X

10 eurot =

Majanduskriis on viljakas kasvupinnas uute ideede levikuks

23. oktoober 2015 kell 10:10



lightbulb-ideaMajandusajaloolane Gary North avaldas käesoleva aasta juunis oma blogis kokkuvõtliku ülevaate tänase majanduse ajaloolisest kujunemisest. North toob välja, miks toimus nihe vabalt turumajanduselt valitsuste poolt kontrollitud majanduse poole ning kuidas täna domineeriv majanduskord on jätkusuutlik vaid tänu keskpanga rahaloomele ning võlgade süsteemile. Ta on ka seisukohal, et pärast järgmist kriisi on uue (st taasleitud vana) süsteemi, kus inimesed ütlevad tsentraliseeritud majandusest lahti, tekkimine vägagi tõenäoline. Alljärgnev kokkuvõte Northi blogipostitusest ilmus algselt Telegrami esimeses paberajakirjas sel suvel.

 

Enamiku inimeste mõtlemises annab tooni kaasasündinud optimism, mis on tuleviku nimel tehtavate ohverduste allikaks. Me usume, et tulevik saab olema parem ja seetõttu tasub olevikus tarbimist piirata tuleviku tarbimise nimel – just sellel põhineb säästmise kui meie ühiskonna laiendatud kapitali alus.

Alates 1640. aastal alguse saanud Inglise revolutsioonist on iga läänes toimunud sotsiaalse pöörde edu aluseks edasiliikumise juhtmõte: iga revolutsioon pakub lootust tulevikuks. Ent helgemat homset lubavad ideed jäävad tavaliselt napisõnaliseks kehtiva elukorralduse ja parema tuleviku vahele jääva üleminekuperioodi üksikasjade suhtes. Ka vaba turu idee põhines lootusrikka tuleviku lubadusel, mille esimeseks reklaamijaks oli Šoti ühiskonnateadlane ja filosoof Adam Smith (1723–1790), kes visandas turumajandusel põhineva ühiskonna majandussüsteemi. Smithi järgijad laiendasid tema nägemust riikide rikkusest, milleks lõi soodsa pinnase 1770-ndatel levima hakanud tööstuslik revolutsioon.

 

Tööstuslikust revolutsioonist suure depressioonini

19. sajandi alguses algas USA idarannikul ja Briti saartel üleüldine majanduskasv, mis 1820. aastaks oli juba hoo sisse saanud. Tänaseni arutlevad majandusloolased selle enneolematu kasvu põhjuste üle. Aastaks 1850 oli maailm põhjalikult muutunud: rohked leiutised viisid edasi kaasaegset põllumajandust, transporti ja kommunikatsiooni. Protsess, mis algas Atlandi rannikult, levis kiiresti ka Indiasse ja Hiinasse. Üle kogu maailma levis optimism pideva majandusliku õitsengu võimalikkusest.

Alates 19. sajandi algusest on olnud vaid üks periood, mil majanduskasv on stagneerunud pikemalt kui ühe aastakümne vältel – 1929. aastal toimunud börsikrahhiga alanud ülemaailmne majanduskriis, millele järgnes Teine maailmasõda. 1930-ndatel vähenes peaaegu kõikide kaupade ja teenuste pakkumine, majandusraskusi süvendas 1940-ndate esimesel poolel ränk sõda. Vaenutsevad riigid olid pühendunud vastase majanduskasvu hävitamisele. Kõik sõjas osalevad riigid peale USA kannatasid majanduslanguse käes. Sõjas ellujäänutel tuli toime tulla äärmiselt madalate palkadega talongimajanduse tingimustes.

 

Nihe vabalt turumajanduselt kontrollitud majanduse poole

1930-ndatel toimus märkimisväärne muudatus lääne tsivilisatsiooni mõtlemises: Natsi-Saksamaal, fašistlikus Itaalias, Suurbritannias, Jaapanis ja USA-s nihkus inimeste poolehoid vabalt turumajanduselt valitsuse kontrollitud majanduse poole. See nihe joonistub välja inglise majandusteadlase John Maynard Keynesi (1883–1946) 1936. aastal avaldatud raamatus “Tööhõive, intressi ja raha üldteooria“, mis pakkus võimalust Suurbritannia päästmiseks majanduskriisist. Keynesi majandussüsteemis mängib tähtsat rolli raha, millele ta pühendas suure osa oma uuringutest. Keynes osales ka aktiivselt Rahvusvahelise Valuutafondi IMF-i loomises, millega korrastati sõjajärgset rahvusvahelist rahasüsteemi.

Uue põlvkonna majandusteadlased võtsid omaks Keynesi teooriad, mis püsivad tänapäevani: liit valitsuse ja ettevõtete vahel muutus praktiliselt ainuvõimalikuks. Kuigi USA-s on alati olnud riiklikul rahastusel oma pooldajad, oli keskvalitsuse roll üldises majanduses esialgu üsna vähene, piirdudes peamiselt teede, kanalite ja transpordiprojektidega.

Suure depressiooni ajal sündis läänes tänaseni domineeriv majandussüsteem, mis on jätkusuutlik vaid tänu keskpanga rahaloomele ning võlgade süsteemile. Enamik tänapäeva inimesi ei suuda teistsuguse rahakorraldusega maailma ettegi kujutada. Vaatamata sellele, et suurem osa lääne majandusteadlasi nimetab end vaba turumajanduse pooldajateks, on neist vaid käputäis 1913. aastal loodud Föderaalreservi süsteemi lõpetamise poolt.

 

Rahvas usub keskse kontrolliva jõu edukusse

Pikaajaline majanduskriis kutsub alati esile uusi äärmuslikke mooduseid kriisi seletamiseks, mis on aga alati sisuliselt olemasolevate arvamuste pikendused. Uus generatsioon majandusteadlasi võtab need ideed omaks, tihtipeale ka koos vigadega. Nii toimus ka suure depressiooni ajal: Keynes pelgalt kinnistas selle, mida poliitikud ja keskpankurid olid juba tegemas.

Keynesi majandusteooria kaitsjad suudavad süsteemi seletades küll rääkida selle eesmärkidest ning kirjeldada selle sekkumismeetodeid, ent nad ei suuda põhjendada, kuidas need meetodid peaksid looma rikkust. Samas ei suuda enamik inimestest uskuda konkureerivat ideed, mille kohaselt toob majanduskasvu sotsiaalne areng, mis põhineb individuaalsel otsustusvõimel vaba turu keskkonnas. Viimasel põhineb ka näiteks Milton Friedmani (1912–2006) rahateooria.

Enamikul inimestel on raske uskuda, et majanduslik heaolu kasvab välja üksikisiku otsustest ning selleks pole vaja mingit keskset organiseerivat jõudu. Seetõttu oodatakse, et poliitikud ja ametnikud pakuksid ühiskonnale sotsiaalset ja majanduslikku stabiilsust – vaatamata nende poliitikute ja ametnike minevikus tehtud eksimustele ning ebaõnnestumistele. Inimesed usuvad, et kõikvõimalike tariifide ja muude riiklike sekkumismeetoditega hoitakse turgu neile soodsas olukorras ja et just see toob majanduskasvu ning rikkuse.

 

Masside mõjutamiseks on vaja majanduskriisi

Enne 1930-ndaid usuti, et kuni raha ringleb ja majandus üha kasvab, jääb ka majandusbuum igavesti kestma. Selline optimism ei tõuganud eriti uurima, mis on buumi põhjuseks, sest see polnud headel aegadel oluline. Inimestel ja ettevõtetel läks hästi ning vaba turg oli enesestmõistetav. Kui aga suur depressioon õõnestas inimeste usku poliitilisse ja majanduslikku vabadusse, hakkas rahvas nõudma riigilt nähtavaid samme olukorra parandamiseks, andes muuhulgas ka natsionaalsotsialistidele võimaluse oma populaarsust kasvatada.

Üksnes uued ideed ei muuda masside mõtlemist, tavaliselt on selleks vaja ka kriisi, mis töötaks rahva meelsuse muutmisel kiirendina. Revolutsioonide seeme pannakse kasvama intellektuaalide ideedest, mida hakkavad kriisiolukorras rakendama uue generatsiooni mõtlejad ja poliitikud. Selliseid ideid viimistletakse üksikasjalikult sobivaks selleks, et revolutsionäär saaks poliitilist toetust või sünniks uue maailmavaate karismaatiline eestkõneleja, kelle ümber hakkavad koonduma jüngrid. Kui ühiskonnas on loodud vastav sotsiaalne olukord, mis lubab kriisi-katalüsaatoril levitada uudset ideed varasemast kiiremini ning ulatuslikumalt, saabki alguse ühiskondlik ja poliitiline muutus.

Seetõttu on tõenäoline, et järgmise majanduskriisiga luuakse uutele ideedele soodsad võimalused esilekerkimiseks ning need võivad õõnestada ja hävitada varasema korra. Pöördeliste ideede vaba ja piiramatu levik aitab neil saavutada kasvupinda ning hoida ühenduses selle toetajaid – uute ideede reaalseteks poliitilisteks programmideks muutumiseks vaja vaid sobivaid sotsiaalseid tingimusi. Üks on aga selge: detsentraliseerimine on tuleviku suund. Inimestele pakuvad rahvusvahelisuse hüvesid vaba kaubandus ja internet, mitte keskvõimu meetmed ja neid läbisuruvad bürokraadid.

 

Allikas: Gary Northi blogi

Foto: cahootsblog.com

 

Tõlkis ja toimetas Allar Pajuste

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.