Mis hoiab inimkonda tagasi hävitavatele jõududele vastu astumast?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

27. oktoober 2023 kell 13:44



Foto: Pixabay / JanBaby

Sõda, mis toimub mingil muul moel kui kohaliku vaidluse tasandil, on etteplaneeritud sündmus, mis põhineb millegi varjamise motiivil, kirjutab Julian Rose. Globaliseerumise ajastul kasutatakse sõda, et juhtida tähelepanu kõrvale mingist suuremast suundumusest või sündmusest – millestki, mis veelgi rohkem orjastab kogu inimkonda soovitud lõppmänguga kohanema, ja palju kiiremini, kui muidu võimalikuks osutuks.

 

Sõda on ajendatud ka majandusliku omakasu soovist sõjatööstuskompleksi edukuse kasvatamisel ja loomulikult kaose esilekutsujana. Kaos on oluline tegur, mis sunnib traumeeritud elanikkonda kutsuma kohale Suurt Venda, päästjat, et konflikt lõpetada. Konflikti alguses aga on osalejaks need samad “päästjad”, kes propageerivad eliidi kontrollimehhanisme.

Arvestades seda, et maailmasündmusi manipuleeritakse poliitiliselt ja majanduslikult, et anda üha vähematele institutsioonidele ja neid juhtivatele isikutele üha suurem võim, on „rahvavaenlased” kergesti tuvastatavad.

Erinevus 21. sajandi vaenlase ja eelmiste aegade vaenlaste vahel seisneb aga selles, et 21. sajandi versioon kasutab arenenud psühholoogilist manipuleerimist järjest virtuaalsema lahingujõu peamise relvana.

 

Tänane avalik vaenlane nr 1 on pettuse meister

Selle mõistmine tähendab tunnistamist, et meil tegemist uue mõõtmega, millega tuleb hakkama saada, et töötada välja strateegia, mis suudab paljastada selle pettuse plahvatusliku psühholoogilise mõju inimkonna suurema osa üle.

Seda saavad teha ainult need, kellel on ettenägelikkus ja teadlikkus, mis võimaldab neil tuvastada inimeste orjastamise protsessi taga olevate juhtide käitumismustrid ja motivatsioonid.

See hõlmab inimkonna massihüpnoosi taga olevate peamiste põhjuslike elementide äratundmist – kuidas kutsutakse esile selline meeleseisund (ja olemine), mis sunnib häid inimesi “mitte tegutsema”, kuigi kõik ümbritsev nõuab viivitamatut tegutsemist.

Selle kohutava olukorra edasisel uurimisel ilmneb, et miski segab suure hulga inimkonna laiemat ellujäämisinstinkti.

„Ellujäämisseisundi” all pean silmas enamat kui kuidagi ellujäämist kriisis, kus inimese füüsiline olemine on ohus. See seisund on kirjeldatav psüühilisel ja vaimsel tasandil, see on selline seisund, milles inimene saab instinktiivselt aimu sellest, mis on õige ja mis vale – ning seotuse nii teiste inimeste kui ka meid toitva looduskeskkonnaga.

Kui see ühendatud olek on terve, tunneme koheselt nördimust, et selle kollektiivse elusolendi mille osa ka meie ise oleme, mis tahes osa on teiste inimeste jõhkrate tegude tõttu ohus.

Aga kui see seisund ei toimi, kui inimkond on haige, siis ei teki seda instinktiivset nördimust, vaid selle asemel koosneb valdav emotsioon endassetõmbumisest ja passiivsest enesealalhoiust. Ja just see taganemine endast tupiktänavale, kus valitseb ükskõiksus inimese ja looduse perekonna saatuse suhtes – see on meie aja tõeline pandeemia.

 

Inimkond on allutatud mugavuskultuuriga 

Olen eelmistes artiklites kirjeldanud, kuidas tehnotööstuslik digitaliseeritud massiabstraktsiooni jumal koos lubadusega luua mugavuskultuur on mänginud suurt rolli inimkonna eemaletõmbamisel oma sügavama olemusega ühenduse loomisest, mille eesmärk on vastata kõrgema eesmärgi ja suunava hinge kutsele.

Isekas tegelemine isiklike eelistustega kaasneb sisuliselt kosmeetiliste probleemidega. Ja see juhtub just sel ajal, kui maailma lõhuvad eelnevalt planeeritud ja karmilt peale surutud lõhed, mis imevad tühjaks inimlikke väärtusi ja loovad aluse keskse juhtimissüsteemi täielikuks despootlikuks süsteemiks muutumiseks.

Need, kes suudavad sellisel ajal endale lubada omakasupüüdlikkust võltsitud luksuse kahmamisel, paistavad silma kui parimad näited humanitaar- ja vaimse tundlikkuse, mis annab elule tõelise väärtuse, täielikust lagunemisest,.

Selle kõikehõlmava kriisiga toimetulemiseks peame tegema kindlaks selle suure pettuse allika ja olemuse, mis on toime pandud suures osas mitteresistentse inimkonna vastu. Mitte ainult tehnoloogia, vaid see, mis seisab tehnika taga ja mis on hüpnotiseerinud elusolendeid järgima selle mürgist jälgimis- ja kontrolliprogrammi.

Kui vaatame piisavalt sügavalt, leiame eluvastase tegevuskava, mis kuulub sellesse inimhaiguste kategooriasse, mida tunneme psühhootiliste, psühhopaatiliste ja sadistlikena. Selline inimkonna hukkumise seisund eeldab, et Jumalat pole olemas. Et universumi eest vastutab ainult inimene ja et kõige ülim on maalaste suurte ambitsioonide saavutamine.

