Fotokollaaž: Kevin Erdvig / Unsplash + agsandrew / Getty Images + Canva.com

“Aga me lükkame seda pidevalt edasi. Me leiame alati mingi põhjuse, miks selle lahendusega mitte tegeleda. Me seletame iseendale ära, miks “seda ei saa teha“. Ja sageli kulutame tunde oma loovat energiat, et veenda end: “see lihtsalt ei ole võimalik.“,” mõtiskleb kirjanik ja aktivist Julian Rose.

Näed, maailm ja kogu kosmos on liikunud kvantreaalsusesse. Tegelikult mitte “liikunud“ – nad on alati olnud kvantreaalsuses, aga meie oleme endale rääkinud, et see pole koht, kuhu inimesed kuuluvad.

“Ei,“ ütleme endale, “me suudame tegutseda ja tajuda vaid kolmemõõtmelistes osades ning lineaarses arengus või taandarengus.“

Me piilume välja oma väikestest vangikongidest ja mõtiskleme, milline see suurem maailm, kosmos, universum küll olla võiks. See “teine maailm“.

Samas siin ja praegu, Maal, oleme haaratud abstraktsest segadusest, mis hetkel võtab kuju Trumpi, Muski, Zelenskõi ja Putini näol. Milline neist on “õige“? Kes päästab maailma? Kes hävitab selle? Kas keegi neist räägib tõtt? Mida toob homne päev?

Meid viskab eri suundades – lootus tõuseb, lootus puruneb – päevast päeva.

Pikaajaliselt oodatakse meilt uskumist, et kas korrumpeerunud ja kokkuvarisevad “demokraatlikud“ status quo mudelid või ülitehnoloogilised, tehisintellektil põhinevad tehnokraatiad on “vastus“. Kuigi on selge, et mõlemad liiguvad sama suure düstoopilise surnuaia suunas.

Selle surnukuuri täpne kuju sõltub tugevalt Iisraeli sõjakabineti ja selle Londoni finantskeskuse toetajate jätkuvast eksistentsist.

Kunagi ammu vaadati Palestiinat ja Iisraeli kui “Püha Maad“. Kristlaste jaoks kandis see teatud tõotust – nagu ka moslemite ja juutide jaoks. Kuid see tõotus on nüüd pea peale pööratud ning muutunud lubaduseks jätkata süütute massilist tapmist.

Kuhu iganes me ka ei vaataks, on “liidrid“ paljastanud end pelgalt rollitäitjatena – täites seda rolli, mille võtsid vastu hinnana, et saada Suure Lähtestamise/Uue Maailmakorra häälekandjateks.

Me teame, mis on valesti; sellest mööda vaadata muutub järjest raskemaks. Ent ikka ja jälle keeldume visa järjekindlusega uskumast, et me saaksime olukorras midagi muuta. Kogu planeedil kajab vastu globaalne ebakõlaline koor: “See on kohutav, aga tegelikult ei ole mul võimalik midagi muuta.“

Seda ei pruugita alati valjult välja öelda, kuid see on mõte, mis valitseb märkimisväärse osa inimkonna psüühikas.

Mis siin õigupoolest toimub?

Võib-olla aitaks meid teadmine, et kui me öösel vaatame taevast – neid imelisi galaktikaid, udukogusid, tähti, planeete ja meteore –, siis arvame, et näeme midagi kauget. Tegelikult aga vaatame iseennast.

Meie – mikroosakesed – oleme tunnistajaks makrotasandi rakkudele, näärmetele, närvidele, elektronidele, positronidele ja neutronitele, mis moodustavad nii meie kehad kui ka taevakehad elavateks ja dünaamilisteks organismideks.

Me näeme oma elektriliselt laetud aju rakke ja neuroneid peegelduvat nende igavesti säravate tähtede ja planeetide liikumises, kui need kulgevad sujuvalt oma dünaamilistel orbiitidel mööda saatusejooni.

Me arvame, et näeme “kosmost“, seda mõistatuslikku universumit, mis on meie arusaamast ja maisest reaalsusest kaugemal.

Kuid meie kehade keskmes asub päikesepõimik – punkt, mis ühendab meid otseselt Päikesega. Päikese kiirgus mõjutab meie näärmeid ja närvirakke, aktiveerides elutähtsaid kaitsehormoone.

Seejärel hakkavad tähed ja planeedid oma nähtamatu jõuga peenelt mõjutama meie käitumist alateadvuse tasandil. Meie astroloogiline ühendus.

Kui Kuu läheneb oma täiskuufaasile, tõmbab ta magnetiliselt meie keha veed enda poole ja meie eeterkeha tõuseb ülespoole.

Me oleme ühendatud nähtamatute elektromagnetilise energia niidistikuga kogu universumi elementidega. Meie miljonid rakud on igaüks iseseisev — intelligentsed, tundlikud olendid, väikesed ajurakud, mis saadavad signaale neokorteksisse ja aitavad meil suhestuda ning kohaneda füüsilise keskkonnaga.

