“Olen arvutisõltuvust kogenud vähemalt 15 aastat. Mõnes mõttes kestab see siiamaani, kuid nüüd nimetan seda pigem harjumuseks kodustes tingimustes, sest võimaluse korral eelistan internetist eemal olla. Tänu sellele, et suutsin välja tulla nii depressioonist kui ka nimetatud sõltuvusest, olen ma tänaseks õppinud karkudega kõndima, kirjutanud raamatu nimega “Valu kingitus“, kasvanud enesekindlaks lauljaks, leidnud erakordseid sõpru ja kogenud igas mõttes fantastilist elu,” kirjutab Telegramile blogija ja kirjanik Madis Mark, kes lapsepõlves toimunud õnnetuse tõttu oli aastaid aheldatud ratastooli ja ka arvuti taha…

ELUKOOL on uus Telegrami rubriik, kus inimesed meie seast jagavad oma elu õppetunde, koolitustel omandatud teadmisi ning raamatu- ja südametarkust.

Digimaailmaga seotud harjumuste juhtimine nõuab endiselt järjepidevat teadlikku tööd, sest inimese närvisüsteem on äärmiselt tundlik niivõrd stimuleerivale keskkonnale, kuid tegu on ka sügavalt juurdunud harjumustega, mis kujunesid varajases lapsepõlves.

Juba 4-aastasena mängisin ma esimesi 90ndatel loodud arvutimänge, kuid enne õnnetust eelistasin siiski põhiliselt väljas mängida ja sõpradega suhelda. Alles raske füüsilise ja psühholoogilise trauma tagajärjel hakkasin reaalse elu eest põgenema ja tõhusat leevendust otsima.

Esiteks oli see mugav, sest liigutamiseks kulus mul rohkem energiat kui teistel lastel. Lisaks tundsin seal ennast vabalt – virtuaalmaailmas tundus olevat palju rohkem võimalusi kui reaalses elus. Ja seda kõike võimendas koolikiusamine, peresisesed probleemid ning depressioon.

Usun, et kogesin arvutisõltuvust väga ekstreemsel kujul. Kui ma koolis, haiglas või taastusravikeskuses polnud, siis istusin enamasti ekraani ees. Ma ei suutnud ennast peaaegu üldse kontrollida, seega ma lükkasin söömist ja isegi tualetis käimist nii pikalt edasi kui võimalik. Võib öelda, et olin arvuti külge aheldatud.

Kõige piinlikum mälestus on mul päevast, mil mind külastas üks klassivend. Meil oli väga lõbus selle hetkeni, kui tulin juhitooli pealt maha, et minna põit tühjendama. Klassivend oli täiesti šokeeritud, sest mu püksid olid märjad. Ma püüdsin teda naeratades veenda, et see on kõigest vesi, kuid tema ehmunud nägu kinnitas, et ta ei jäänud seda valet uskuma. Pärast seda ei tulnud ta mulle enam kunagi külla.

Mõnikord õnnestus mu emal ja vennal mind arvutist eemale saada, kuid üldiselt elasin sellist elu igapäevaselt. See tähendab, et need käitumuslikud harjumused seadsid minu närvisüsteemis ennast üsna mugavalt sisse.

Kuid kõigest hoolimata olen ma elav tõestus, et ka säärast rasket sõltuvust on võimalik ületada. Igal asjal on nii põhjus kui ka lahendus, kuigi nende avastamine võib võtta aega.

Kuidas ma siis digimaailmast ennast tasapisi lahti haakisin?

#1 Minu ema lõpetas minuga võitlemise

Karistamine, sundimine või ähvardamine polnud efektiivsed lahendused, kuigi võisid ajutiselt oma eesmärki täita. Otsus muutuda pidi tulema minu seest! Ma arvan, et ema lihtsalt väsis ära ja loobus sekkumisest, ilma et ta oleks teadlikult oma strateegiat muutnud, kuid vähemalt aitas see minu stressi leevendada, kuni ma ühel päeval ise oma elu juhtima hakkasin.

#2 Sain iseenda suurimaks sõbraks

Pärast raskeid kannatusi jõudsin lõpuks piisavalt sügavasse auku, et kogeda midagi enamat kui minu negatiivsele keskenduv mõistus suutis näha. Kurbuse väljendamine aitas mul kontakti saada oma südamega, mis oli täis enesearmastust, andestamist ja mõistvat suhtumist. Tunnistasin, et olin alati oma parima andnud. Ma ei teadnud, mida teha või mis minu elust saab, kuid ma otsustasin usaldada ning edasi minna.

Sellest hetkest sai alguse minu tervenemine, sest olin nüüd valmis uut vastu võtma. Tol ajal ei olnud palju enesearengu või vaimse tervise alast abi saada (vähemalt teismelisena ei osanud ma seda märgata ega leida), kuid ometi hakkasid vastused justkui imeväel minuni jõudma. Kohtusin õige inimesega, kes kinkis mulle esimesed eneseabiraamatud ning natuke aega hiljem oligi kogu minu maailm muutunud.

Mul tekkis üle pika aja suur huvi elu vastu. Võtsin vastutuse oma õnne eest ja muutusin nii füüsiliselt kui ka sotsiaalselt aktiivsemaks. Käisin rohkem väljas, spordilaagrites, jõusaalis. Avastasin huvi kitarri ja muusika vastu. Järjest rohkem nägin võimalusi ja andeid, mida elus rakendada saan. Mõistsin, et minu õnn ei sõltu minu füüsilisest olukorrast, vaid minust endast.

#3 Avastasin mindfulness’i ehk teadveloleku

Ülikooliaastate jooksul esines mul endiselt mõningaid üksinduse ja kurbuse perioode, mil ma tundsin, et langesin justkui tagasi vanasse auku, kuid need olid ajutised. Lõpuks avastasin ma sellise filmi nagu „Peaceful Warrior“, mis sisendas minusse sügavat rahu ja andis mulle olulised tööriistad oma emotsioonidega toimetulemiseks. Lisaks sellele lugesin Eckhart Tolle raamatut „Kohaloleku jõud“, mis kinkis mulle teadlikkuse iseendast.

Mindfulness aitas mul eristada ennast ja seda, mis minu sees toimub või kuidas ma käitun. Ma ei pidanud oma aeg-ajalt esinevaid negatiivseid mõtteid enam tõsiselt võtma. Leidsin sügavama aktsepteerimise: elu on OK sellisena, nagu see on; ka see on OK, kui ma tunnen või käitun teatud viisil. Usun, et see on olnud üks olulisemaid ressursse, mis on aidanud mul digiharjumustega toime tulla. Sest mida iganes ma ka ei kogeks, ma tean, et tegu on vaid ajutise teadvuseseisundiga, millel on omad loomupärased põhjused.

#4 Kujunes uus identiteet: väärtused, eesmärgid, vastus küsimusele MIKS?

Mida rohkem ma enesearenguga tegelesin, seda teadlikumalt oma elu elada tahtsin. Aeg-ajalt lugesin inspireerivate meeste loodud blogisid ja raamatuid, mis õpetasid mulle, kuidas olla produktiivne, kuidas vara üles ärgata, kuidas luua väärtust teistele inimestele, kuidas oma unistused teoks teha ja palju muudki. Leidsin järjest rohkem eeskujusid, kes aitasid kujundada minus uusi väärtushinnanguid ja prioriteete. Tekkis arusaam, mida tähendab minu jaoks edu.

Mida püsivamaks muutus minu uus identiteet, seda skeptilisemalt hakkasin suhtuma arvutiga seotud käitumismustritesse. Järjest rohkem teadvustasin, et tegu on vaid automatismi ja vanade harjumustega – arvutis istumine ei ole minu tegelik soov. Tundsin, et see on vangla, mis kontrollib mind vastu minu tahtmist. Meelelahutus muutus lausa frustratsiooniks.

Mul oli kõrini sellest, et minu perekond ja sõbrad pidasid mind IT-inimeseks, kes on lapsest peale arvuti ees istunud. Mul oli kõrini sellest vanast piiratud isiksusest. Nüüd tahtsin ma endale tõestada, et minust võib saada hoopis väga hea suhtleja, kallim, kõneleja, laulja, coach ja ettevõtja. Tahtsin saada inimeseks, kes tarbimise asemel loob, suudab süvenenult keskenduda ning on füüsiliselt aktiivne.

#5 Teadlik keskkonna muutmine ja abivahendite kasutamine

Nüüdseks oli mul tohutult selgust ja motivatsiooni, et enda elu muuta. Kuid vanade harjumuste jõud on tugev. Ma langesin mitmeid kordi kiusatuste ohvriks, tehes neid tsükleid üha uuesti ja uuesti läbi.

See oli üsna masendav, kuid teadlikkus oli mulle alati abiks. Ühel raskeimal perioodil suutsin sõnadesse panna väga tähelepaneliku analüüsi, millest sai üks minu populaarsemaid blogipostitusi: Kui muutub teadvuseseisund, muutub reaalsus. Ma õppisin sellest, et iga muutus saab alguse ühest pisikesest sammust.

Aja jooksul tegin ma palju otsuseid, mis aitasid mul soovitud seisundit luua:

• Müüsin maha oma võimsa lauaarvuti, et ma ei saaks uusi arvutimänge mängida.
• Otsustasin sõbrale öelda EI, kui ma ühel hetkel libastusin ja temaga uuesti mängima hakkasin. Küll see oli raske!
• Eemaldasin oma sülearvutist kõik arvutimängud, mis oli tohutult vabastav ja enesekindlust süstiv.
• Otsustasin mitte alustada enam ühegi uue TV-sarja või anime vaatamist, sest mul oli alati ennast raske kontrollida (vaatasin enamasti kõik hooajad lühikese aja jooksul läbi) ning ma ei saanud sealt enam midagi väärtuslikku. Nüüd ma käitun proaktiivsemalt ja suhtun ettevaatusega kõikidesse otsustesse, mis võivad pikaajalises perspektiivis mind tugevalt mõjutada.
• Vältisin nutitelefoni nii kaua, kuni suutsin ja kasutasin vaid nuppudega telefoni, kuid ühel hetkel jõudis nutimaailm ka minuni. Kuid ma olen alati vältinud püsivat mobiilsidet, mis on olnud ilmselt ka suurim põhjus, miks ma pole nutitelefoni ohvriks sattunud. WiFi ühenduse korral võib see tegelikult juhtuda, aga õnneks on seda kerge vältida. Lisaks sellele olen eemaldanud kõik teavitused ja kustutanud ära äpid, mis ei teeni minu suurimaid huve.
• Otsustasin üles ärgates alustada teadliku hommikurutiiniga ja mitte kunagi minna esimese asjana internetti – see on kindel viis, kuidas oma päev ära rikkuda. Samuti kasutan programmi, et õhtul alates kella 20-st ei pääseks ma enam meelt lahutavatele veebisaitidele, mis garanteerib varajase magamamineku.

Nippe on veel teisigi, aga kuna see artikkel on juba liiga pikaks kujunenud, siis jätan praktilised soovitused mõneks teiseks korraks.

Oluline oli näidata, et digisõltuvuse vältimine ja kontrolli all hoidmine nõuab teadlikku pingutust, sest kõik ei sõltu vaid meie tahtejõust. Efektiivse tulemuse saavutamiseks on vaja luua süsteem.

Kuna see ülesanne võib isegi täiskasvanutele suureks väljakutseks osutuda, siis nüüd on arusaadav, miks on noored lapsed sellisele stimulatsioonile eriti haavatavad. Ilma mõjuva põhjuseta ei soovi nad selliseid näiliselt piiravaid strateegiaid rakendada. Seega tuleb tegeleda kõigepealt sügavama probleemiga.

Kõik on võimalik, kui muutus algab inimese seest ja leitud on vastus küsimusele MIKS?.

Madis Mark

Artikli esimeses osas rääkis Madis, kuidas arvutimängusõltuvus üldse tekkis ning kolmandas osas saavad näpunäiteid lapsevanemad, et oma võsukesi aidata.

Vaata ka: Madise koduleht

Foto: erakogu