 

Meie, inimesed, oleme vähemalt 90% probleemist

See on kultuslik, mida propageerivad maailma praegused liidrid. Klaus Schwab ja tema käsilased on koolitanud inimlike tunnete suhtes immuunseks. Seda peetakse igapäevase elu täieliku tehno-digitaalse ülevõtmise jaoks hädavajalikuks.

Nii et meie ülesanne on sellest aru saada. Mitte sulgeda seda kasti, millel on silt “2% haigus” ja panna see aknalauale, kus see unustataks. Meie asi on tunnistada oma osa selle maapealse elu kultusliku piiramise vastuvõtmisel ja lubamisel.

Meie, inimesed, oleme vähemalt 90% probleemist. Igas ajaloolises punktis, kui tingimused on pakkunud võimalust seda tumedat loitsu murda, oleme sellest loobunud. Meil ei ole õnnestunud midagi ette võtta ja oma saatust kontrollida kaasinimestena, kes hindavad tõde, tarkust ja õiglust üle kõige.

Selle asemel lubasime WEF-i noorte juhtide ja teiste psühhootiliste võimuotsijate jaoks punase vaiba lahti rullida. Abiks miljardäridest egomaniakid, ettevõtete kuningad, kuningannad ja raisakotkaspankurid.

 

Elu muutvad võimalused lükatakse kalevi alla

Ja kui mingi vapper rühmitus peaks üles tõusma ja vastu astuma repressiivvõimu keskpunktile, nagu näiteks Kanadas, siis on „meie, inimesed” aplaus küll tugev, kuid enamik inimesi eelistab sellegipoolest tagasi pöörduda turvalisse isolatsiooniseisundisse, lükates potentsiaalselt elu muutva sündmuse kalevi alla, jättes kasutamata võimaluse tõusta ühena üles ja pöörata ajaloo käiku.

Kahtlemata on kõik need “mitteülestõusud” kingitus meie tumedatele orjastajatele. Iga järgnev piiramine tuleb jõhkram kui eelmine. Sellega kaasnev hirm, ärevus ja segadus on kütus, mida kultus vajab oma saatanliku režiimi säilitamiseks.

See ei ole tühi jutt. Need, kes kummardavad Baphometi altarit, on lubanud tagada, et nende koletismeister on hästi toidetud. Vabamüürlaste templid eksisteerivad Briti parlamendihoones. Kõikjal, kus ambitsioonid hõlmavad teiste jalge alla tallamist, et saavutada soovitud eesmärke, on kaasatud deemonlikud jõud.

Washington DC, Canberra (Austraalia pealinn) ja Vatikan Roomas on arhitektuuriliselt kujundatud saatanliku sümboolika järgi, mis hõlmab ja kummardab raha ja võimu kui elu kõrgeimat eesmärki. Sama kinnisidee on omaks võtnud ka Londoni City keskus ja kahtlemata teeb seda ka Wall Street – ja teised sellised ohjeldamatu mammona kummardamise keskused.

Süvariigi töötajad ei suudaks saavutada oma ülemaailmset jõustamisrežiimi ilma otsese sidemeta tumeda energia keskustega. Need, kes on enim otsustanud olla tippkiskjad, teevad kõik endast oleneva, et oma eesmärke saavutada.

Seetõttu pöördutakse pedofiilia ja laste ohverdamise poole poliitilistes ja “eliidi” ringkondades, kelle läbimõeldud eluviis sõltub igavesti teiste süütust jõust, süütute laste puhta energia vampiiriks muutmisest ja globaalse repressiooni tumedatest tegudest.

 

Mis meid inimkonnana takistab? Hirm? Uskumatus? 

Mis on siis see, mis hoiab inimkonda põlvili nende ees, kes inimkonda kütkeis hoiavad? Hirm? Uskumatus? Liiga palju mugavust? Küüniline rahulolu “päeva soodsa orjuse” üle?

Kahtlemata midagi kõigest sellest. Kuid rohkem kui kõik kokku, väidan ma, et võti on eneseusu puudumine. Ja eneseusk ei tähenda “suurt ego”, pigem vastupidi. See tähendab teadmist, et inimene reageerib sellele, mis pakub juhatust tema olemuse sügavaimal tasandil.

Sellest allikast pärinevad teod on ainsad teod, mis lõpuks hävitavad sügava kurjuse toimepanijad. Inimkonna emantsipatsiooni saavutamiseks pole muud vastust. Pole ühtegi teist jõudu, mis suudaks tühjendada ja võita saatanlikke hulkureid, kelle ilmselge elu vihkamine levib – peaaegu kontrollimatult – üle tänapäeva sõjast räsitud maailma.

Meie tõeline töö siin ja praegu on tugevdada seda sidet, mis meil kõigil on oma Loojaga ja saada seeläbi korralikult ette valmistatud vaimseteks sõdalasteks, kes on valmis astuma vastu sellele, mis kavatseb meid hävitada ja kõik jäljed sellest jumalikust sädemest, mis teeb meist tõelised inimolendid.

Selle sädeme puhumine mitte kunagi tuhmuvaks tuleks – see on meie tänane tõeline väljakutse. Üleskutse meile kõigile, mis on tõeliseks katalüsaatoriks parasiitide väljatõrjumiseks ja uue tsivilisatsiooni sünniks.

Julgust, kallid sõbrad, julgust! Võit on meie päralt, kui me seda tõeliselt tahame – ja oleme valmis selle nimel võitlema.

Julian Rose on Ühendkuningriigi mahepõllumajandustootja, kirjanik ja rahvusvaheline aktivist. Ta on kolme raamatu autor, millest viimane on “Overcoming the Robotic Mind”. Lisateabe saamiseks vaata: www.julianrose.info

 

Allikas: davidicke.com

 

Tõlkis Hando Tõnumaa



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt