Foto: Chris Kala Podcast

Chrisi Kala Podcasti 401. episoodi külaliseks oli Telegrami peatoimetaja Mariann Joonas, kellega räägitakse oma tee leidmisest, sisemisest rahust, vigadest õppimisest, laste kasvatamisest ja ühiskonna muutumisest. Mariann avab ka oma uut suunda: ta on hakanud inimesi toetama sisemise selguse ja rahu leidmisel.

Podcasti kirjalikku lühikokkuvõtte leiad video alt, mõnusat sügavat vestlust saad järelkuulaja ja -vaadata siin:

Telegram ja Mariann

Mariann oli Telegrami kaasloojaks 2013. aasta alguses ning toimetajana on ta töötanud juba üle 20 aasta. Chris tõstatab küsimuse, kas Telegrami nimi võib inimesele külge jääda ja hiljem tööotsingutel takistuseks saada. Mariann möönab, et mõnes valdkonnas võiks tal tõepoolest olla keeruline tööd leida, kuid samas kaitseb see silt teda samuti.

Tema sõnul oli portaali algusaastatel inimestel alternatiivsete teemade vastu rohkem huvi ja lugejaid jagus. Tänapäeval jõuab sisu inimesteni üha enam sotsiaalmeedia kaudu, mitte nii palju portaali enda lehelt. Samuti on Mariann märganud, et osa alternatiivmeedia tarbijatest on muutunud konservatiivsemaks ja mõnes küsimuses vähem sallivaks.

Telegrami tegemise taga on olnud soov pakkuda tuge neile, kes mõtlevad teistmoodi, et nad ei tunneks end oma vaadete tõttu üksildasena. Aja jooksul on Mariann õppinud piire seadma: ta ei loe ega vasta enam kõigile kommentaaridele, sest vastasel juhul põleks ta läbi. Koroonaajal tundis ta eriti tugevalt, et võiks olla majakas neile, kes seda vajavad. Ka praegu jätkab ta Telegramiga seni, kuni tunneb, et soovib seda teha.

Tee iseendani

Juba teises klassis hakkas Mariann tajuma, et õpetaja ei pruugi olla temast “targem”. Ta mõistis, et täiskasvanuks olemine ei tähenda tingimata suuremat eneseteadlikkust ega paremat suhet iseendaga. Oma õnnelikku lapsepõlve seostab ta vanemate austava suhtumise, viieaastaselt omandatud lugemisoskuse ja Astrid Lindgreni raamatute soojusega.

Üheks olulisemaks põhimõtteks peab Mariann seda, et teiste inimeste sõnu ja käitumist ei tasu võtta isiklikult, sest need lähtuvad eelkõige neist endist. Kui inimese enesehinnang ja identiteet sõltuvad teiste arvamusest, muutub ta haavatavaks ning väsib lõpuks rohkem kui ükski kriitika seda põhjustaks. Soov teistele meeldida on inimlik, kuid kõigepealt tuleb õppida iseennast aktsepteerima.

Ebameeldivate kommentaaride puhul soovitab Mariann vastamisega oodata – hommik on õhtust targem. Kui vastata, võiks seda teha nii, et inimene näeks oma sõnu justkui peeglist. Samas ei kuluta Mariann energiat inimestele, kes pole niikuinii valmis tema argumente kuulama ega mõistma.

“Kobakäpa raamat“ ehk ebaõnnestumise headus ja teadus

Mariann kirjeldab end pea eluaegse kobakäpana ning raamatu idee sündis juba Telegrami käivitamise ajal. Kuuendas klassis kukkus ta oma sümpaatia ees pikali. Poisi ükskõikne ja kaastundetu reaktsioon pani teda mõistma, et tema vastu tuntud huvi oli olnud pealiskaudne. Mariann peab seda elumuutvaks hetkeks, mis aitas tal näha oma sisemist tugevust.

Lõpuks sündis omaenda kobakäpa-juhtumitest inispireerituna lasteraamat “Kobakäpa raamat ehk ebaõnnestumise headus ja teadus“. See on kirjutatud nii, et lapsevanem saaks seda lapsele ette lugeda. Nii jõuab raamatu sõnum ka täiskasvanuteni, kellest paljud ise raamatuid ei loe, kuid loevad neid oma lastele.

Raamatus leidub nii teadusuuringutel põhinevaid mõtteid vigade tegemise kohta kui ka edukate inimeste tähelepanekuid. Põhisõnum on lihtne: eksimine on elu loomulik osa, millest saab õppida, mitte midagi, mida peaks iga hinna eest varjama. Koroonaaeg on Marianni jaoks näide sellest, kuidas vigade tunnistamise asemel hakati neid sageli õigustama.

