Elukool. Kuidas ma vabanesin arvutisõltuvusest? Osa 2: 5 sammu selle saavutamiseks

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

3. detsember 2019 kell 17:32



“Olen arvutisõltuvust kogenud vähemalt 15 aastat. Mõnes mõttes kestab see siiamaani, kuid nüüd nimetan seda pigem harjumuseks kodustes tingimustes, sest võimaluse korral eelistan internetist eemal olla. Tänu sellele, et suutsin välja tulla nii depressioonist kui ka nimetatud sõltuvusest, olen ma tänaseks õppinud karkudega kõndima, kirjutanud raamatu nimega “Valu kingitus“, kasvanud enesekindlaks lauljaks, leidnud erakordseid sõpru ja kogenud igas mõttes fantastilist elu,” kirjutab Telegramile blogija ja kirjanik Madis Mark, kes lapsepõlves toimunud õnnetuse tõttu oli aastaid aheldatud ratastooli ja ka arvuti taha…

ELUKOOL on uus Telegrami rubriik, kus inimesed meie seast jagavad oma elu õppetunde, koolitustel omandatud teadmisi ning raamatu- ja südametarkust.

 

Digimaailmaga seotud harjumuste juhtimine nõuab endiselt järjepidevat teadlikku tööd, sest inimese närvisüsteem on äärmiselt tundlik niivõrd stimuleerivale keskkonnale, kuid tegu on ka sügavalt juurdunud harjumustega, mis kujunesid varajases lapsepõlves.

Juba 4-aastasena mängisin ma esimesi 90ndatel loodud arvutimänge, kuid enne õnnetust eelistasin siiski põhiliselt väljas mängida ja sõpradega suhelda. Alles raske füüsilise ja psühholoogilise trauma tagajärjel hakkasin reaalse elu eest põgenema ja tõhusat leevendust otsima.

Esiteks oli see mugav, sest liigutamiseks kulus mul rohkem energiat kui teistel lastel. Lisaks tundsin seal ennast vabalt – virtuaalmaailmas tundus olevat palju rohkem võimalusi kui reaalses elus. Ja seda kõike võimendas koolikiusamine, peresisesed probleemid ning depressioon.

Usun, et kogesin arvutisõltuvust väga ekstreemsel kujul. Kui ma koolis, haiglas või taastusravikeskuses polnud, siis istusin enamasti ekraani ees. Ma ei suutnud ennast peaaegu üldse kontrollida, seega ma lükkasin söömist ja isegi tualetis käimist nii pikalt edasi kui võimalik. Võib öelda, et olin arvuti külge aheldatud.

Kõige piinlikum mälestus on mul päevast, mil mind külastas üks klassivend. Meil oli väga lõbus selle hetkeni, kui tulin juhitooli pealt maha, et minna põit tühjendama. Klassivend oli täiesti šokeeritud, sest mu püksid olid märjad. Ma püüdsin teda naeratades veenda, et see on kõigest vesi, kuid tema ehmunud nägu kinnitas, et ta ei jäänud seda valet uskuma. Pärast seda ei tulnud ta mulle enam kunagi külla.

Mõnikord õnnestus mu emal ja vennal mind arvutist eemale saada, kuid üldiselt elasin sellist elu igapäevaselt. See tähendab, et need käitumuslikud harjumused seadsid minu närvisüsteemis ennast üsna mugavalt sisse.

Kuid kõigest hoolimata olen ma elav tõestus, et ka säärast rasket sõltuvust on võimalik ületada. Igal asjal on nii põhjus kui ka lahendus, kuigi nende avastamine võib võtta aega.

Kuidas ma siis digimaailmast ennast tasapisi lahti haakisin?

#1 Minu ema lõpetas minuga võitlemise

Karistamine, sundimine või ähvardamine polnud efektiivsed lahendused, kuigi võisid ajutiselt oma eesmärki täita. Otsus muutuda pidi tulema minu seest! Ma arvan, et ema lihtsalt väsis ära ja loobus s