Meie süda lööb rütmis, mille määrab mingi nähtamatu kosmiline jõud — ilma milleta me ei eksisteeriks.

Kui seda kõike kokku võtta, siis näeme, et oleme lahutamatult seotud selle sama jõuga, mis lõi universumi. Mis andis elu.

Vanaaja targad tundsid seda tõde ja andsid selle edasi lauses “nagu üleval, nii all“, et väljendada: meie olemus peegeldab universumi ülesehitust. Meie kaasasündinud jõud on peegelenergiad neist, mis avalduvad kogu universumis.

Kas kahtled ikka veel nende energiate potentsiaalis, mis voolavad läbi su soonte?

Nüüd, kui sind on taas sellele meelde tuletatud — kas sa tõesti usud, et oled sisuliselt jõuetu? Et pole sinu koht mõjutada sündmuste kulgu, mis võiksid maailma paremaks muuta?

Kas oled kriitikavabalt omaks võtnud indoktrineerimise, mis õpetab, et meil puudub igasugune side igavese elu allikaga?

Kas pole sa kunagi kahtluse alla seadnud valet, et meie teadvus on vaid lineaarne ja kolmemõõtmeline — ja et seetõttu ei saa me olla sisuliselt ühendatud üksteise, looduse, biosfääri ega universumiga?

On neid, kes seda loevad ja tunnevad ära terviklikkuse. Kvantreaalsuse. Aga nende jaoks, kes veel mitte, soovin jagada sulle tõe maitset, mille tahtlik allasurumine on toonud meie planeedi ja inimkonna rikkaliku mitmekesisuse sisekonflikti äärele.

Suuremat tragöödiat ei saa olla. Enamat absurdsust on raske ette kujutada.

Ja see kõik on vaid sellepärast, et me oleme nii kaua, nii kirglikult eitanud oma kaasasündinud jumalikkust — ning valinud selle asemel täielikult irratsionaalse ja kitsarinnalise veendumuse, et oleme eraldatud, killustatud ja vastuolus elu allikaga — ning seetõttu ka üksteisega. Ja just seetõttu oleme veendunud, et meil pole võimu muuta maailma praegust kurssi ega mõjutada sündmusi, mille puhul meid on veendunud uskuma, et need on meie kontrolli alt väljas.

Lihtsalt “pealtvaatamine“ ja lootmine/palvetamine, et saabuks päästja, kes parandaks hullumeelsuse, millel oleme lubanud domineerida, on haigus. See sööb end meie keharakkudesse ja tühistab igasuguse elumõtte ja eesmärgi.

Pole ühtegi inimest Maal, kes – kui ta on inimene – ei teaks südames, et tuleb astuda samme, et häälestada oma elu nende muundavate energiate lainele, mis purustavad meie enda loodud vaimu vanglad.

Meis kõigis on mahasurumatu instinkt – elujõud –, mis ei lõpeta kunagi meie äratamist ja kutse jagamist. See ei jäta meid kunagi juhatusteta. Kuid paljud meist on end selle sõnumi vastu sulgenud ja blokeerinud selle voolu.

Just see teadvuse keeldumine kisubki maailma tänasel päeval tükkideks. See lämmatab elu jõu.

Kui sul jätkub julgust eemaldada kihid teadmatust ja kangekaelsust, mis varjutavad tõde selle kohta, kes sa tegelikult oled, siis jõuad paika, mida oled sügaval sisimas alati teadnud kui oma tõelist kodu. Oma alguspunkti ja lõppeesmärki. Selle Suure Tuuma juurde, mille ümber kõik pöörleb ja mis andis ammustel aegadel elu (meie) olemasolule.

Ainult selle jõu austamise kaudu saame avastada oma tõelise olemuse – ning mõista, et meie olemus ja universumi olemus ei ole lahus, vaid üks ja sama.

See ei ole unistus või illusioon – vaid põhimõtteline terviklikkuse seadus, mida ei saa muuta – saab vaid alla suruda.

Ent see edasi- ja ülespoole liikumine on lahutamatu osa eksistentsist. Selle dünaamika on meie tõeline olemise seisund. Kooskõlas sellega tegutsemine vabastab meid, selle allasurumine aga hävitab.

See on kompromissitu tõde, mis seisab silmitsi meie kõigiga. Haara sellest kinni – kuniks isikliku ja ühise tegutsemise võimaluste aken on veel avatud.

Julian Rose on Ühendkuningriigi mahepõllumajandustootja, kirjanik ja rahvusvaheline aktivist. Ta on kolme raamatu autor, millest viimane on “Overcoming the Robotic Mind”.

Allikas: Julian Rose´i koduleht

Autor soovitab lisalugemiseks: Bioloogiline ja sotsiaalne evolutsioon läbi konflikti ja ühtsuse