Kasvatus, usaldus ja suhted

Mariannil on kolm last: vanim on 11-aastane ja noorim kaheaastane. Ta püüab luua kodus turvalise keskkonna, kus lapsed saavad olla nemad ise ega pea oma vigu varjama. Karistamise asemel peaksid lapsed mõistma oma tegude tagajärgi ja neist õppima.

Marianni hinnangul soodustab koolisüsteem sageli vigade varjamist ja võib kahjustada laste eneseusaldust. Tema meelest võiks koolis rohkem aega pühendada iseenda tundmaõppimisele. Kui Chris räägib, kuidas ta lapse koduse töö pärast närvi läks, nõustub Mariann, et oma vea tunnistamine lapse ees nõuab julgust.

Pikaajaliste suhete kohta ütleb Mariann, et universaalset valemit pole olemas. Oluline on näha teist inimest inimesena, mitte läbi soostereotüüpide, rääkida probleemidest avatult, austada teineteist ja jagada huumorimeelt. Kui partnerite maailmavaated on väga erinevad, võib pikaajalise suhte hoidmine osutuda keeruliseks.

Marianni uus suund

Pärast Telegrami kuuajalist enesearengu väljakutset “Kõik, mis sa pead teadma” ja sellest välja kasvanud jätkukursust “Level Up“ mõistis Mariann, et nad olid loonud ruumi, kus inimesed said olla nemad ise, kartmata hukkamõistu. Nüüd soovib ta olla sellise ruumi hoidja ja aidata inimestel jõuda suurema sisemise selguseni.

Suvel töötas ta välja kuuajalise programmi “Selguse kuu“, mida katsetas augustis, kohandades selle iga osaleja vajadustele. Programm algab kaardistava kohtumisega, millele järgnevad kaks videokohtumist nädalas: üks nädala alguses eesmärkide seadmiseks ja teine nädala lõpus toimunu kokkuvõtmiseks. Lisaks saavad osalejad kirjutamisülesandeid ning võivad kogu kuu vältel Marianniga sõnumite teel ühendust võtta.

Mariann rõhutab, et ta ei ole psühholoog ega terapeut. Ta näeb end kogemusnõustajana, kes aitab inimesel õigete küsimuste abil enda seest vastuseid leida. Üks-ühele töö Marianniga sobib eelkõige neile, kellel on juba teatav eneseteadlikkus ja soov endaga sügavamalt töötada.

Chris lisab, et järjepidev ja tihe töö ühe inimesega võib anda kiiremaid tulemusi kui üksikud, pikema vahega toimuvad konsultatsioonid.

Koroona, sõnavabadus ja vabaduse haprus

Mariann nimetab koroonaaega oma elu suurimaks šokiks. Tema jaoks oli kõige hirmutavam avastus see, kui habras võib olla inimese sisemine vabadus ja kui vähesed julgesid keerulistes oludes iseendaks jääda. Ta mõistab ka neid, kellel oli rohkem kaotada, ning peab vaktsineerimist teisest küljest ka julgeks otsuseks.

Eeskujuks toob ta Rootsi, kus elu kulges tema hinnangul tavapärasemalt. Sõnavabaduse piiriks peab Mariann vägivalda, nii füüsilist kui ka vaimset. Ta usub, et rahumeelne maailm oleks võimalik, kui inimesed seda tõeliselt sooviksid, kuid kahtleb, kas selleni jõudmine on realistlik.

Neile, kes lähevad oma mõtete ja valikutega vastuvoolu, soovitab Mariann sama, mida ka iseendale: ära võta midagi isiklikult. Konstruktiivsest kriitikast tasub õppida, kuid ülejäänul võiks lasta endast mööda minna.

Saate peamine sõnum

Mariann Joonase sõnul on sisemine rahu ja võimalus jääda iseendaks igaühele kättesaadavad. Selleks tuleb õppida vähem muretsema teiste arvamuse pärast, suhtuda endasse sallivamalt ning võtta vigu elu loomuliku osana.

Eksimine ei vähenda inimese väärtust, vaid pakub võimaluse õppida ja kasvada. Kui inimene on iseendaga paremas kontaktis, ei pea ta enam nii palju teiste heakskiitu otsima ega oma olemust varjama. Just see sisemine vabadus annab julguse olla see, kes sa tegelikult oled.

Marianni tegemistega saad tutvuda Mariann.ee lehel.

“Kobakäpa raamatut” saad soetada Pilgrimi kirjastuse veebilehelt.

Chris Kala Podcasti saad jälgida näiteks Youtube´i või Facebooki kaudu.

Toimetas Sander Soomaa