaõõnes. Selle vedeliku survel oli tema parema kopsu keskmine sagar osaliselt kokku langenud ehk kollabeerunud ning alumine sagar oli kohe-kohe täiesti kollabeerumas. Enamik sellise diagnoosi ja selliste sümptomitega patsiente elavad vaid kuus kuud. Sünnipäraselt inglise keelt kõnelev Sun Hee abikaasa Sarto Shickel kirjeldab, kuidas nad võtsid tema tervendamise otsekohe oma kätte:

Minu naise algsest diagnoosist on nüüd möödas viis aastat ja ta elab normaalset elu. See on äärmiselt haruldane ja ootamatu tulemus kellegi jaoks, kel on neljanda staadiumi munasarjavähk. Ta saavutas selle, kasutades nii tavameditsiinilist ravi – operatsiooni ja piiratud koguses keemiaravi – kui ka alternatiivteraapiaid, sealhulgas Gersoni teraapiat ja makrobiootilist dieeti. Kui me poleks otsustanud tema tervendamist enda kätte võtta, põimides tava- ja alternatiivteraapiaid, siis usun, et teda poleks täna siin meiega. Me mõlemad usume kindlalt, et kui arstid ja patsiendid rakendaksid tavapärast ravi ning alternatiivseid toitumis- ja puhastumisviise üheskoos uues, integratiivses tervendamisparadigmas, võiks täielikke tervenemisi olla palju rohkem.

Kui Sun Heed ravivad arstid olid üllatunud, et ta võttis endale niivõrd aktiivse rolli oma tervenemises, siis paljud alternatiivtervendajad, keda ma olen uurinud, eeldavad sellist käitumist oma patsientidelt ja mõned isegi nõuavad seda. Nende arvates ei saa inimesed täiesti terveks, kui nad ei puutu kokku omaenda sisemise jõuga. Üks selline tervendaja on kahuna Serge Kahili King Hawaiilt. Ta usub, et tervendaja saab olla üksnes abistaja, kuid tervenemine ise peab tulema patsiendi seest:

Kogu jõud tuleb seestpoolt. Keha tervendab end ise. Mitte keegi [näiteks tervendaja] ei saa kontrollida teise inimese autonoomset süsteemi. Seda pole võimalik teha. Tervendajad saavad siiski aidata inimesel alateadlikult leida omaenda sisemise lätte ja tugevuse – nii on see pigem nagu aitamine. Kehal on jõud [tervenemiseks], kuid seal on nii palju pingeid tee peal ees, et ta ei saa seda jõudu rakendada. Nii on [tervendajal] võimalik anda soovitusi, mis aitavad alateadvusel või kehameelel lõdvestuda ning stimuleerida omaenda tervendavaid jõude. Tervendajad võivad küll olla suutelised kasutama energiaid, et võimendada kehasiseseid tervendavaid jõude, kuid tervenemine tuleb seestpoolt … See ei vaja üldse esoteerilist õpetajat.

Teisisõnu usub Serge, et vähihaiged saavad valida arste ja tervendajaid väljastpoolt abilisteks, kuid tõeline ja sügav paranemine leiab aset alati ainult siis, kui patsient võtab kontrolli oma tervenemise üle enda kätte.

 

Tahe teha muudatusi

Teine aspekt oma tervenemise üle kontrolli enda kätte võtmisel seisneb selles, et tervenemiseks peab teil olema tahtmist analüüsida oma elu ja teha muudatusi, isegi siis, kui need muudatused on aeganõudvad ja emotsionaalselt rasked. See on erinev tänapäeva meditsiini paradigmast, kus iga patsiendi ainuomase elustiili analüüsimiseks võetakse harva aega ja selle asemel kaldutakse probleemi lahendamiseks välja kirjutama kiiresti mõjuvaid tablette või mõnikord ka lõikust. Üks pikka aega rinnavähki põdenud naine, kes kiiresti mõistis, et paranemiseks peab ta tegema oma elus muudatusi, on Elyn Jacobs. Elynil diagnoositi esimese astme rinnavähk, kui ta oli neljakümne viie aastane ja tema lastest ühel oli vanust vaid kolm ja teisel neli aastat. Kohe pärast operatsiooni otsis ta juba täiendavaid võimalusi, kuidas oma tervenemisele kaasa aidata. Ta oli näinud oma ema läbi tegemas lõputuid keemiaravitsükleid vaid selleks, et mõni aasta hiljem rinnavähki surra, ning Elyn oli otsustanud, et ta ei lase endaga sedasama juhtuda:

Mu immuunsüsteem pole kunagi olnud päris korras – külmetushaigused olid sagedased ja visad. Oli teisigi ohumärke. Kui sain vähidiagnoosi, mõistsin, et ma pean tegema mõned muudatused, võtma kontrolli oma tervise üle enda kätte. Ma lugesin kõike, mida kätte sain. Ma pöörasin tähelepanu toitumisele, tegelesin oma stressiga ja võtsin oma immuunsüsteemi võimendamiseks kasutusele toidulisandid. Seitse aastat hiljem ei ole mul tuvastatavaid vähirakke ja mu immuunsüsteem, kuigi mitte täiuslik, tundub olevat vägagi aktiivne ja toimiv.

Üks raskemaid muudatusi, mille Elyn pidi tegema oma tervenemisteekonnal, oli loobumine pingelisest tööst maaklerina võlakirjade börsil. Kuigi selle otsuse langetamine oli alguses raske, naudib ta praegu väärtaega kodus koos abikaasa ja kahe pojaga. Ta õpetab vähihaigeid, kuidas ühendada tavameditsiini ravimeetodeid alternatiiv- ja täiendraviga. Tervendajad, keda ma olen intervjueerinud, usuvad, et patsientidel peab olema tahe vaadata enda sisse ja hoolikalt analüüsida viise, kuidas oma elu muuta tervise taastamise nimel. Üks neist tervendajatest on Ameerikas sündinud Bryan McMahon, Hiina meditsiini praktiseeriv arst, kes õppis Hiinas Shanghais ning elab ja töötab seal praegugi. Bryan usub, et vähihaiged peavad tingimata ennast sisemiselt muutma, et täielikult tasakaalustada oma qi’d (inglise keeles chi) ehk elujõudu:

Ma usun, et täielik tervenemine ehk ükskõik missugusest haigusest äkiline paranemine ei ole tingimata just see, mida arst saab pakkuda patsiendile. See on miski, mida patsient peab pakkuma iseendale … Mingisugune enese seisundisse sissevaatamise viis on absoluutselt vajalik inimestele, kes on silmitsi ükskõik millise haigusega. Vaid selline käegakatsutav tunne ja arusaamine tegelikust olukorrast, milles sa oled – energeetiliselt ja kehaliselt –, paneb inimese nentima: „Vau, ma olen tõepoolest ignoreerinud oma elu nii kaua. Ma olen tõesti püüdnud teha liiga palju. Ma olen tõesti olnud liiga kontrolliv.” Vaid sedalaadi sisekaemuse kaudu hakkavad inimesed pihta sisemise korrastamisega. See on vajalik jõudmaks püsivate muutusteni oma qi liikumises ja dünaamikas. Selle asemel, et [qi] läheks täielikult kehast välja ja saaks otsa, hakkame nägema energia tagasitulemist: see hakkab liikuma tagasi sinna, kus ta peab olema.

