Mõtisklus ninapidi koosolemisest: Isiksuse lahustumine armastuses

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

10. mai 2020 kell 8:19



“Laotades ruumi suhted, mis on võinud kesta juba aastaid, ja andes neile vabalt voli õppida teineteist tundma, võivad tekkida arusaamatused, äratundmised ja edasiminekud, kas tsirkaadia koskede suunal või kuristiku servale. Olukorras, mil aastaid suhtes elanud inimesed hakkavad olema ninapidi koos, võivad tekkida kohad, mis nõuavad sügavat vaatamist iseendasse ja suhte olemusesse: kriis on esilekutsunud sundusliku kodusolemise tarviduse,” kirjutab Simo Santeri Virtanen.

 

Suhte tuum on isiksuse alistamine tervikule ning kogedes jumalat läbi armastatu vaate. Vaid siis saab hing rahu ja armastajad puhata teineteise embuses. Enne seda on valu ja võitlus, mis on tegelikult teejuhid alistumisele. Teise tunnetest arusaamine on nagu endale pildi joonistamine, mis on algul ähmane ja ebaselge, kuid hiljem koorub välja selge tervik nagu munakoore mosaiik, kust on näha armastatu rikast tunnete keelt.

Enesega töö on tühine väärtus, kuid eneses oleva süü, häbi ja valede vabaks andmine on vooruslik eesmärk. Taotlus on teisele alistumine ja läbi selle üksolemise kogemine ning isiku minapilt transformeerub.

Kartes, et kaob isik on viirastus, kuid kaob kõik ebaselge hägune maastik, mis on ehitatud minapildi ümber. Lahustub soov sellest, kes me võiksime olla ja me hakkame päriselt olema need, kelleks me oleme sündinud. Tahtmine muutub ümber sooviks koos kaaslasega luua ja kaob ära vajadus, vaid jääb kajama pühendumine. Suur kosmiline tants rullub lahti kahe armastaja hingetõmbes.

Üks pluss üks võrdub kolm, kuna armastusest saab sündida ainult laps. Ajupoolkerade poolt lõhestatud maailm lahustub ja annab aimu tervele koosolemisele, sest armastuse energia on piiritu ja jagab end aina laiali; teisendades ning paljundades õndsust, et see saaks südamele vorbituna vabalt voolata. Lahustades enese minapildi armastusse saab alguse ühine Mina, kuid säilivad aspektid, mis varem esindasid teravmeelset isiksust. Enne oli soov domineerida, kuid sel korral juba säravate silmade ja andunud armastajana, saab loodud ühine koostöö.

Sündides tekib materiaalne õitseng, mida mees aitab naisel formuleerida elava mõttena. Mõneti võib see olla purustav hoop vana maailma egole, mis on harjunud, et “mina ise” suhtumisega, kus ülistatakse individualismi. Tegelikult mees läbi oma tugevate käte loob naisele kodu, mille naise unistustes kaunistatud viljad annavad perele maitsva leiva lauale.

Inimesed õpivad toituma kodustest andidest ja lõpuks ühendavad endas Maa ning kosmose energia. Armastusest tekib toitesüsteem, mis vabastab meid sõltuvusest ja annab ruumi tingimusteta olemiseni. Vabanedes vajadustest tekib soov ja katkeb süsteem, mis sõltub teisest poolest ning kaks vaba loojat saavad teineteise embuses kokku. Kõigepealt peab lõõmama Agni tuli, et südametarkus meid sisemiselt puhastaks ja sealt sünnib tingimusteta armastus, mis võiks olla tõelise suhte tuum.

Armastus on nagu valgustatus, mis heidab varjud nurkadest ning annab elule mõtte. See on olemus, mida unistaja vaid tajub ning realist ainiti kompab. Agni jooga õpetab põletama südame puhtaks valust, vihast ja meeleheitest. Läbi selle me saame taas õppida nägema elus valitsevat ilu. Tajuma värvide mänge lõuendil ja mõistame, et oleme inimestena elusad maalikunstnikud.

Valides sobivad vahendid võime kaunistada lõuendil lasuvat tühjust, kas akvarellide, guaššide või vesivärvidega. Igal vahendil on viis ilmestada vaadet hinge maastikele, mitte ükski pintslitõmme pole korduv.

Mehed näevad naistes muusat, kelle lõputust ilust ja graatsilisest kõnnakust saab inspiratsiooni. Meestel on lausa vaja õppida tundma ilu olemust, muidu nad kappavad meeleheites ringi otsides väljundit kaunile poeesiale, mis mehe sulest soovib väljuda. Naised näevad meestes kalju mägesid, puhast silmavaadet ja lootust, et keegi võib neile ehitada maise maailma. Täpselt naise äranägemise järgi. Mehed võivad naise viia “Südame väravateni,” kuid meestel pole nende avamiseks võtit. Mehed tunnevad vaid lahendusi, kuid see pole piisav.

Kedagi armastatakse kuna on maitstud tema olemuses olevat ilu, kui see ilu sealt hakkab tuhmuma, siis tekib püüdlus seda säilitada. Selles maailmas loovad mees ja naine koos ruumi, kus pole enam seda, et mees peaks looma illusoorset rikkust, kui vaid olla oma tugevate kätega vaimse tarkuse ankruks, mida ta annab naisele, et ta saaks armastuses tekkinud ühiseid vilju sünnitada.

 

Simo Santeri Virtanen

 

Virtanen on helirännakute praktik ja raamatu “Armastus on müra: Helilinnu Saladused” autor

Foto: Dương Nhân / Pexels



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia.