Raamatusoovitus: Raju Tiibeti õpetaja vägev raamat hirmuga toimetulekust

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

9. aprill 2019 kell 20:17



Eesti keeles on ilmunud legendaarse Tiibeti õpetaja raamat hirmuga toimetulekust: Chögyam Trungpa “Naerata hirmule vastu. Tõeliselt vapra südame äratamine“. Chögyam Trungpa vanim poeg ja tema õpetusliini hoidja Sakyong Mipham rinpotše ütleb nii: “Mitte keegi ei oska näidata paremini kui Chögyam Trungpa, kuidas olla kartmatu. Tema sai jagu suurtest raskustest, jäädes kindlaks oma põhimõtetele – kartmatusele, kaastundele ja õrnusele. Need on Šambhala sõdalase omadused, mis selles raamatus hiilgavalt läbi kumavad.“

 

Paljude üle meist valitseb hirm, isegi ilma meie endi teadmata. Võime olla teadlikud mõnest oma hirmust – võib-olla kardame avalikku esinemist, rahalisi raskusi või armsama kaotust. Chögyam Trungpa näitab, et enamik meist kannatab märksa hullema kartlikkuse all: me kardame iseennast. Oma tunnetele otsa vaatamine ning oma mõtte- ning teguviiside omaksvõtt valmistab meile piinlikkust ja häbi; me ei taha vaadata silma oma praeguses hetkes toimuvate kogemuste tegelikkusele. Just see hirm hoiab meid lõksus kannatuse, lootusetuse ja viletsuse rattas. Chögyam Trungpa pakub välja nägemuse, kuidas liikuda teispoole hirmu ning avastada oma loomupärane kartmatus, usaldus ja elurõõm, mis peitub meie olemuse südames.

Chögyam Trungpa (1940–1987) oli kahtlemata kõige rajum ja inspireerivam tiibeti budismi õpetaja, kes suutis astuda tõelisse loomingulisse dialoogi lääne inimestega. Tema edu saladus oli oskus edastada budismi iidseid tõdesid ja meeleharjutusi tänapäeva lääne inimesele arusaadavas keeles. Ta oli üks esimesi ja mõjukamaid tiibeti õpetajaid, kes läänes õpetusi jagas. Tal on kümneid tuhandeid järgijaid üle terve maailma, eestlastele tuntumad on ehk David Bowie, Allen Ginsberg, Pema Chödrön, Ken Wilber.

Chögyam Trungpa rinpotše tunnistati varases lapsepõlves suure õpetaja ümbersünniks. Tema põlvkond oli viimane, kes sai veel Tiibetis täieliku hariduse budistlikes õpetustes. Olles noore mehena Ida-Tiibetis Surmangi kloostrite ülemlaama, põgenes ta 1959. aastal Tiibetist Hiina kommunistliku režiimi repressioonide eest Indiasse. Kümme kuud kestnud kannatusterohke teekond üle Himaalaja mägede, mida on hiljem oma raskusastmelt võrreldud Schackletoni Antarktika-ekspeditsiooniga, sundis näljahädas põgenikke sööma loomanahast rihmasid ja kotte.

Trungpa rinpotše õppis hiljem Oxfordis ning loobus 1969. aastal pärast ränka autoavariid mungarüüst, et oma õpetusi läänes paremini teostada ja edastada. Kõrgeltsündinule on ette heidetud, et ta elas läänemaailma sisse liigagi põhjalikult: jõi, suitsetas ja magas oma naisõpilastega. Tema raevukas vägi, pöörane tarkus (crazy wisdom) ja loomejõud oli aga tohutu. Chögyam Trungpa rajas Šotimaale läänemaailma esimese budistliku kloostri, USAsse esimese budistliku ülikooli ja üle 100 meeleharjutuskeskuse üle kogu maailma. Ta oli esimene, kes avas lääne inimestele oma loengutes ja õpetustes tantristliku budismi saladusi. Ta oli äärmiselt aus ja otsekohene õpetlane, kunstnik, luuletaja, õpetaja. Ta rajas Šambhala õpetusliini, ilmalikele mõeldud meeleharjutuste programmi, mille keskmeks on kartmatu, kaastundliku ja õrna sõdalase püha teekond.

Trungpa teosed on klassika, tema loenguid ja raamatuid käsitletakse budismi baastekstidena, millel on hindamatu praktiline väärtus. “Naerata hirmule vastu“ on Chögyam Trungpa hilisemate loengute põhjal juba pärast tema lahkumist koostatud sidus õpetusraamat sellest, kuidas inimene oma peamise psüühilise takistuse – hirmuga – sõbraks saades suudab seda ületada ja hirmust täielikult vabaneda. Võtke seda kui eneseabiraamatut või sissevaadet tantristlikku budismi – toimib mõlemat pidi.

 

Loe katkendit raamatust:

Üksikasjadesse võime minna hiljem, kuid esmalt tuleb meil rääkida hirmu ja kartmatuse mõistmisest. Kartmatuse üks peamisi takistusi on harjumuspärased mustrid, mis lubavad meil ennast petta. Tavaliselt me ei lase endal iseennast täielikult kogeda. Teisisõnu – me kardame endale otsa vaadata. Paljude inimeste jaoks on piinlik kogeda oma sisimat olemust. Paljud inimesed üritavad leida vaimse tee, kus nad ei pea endaga kohtuma, kuid võivad end siiski vabastada – õigupoolest vabastada ennast iseendast.

Tegelikult on see aga võimatu. Me ei saa seda teha. Me peame olema enda vastu ausad. Peame nägema oma sisemust, oma tegelikku sitta, oma kõige soovimatumaid osi. Me peame seda nägema. See on sõdalaseks olemise ja hirmu alistamise alus. Me peame oma hirmuga silmitsi seisma, peame talle otsa vaatama, teda uurima, temaga tööd tegema ja koos temaga mõtluses olema.

Samuti tuleb loobuda jumaliku päästja mõistest, millel ei ole mitte midagi pistmist meie usuga, vaid mis viitab kujutelmale kellestki või millestki, kes päästab meid ilma, et me ise peaksime mingit kannatust tundma. Sellisest võltslootusest loobumine ongi tegelikult esimene samm. Me peame olema iseendaga. Peame olema tõelised inimesed. Kassi kombel ümber palava pudru keerutamine, lootuses parimale, ei ole võimalik. Sa oled tõeliselt huvitatud endaga tegelemisest, sa ei saa elada seesugust topeltelu, võttes üle kõiksugu ideesid, võtteid ja mõisteid lihtsalt selleks, et enda käest pääseda. Seda nimetame me vaimseks materialismiks: lootust, et narkoosi all magame mõnusa une ja selleks ajaks kui ärkame, on kõik kenasti kinni õmmeldud, kõik on paranenud, ei ole vaja tunda valu ega kogeda probleeme.

Tõelised vaimsed harjutused seda ei võimalda. Võid ju ennast veenda, et on olemas mõni religioosne õpetus, mis lubab sul otsemaid vaimsesse ekstaasi langeda. Võid ju veenda ennast, et siinset maailma pole olemas; et on olemas üksnes vaimuilm. Hiljem saad ikkagi tagasilöögi, sest me ei saa petta lihtsat määratust – karmat ehk põhjuse ja tagajärje seadust. Seda me tüssata ei saa.

Meil tuleb silmitsi seista üsnagi paljuga. Meil tuleb loobuda paljustki. Kui tahad enda vastu hea olla, siis tuleb sul seda teha, soovid või mitte. Sinna jõuamegi nüüd välja. Teisalt, kui tahadki endale haiget teha, mõnuledes loojangu neuroosis, siis on see sinu enda ja mitte kellegi teise asi. Sinu enda käest päästa ei saa sind mitte keegi teine. Anna minna! Aga küllap sa hiljem kahetsed, ja sügavalt. Selleks ajaks oled ilmselt kogunud nii palju rämpsu, et olukorda olematuks muuta pole enam võimalik. Niimoodi lõpetada on äärmiselt närune.

Me eelistame sageli endale haiget teha. Paistab, et on mõnusam järgida oma tavapäraseid mustreid, kui ennast aidata. Ehk oled koolis kuulnud, et sulle tuleb kasuks kõvasti õppida. Ehk on vanemad käskinud sul alati taldriku tühjaks süüa, sest söök on sulle kasulik. Nii paljud inimesed maailmas nälgivad ja sina oled õnnega koos, et sul see eine laual on. Söö aga ära! Sellisest nõuandest võib kasugi olla. Sel ajal, kui sa neid asju kuulsid, võisid need sinu vaimuseisu jaoks tunduda täiesti küündimatud. Sellises ortodokssuses ja distsipliini avaldustes võib ometigi olla ka tõetera sees.

Me peame langetama otsuse vaadata ja kogeda ennast ausalt. Nii mõnedki meist leiavad end väga viletsast ja täiesti mandunud seisust. Mõnega jälle toimub ehk imelisi asju. Olgu lood kuidas on, toogu meie avastus endaga lootust või hirmu, aga me vaatame ennast. Me peame ennast üles leidma, vaatama endale otsa ja veel sügavamale, loobuma oma privaatsusest, oma takistusest.

Kui kasutan sõna privaatsus, siis võib tekkida semantiline probleem. Asja mõte on selles, et ainus võimalus olla iseendaga on siis, kui loobud privaatsusest. Meie tavaline arusaam privaatsusest ei ole tegelikult privaatsus. Me ütleme: “Ma vajan privaatsust.“ Kui sa ennast selle oma niinimetatud privaatsusega purki pistad, siis jääd peagi endale jalgu. Selles olukorras privaatsus puudub. Sellist privaatsust ei ole olemas. Selle asemel pommitavad sind emotsioonid ja mõtted, mis võtavad sult võimaluse olla iseendaga ja koos endaga täielikult lõdvestuda. Kui sa aga hakkad privaatsusest loobuma, siis avad oma südame ja kogu oma olemuse muule maailmale, ja siis leiad suurema privaatsuse. Mõistad, et toimumas on sinu enda tegelik avastamine.

Ainus viis koos endaga lõdvestuda on avada oma süda. Sel juhul on sul võimalus näha, kes sa oled. See kogemus sarnaneb langevarju avamisega. Kui hüppad lennukist välja ja avad langevarju, siis oled seal taevalaotuses üksinda. Mõnikord on see vägagi hirmutav, kuid teisalt, kui oled selle sammu astunud, siis saab mõtte kogu olukord, kogu teekond. Sa pead seda päriselt tegema, siis mõistad. Privaatsusest loobumine ei ole niivõrd hariduse ja loogika protsess, vaid see toimub kohapeal, seda tehes.

Pärsingutest tuleb loobuda, kuid see ei muutu ekshibitsionismiks. Kui loobud pärsingutest, siis jääd enesele truuks. Loobud lihtsalt oma privaatsusest, oma häbelikkusest ja igatsusest isikliku “teekonna“ järele. Kui sa sellest loobud, siis ei tähenda see ekshibitsionistiks muutumist, vaid sa võid olla tõeline isiksus. Kui loobud sigarettide suitsetamisest, siis ei pea sa seda ju kõigile kuulutama. Keegi ehk ei märkagi. Sa lihtsalt ei suitseta enam. Sind võib see ju kurvastada, et keegi su voorust ei hinda, kuid teisalt – mis siis?

Privaatsusest loobudes käid ikka samamoodi kahel jalal nagu teisedki inimolendid. Vaatad maailma kahe silmaga, ja kõik on suurepärane. Esimest korda elus on sinust saanud täiesti korralik inimene, aga sa ei pea seda kuulutama. Punase fooritule taga jääd seisma. Rohelisega sõidad. Igav maailm selline. Tuleb astuda esimene samm. Siis avastad, et su hoiak on ikka seesama vana, mõnikord kohutav, mõnikord hea, aga ikkagi kahe jalaga maas. Mingis mõttes on see vägagi vaimukas, isegi valulikult vaimukas. Aga võib-olla ka mitte! Igal juhul – tere tulemast sõdalase maailma.

 

Allikas: Chögyam Trungpa “Naerata hirmule vastu. Tõeliselt vapra südame äratamine“ (kirjastus Sabatäht, 2019)

Autoriõigus tõlkele: Kerti Tergem ja kirjastus Sabatäht

Fotod: Sabatäht, Youtube´i ekraanikuva, Wikimedia Commons

 

Toimetas Kerti Tergem / Sabatäht