Bryani ja teiste alternatiivtervendajate vaadete järgi kutsub meie kehasse rohkem elujõudu ehk qi’d – mida teatakse ka praanana – meie harjumuste ja elustiili ülevaatamine ning seejärel vajalike muudatuste tegemine. Qi lisandumist kehasse peetakse väga heaks asjaoluks, sest usutakse, et qi pidev ja takistusteta voolamine hoiab meid mitte ainult tervena, vaid see hoiab meid üldse elus (näiteks traditsioonilise Hiina meditsiini järgi keha sureb, kui selles ei ole enam qi’d). Seetõttu peetakse tervenemise võtmeteguriks tahtmist teha oma elus muudatusi, mis suurendavad qi sissevoolu kehasse.

 

Vastupanuga toimetulek

Kolmas aspekt oma tervise üle kontrolli enda kätte võtmises on arusaamine, et asja enda kätte võtmine tähendab sageli kriitilist suhtumist teiste poolt ning seetõttu peab teil olema piisavalt tugev selgroog sellega toimetulemiseks. Nagu juba eespool öeldud, peetakse tavameditsiinis patsiente, kes võtavad kontrolli oma tervenemise üle enda kätesse, häirivateks ja seetõttu ei salli meditsiiniline ravimeeskond neid alati. Üks täielikult tervenenu, kes pidi seisma vastamisi sedalaadi vastupanuga, on Janice. Janice’il diagnoositi 1985. aastal neljanda astme emakakaelavähk. Tal opereeriti välja kogu emakas, sellele järgnes kiiritusravi. Ehkki vähem kui aasta hiljem kiiritusravi enam ei mõjunud, keeldus Janice uskumast, et tal tuleb surra. Selle asemel hakkas ta uurima alternatiivmeditsiinilisi raviviise, mida ta võiks hakata proovima:

Kui olin haiglas, kulutasid arstid ja õed kahe kuu vältel kaks tundi päevas aega, püüdes mind veenda, et ma suren, et mul pole mingit lootust ja et ma pean selle omaks võtma. Ma ütlesin neile, et ei ole sellega nõus. Ma sain aru, mida nad ütlesid. Ma sain aru prognoosist. Siiski olin otsustanud keskenduda võimalusele, et mu tervis taastub, et mind ravitakse terveks … Ja ma usun tõesti, et mu enesekontrolli tase mõjutas positiivselt minu tervenemist … Arstid ja õed ütlesid, et need alternatiivmeditsiinilised viisid ei oma mingit mõju. Nende arvates olid meie pingutused naeruväärsed ja nad leidsid, et me peaksime lihtsalt leppima saatusega ning valmistuma surmaks. Kui mul poleks olnud tugevat intuitiivset tunnet, et jään ellu, ja kui ma poleks olnud juba loomult veidi mässumeelne, kui ma oleksin jäänud neid kuulama, siis poleks mind praegu siin seda lugu rääkimas.

Pärast seda, kui kiiritusravi Janice’i enam ei aidanud, saatsid arstid ta koju hospiitshooldusele. See tähendas, et ta oli lõpuks vaba igapäevasest vastupanust, mida ta kohtas haiglas. Nüüd sai ta kogu oma energia keskendada alternatiivravile, kaasa arvatud toitumise muutmine, soolepuhastused ning raviõlid toidulisanditena. Vaid mõned aastad hiljem oli ta vähist täiesti vaba ning on olnud tervem kui kunagi varem – nüüd juba kolmkümmend aastat. Vahel on enda tervendamise oma kätte võtmisel kohatav vastupanu sisemine, vastandudes välisele. See sisemine vastupanu võtab endale tavaliselt hirmu või eneses kahtlemise kuju ning on üks järjekordne tõke, millega enamik täielikult tervenenuid on pidanud ühes või teises punktis silmitsi seisma. Üks selline tervenenu on Uus-Meremaalt pärit Vanessa Lukes, kes oli enne qigong-tervendajaks saamist vähihaige. Qigong on leebe meditatsiooni- ja liikumispraktika, millel on leitud mitmeid häid mõjusid tervisele. Tai chi (taiji) on selle enim tuntud alltüüp. Vanessa kirjeldab, mis tunne tal oli, kui tal kolmekümneaastasena diagnoositi kaugelearenenud soolevähk:

Ma hakkasin lugema, alguses füüsilise tervise, keha ja toitumise kohta. Tõmbasin järjest asju maha, sest ma olen alati teinud seda, mida pidasin tervislikuks – olin parimas vormis, aktiivne, tervisliku toitumisega. Niisiis mõtlesin, olgu, siin peab olema midagi enamat … See on sageli kõige raskem tee, kuid sa pead pöörduma sissepoole. Sa ei saa minna välja, sest seal ei ole tegelikult kedagi, kes võiks seda teha [sind tervendada] sinu eest. Ja see on üsna hirmutav, sest sa oled ainus isik, kes seda teha saab, kuid sa pead minema sissepoole ja jätkama sissepoole minemist … Inimestel on küllaltki raske aru saada, mida on vaja teha, kuid ma tunnen, et igaüks rajab endale oma tee ning näeb asju selgelt, nii nagu need on. Kui üks asi ei toimi, proovige midagi muud.

Kuigi Vanessa pidi üle saama mõningasest sisemisest hirmust ja kahtlustest oma tervenemistee leidmisel, juhtis tema püsivus ta qigong’i sisemise kasutamiseni. Ta viis selle lõpule mitu aastat kestnud õpingutega meister Yuan Tze juhendamisel. Praegu on ta õnnelikult vähist vaba ja õpetab qigong’i kursustel vähihaigeid üle terve Uus-Meremaa.

 

Uuringud kontrolli enda kätte võtmisest

Oleme selles peatükis näinud, kuidas täielikult tervenenud ja alternatiivtervendajad väärtustavad moodust võtta tervenemisprotsessis kontroll enda kätte. Nüüd küsin: „Kas ka teadus hindab seda moodust?” Rääkides oma tervise üle kontrolli enda kätte võtmise teemalistest uuringutest, oleksin vastutustundetu, kui jätaksin nimetamata kuulsa uuringu C-tüübi kohta. Olete arvatavasti kuulnud A-tüüpi isiksusest, kes on kergesti ärrituv, võistlushimuline ning vihastuma kalduv. Seda võrreldakse B-tüübiga, kes on tagasihoitum ja rahumeelsem. Need tüübid pärinevad 1950. aastatel tehtud uuringutest ning inspireerisid 1980. aastatel tehtud uurimistöid, mis vaatlesid kolmandat tüüpi – C-tüüpi –, keda teadlased kirjeldasid ülimalt passiivsena, kes ei seisa enda eest ja püüab alati olla teistele meele järele (olemuslik vastand A-tüübile). Üks uuring leidis tugeva seose C-tüübi ja areneva vähi vahel. See näitas, et C-tüüpi isiksuseks olemine võib nõrgestada teie immuunsüsteemi. Nagu võite ette kujutada, tekitas see uuring vastuväidete laviini. Sellest ajast peale on arvukad uuringud kas kinnitanud C-tüübi seost vähiga või seda ümber lükanud – lõplik otsus on jätkuvalt ootel. Siiski, kõige hiljutisemad uuringud tunduvad kõik osutavat sellele, et abitustunne – palju enam kui passiivsus või teistele meele järele olemine – on see, mis nõrgestab teie immuunsüsteemi. See vähendab ka vähihaigete eluspüsimise aega. Kui abitustunne näib vähendavat vähihaige ellujäämisvõimalusi, siis mida võiks teha vastupidine – oma vähiravi üle kontrolli enda kätte võtmine? Vaatluslikes uuringutes, mis jälgisid inimesi, kes olid vähi seljatanud kõige kiuste, on peaaegu alati ühisjooneks oma tervise üle kontrolli oma kätte võtmine. Minu tehtud uuringu puhul pidas see kindlasti paika, sellepärast pühendasingi sellele teemale terve peatüki. Sarnane uuring leidis, et täielikult tervenenud võtsid endale vastutuse oma elu kõigis aspektides, kaasa arvatud taastumine; seejuures kasutasid nad meditsiinitöötajaid nõuandjatena. Teises uuringus leiti, et kui tuli võtta kontroll oma tervise üle enda kätte, siis nad kõik saatsid süsteemi kuu peale. Ühes uuringus tõdeti, et nad kogesid enne paranema hakkamist isikliku sõltumatuse kasvu ja abituse vähenemist. Teisisõnu, iga kord, kui teadlased vaatlesid lähemalt täielikult tervenenuid, avastasid nad, et kõik ellujäänud võtsid kontrolli oma tervise üle enda kätte ja muutusid otsuste tegemise juures väga aktiivseks. Lisaks neile vaatlusuuringutele on pikaajalised uuringud näidanud, et oma tervise üle kontrolli enda kätte võtmine võib viia vähihaigete pikemale eluspüsimisele. Pikaajaline uuring jälgib inimesi kuude või aastate vältel, vaatlusuuring vaatleb inimesi teatud ajahetkel. Ühe sellise pikaajalise uuringu kestel uuriti rühmaviisilise psühhoteraapia mõju vähihaigete eluspüsimisele. Teadlased jälgisid mitmeid neljanda astme vähihaigeid ühe aasta jooksul. Nad leidsid, et need vähihaiged, kes soovisid ja olid võimelised tegutsema oma hingelise heaolu parandamiseks (osalesid järjepidevalt teraapiaseanssidel, täitsid neile määratud koduseid ülesandeid ning tegid soovitatud muudatusi) püsisid kõige kauem elus.

Teine pikaajaline uuring vaatles neljanda astme vähihaigeid, kes täielikult tervenesid, ning võrdles neid vähihaigetega, kes ei jäänud ellu. Muude asjade hulgas leiti selle uuringuga, et ellujäänute rühma liikmed oli kõrgemal iseseisvusastmel – neil oli suurem võime kontrollida omaenda elu –, samal ajal kui need, kes ellu ei jäänud, olid madalamal iseseisvusastmel. Veel üks uuring võrdles rühma täielikult tervenenuid rühmaga, kes samuti jäi ellu, kuid statistilise tõenäosuse alusel. Huvitaval kombel leidsid teadlased, et täielikult tervenenud olid haiguse diagnoosimise ajal enam passiivsed kui statistilised ellujääjad, kuid palju vähem passiivsed tervenemise ajal. Teisisõnu, inimesed, kes tegid läbi suurima muutuse – pasiivsusest kuni aktiivse rolli võtmiseni oma tervise osas –, olid need, kellest kõige tõenäolisemalt said täielikult tervenenud. Niisiis, toetudes uuringutele, mis näitavad, et abitus võib nõrgestada meie immuunsüsteemi, ning vaatlus- ja pikaajaliste uuringutele, millest ilmneb, et oma tervise üle kontrolli enda kätte võtmine on ühine joon vähist täielikult tervenenute juures, saame järeldada, et aktiivse rolli võtmine (vastandudes passiivsele rollile) oma tervise suhtes on olulise, kui mitte peamise tähtsusega samm teie keha enesetervendamise protsessis.

***

SHIN TERAYAMA on täielikult tervenenu, kes hindab oma tervise üle kontrolli enda kätte võtmist kõrgelt, kuigi ta alustas oma tervenemiprotsessi üle otsustamisega pärast seda, kui ta oli saadetud koju hospiitshooldusele surma ootama. Tema taastumine kaugelearenenud neeruvähist kõige kiuste on kaunis näide, kuidas mitte kunagi pole liiga hilja oma tervise üle kontroll enda kätte võtta.

— Shini lugu —

Shin Terayama kasvas üles sõjajärgses 1950. aastate Jaapanis, kus teismeliselt poisilt eeldati head õppeedukust koolis, pahandustest eemalehoidmist ning vanematest lugupidamist. Sel ajal sai ta kokku ka oma esimese armastuse – tšelloga. Shin oli muusikas loomupäraselt andekas, ta harjutas õnnelikuna iga päev kuni kolledži lõpetamiseni. Siis kasvas töökoorem nii suureks, et tal polnud võimalik tšellomängimisega jätkata. Ta hakkas töötama kaksteist kuni viisteist tundi päevas. See oli elustiil, mida ta jätkas oma tööelus. Järgmiste aastakümnete jooksul õitses Shini karjäär läbi mitme edutamise, ta abiellus imekauni naisega ning neil sündis kolm armastatud last. Siiski, tema töökoormus muutus iga aastaga üha rängemaks ning neljakümnendates eluaastates töötas ta peaaegu ööpäevaringselt, olles endale kuuluva nõustamisfirma president.

Kui ma olin neljakümne kuuene, tegelesin ma iga päev hommikul kella viiest kaheksani kompanii presidendina ettekande koostamisega. Kella üheksast kuni kella kaheteistkümneni kulus aeg ettevõtteid külastades. Pärastlõunal toimusid vestlused kompanii juhtkonnaga. Õhtul kella kuuest kuni üheksani rääkisin töötajatega. Siis pöördusin tagasi kontorisse ja töötasin kuni kella kaheni öösel, et valmistuda järgmiseks päevaks. Ja nii iga päev!

Kuigi see kõlab uskumatuna, ei olnud Shini päevakava tolle aja Jaapani meeste jaoks tavatu. Nii pididki Jaapani edukad ärimehed oma aega kasutama. Sellepärast mäletab Shin, et ta oli tol ajal õnnelik, vähemalt selles mõttes, et ta oli uhke oma karjääri ja perekonna üle. Siiski, kui ta ise võis veel rahul olla oma ajakavaga, siis tema keha seda ei olnud. Neljakümne kuue aastasena hakkas ta end tundma sügavalt väsinuna, kuigi arstid ei suutnud tema proovide näitusid uurides leida midagi, mis oleks valesti.

Järgmise pooleteise aasta jooksul käis Shin tipptasemel haiglates paljude arstide juures, kuid kõik tema vereanalüüsid olid pidevalt normi piires. Sellele vaatamata oli tema tervis aeglaselt halvenemas, väsimus süvenes ja kord kuus oli uriinis verd. Ühel päeval oli tal kokku lepitud visiit uue sisehaiguste arsti juurde. Kuna Shin oli vastuvõtul päeva viimane, siis oli arstil võimalik kulutada tema läbivaatamiseks rohkem aega. Esimest korda pooleteise aasta jooksul puudutas arst tegelikult tema keha, selle asemel et vaadata paberitelt proovide näitusid. Võimalike probleemide leidmiseks kompis arst Shini kõhtu, rinda ja selga ning avastas, et Shini parem neer oli suurenenud ning katsudes valulik. Arst saatis ta otsekohe uroloogi juurde, kes pärast ultraheliuuringut leidis, et Shinil on parema neeru peal väga suur kasvaja. Raviarstid soovitasid talle tungivalt kasvaja eemaldamist, eriti sellepärast, et see võis olla vähkkasvaja. Shin vastas, et tal on liiga palju tööd ja ta ei saa tervelt kuu aega haiglas olla. Ta lükkas operatsiooni mitu kuud hilisemale ajale, jätkates oma kurnava ajakavaga. Viis kuud pärast sellist edasilükkamist oli tema tervis väga vilets: tal oli pidevalt palavik ja ta suutis vaevu kõndida. Siis nõudsid nii tema naine kui ka raviarst vastuvaidlematult, et ta peab minema operatsioonile – ja lõpuks Shin nõustus. Operatsiooni käigus avastasid arstid, et kasvaja oli muutunud nii suureks, et nüüd oli vaja kogu parem neer eemaldada, mida nad ka tegid. Patoloogia raport andis teada, et tal on kaugelearenenud neeruvähk. Kuid selle aja Jaapanis oli tavaks mitte öelda vähihaigele, et tal on vähk, eriti siis, kui haiguse prognoos oli nii tõsine nagu Shini puhul. Kui Shin ärkas ja küsis, kas kasvaja oli vähkkasvaja või ei olnud, vastas raviarst põiklevalt, et „see oli kusagil vahepeal”. Tegelikult teadsid arst ja Shini naine tõde: kui keemiaravi ja kiiritusravi ei anna tulemusi, siis on Shinil elada jäänud vähem kui aasta. Pärast seda, kui Shin oli operatsioonist toibunud, ütles arst, et talle peaks tegema mõned süstid, tagamaks, et kasvajarakud ei levi keha teistesse osadesse. Shin ei küsinud nende süstide kohta midagi, teadmata, et tegemist oli tsisplatiiniga, väga tugeva keemiaravis kasutatava preparaadiga.

Keemiaravi algas kaks nädalat pärast operatsiooni – ütleme, et mu süstid algasid. Ja ma sain neid kaks nädalat, mõlemal nädalal esmaspäevast reedeni. Ja mu juuksed langesid välja, nagu tavaliselt, kuid ma ikka veel ei teadnud, et see on keemiaravi. Ja ma küsisin mitu korda oma arstilt: „See on liiga kange. Mis selle ravimi nimi on?” Ja ta ütles: „Sa oled kärsitu. Ära muretse selle pärast. See on sulle hea.”

Kui kanged „süstid” olid lõppenud, ütlesid arstid Shinile, et tal on ikkagi veel ravi vaja, sel korral erilist „kõrge energiaga beetakiirte” ravi. Tegelikult oli see tavaline kiiritusravi, mida tehti vähihaigetele. Nii jäi Shin edasi haiglasse ja sai kolmkümmend korda kiiritusravi, vahepeal tehti pause, sest kõrvalnähud muutusid liiga tõsiseks. Pärast keemiaravi ja kiiritust näitas kogu keha uuring, et vähk oli levinud tema paremasse kopsu ja pärakusse. Raviarst hoiatas tema naist, et Shinil on jäänud elada veel ainult mõni kuu. Statsionaarse keemia- ja kiiritusravi vältel oli Shin olnud haiglas viis kuud. Selle aja jooksul käisid teda vaatamas enam kui viissada sõpra ja töökaaslast, näiliselt tere ütlemas ja ta tuju tõstmas, kuid tegelikult temaga hüvasti jätmas. Selleks ajaks teadsid kõik peale Shini tõde tema haiguse kohta. Siis, ühel ööl nägi Shin und:

Märtsi algul oli mul väga imelik unenägu, milles ma lamasin kirstus. Ma vaatasin ülevalt alla – see oli matus! Ja kui kirstukaas sulgus, läksin tagasi oma kehasse ja hüüdsin: „Ma olen elus!” See kõik oli unes, kuid midagi muutus pärast seda. Mu lõhnatundlikkus suurenes tunduvalt.

Shin ärkas sellest võimsast unenäost mitte ainult tahtmisega võidelda oma elu eest, vaid ka üliinimlikult tundliku lõhnatajuga, mis tegi haiglasoleku väljakannatamatuks. Haiglas olid tugevad desinfektsioonivahendite lõhnad, peale selle oli Shin ühes ruumis veel kuue haigega, keda eraldasid üksteisest kõrvalelükatavad eesriided. Palatit täitvad lõhnu oli tema tundliku lõhnataju tõttu piinarikas taluda. Ühel ööl, õige varsti pärast tema kirstu-unenägu, oli hais tema palatis nii tugev, et ta hiilis keset ööd katusele värsket õhku hingama. Ta võttis oma teki kaasa ja lamas katusel ning hingas sisse värsket õhku, lastes sellel täita oma nina ja kopse. Kuni lõpuks sööstis katusele rühm teda taga otsinud meditsiiniõdesid, kes hakkasid talle hüüdma, et ta ei hüppaks. Ükskõik kuidas ka Shin ei püüdnud neile seletada, et ta ei kavatsenud enesetappu, ei jäänud õed seda uskuma. Hiljem, hommikul olid arstid väga rahulolematud:

Õed olid arstile rääkinud, et ma tahtsin katuselt alla hüpata ja ennast ära tappa. Ma ei kavatsenud seda, tahtsin vaid haisu käest pääseda … Raviarst tuli varahommikul minu juurde ning oli mu käitumise pärast väga ärritunud ja väga vihane … Ta ütles, et kui ma tahan tagasi oma koju, siis on see minu enda valik. Ta tahtis vältida vastutust oma patsiendi eest, sest mu nimi oli sel ajal üsna tuntud. Kui ma oleksin enda tapnud, siis oleks ajalehed sellest kirjutanud.

Kuigi Shin seda tollal veel ei mõistnud, oli katusele hiilimine pöördepunktiks, mis päästis ta elu. See laskis tal haiglast lahkuda ja alustada oma tervenemisprotsessiga. Sel momendil otsustas naine öelda talle tõtt, et tal on väga kaugele arenenud neeruvähk. Shin ei olnud eriti üllatunud, sest ta oli juba mitme möödunud kuu jooksul oletanud, et tal on tõenäoliselt vähk. Nüüd, olles vastamisi karmi tõega, otsustas ta, et sureb pigem kodus oma naise ja laste seltsis kui kirbelõhnalises haiglapalatis. Nii lubasid arstid ta koju hospiitshooldusele ja lõpetasid igasuguse vähiravi. Nad uskusid tõsimeeli, et Shin sureb ühe kuni kolme kuu jooksul, eriti arvestades tõsiasjaga, et tal oli jätkuvalt vähk pärakus ja paremas kopsus. Kui ta lõpuks koju jõudis, oli tema tervis nii vilets, et ta sai käia ainult tugiraamiga ning teda toideti veenisisese tilguti abil. Õnneks oli ta siiski veel võimeline jooma:

Kui ma koju tagasi tulin, ei saanud ma juua kraanivett. See haises. Nii püüdsin ma teha kraaniveest head vett, seda puhastada. Ja mul oli söefilter ning ma jõin öö jooksul terve kannutäie vett. See oli väga hea, see vee puhastamine! … Nii märkasin ma, et vesi on väga tähtis, ja ma palusin oma pojal osta mineraalvett … Ma teadsin paastumise imelistest hüvedest ning mul ei olnud selle ees mingit hirmu. Nii ma jõin vett ja see oli tegelikult paastumine, sest ma saanud sel ajal mitte midagi süüa – ainult vett iga päev. Kuigi ma ei saanud mingisugust meditsiinilist ravi, hakkas mu kehal aina parem ja parem. See oli esimene samm – puhas vesi.

Kui Shin ütles, et ta paastus, ei seedinud tema seedeelundid tõesti mingit toitu, sest veenisisene toitmine saatis kõik toitained otse vereringesse. Sellepärast olid kõik tema seedeorganid – maks, kõhunääre, magu, sapipõis ning jäme- ja peensool – sel ajal tõhusalt puhkamas. Tegelikult pidas ta veepaastu. Nagu oli öeldud esimeses peatükis, läheb enamik imetajaid üle veepaastule alati, kui nad on haiged. Uuringud on näidanud, et mõni päev veepaastu laseb seedeorganitel puhastuda kõigist viirustest, bakteritest ja surnud rakkudest. Organid saavad puhastuda, sest nad pole hõivatud toidu seedimisega kolm korda päevas. Sellepärast oli Shini puhul veenis isene toitmine varjatud õnnistus, sest see laskis tal minna veepaastule. Järgmisel hommikul peale kojutulekut ärkas Shin enne päikesetõusu ja oli tulvil tänu, et ta on võimeline nägema veel üht päeva. Selles punktis mõistis ta oma haiguse raskust ja uskus täiesti, et ta võib iga hetk surra:

Kui ma hommikul ärkasin ja nägin, et väljas hakkab valgeks minema, tõdesin: „Ma olen ikka veel elus! Täna on uus päev!” … Ma elasin koos oma naise ja kolme lapsega kolmanda korruse korteris ja tahtsin näha päikesetõusu. Ma sõitsin liftiga kortermaja kaheksandale korrusele ja läksin katusele. Ja kui ma nägin sealt päikesetõusu, oli see nii imeline. Siis püüdsin ma seda näha järgmisel päeval ja veel järgmisel päeval. Ja iga päev ütlesin ma päikesele: „Ma olen ikka veel elus!” Ja kui ma nägin päikest, siis ma sain aru, et ainus energia, mida me saame kõiksusest, on päike … See oli esimene kord, kui ma märkasin sedalaadi asja.

Meie intervjuu ajal oli Shini hääl täis imetlust, kui ta kirjeldas päikesetõusu vaatamist päev päeva järel. Leppides tõsiasjaga, et ta varsti sureb, oli iga hommik talle tõeline kingitus. Kogu hirm surma ees lahkus ta meelest ja kehast ning selle asemele tuli tohutu tänulikkus iga järgmise hingetõmbe eest, mis oli talle antud. Kui ta istus seal oma kortermaja katusel igal hommikul, imedes endasse päikesevalguse sooja energiat, hakkas ta märkama midagi õhkõrna oma hingamises:

Ma märkasin, et mu kehal hakkas välja hingates parem. Välja hingates ja automaatselt sisse hingates. Ja siis ühel päeval püüdsin ma lisada sellele hääle, nagu see [laulab välja hingates ühte nooti] … Enne mu haigestumist ütles joogaõpetaja mulle: „Sinu tšakrad on suletud ja su aura on väga määrdunud.” … Nii püüdsin ma kasutada toone, ja kui ma puudutasin [teatud] punkte oma kehal, muutus toon valjemaks. See oli tšakra koht! Ja ma leidsin seitse peamist tšakrat, tehes sedalaadi väljahingamist igal hommikul, lihtsalt katsetades. …

Seitse tšakrat on muusiku jaoks [laulab mažoorheliredeli seitse nooti]. Ja nii püüdsin ma ühendada iga tšakra, alumisest kuni ülemiseni.

Teisisõnu põimis Shin ühe oma ande – muusika – kahe oma uue tervendamisviisiga: väljahingamise ja päikesetõusu vaatlemisega. Kui ta katsetas välja hingates üksiku noodi laulmisega, avastas ta, et teatud noodid kajavad tugevamini vastu tema keha teatud piirkondades. Näiteks madalam noot resoneerus tugevamini tema rinna keskel, samal ajal kui veidi kõrgem noot resoneerus tugevamini tema kõris. Ise seda teadmata avastas ta keha seitse energiakeskust ehk tšakrat, nagu neid joogas nimetatakse. (Sellest ajast peale on Shin õppinud sügavuti tundma tšakrate süsteemi). Need energiakeskused algavad selgroo allosast ja kulgevad edasi pealaeni; neid peetakse väga olulisteks kogu keha läbiva energiavoolu jaoks. Samas, kui üks või mitu tšakrat on suletud või osaliselt kinni, on selle tagajärjeks haigus või väärtalitlus. Hingates välja ja lauldes päikesetõusu jälgimise ajal vibreerivaid toone, aitas Shin oma seitset tšakrat puhastada ja energiaga täita, ise seda teadmata. Ühel päeval, kui Shin ärkas enne päikesetõusu, märkas ta, et linnud juba laulavad. See tekitas temas uudishimu:

Ma imestasin: „Miks linnud laulavad? Millal linnud laulma hakkavad?” See oli minu küsimus. Ma tõusin üles kümme minutit, siis kakskümmend minutit varem – ikka nad laulsid. Kolmkümmend minutit varem – ikka laulavad. Ja siis ma tõusin üles tund aega enne päikesetõusu ja kõik oli täiesti vaikne … Ma püüdsin mõista, millal nad laulma hakkavad, ja see oli nelikümmend kaks minutit enne päikesetõusu. Iga päev! … Niisiis, pärast seda, kui sain teada, millal linnud laulma hakkavad, ei olnud mul kuni päikesetõusuni midagi teha. Nii ma siis tegin nelikümmend minutit sel viisil väljahingamist.

Shin jälgis linde kuu aega ja märkas, et ilma ajast kõrvale kaldumata hakkasid nad säutsuma nelikümmend kaks minutit enne, kui päike tõusis, isegi siis, kui päikese tõusuaeg iga päev veidi muutus. Olles hariduse poolest teadlane, ei rahuldunud Shin teadmisega, et linnud lihtsalt hakkavad laulma nelikümmend kaks minutit enne päikesetõusu. Ta tahtis teada, miks. Tal oli selle kohta üks mõte, mida ta tahtis järele proovida. Nii palus ta pojal osta kohalikust apteegist hapnikuballoon. Shini perel oli kodus kolm lindu, kelle puurid ööseks kinni kaeti, et lindudel oleks kergem magama jääda. Ühel õhtul otsustas Shin kauemaks ärkvele jääda, et oma katse teoks teha. Kesköö paiku laskis ta natuke hapnikku lindude puuri. Mõni minut hiljem hakkasid linnud laulma. Veel mõned minutid hiljem, oletatavasti siis, kui hapniku mõju lakkas, linnud vaikisid ja jäid uuesti magama. Erutatud sellest asjaolust, ootas Shin kuni poole kolmeni ja laskis vaikselt veel hapnikku. Nagu oligi arvata, hakkasid linnud taas laulma ja vaikisid mõni minut hiljem. Lõpuks, hommikul hiljem, hakkasid linnud jälle laulma, seekord nelikümmend kaks minutit enne päikesetõusu, ning säutsusid pidevalt kuni päikesetõusuni. Shin oletas, et linnud hakkavad laulma nelikümmend kaks minutit enne päikesetõusu vastuseks hapnikule, mida puud hakkavad hommikul eritama. Fotosünteesi ajal, mis saab toimuda ainult valguse käes, absorbeerivad puud õhust süsihappegaasi ja eraldavad hapnikku. Puud ei fotosünteesi öösel, kuid nad hakkavad hapnikku tootma niipea, kui hommikul hakkab valgeks minema – see juhtub umbes nelikümmend kaks minutit enne päikesetõusu. Teadlased pole seniajani kindlad, miks linnud laulavad hommikuti rohkem kui mõnel teisel ajal, kuid Shini parim oletus on, et laulmine laseb lindudel hingata ohtralt värsket hapnikku tänu puudele, mis on just väärtusliku fotosünteesiga oma päeva alustamas. Shini miniatuurne teaduslik katse veenis teda, et eriti tervislik on hingata õhku neljakümne kahe minuti vältel enne päikesetõusu. See oli veelgi tähtsam just tema jaoks, kuna tal oli paremas kopsus vähi metastaas. Peale igal hommikul värske õhu andmise oma paremas kopsus olevale vähile hakkas Shin talle andma veel midagi: armastust. Selle otsuseni jõudis ta pärast seda, kui oli aru saanud, et oli oma keha ülemäärase töörabamise ajal tõsiselt kuritarvitanud:

Pärast haiglast kojutulekut püüdsin ma leida põhjust, miks ma pean vähi käes kannatama. Ma sain aru, et olin selle vähi ise loonud. Ma lõin ta ise, sest ma töötasin nii kõvasti ja ei maganud küllaldaselt. Ma ise lõin selle! Nii mõtlesingi, et vähk on minu laps. Ja ma saatsin armastust oma vähile ning valu vähenes ja ma sain hästi magada. Järgmisel hommikul ärgates oli mu meel, mu pea, mu aju nii selge, et ma ei kasutanud mingeid valuvaigisteid … Nii lõpetasin ma valuvaigistite võtmise, ja kui mul oli valus, siis laususin: „Oh, tänan sind väga ütlemast, et sa teed valu. Ma armastan sind, mu laps. „Ma puudutasin seda [osutab oma neerule] ja kordasin oma vähile: „Ma armastan sind, ma armastan sind, ma armastan sind.” Ja valu vähenes! Sellepärast saatsin ma armastust oma vähile alati, hommikust õhtuni … Tingimusteta armastust, see on tingimusteta armastus. Ma ütlesin talle: „Tänan sind väga, et oled olemas.”

Shini otsus saata tingimusteta armastust oma vähile, keda ta pidas oma haigeks lapseks, on äärmiselt ebatavaline. Enamik vähihaigeid mõtleb oma vähirakkude tapmisest, nad peavad neid vaenulikeks sissetungijateks, keda tuleb hävitada. Üsna vastupidiselt näeb Shin vähki millenagi, mille loomises ta ise on osalenud, kuna pole pingeliste tööaastate jooksul kuulanud oma keha (ja meelt ja vaimu). Just niisamuti, nagu keegi hooliks oma haigest hüljatud lapsest, vaatab ta oma vähki armastades, peaaegu ülistades, saates talle mitmeid kordi päevas mõtteliselt armastust. Ma selgitasin Shinile, et paljud vähihaiged, kellega ma töötan, oleks kartnud armastuse saatmist oma vähile hirmust, et see võiks panna ta kiiremini kasvama. Shin usub, et juhtub vastupidine – kui antakse armastust, siis vähirakud tervenevad ja muutuvad terveteks rakkudeks, mis nad kunagi on olnud:

Tavameditsiin pärineb anglosakside taolistelt kütihõimudelt … Meditsiiniajaloos avastasid arstid baktereid ja viirusi ning üritasid neid tappa. Nad püüdsid nende tapmiseks leida mingit rohtu otsekui relva … Lääne arstid püüavad tappa vähki. Ma kohtasin kunagi meest, kes oli avastanud loodusliku tapjaraku. Ma ütlesin talle: „Sa ütled „looduslik tapjarakk”, kuid ma mõtlen, et see on looduslik tervendav rakk.” Tavameditsiin püüab tappa, alati tappa, tappa, tappa. Ma ei tapnud oma vähki. Ma armastasin teda. Kõige tähtsam asi, mida ma õppisin, oli arusaamine, et vähk on minu keha. Ta ei ole minu vaenlane, ta on ikka minu keha.

Nii elas Shin oma elu mitu kuud: oli tänulik iga hommiku eest, jõi puhast mineraalvett, ärkas igal hommikul üles, et hingata ja laulda koos lindudega enne päikesetõusu, ja saatis iga päev armastust oma vähile. Pärast umbes kaht kuud sellist igapäevast päikesetõusu jälgimise rituaali juhtus midagi ootamatut. Hämmastav energiatunne hakkas välja voolama tema selgroo allosast ja liikus seejärel aeglaselt mööda selgroogu üles tema pea suunas. Joogamaailmas teatakse seda kundalini ärkamise kogemusena. Selle järgi ärkab ühel päeval selja allosas arvatavalt magavana lamanud kokkukeerdunud energiapall, ja vabaneb. Shin ei olnud nendest mõistetest varem midagi kuulnud, kuid peale seda unustamatut kogemust luges ta nende kohta:

Kaks kuud pärast hommikusi hingamisi oli mul kundalini kogemus. Mitte keegi ei olnud mulle öelnud, et selline asi võib juhtuda. Ma ei suutnud seda peatada … Pärast kundalini ärkamise kogemust suutsin ma väga lihtsalt aurasid näha … Ma tundsin olematust oma kehas, tühjust… eriti oma ajus … Ja pärast seda, kui mul oli kundalini kogemus, laienes valgusspekter, mida suutsin näha … Ma suudan nüüd pimedas palju rohkem näha. Ei ole vaja valgust!

Joogateoorias on aura värviline valgusväli, mis ümbritseb iga inimest tema elektromagnetilise olemuse tõttu (näiteks on inimese süda elektriliselt aktiivne ja saadab iga löögiga välja elektriimpulsi). Seda aurat ehk energiavälja pole palja silmaga näha, niisamuti nagu pole näha energialaineid mikrolaineahjus. Ometi on mõned inimesed endas arendanud – tavaliselt intensiivse jooga- või meditatsioonitreeninguga – võime neid aurasid oma silmaga näha. Kuigi Shin ei mõelnud, et tema hommikune päikesetõusurituaal on meditatsioonitreening, oli see just seesama. Ta meel oli tüün, ta oli keskendunud hingamisele ja laulis toone selleks, et puhastada oma tšakraid. Sellepärast pole üllatav, et pärast kaht kuud koges ta oma selgroos kundalini energia ärkamist, mis jättis talle kõrgenenud nägemisvõime. Pärast igahommikust päikesetõusu vaatamist nautis Shin väärtaega oma naise ja kolme lapse seltsis, kes olid sel ajal kümne-, neljateist- ja seitsmeteistaastased. Shini tervis paranes tasapisi sellest alates, kui ta hakkas uuesti kõndima ning jälle tavalist toitu sööma. Talle meeldis väga, et ta ei pidanud kaheksateist tundi päevas töötama. Sellist elu ei olnud ta kogenud poisipõlvest peale. Ta hakkas muretsema, et peab lõpuks tagasi pöörduma oma kurnava ajakava juurde. Sellepärast otsustasid nad pärast pikki arupidamisi naisega, et naine jätkab töötamist (sest ta tõesti nautis oma professorikarjääri) ja nad vähendavad oluliselt väljaminekuid, nii et Shin saaks täielikult tervenemisele keskenduda. See andis talle uskumatu kergendustunde ja laskis laiendada oma tervenemistegevusi. Üks neist oli tagasipöördumine armastatud tšellomängu juurde.

Ma olin loobunud tšellomängimisest kakskümmend viis aastat tagasi ja siis … üks mu õpetajatest kutsus mind endale külla, et tšellomängust rõõmu tunda. Ma läksin sinna neli kuud pärast haiglast tulekut. Kui ma kuulasin tšellot – oh! see kõlas väga kaunilt ja muutis mu tundeid nii palju – tšellotoonide peale avanesid mu tšakrad eriti kergelt. Ja nii otsustasingi ma hakata iga päev jälle tšellot mängima. Seega oli tšello mulle rohuks – ilma mingite kõrvalmõjudeta!

Teine asi, mida Shin tegi, oli Jaapani mägedes asuva alternatiivtervisekeskuse külastamine. Ta läks sinna iga kuu üheks nädalaks, mitte ainult värsket õhku hingama ja orgaanilist toitu sööma, vaid ka sealsetes looduslikes kuuma mineraalvee allikates kümblema. Kunagiste vulkaaniliste mägede ahelana on Jaapanis kuumaveeallikaid üle kogu maa. Jaapanis usutakse, et nendes kümblemine on tervisele väga kasulik. Üldiselt näitavad uuringud, et kuuma mineraalvee allikates kümblemisel on tervisele kas neutraalne või positiivne mõju ja see võib olla eriti kasulik liigesepõletike, krooniliste valude või nahahädade puhul. On kaks teooriat selle kohta, miks allikad võivad anda selliseid positiivseid tulemusi: esiteks on vees palju olulisi mineraalaineid, näiteks kaltsiumi ja rauda, kuid teiseks aitab kuum vesi kergesti tõsta kehatemperatuuri, imiteerides palavikku, mis aitab kehal baktereid ja viirusi „välja põletada”. Shin kirjeldab oma alternatiivtervendamiskeskuses veedetud aega järgmiselt:

Kui ma olin haige, siis oli kõige tõhusam minna kuuma allikasse. Selleks et üles soojeneda ja puhastada keha. See on imeline. Meie keha toodab alati mürke, sest me liigume. Liikumisega me tekitame mürkaineid … Kõige tähtsam on mürkidest vabanemisel nahapind, nahapooride avamine. Ja mitte ainult higistamisega … Ka lõdvestumisega saame avada poore. See on väga, väga tähtis … Ja hingamisega [hingab sügavalt välja] me saame lõdvestuda.

Pärast lõdvestavaid reise tervisekeskusse tuli Shin koju ja jätkas oma tervenemistegevusi. Üks neist oli kodune klistiir kord nädalas. Ka püüdis ta toituda tervislikult, piirdudes peamiselt täisteratoitude, värske kala ning suurtes kogustes puu- ja köögiviljadega. Siiski otsustas ta mitte hulluks minna toiduga. Näiteks on Jaapanist pärit üks väga range dieet, mida kutsutakse makrobiootiliseks dieediks. Üks asju, mida see dieet välistab, on kohv, ja see paneb Shini kõhklema:

Te ju teate makrobiootilist toitu? Niisiis ma püüdsin seda kasutada. Ja makrobiootiline toitumine teab toidu kohta nii mõndagi tõde. Kuid enamik läänemaade inimesi püüab süüa mikrobiootiliselt, mitte makrobiootiliselt [naerab]. Nad klammerduvad väikeste asjade külge – mitte süüa üht või teist toitu, mitte süüa soola, mitte juua kohvi. Mulle meeldib kohv, sest ma tean, et see on suurepärane jook aju aktiveerimiseks … Kõige tähtsam on, et inimesed saavad teada tõtt toidu kohta.

Teisisõnu püüab Shin pidada üldist tervislikku dieeti, mis laseb kehal end hästi tunda, vastandina sellele, et olla kinni reeglites, millist toitu süüa ja millist mitte. Samuti ei võta ta meelega ühtegi vitamiinset toidulisandit ega taimseid ravimeid, kuna ta tunneb intuitiivselt, et ta saab kõik vajalikud toitained terviklikust toidust. Kui ta sööb terviklikke toite, pöörab ta tähelepanu toidu aeglaselt mälumisele ja tänutundele toidu eest, mis talle on antud. Aja möödudes otsustasid Shini arstid – kes olid väga üllatunud, et ta veel surnud pole – teda põhjalikult uurida. Kuigi nad oleksid eelistanud igakuiseid kompuutertomograafilisi uuringuid, tundis Shin intuitiivselt, et need poleks kiirituse tõttu tervisele head. Selle asemel nõustus ta vereproovidega iga kolme kuu järel ja kompuutertomograafiaga iga kuue kuu tagant. Kuude möödudes näitasid tema vereproovid järkjärgulist ja pidevat paranemist, seda arstide suureks üllatuseks. Siiski tõendasid uuringud kolm aastat pärast koju hospiitshooldusele saatmist, et tal on kehas ikka veel mingi osa vähist. Samal ajal võitis lugu Shini imelisest ellujäämisest üha laiemat kõlapinda ning teda kutsuti kõnelema ja kirjutama oma tervenemisviisidest. Kuigi tal oli ikka veel vähk kehas, oli see inimeste meelest uskumatu, et talle anti lootust elada kolm kuud ja ta oli kolm aastat hiljem ikka elus. Üks organ isatsioonidest, mis kutsus ta kõnelema, oli Šotimaal rajatud Findhorni Sihtasutuse vaimne kogukond. See on hariduskeskus, mis on pühendunud vaimsuse ja teadlikkuse õpetamisele. Findhorni juhatus kutsus Shini kuuks ajaks õppima ja oma kogetut nende keskuses jagama. Shini naine ei tahtnud, et ta nii pikaks ajaks ära läheb, kuid Shini intuitsioon ütles talle, et ta peaks minema. Nii pakkis ta oma asjad ja tšello ning siirdus kuuks ajaks maale, kus ta kunagi polnud käinud, et olla koos inimestega, keda ta kunagi polnud näinud. Kohe pärast saabumist võeti ta väikeses kogukonnas omaks ja koheldi nagu kaua eemal olnud lähedast sugulast. Ta oli äärmiselt liigutatud sellest täiesti võõraste inimeste poolsest imelisest armastusevoost. Eriti meeldisid talle embused – midagi, mis ei ole eriti tavaline Jaapani kultuuris:

Kui ma läksin Findhorni, embasid inimesed mind nii palju! Iga kord, kui nad mind nägid, ütlesid nad mulle: „Tere, Shin!” Hommikuembus, pärastlõunaembus, õhtuembus ja isegi head-ööd-embus! Uskumatu. Tugev, tingimusteta armastus hommikust õhtuni … Meie Jaapani kultuuris me ainult ütleme [asju], me ei emba. Kuid embamine on väga tähtis. Emmates suhtlemine kaasab aura kihte … Nii me saame suhelda, kasutades energiavahetust aurakihtides.

Shin arendas välja oma teooria, et embamine on võimas viis energia ülekandmiseks teisele isikule, sest kahe inimese aurad liituvad embuse põgusaks hetkeks. Ma arvan, et paljud alternatiivtervendajad nõustuksid selle teooriaga. Kui Shin oli möödunud kolme aasta jooksul saatnud niipalju armastust, kui ta suutis, oma vähile, ei olnud ta saanud hulganisti armast usenergiat väljastpoolt, kuna Jaapan on väga konservatiivne tunnete kehalise väljendamise osas. Seetõttu oli kogu embamine ja tingimusteta armastus, mida ta sai Šotimaal võõrastelt inimestelt, Shini jaoks uus, kuid teretulnud energiaallikas ja toetus. Kui ta jõudis pärast kuu aega Findhornis viibimist tagasi Tokyosse, oli juhtumisi käes kaks korda aastas toimuva kompuutertomograafilise uuringu aeg. Tema suureks üllatuseks polnud vähki enam näha. Kuigi vähk võis olla pikkamööda taandunud alates viimasest uuringust kuus kuud tagasi, usub Shin, et kuu aega Findhornis oli viimane samm, mida tema keha vajas, et vähist täielikult vabaneda. Kui küsisin talt, mis juhtus tema arvates selle kuu jooksul ja mis põhjustas lõpliku tervenemise, vastas ta kõhklematult: „Armastus.” Shin on olnud täis armastust – ja vaba vähist – alates 1988. aastast. Sellest ajast, kui ta saadeti koju hospiitshooldusele, on möödas enam kui kakskümmend viis aastat. Selle asemel, et ära surra, võttis Shin kontrolli oma tervise üle sammhaaval enda kätte. Nüüd on ta pühendunud teiste vähihaigete aitamisele, õpetades, kuidas nad saavad tervendada oma keha, meelt ja vaimu. Vabal ajal mängib ta tšellot ja naerab koos oma paljude lapselastega.

 

Tegevusjuhised

Shin Terayama on suurepärane näide inimesest, kes võttis kontrolli oma tervise üle enda kätte. Tal oli see ehk lihtsam, sest arstid olid juba ammendanud oma soovitused selleks ajaks, kui ta saadeti koju hospiitshooldusele. Paljud vähihaiged ei ole sellises olukorras nagu Shin. Selle asemel pommitatakse neid sageli vastukäivate nõuannetega igalt inimeselt, kes nendega töötavad. See muudab oma tervenemise üle kontrolli enda kätte võtmise segadusseajavaks ja raskeks. Nendega tegelevad onkoloogid võivad soovitada neil süüa jäätist ja praadi, et koguda kaalu enne keemiaravi, samal ajal kui toitumisnõustajad soovitavad loobuda piimatoodetest ja lihast, et luua põletikuvaba sisemine seisund. Nõelraviarstid võivad soovitada taimseid ravimeid, samal ajal võivad raviarstid keelata igasugused toidulisandid. Psühhoterapeudid võivad paluda neil kaevuda oma minevikku, samal ajal kui energiatervendajad võivad paluda neil see kõrvale jätta. Kui teie ise või keegi, keda te armastate, on sarnases olukorras, siis on ainult üks lahendus: tuleb hakata ise peamiseks otsustajaks. Küsige oma erinevatelt aitajatelt – arstidelt, terapeutidelt, toitumisnõustajatelt jmt – põhjendusi oma soovitustele. Ärge kartke küsida nii palju küsimusi, kui vaja. Nõudke selleteemalisi raamatuid ja artikleid, et end kurssi viia, ja pidage meeles, et miski siin maailmas pole mustvalge. Kuigi te ei saa iial nii põhjalikke teadmisi, kui on teie arstil, toitumisnõustajal või nõelraviarstil oma valdkonnas, peaksite vähemalt olema võimeline mõistma, mida see isik teeb teie kehaga. Nii saaksite olla täiesti kursis ükskõik millise raviga, mille valite teie, mitte nemad. Sellele lisaks veel mõned lihtsad asjad, mida saate teha, et kindlasti võtta kontroll oma tervenemise üle enda kätte, ükskõik kas püüate vältida vähki või tahate sellest terveneda:

  • Leidke üldarst, kes ei ärritu, kui küsite küsimusi või räägite omapoolsest uurimistööst. Ideaaljuhul vajate arsti, kes peab lugu sellest, et võtate enda kätte aktiivse rolli oma tervenemises. Kui olete sellise arsti leidnud, laiendage oma uuringuid, et kaasata teisi tervendajaid, keda vajate, näiteks nõelraviarstid, loodusravits ejad, psühholoogid, toitumisnõustajad, energiat ervendajad ja massöörid.
  • Õppige, kuidas uurida. Informeeritud olemine on võimsaimaid asju, mida saate teha oma tervise heaks. Seadke endale eesmärgiks lugeda vähemalt üks tervisega seotud artikkel nädalas allikast, mida usaldate ja millest saate kasu. Sellele lisaks tehke endale omaseks USA Rahvusliku Meditsiiniraamatukogu otsingumootor (U.S. National Library of Medicine), mille nimeks on PubMed, leitav internetiaadressil Pubmed. gov. See on online-andmebaas, mis sisaldab peaaegu kõiki eelretsenseeritud meditsiinialaseid artikleid. Püüdke õppida, kuidas lugeda ja mõista vähemalt nende artiklite teese, nii et saate vajaduse korral oma arstiga nende üle arutleda. • Võtke leht paberit ja tehke kolm lahtrit pealkirjad ega „Kehaline”, „Meeleline/tundeline” ja „Vaimne”. Seejärel veetke kümme minutit või rohkem aega, et hoolikalt analüüsida ja kirja panna teie elu neid valdkondi puudutavad põhipunktid, millega seoses saaks midagi parandada. Olge tagasivaatav ja enda suhtes aus. Siis tõmmake ring ümber nendele punktidele, mis võiks kaasa tuua suurima positiivse mõju teie tervisele ja õnnelik-olemisele, ning hakake nendest pihta.
  • Leidke endale vastutustundlik kaaslane. Kui hakkate muudatustega alustades kontrolli oma tervise üle enda kätte võtma, puutute kahtlemata kokku välise ja sisemise kriitikaga. Et kriitikaga toime tulla, paluge kedagi, kes ei ole kriitiline, andma teile tagasisidet muudatuste osas, mida loodate teha, ning pakkuge talle sama vastutasuks.

***

MA LOODAN, ET NEED soovitused annavad teile mõtteid, kuidas alustada oma tervise üle kontrolli enda kätte võtmist – kui see on midagi sellist, mida te tahate teha. Kuigi Shini lugu näitab meile, et kunagi ei ole liiga hilja sekkuda oma tervenemisprotsessi, loodan siiralt, et te ei oota aktiivse rolli võtmisega seni, kuni olete hospiitshooldusel. Veelgi enam loodan, et te pole enam kunagi „patsient” – ei see, kes kannatab, ega ka see, kes passiivselt allub –, vaid selle asemel te otsustate alati võtta oma elu, tervise ja õnnelik-olemise suhtes aktiivse ja haakuva rolli.

 

Allikas: Kelly A. Turner “TÄIELIK TERVENEMINE. Vähi seljatamine kõige kiuste” (Varrak, 2015)

Foto: thespiritscience.net



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt