Mida esimesed 35 aastat Maal mulle õpetas: Armastus

17. juuni 2013 kell 10:33



aspergers-love

“Armastus on veelgi müstilisem kui õnn. See on midagi, mida otsib iga inimene, aga päriselt leiavad vist ainult vähesed. Pealegi peame ju armastust üht olulisemaks õnne osaks. Mõned aastad tagasi ütles mulle üks Eesti edukas ärinaine, kes oli oma mehega riidu läinud, et sõltumata, kui edukas sa oled ja kui palju lapsi sul on, kes sind õnnelikuks teevad, ei saa ükski naine päris õnnelik olla ilma armastava meheta. Sel hetkel ma temaga päris nõus ei olnud (huvitav, kuidas ma seda mehena üldse niimoodi hinnata sain), nüüd viis aastat hiljem hakkan vist aru saama, mida ta mõtles,” kirjutab Kaido Pajumaa portaalis Sisekosmos.

 

Armumisest

Oi armumine on mõnus! Pealegi ma olen selline armuja -tüüp, kes võib naisesse ära armuda kasvõi viie minutiga. Mäletan veel selgelt neid keskkooli aegseid pidusid, kus peale teist tantsu juba tüdrukusse kõrvuni armunud olin ja järgmisel hommikul tundsin, et ilma temata enam elada ei suuda. See kõik jätkus ka ülikoolis, sest üldjuhul armusin reedel või laupäeval, sest siis käisime sõpradega peol, ja pühapäevast kuni teisipäevani lakkusin oma armuhaavu. Need olid ka siis alati kõige jubedamad päevad, sest tundsin jätkuvalt täiesti siiralt, et ma ei suuda ilma selle tüdrukuta päevagi elada.

Huvitav oli aga see, et kolmapäevaks kadus see tunne ära. See oli sõna otseses mõttes armumisejärgne pohmell, sest kolmapäeva hommikul ärkasin üles ja tundsin, et tegelikult suudan vist ikka ka teisi tüdrukuid armastada. Kui pühapäevast teisipäevani ei märganud ma mitte ühtegi teist tüdrukut enda ümber, siis alates kolmapäevast tulid teised tüdrukud ka tagasi. Udu oli kadunud ja maailm oli täis uusi vallutusi (ja uusi armumisi).

Sellisel viisil sain aru, et armumine on midagi väga vägevat, aga samas ka väga lühiajalist. Mingi aeg hakkas see kuramuse armumine mulle endale ka juba närvidele käima, sest igal pühapäeval lahinal patja nutta ei olnud enam äge. Siis õppisin iseennast manitsema ja ütlesin endale: “Kuule mees, otsusta ära nüüd, keda sa armastad? Eelmisel pühapäeval oli ju Marge see, ilma kelleta sa mitte kunagi enam elada ei suuda. Nüüd tunned täpselt sama Kristi suhtes. Kas see pole mitte lihtsalt üks tunne, mis sinust laviinina üle käib, ja mida sa ekslikult eluarmastuseks nimetad?”.

Vanemaks saades sain teada, miks me armumise käigus end nii vägevalt tunneme. Selles kõiges on süüdi heaoluhormoon serotoniin, mida peetakse ka armuhormooniks ja mis annab meile armumise käigus tiivad. Usun, et iga inimene on kunagi tundnud, et võib oma armastatu nimel mida iganes teha. Kui see otsustab Aafrikasse elama minna, oleme valmis talle esimestel kuudel kasvõi igal nädalavahetusel külla sõitma. Bussiga!!! Aga ühel hetkel märkame, et seda tunnet ei ole enam. Ehk hakkame isegi kahtlema oma armastuses tema vastu. Kas asi on siis ikka armastuses, või lihtsalt hakkab serotoniini tase meie kehas normaliseeruma?

Loodus on kaval, jättes mitte midagi juhuse hooleks. Inimesed aga on lollid, usaldades täielikult loodust. Loodus tahab, et meie rass jätkuks, tagades kahe inimese vahel keemia (loe: armumise). Keemia päädib aga üldjuhul pöörase seksiga magamistoas (mõnel juhul ka kuskil põõsas, sest kui looduse jõud ikka võimust võtavad, kes siis enam mõistuse häält kuulata suudab), mis paratamatult tihtilugu asendub mõne kuu möödudes titekisaga sellest samast magamistoast. Ja kui varem oli mees see, kes naise järele magamistuppa igatsevalt piilus, siis nüüd on olukord kummalisel viisil muutunud, sest titekisa peale pole mehed teps mitte nii maiad, nagu selle kisa peale, mida emme tite tegemise käigus kuuldavale toob.

Ja mida me (mehed) sellisel hetkel mõtleme? Eks igaüks on erinev, aga tihtilugu tunneme, et armastus on vist otsa saanud, ja lähme otsima uut serotoniinilaksu (mis päädib jälle seksi, titekisa ja põgenemisega). Loodus on kaval, nagu ma ütlesin. Ta ei jäta midagi juhuse hooleks, et tagada pidev inimeste reprodutseerimine. Ja inimesed (eriti mehed) on piisavalt lollid, et ikka ja jälle oma impulsside ohvriks langeda.
Armastusest

Armumist mõista on lihtne. Armastus aga on midagi, mida juba nii lihtsalt mõne lausega kokku ei võta.
Ma ütlen ausalt, et väga tihti kahtlen armastuse olemasolus üldse. Nii, nagu ma olen otsinud aastaid õnne (vt eelmist artiklit), olen sama teinud ka armastuse suhtes. Kas olen püsiva, intensiivse ja meeliülendava armastuse leidnud? Kui võtta armastuse etaloniks armastusromaanidest ja -filmidest (nt “Videviku”- saaga) nähtu, siis kindlasti mitte. Kui võtta aga aluseks kaine mõistuse, siis kindlasti jah.

Mulle tundub, et armastus on täpselt samasugune kontseptsioon nagu õnn või ilm. Millest õnn koosneb? Kuigi me tõlgendame seda valdavalt positiivsete emotsioonide kaudu, ei suuda keegi kogu aeg suu kõrvuni ringi käia. See lihtsalt väsitaks ära. Millest koosneb ilm? Ka keeruline üheselt vastata, sest ilma moodustavad paljud omavahel seotud komponendid (tuul, temperatuur, niiskus jt). Ja millest koosneb armastus? Mnjah, ma laseks sellele heameelega sul endal vastata … (võid allapoole kommentaaridesse oma arvamuse kirjutada).

Kui kontseptsioonid aga kõrvale jätta (sest nendest ei ole meile praktilist kasu), siis tundub armastus kui mõiste kõige lähedasem olevat otsusele. Ehk siis armastus on otsus kedagi armastada. Kuna me aga langetame otsuseid alati mingi tunde või emotsiooni baasil, siis sageli me ei suudagi armastuse otsuseni jõuda, sest armumise käigus heaolutunnet tootev serotoniin saab meie kehast üsna kiiresti otsa, ja meile tundub, et me ei saa seda inimest armastada, sest ei ole enam seda tunnet. Ja siin ongi lõks.

Otsustamine ei toimu ju tegelikult emotsioonides, vaid meie peas. Kuna sageli on aga emotsioonid mõistusest kiiremad (millele saab kinnitust uurides EQ ehk emotsionaalse intelligentsuse tagamaid), siis võibki juhtuda, et emotsioonid juhivad puhtalt ka meie armuelu, mistõttu me ei jõuagi otsuseni kedagi armastada, vaid läheme taas ja taas uut emotsionaalset serotoniinilaksu otsima, lootes, et seekord jääb see püsima. Mäletad, ma ütlesin, et inimesed on lollid. Ja just siin tuleb see lollus erakordselt hästi välja, ja mina ise olen selle rumaluse ehe näide.
Otsustades armastada võid armastada kogu elu

Me koosneme kahest omavahel sõltuvuses olevast mehhanismist – emotsioonid (mida eelkõige juhib meie aju limbiline osa) ja mõtlemine (mida juhib meie aju otsmikusagar). Need kaks “sõpra” määravad ära valdava osa sellest, mis meie elus juhtub ja kuhu oma eluga välja jõuame.

