/data05/virt37268/domeenid/www.telegram.ee/htdocs/wp-content/themes/telegram/single.php

Vajalik lugemine meestele: Kratipere romantikatrikid

14. veebruar 2019 kell 15:06



“Lugupeetud Härra Mees, kui sul on juhuslikult naine, siis tea, et ta ei ole sul juhuslikult. Juhuseid ei ole olemas ja te valisite üksteist mingi sügavama tunde ajel. Võta palun nüüd üks hetk. Vaata oma naist ja mõtle sügavalt, kes ta on? Kui saad vastuseks, et ta on võimas supernaine, kelle nimel oled valmis kohemaid kas või oma parema käe otsast närima, ei pea saa enam edasi lugema. Kui aga vaatad teda ja sul on raskusi ta nime meenutamisega, on all järgnev tekst Sulle suisa kohustuslik kirjandus. Mööda külge ei jookse see lugu maha ka neil, kes on seal kuskil kahe äärmuse vahel. Jagan ühte kogemust oma elust, mis viis meie suhte Kratimammaga hoopis teisele tasemele. Ehk võiks see lugu inspireerida ka Sind, kallis lugeja,” kirjutab oma muhedas Piltsbergi blogis 3 tütre isa Illimar Pilt.

 

Ma kutsun jaanuari ja veebruari algust koopa perioodiks. See on aeg, kus sa lähed tööle pimedas ja tuled töölt pimedas. Detsembris vähemalt hoidsid jõulutrall ja sellega kaasnev sõprade, sugulaste külastamine tuju üleval. Kuid jaanuaris oleks inimesed nagu kuskile koopasse plehku pannud. Vähemalt minu jaoks on tegemist ühe üsna keerulise perioodiga, mis tihti musta auku ära tõmbab. Õnneks oskan täna juba ka seda aega nautida.

Alates teisest jaanuarist paned pea ees koopaelu elama.

Meie lugu saab alguse kahe aasta tagusest koopa perioodist. Tulin õhtul töölt koju. Loomulikult pimedas. Kodus ootas Katu poolt valmistatud võrratu söök. Elanora oli sel ajal selline paras alla aastane marakratt, kes jubedamat moodi vajas tähelepanu. Ja eks Merrumgi nõudis oma osa. Peale söömist mürgeldasin paar tundi lastega. Seejärel algasid põnnide magama panemise talgud. Merrumil oli mingi tõsine protest sel perioodil magama mineku vastu. Seega võtsid talgud alati rohkem, kui tunnike sinu elust. Ja see õhtu ei olnud erand. Sain Merrumi kuidagi siiski magama. Mõtlesin, et lähen vahin mingit sarja. Katuga jutustamiseks või lugemiseks oli energia level liiga madal. See õhtu nägi välja täpselt selline nagu viimased 23 õhtut olid näinud. Istusin jõuetult tugitooli. Arutlesin endamisi, kas see nüüd ongi elu või olen mingi õnnetuse läbi kuskil palatis koomas ja näen ühte lõputuna paistavat painajat? Lasin poolvidakil silmadel üle toa libiseda, kuni mu pilk peatus teisel koomakärbsel siin korteris.

Jäin Katut vaadates mõttesse, et vaene tegelane, kui mina saan sellest kodusest rutiinist vähemalt päeval korra tööle lipsata, siis tema oli täiesti surnud ringis. Vaatasin teda ja mõtlesin, mis meist on saanud? Kas mingid pisikeste bosside orjad? Kes see naine üldse seal diivanil tühja pilgu ja sorakil juustega istub? Kas ta on mulle mingi omamoodi töökaaslane või kaasüürnik või hoopis mõne väga karmi reality show õnnetu osaleja, kes unustati mängu edasi, kuigi kaamerad ja publik olid juba kõik ammu läinud…

Vaata pilti. Korruta see kahega ja saad umbkaudu aimu, kui väsinud Katu koopaperioodil oli.

Sedasi juureldes vilksatas mulle üks pisike mälestus ühest soojast kallistusest. See kallistus juhtus täpselt siis, kui sa seda kõige vähem ootasid, aga kõige rohkem vajasid. See kallistus oli otsast ääreni täis tingimusteta armastust. See oli kallistus, mida saab sulle anda ainult see inimene, keda armastad iga keharakuga maailma lõppu ja tagasi. Mind äratas sellest mälestusest midagi sooja ja niisket, mis jooksis alla mu põselt. Vaatasin uuesti seda naist seal diivanil, läbi uduste pisarates silmade, ja nägin seal oma kallist rännakukaaslast, kelle olin unustanud. Sellel hetkel sain taipamise, et see kallistus oli liiga kaua aega tagasi ja ma pean oma naise tagasi saama.

Üks väge täis musi iidsetest aegadest.

Õhtul ma enam und ei saanud. Võtsin paki väikseid märkmepabereid ja hakkasin kirjutama mida ilusat, vägevat, inspireerivat, sooja mida ma näen Katus. Hakkasin meelde tuletama, kes ta on ja miks me üksteist valisime. Sellel õhtul sain täis kirjutatud vast kümme märkmelehte. Vaatasin neid otse südamest tulnud tunnustavaid lauseid ja taipasin, et pean need talle edasi andma. Ehk murrab see tema päevarutiini natuke ja ta märkab seda, kui võimas naine ta on. Et rutiini paremini murda, otsustasin üleandmise mängulisemaks teha ja peitsin mõned lemmik post-it´id ära. Kohad valisin sellised, et ta kohe ei märkaks, kui mina kodus olen, aga kindlasti leiaks need päeval toimetades ülesse. Näiteks peitsin lehekesi Elanora mähku sisse või tema märkmiku vahele, piimapaki tagumisele küljele jne.

Õhtul koju tulles ootas mind ees hoopis teise pilguga Katu, kes kinkis mulle just selle kallistuse, mille ma olin juba peaaegu unustanud. See andis mulle omakorda indu juurde ja ma otsustasin, et kirjutan vähemalt 30 päeva järjest igal päeval ühe mõtte, mida ma temas hindan või mida positiivset temas näen. Esimesed kümme päeva tulid kergelt, kuid siis hakkas keerulisemaks minema. Pidin rohkem ennast pingutama, et sügavamale näha. Ma lubasin endale, et ei korda ühtegi öeldud mõtet ega lauset ja see tunne, mis paberile läheb, peab tulema südamest, mitte peast.

Kuskil kahekümnendast päevast alates läks asi tõeliselt huvitavaks. Ma avastasin, et mõtlen Katust kordades rohkem, kui olin seda varem teinud. Peas keerlesid kõik eelnevad omadused ja inspireerivad olukorrad, mida olin varem juba kirjutanud. Mõtlesin temast nii tööle minnes, kui tulles ja see oli mõnus, sest polnud seda nii kaua teinud. Sedasi jõudsin üha sügavamale ja avastasin oma rännakukaaslases peituvat headust, mille olin unustanud.

Me kipume olulisi asju tihti iseenesest mõistetavalt võtma. Sedasi paigutame need kuskile kaugele mälusoppidesse ära. Päris sageli juhtub nõnda, et avastame uuesti selle olulise, kui on juba pöördumatult hilja. Kolmekümnendal päeval, kui mu väljakutse iseendaga läbi oli saamas, ei suutnud ma pidama jääda. Tahtsin jõuda veel sügavamale ja avastada oma kaaslast. Lisa hoogu andis juurde see inimene, kes meie korterisse oli tagasi kolinud. Väsinud töökaaslase asemel ootas mind nüüd kodus tõeliselt särav supernaine. Me leidsime teineteise jaoks taas aega. Hakkasime uuesti õhtuti vestlema, selle asemel, et tuimalt mingi sari ära vaadata. Katu hakkas samamoodi minus taas märkama oma meest ja näitas seda igati välja. Piloodid olid taas lennukis tagasi! Kui võrrelda lastega peret lennukiga, siis kõige tähtsamad tegelased lennukis on piloodid. Ilma nendeta võid autopiloodil tiksuda üsna pikalt, kuid sihtpunkti jõudes läheb maandumisega väga raskeks. Täpselt samamoodi ei suuda autopiloot hästi suhestuda turbulentsi. Ja siis on asi puhtalt käsitsijuhtimise peal, kui vaja tormipilvedest läbi sõita. Kui nüüd keset tormipilve mõlemad piloodid reisijatega tegelevad ja nende lõputuid nõudmisi üritavad täita, kukub see masinavärk lihtsalt juppideks. Tihti neid juppe enam kokku ei klapita ja kui klapitadki, siis kohe kindlasti ei ole see enam sama vastupidav masin kui varem. Õnneks on meie peret õnnistatud üliägedate vanavanemate ja tugiisikute poolt, kes saavad vajadusel stjuardessi rolli kanda, et piloodid saaksid korraks sisse hingata.

Peale kolmekümne päeva täitumist jätkasin veel umbes sama kaua kirjakeste peitmisi. Nüüd olid kohad juba raskemad ning iga päev ei pruukinudki Katu kirjakest enam leida. Varustasin nüüd kirjakesed kuupäevadega. Ta on mõne selleaegse kirjakese alles nüüd leidnud. Ja mõned on siiani oma kohas peidus. Lahe on mõelda Katu reaktsiooni peale, kui ta satub kümne aasta pärast mõnda vana raamatut lugedes oma vanamehepässi poolt peidetud armastuse killukese peale. Ma õppisin selle vahva eksperimendi käigus taas oma kaaslast nägema. Ja seda selliste nurkade alt, mida ma kunagi polnud teinud. See väike mäng aitas meil unustada talvekaamose ja andis uut energiat nii meile kui ka lastele.

Tuleb välja, et Katu on kirjakesed alles hoidnud ja käib vahest neid piilumas. Pildilt olevatest kuupäevadest on näha, et tegin ka eelmisel aastal talvekaamose ajal kirjakeste vol 2.

Täna on Valentinipäev. See päev tundub sobilikuna, et alustada oma armastatud inimese taas avastamise teekonda. Võid alustada näiteks enda pisikeste kirjakeste mängu. Või kui sa tunned, et kirjakesed pole sinu teema, siis lihtsalt räägi talle, mida ägedat sa temas näed. Ka kingitused on omal kohal. Kinki ei saa lihtsalt osta. Ah, lendan lõunapausil Selverist läbi, haaran naiskale peotäie maltsa ja karbi mingeid präänikuid. Vähemalt ei prääksu, et pole midagi saanud. Kingitus peaks ikka sümboliseerima seda, et sa oled kingisaajast mõelnud. Näiteks kinkisin Katule ükskord Kuma liblika. Ma tean, kuidas Katu fännab liblikaid ehk see osa oli selge. Helistasin heale sõbrannale Marile, kes on Kuma looja ja üksiti meil sisuliselt naabrinaine. Küsisin, et kas tal kodus oleks midagi valida? Oli küll. No ikka päris korralikult oli. See virvarr pani hetkeks kukalt sügama. Katuga kohtudes võlusid esmalt mind ära tema suured kaunid silmad. Otsustasin, et võtan liblika, milles on tema silmade sügavust ja rohelust. Kui see valik talle ka ei peaks meeldima, saan vähemalt öelda, et mõtlesin tema peale ja soovisin, et see liblikas sümboliseeriks meie esimest pilku ja tema silmasid, millest ma enam välja ei rabelenud. Kui sa ei mäleta oma naise silmade värvi, on asi pahasti. Soovitan sul see koheselt välja uurida ja kinkida talle mõni seda tooni ehe. Parim valik on loomulikult hinge ja armastusega käsitööna valmistatud Kuma liblikas : ) Peale seda on sul eluks ajaks meeles, mis värvi su kaaslase silmad on.

Meie kodus lendavad liblikad aastaringselt igal pool. Nii kõhus, magamistoas kui ka isegi vetsus.

Kinkida võid ka elamuse, kuid siin mõtle hoolega läbi kõik viimase aja vihjed ja kommentaarid. Kui su kaasa ütleb vihjamisi, et sõbrantsid käisid “Jah, Kallis” kohvikus muljetamas ja jube mõnus oli. Siis vaata, et sa kuram ei vea teda valentinipäeval üle tee asuvasse Hesburgeri kiirrestorani. Kui rahaga kitsas, siis pead vähe nupukam olema. Võid meisterdada ise uhke õhtusöögi või vannitoa küünlaid täis panna ja lasta naisel lihtsalt kuumas vannis mõnuleda. Ma kinkisin Katule üks aasta näiteks valentinipäeval südame. Selle juures oli kõige ägedam see, et me koos valmistasime selle. Läksime jalutama, lükkasime endomondo järgi. Koju jõudes palusin Katul vaadata kaarti, mis maha olime kõndinud. Päris perfektne see süda nüüd ei olnud, aga see ei omanud ka tähtsust. Katu mõistis, kui palju ma olin seda rada ettevalmistades aega kulutanud ja seda temale mõeldes.

Kes tahab, näeb armastust igal pool : )

Nautige oma rännakut ja märgake neid, kes teile kallid. Elu on lill, kui sa kastad seda iga päev oma naeratusega. Kaunist valentinipäeva!

Illimar Pilt

 

Fotod: erakogu, internet