Foto: Pixabay/ pexels.com

Rahvusvahelise majanduse ja geopoliitika sõltumatu analüütik Tom Luongo kirjutab, kuidas igasuguse tagatisväärtuseta sularahale lüüakse ülemaailmselt üha tugevamini hingekella ning kuidas ainsaks sularahaks, mis suudaks meid päästa tsentraalselt kontrollitud digitaal(raha)võrkude türanniast, on kullaga tagatud valuuta.

Artikli tõlke avaldas Tavidi uudisteportaal.

Juba pikemat aega on maailma nn Davosi seltskonda kuuluvate rahvusvaheliste oligarhide meelishobiks sularaha demoniseerimine kõikvõimalikul ja võimatul viisil. Alates riskifondi halduri Ray Dalio kuulsusrikkast tsitaadist, mis kuulutas “sularaha rämpsuks”, kuni nüüdseks vallandatud COVID-19 hüsteeriani, mis sisendab sõnumit sularahast kui kasutuskõlbmatust maksevahendist – kõikjal on tunda, kuidas sularahavastane kommunikatsioon töötab täistuuridel.

Ei ole ka saladus, et selle maailma vägevad soovivad vabastada inimesed sularahast, sest seda majandusringluse meediumit ei ole võimalik monitoorida. Rootsi flirdib juba pikemat aega sularahavaba ühiskonna ideega, samas kui Euroopa Liit ja USA on hakanud suure väärtusega kupüüre ringlusest eemaldama. Mõne aasta eest võttis India valitsus vastu ekstreemse otsuse likvideerida 500- ja 1000-ruupia suurused kupüürid praktiliselt päevapealt. Kõiki neid meetmeid on avalikkusele alati serveeritud korruptsioonivastase võitluse instrumentide ning kuritegevuse ja rahapesuvastaste abivahenditena.

Sularaha ühiskonnast elimineerimise kaugelt kõige ulatuslikum sotsiaalmajanduslik tagajärg on kogu inimkonna finantside sisestamine keskselt kontrollitud arvutisüsteemidesse, mis annab võimudele totaalse (totalitaarse?) ülevaate inimeste eludest. Mida aeg edasi, seda enam on maailma valitsused pankrotistumas (märkus: rekordilise võlakoorma tõttu, mis on tagastamatu nii era- kui avalikule sektorile) ning seega on loogiline, et rakendatakse kõikvõimalikke meetmeid, mis maksimeeriksid riigikassa tulusid ning likvideeriksid institutsioone, mis võiksid nende eksistentsi ohustada. Siin peitubki põhjus, miks deviisi “sularaha on rämps” on soojalt vastu võtnud enamik maailma valitsusi. Riigivaluutade täieliku digitaliseerimise programm on üks osa võimu täieliku tsentraliseerimise suuremast projektist COVID-19 õigustusel.

Probleem on siiski sügavam ja mitmetahulisem: sularaha käibelt tõrjumise varjatum loogika peitub asjaolus, et globaalne rahasüsteem on täielikult rikkis ning ei ole elujõuline ilma globaalse koordineeritud päästeprogrammita.

Kõige lihtsam viis seda teostada on luua nupuvajutuse abil digitaalset raha. 2008. aasta globaalse finantskriisi ulatus ületas Föderaalreservi võime kriisi hallata, vajades globaalselt koordineerutud sekkumist kõikide maailma keskpankade ning Maailma Valuutafondi poolt.

Maailma rahandussüsteemi tegelikku olukorda arvestades ei tulnud üllatusena, et Shanghai kullabörsi juht tegi hiljuti avalikus pöördumises ettepaneku luua uus rahvusvaheline reservvaluuta, mis asendaks selles funktsioonis USA dollarit.

Shanghai kullabörsi esimees Wang Zhenyingi sõnul on dollar Washingtoni finantssõjapidamise relv, mis on riikide jaoks (finants)julgeoleku risk ning mis ei sobi seetõttu rahvusvahelise reservvaluuta funktsiooni täitma. Wangi hinnangul ei ole selleks võimalik kasutada ka kulda, kuna selle kogus on liiga piiratud, et tagada pidevalt kasvava rahvusvahelise kaubanduse vajadusi. Seega on vajadus globaalvaluuta järele, mille emiteerimine ei alluks ühegi riigi ainumeelevalda.

Tegemist ei ole senikuulmatu ideega, hiinlased panid selle lauale juba 2008-2009, vastumeetmena ülemaailmsele finantskriisile. Toona Hiina keskpanga presidendi Zhou Xiaochuani poolt välja käidud idee nägi ette globaalse finantssüsteemi reformi, võttes  rahvusvahelise arveldusühikuna kasutusele Rahvusvahelise valuutafondi sünteetiline ühik SDR (Special Drawing Rights).

Rahvusvahelise rahasüsteemi vaatleja Jim Rickards on analoogsete ettepanekutega esinenud juba üle 10 aasta. Rickards nendib oma raamatutes “Raha surm” ja “Valuutasõjad”, et plaan teha IMFist “maailma keskpank” on olnud liikvel juba mõnda aega, kuna saabuv kriis ületab kõikide maailma keskpankade võimet väärata finantsapokalüpsist – siinkohal olen Rickardsiga täiesti ühel meelel. Maailma võimueliit on juba aastaid avalikult levitanud globaalse tsentraalpanga ideed erinevates uurimistöödes.

Asjale lisab uue värvingu aga asjaolu, et Wangi poolt välja kuulutatud plaan ei näe enam ette Rahvusvahelise valuutafondi ühiku kasutamist, vaid täiesti uue veksli loomist, mis asendaks nii SDRi kui ka dollari.

Kuna Wang ei näe ette kullale rahvusvahelise raha staatust, siis mida ta küll silmas peab?

Oluline on mõista, et Hiina-sugused riigid teevad juba tööd oma uute riiklike valuutade digitaliseeritud versioonide kallal. USA kongress viitas seesugusele tegevusele oma viimases triljonite dollarite suurust stiimulpaketti seadustavas CARES eelnõus. Venemaa töötab välja uut krüptovaluutat ning Euroopa Liit tegutseb palavikuliselt selle nimel, et liikmesriigid nõustuksid riikide võlakoormuse jagamisega (märkus: protsess, mis ei taha kuidagi edeneda seoses väiksema võlakoorma ning tervemate bilanssidega põhjariikide tõrksusega finantseerida Lõuna-Euroopa riikide võlgu) ja maksuintegratsiooniga, mis looks eeltingimused Euroopa keskpangale, et luua tulevikus vaid digitaalseid eurosid, likvideerides käibelt selle paberekvivalendid.

Kulla omamine on Saksamaal tehtud üha keerulisemaks – Liiduvabariigi föderaalvalitsus otsustas muuta kohustuslikuks, et kõik vähemalt 1000-eurosed kullaostud tuleb kanda keskregistrisse, nõudes sedasi iga soetatud kullauntsi ettekandmist valitsusele.

Finantsprivaatsusest on tänaseks saanud vaid ilus mälestus. Finantsalternatiivina välja käidud krüptovaluutade turud nn “arenenud riikides” peavad vastama üha rangematele rahapesu- ja “tunne oma klienti” nõuetele, et omada üldse õigust opereerida eksisteeriva finantstaristu osana.

Sularaha viimased päevad on viimaks kätte jõudnud. See on tõeliselt hirmutav, kuna tegemist on “hea uue ilmaga”, mille vaikivaks eelduseks on, et kõik maksud ja lõivud, mida võimud sisse kasseerivad, on legitiimsed. (Sularahata) süsteem, mis eeldab, et iga inimene, kes soovib hoida oma materiaalsed asjaolud enda teada, on automaatselt rahapesija ning petis.

Asja teeb eriti nukraks tõsiasi, et enesestmõistetav vastureaktsioon USA “dollarihegemooniale”, mis kasutab Ühendriikide vekslit globaalse finantssõjapidamise relvana, on ettekäändeks kehtestada seninägematust hullem sotsiaalne ja finantsiline kontrollmehhanism.

Kuigi argumendid mitmepooluselise maailmakorra loomiseks on mõistetavad, ei näe ma ometi vajadust võtta kasutusele globaalne, riikideülene arveldusvaluuta. Oleks naiivne arvata, et ükski teine riik ei oleks Ühendriikide asemel kuritarvitanud reservvaluuta staatust pärast enam kui pool sajandit väldanud maailma finantssüsteemi valitsemist.

Ning siia ongi koer maetud. Globaalse eliidi tipus trooniv Davosi seltskond armastab alati käivitada protsesse, mis asetavad inimesed Hobbes’iliku võltsalternatiivi ette. Maailma rahvastele antakse justkui vaid kaks valikut: kas jätkata elu USA piiritult ahne pangandusoligarhia türannia all või vahetada see samavõrd jäleda, ent rahvusvaheliselt administreeritud süsteemi vastu.

Meie valikud ei piirdu tegelikkuses siiski üldse vaid selle duaalsusega. Wangil on õigus, et katkine süsteem vajab väljavahetamist, ent uus maailmavaluuta peab olema tagatud millegagi, millel on reaalne ja mitte üksnes virtuaalne/formaalne väärtus. Tulevikuraha ei tohiks enam olla sünnitatud nupuvajutuste meelevallast või tagatud puhta krediidina tulevikus tehtava töö viljadega.

Dollarisüsteem läheb peagi hingusele. Suur ülemaailmne majanduse “finantsialiseerimine” ning sellele ehitatud võlamullid on kokku varisemas. Mitte kunagi varem ei ole inimesed olnud sedavõrd vastuvõtlikud alternatiividele. Hetkel kehtivas “võitja võtab kõik” globaalses süsteemis piisab sellest, et esile kerkiks seni domineerivat võimu pisut ületav riik, millest saaks peagi uus hegemoon, mis neelab endasse maailma kapitalivood.

Hiina on ennast positsioneerimas uue globaalse hegemoonina, ent jätkuvalt ei ole USA poolt kontrollitud Rahvusvaheline valuutafond see institutsioon, mille kaudu Hiina oma ambitsioone realiseerida saaks. Tegemist oleks mõistagi “uus peremees, nagu vana peremees” tüüpi olukorraga.

Oleme hetkel tunnistamas nii kulla taastulekut maailma finantssüsteemi keskmesse kui ka Bitcoini iga nelja aasta tagant toimuvat “pooldumist”. Mitte kunagi varem ei ole meil olnud paremaid võimalusi väärata valmismõeldud “lahendusi”, mille on välja pakkunud needsamad inimesed, kes on (finantssüsteemi manipuleerides) lagundanud meie võime hinnata adekvaatselt riske ja väärtust.

Viimaks ometi on majandussüsteem ja finantsturud võimelised naasma pärast pikka deliiriumit kaine mõistuse juurde, kuid seda vaid juhul, kui pöördume tagasi raha juurde, millel on reaalne katteväärtus, mida ei saa manipuleerida ning mis on sündinud töö tulemusena. See mingi katteväärtus on aga asjastatud selle sama rikkuse kujul, mille kauplemisega härra Wang Shanghai kullaturul tegeleb. See on see miski, mis võib anda valuuta(de)le tagasi kõva valuuta staatuse.

Tom Luongo

Tom Luongo artiklite ja podcastiga saab tutvuda tomluongo.me

Allikas: Tavidi uudisteportaal

Originaalallikas: Strategic Culture

Viimase aja majandusarengute analüüse saab vaadata AS Tavidi majandusuudiste lehelt – https://tavid.ee/category/finantsuudised/

Toimetas Tavidi uudisteportaal