Kui võrrelda inimese ajuehitust teiste imetajate omadega, võime märgata, et meie otsmikusagar on märkimisväärselt suurem kui teiste imetajate oma. Ja just see teeb meist mõtleva inimese. Meile on antud (või meil on arenenud) mõtlemisvõime, mis peaks aitama meil oma emotsioonidest ja instinktidest üle olla. Veel mõni tuhat aastat tagasi vajasime emotsionaalset keskust selleks, et ellu jääda (sest kui metsloomad meid ründasid, ei pruukinud sel hetkel mõistuse baasil loodud ilukõnest palju kasu olla) – meie limbiline aju reageeris ohule, meie keha pumbati adrenaliini täis, ja me olime valiku ees, kas võidelda või põgeneda. Üldjuhul oli vaja põgeneda, sest mis sa selle hambulise tiigriga ikka seal võitlema hakkad.

Väidetavalt ei ole meie limbiline aju sellest ajast väga palju muutunud. Kuigi me olme nüüd mõtlevad intelligentsed olendid, reageerib aju limbiline osa (eelkõige mandelkeha) ka nüüd tihtilugu kiiremini kui meie mõistus, ja me lähme oma emotsioondega lihtsalt kaasa. Me võime isegi teadvustada, et oleme emotsionaalse laksu all, olgu selleks siis viha või armumine, kuid selles suhtes midagi ette võtta me tavaliselt ei suuda.

Ja nii juhtubki, et me ei jõuagi millalgi otsuseni kedagi armastama hakata. Suhtes tekkivad konfliktid käivitavad meie emotsionaalse keha, ja me soovime põgeneda. Meid ümbritsevad ahvatlused (loe: miniseelikud tänaval või seksikad kiisud diskoteegi tantsuplatsil) käivitavad meie emotsionaalse keha, ja me soovime põgeneda (sest sel hetkel tunneme taaskord, et oma naisega on armastus otsas, ja siin on kiisu, kes mu lõpuks püsivalt õnnelikuks teeb). Emotsioonid, emotsioonid, emotsioonid … lollid, lollid, lollid.

Meile on antud mõistus, mida me liigagi tihti sellistes olukordades kasutada ei oska. Mõned siiski oskavad ka. Ja mõned lihtsalt õpivad ajas seda kasutama. Ma loodan, et ma ise olen üks nendest, sest esimesed 35 aastat on mulle õpetanud kõike seda praktikas, mida ma eespool kirjeldanud olen.

Mitte keegi ei soovi meist ju olla loom. Isegi kõige ilusama naise (miks mitte ka ahvatlevama mehe) peale käivituvad meis lihtsalt emotsioonid, mis meis võimust võtavad. Ja nüüd on koht endalt küsimuste küsimiseks ja otsustamiseks, kas ma armastan oma kaaslast või mitte? Mis mulle tema juures päriselt meeldib? Mis meil ühist on? Mis meid kunagi kokku viis? Mis meid seob? Missugused tuleviku plaanid meil on? Kas see “seelik” suudab mulle kõike seda pakkuda?

See on hetk, mil ilmneb meie inimlikkus. See on hetk, kui me kasutame oma inimeseks olemise kõige vahetumat tööriista – teadlikkust – ja otsustame armastada kedagi seepärast, kes ta on ja mida ta meile pakub. Ka tema oli kunagi “seelik”, kes meis hormoonid kehas möllama pani. Jah, neid emotsioone ta meis enam ei tekita, aga ehk oleme ka ise inimesena edasi arenenud, ja me vajamegi täna teistsuguseid emotsioone. Kirg on hea ja nauditav, aga kui me järgime ainult emotsionaalset armukirge, ei erine me palju sellest pärdikust allpool oleval videol, mille tegin viimasel reisil Bali saarele. See ongi meie teadlik valik! Ma ise otsustasin sel korral Maal pärdikust edasi areneda.

 

 

 

Kaido Pajumaa

 

Allikas: Sisekosmos

Foto: aspieweb.net