Päevakohane artikkel aastast 1919: A. H. Tammsaare “Riik ja rahvas”

2. juuni 2015 kell 22:37



A.-H.-TammsaareIga Eestis kooliteed käinud inimene teab hästi Anton Hansen Tammsaaret ja tema “Tõde ja õigust”, kuid palju vähem teatakse selle kirjaniku, esseisti, kultuurifilosoofi ja tõlkija kogumikust nimega “Sic transit…”, mis koondab endas valikut arvamus- ja kriitikaartikleid. “Sic transit…” anti esimest korda välja 1924. aastal kirjandusrühmituse Noor-Eesti poolt ning uuesti alles 2004. aastal Matrix Kirjastuse alt. Laiema avalikkuse tähepanust on kogumik aga ilma jäänud, seetõttu palusime Matrix kirjastuselt luba avaldada Telegrami veergudel üks valitsuse- ja üldse ühiskonnakriitiline artikkel nimega “Riik ja rahvas”, mille sisu osas saab väga hästi paralleele tõmmata ka täna Eestis (ja miks mitte ka teistes riikides) toimuvaga.

 

Riik ja rahvas

Need kaks mõistet on vist igaühel selged, kes nende üle lähemalt järele ei mõtle, ja et suurem hulk seda tõepoolest mitte ei tee, siis ongi nad päris selged. Selgeid mõisteid aga sõnadega seletama hakata, tähendaks nende tumestamist, sest sõnadest saadakse ikka väga lahkuminevalt aru.

Nõnda võiks ilma pikema põhjenduseta öelda: riik on omakasule toetuv ühing. Kes seda õigeks ei pea, sel puudub veel selge riigi mõiste või on teda mõtlemine tumestanud. Ühel kui ka teisel korral võib nõu anda: muretse selgust, mitte aga mõtlemise kaudu.

Rahva kui niisuguse kohta ütleme ehk pärastpoole midagi tabavat, või kuigi me seda ei peaks tegema, siis poleks sellest ei rahval, riigil ega meil enestel suuremat hädaohtu karta, sest öeldud või ütlemata sõna ei anna kellelegi ega võta omakasu mõttes kelleltki midagi.

Kui nüüd riigi aluseks on omakasu ja kui riik on ikka kuidagi seotud mõne rahvaga, siis ei peaks omakasu unustama ei ükski valitsus, ükski rahvaliige, sest ainult nõnda võiks ülemuse ja alamuse vahel tekkida tõsine vastastikune arusaamine. Et aga – nagu eespool tähendatud – sõnad mõisteid võivad tumestada, siis ei peaks kunagi omakasust rääkima. Iseäranis hoidugu selle eest need, kel on võim või keda on milleski usaldatud või kes ajavad ilma usalduseta riiklikke ja ühiskondlikke asju, sündigu see heategeval või mõnel muul alusel.

Rääkigem ikka rahvast, rahva kasust, rahva huvidest, rahva tulevikust, rahva käekäigu parandamisest jne jne – sest meile enestele kui ka teistele meeldib see, – aga mõistkem rahva all ikka seisust, klassi, parteid, kihti, rühma, ringkonda või lihtsalt iseennast ja ainult neil kordadel ka omi sõpru ja lähemaid tuttavaid, kus omakasu teostamine seda nõuab. Nõnda talitab iga terve ja loomulik rahvaliige, kel on korralikult arenenud ühiskondlikud instinktid. Leidub aga ka ebaloomulikke rahvaliikmeid: nemad kas ei oska omakasu õieti teostada (näit. tabatud vargad, kelmid, röövlid, valeraha-tegijad, liiakasuvõtjad jne), või neil on omakasust tume ja loomuvastane arusaamine – nad peavad omakasuks sedagi, kui nad on oma vaimulisi ja hingelisi huvisid võivad rahuldada (mõned mõtlejad, kunstnikud, kirjanikud, ilmaparandajad jne).

Ei ühtedel ega teistel taha leiduda lahedamat ruumi korralikus riigis. Neid kas trahvitakse, pannakse vangi, saadetakse sunnitööle, lastakse mahagi või puuakse risti (Jeesus), sunnitakse kihvtikarikat tühjendama (Sokrates) ja põletatakse tuleriidal jumalatele meelepäraseks haisuks (Huss, Bruno).

See kõik on vana ja pehkinud tõde, nagu eelmised nimed tõendavad. Sellepärast võiks ainult mööda minnes tähendada, et isegi ideaalne Plato oma ideaalsest riigist kirjanikud ja kunstnikud mõelnud välja ajada ja mõtlejatele ainult siis ruumi anda, kui nad tahavad mõtelda nagu tema ise.

Aadamal ja Eeval paradiisis puudus nähtavasti alles õige arusaamine omakasust ja loomulikult arenenud inimesest. Mõistete selgitamiseks saatiski Jehoova nad vangitorni, mida hakati nimetama maailmaks, ja siis algas raske töö ning väike palk, mis tekitasid omakasulised mõtted – inimlikud mõtted.

Kaini ajal pidi inimkond juba õige kaugele arenenud olema, sest kuidas muidu võis ta mõttele tulla, oma venda malakaga maha lüüa. Jakob aga talitab juba päris kultuuriinimesena, kui ta oma pimedat isa ja kohtlast venda korraga petab – omakasu otstarbel.

Et aga selle kõrge kultuuri valitsemisel siiski ei jumalat, riiki ega rahvast ei leidunud, kes Jakobi taoliste rohkem arenenud inimkonna liikmete vastu midagi tõsisemat ette oleksid võtnud, siis on päris loomulik öelda: nimetatud kolmainsus, st jumalad, riik ja rahvas, tunneb lähemat huvi ainult nende vastu, kes on omakasust õige ja loomupärane arusaamine. Siit seletub, miks ühtedele võimaldub pillamine ka siiski veel – ja sageli just siis, – kui teistel juba sõna otseses mõttes nälg varaks.

Ometi näeme ajuti juhtumusi, kus midagi vastupidist ja ebaloomulikku sünnib, nagu seisaks terve riik või rahvas loomuvastastest inimestest koos. See avaldub nimelt neil kordadel, kus riik või rahvas kirjanikkude, kunstnikkude jne eest püüab muretsema hakata, olgu ajutiste või alaliste ergutusrahade näol. Eksituse kõrvaldamiseks peaks aga siin asjale lähemale nihkuma ja sündmuste põhjani tungima, misläbi enamasti ikka leiaksime, et oletus, nagu võiks mõni riik või rahvas kui niisugune ebaloomulik olla, st nagu võiks ta neid olevusi toetada, kel puudub omakasust õige arusaamine, on vormi ja sisu segamine, missugune nähtus õigusteaduses ja kunstis üsna sagedasti kordub.

Pole ju sugugi kindel, nagu võiks iga mõtleja, kirjanik või kunstnik ebaloomulikkude sekka kuuluda, kel omakasust tume ja loomuvastane arusaamine. Otse selle vastu: leidub väga loomulikke mõtlejaid, kirjanikke, kunstnikke ja isegi ilmaparandajaid. Ja kuigi riigi või rahva abi mõnele ebaloomulikule oleks määratud, siis peab kõigepealt teadma: kas abisaaja veel elab, kui vana ta on, missuguses seisukorras on ta mõistuse pooles ja lõpuks – kas abi tõepoolest toetust tähendab või on tal sügavamad ja ulatuvamad eesmärgid?

Et meid õieti mõistetaks, selleks tuletame meelde: riik annab ju ka kelmidele, varastele, valerahategijatele jne vangimajade ülevalpidamise näol abi, aga kas tähendab see abi nende ebaloomulikkude toetamist? Kes seda usub, see ei tunne riiki ega rahvaid. Nimetatud abiandmisel on puhas kasvatuslik eesmärk: õpetada kinniistujaid omakasu seltskonnapärasemalt teostama, nii et neid enam kunagi seaduserikkumises ei tabataks.

Kui nüüd riik abi jagab ka neile, kes ebaloomulikult ainult vaimustele huvidele anduvad, siis peab küll arvama, et selles sammus toetamise asemel mõni sügavam tuum peitub, nagu seda varastele, kelmidele jne abiandmisekski tundub: abiandmisel on meeleparandamise püüd. Riik ja rahvad teavad, et vaimustele huvidele andujad on enamasti ikka väga tundlikud. Kui neile vastutulelik ollakse, siis muutuvad ka nemad vastutulelikuks. Abiandmisel loodetakse, et kunstnik hakkab töid looma, mida needki võivad maitsta, kes kunsti ei armasta; et kirjanik hakkab raamatuid tootma, mida needki loevad, kes ajaleheski ainult kuritöid ja kuulutusi uurivad; et mõtleja õpib mõtteid avaldama, millest arusaamine mõtlemist ei nõua, ja et ilmaparandaja tõttab parandama ainult tabatud vargaid ja hakkab armuõpetust kuulutama kirjanikele, keda ei loeta, kunstnikele, keda ei armastata, mõtlejaile, keda ei mõisteta.

***

Ütlesime: riik on ühing. Aga ühingul on üsna täbar ilma liikmeteta läbi ajada. Sellepärast peab iga riik valvama, et tema alamad või kodanikud laiali ei jookseks. Nõnda oleksid riigipiirid loomuliku tarvidusega põhjendatud. See tarvidus tundub iseäranis väikseis riikides, kus piirid nii kergesti kättesaadavad. Siit seletubki, miks just väikesed riigid oma piiride pärast iseäranis muret tunnevad, aga siit leiab ka seletuse nähtus, miks kõik riigid aina piiride laiendamise peale mõtlevad. Mälestagem tsaariaegist või vaadelgem praegust enamlist Venemaad: aina piiride laiendamise sõjad selleks, et kodanikkude väljapääsmist riigipiirest raskendada.

Ühing võiks ju oma liikmete laiali jooksmist ka sellega takistada, et igale liikmele ühingus viibimine kasulikuks tehakse. Aga kui kõik kasu saaksid, kes peaks siis kahju kandma? Jääb ainuke võimalus: kahjud teiste omasuguste, st ühingute kaela veeretada. See tähendab sõda. Sõjast kasu saada võivad aga harilikult ikka ainult suured riigid, ükskõik kas nad ise kaasa sõdivad või ei, kuna väikestele aina kahjud rüppe langevad. Nõnda on jumalate, riikide ja rahvaste loomulik tahtmine.

Järgnevalt on romantiline utoopia uskuda, nagu võidaks väikeses riigis viibimist kõigile kodanikkudele või rahvaliikmetele kasulikuks teha. Riiklikus mõttes pole see tarvilikki, nagu seda kõik riikide ajalood tõendavad. Sagedasti palju tähtsam kui tegelik kasusaamine on usk kasusaamisesse, sest muidu ei oskaks nii paljude mineviku ja oleviku taeva- ja maaliitude eluvõimu seletada.

Rahvas nõuab usku.

Hoopis teine lugu on nende üksikutega, kelle hooleks on usaldatud riiklikkude ja ühiskondlikkude asjade ajamine, kus tuleb kokku puutuda mitmesuguste ollustega, mida võib süüa, juua, suitsetada, tagavaraks koguda, tuttavatele edasi toimetada või lihtsalt sulaks ja krabisevaks ümber valada. Siin ei aita tühipaljas usk enam midagi, sest siin tõusevad loomulikud himud, mis hõõguvad maisest õhust ja mis kallutavad ka kainema iseloomu, on ju himude vastu võitlemises ainsaks kindlaks abinõuks himudele allaheitmine.

Et me aga loodusteaduste õitsengul elame, kus kõik loomulik poolehoidmist kipub leidma, olgu see loomulik raha, siid, kalliskivi, lõhnaõli, näovärv, viin, kohv, tee, riis, tubakas, isegi leib ja suhkur, siis peaks riik selle eest muretsema, et ametnik, kelles amet teatud loomulikud himud tekitab, neid himusid ka loomulikult võiks rahuldada. Peale kasvatuspaleuskliku eesmärgi saavutamise toob loomulikkude himude loomulik rahuldamine ka valitsuse aluse kindlustamise kaasa, sest kui ametnik oma instinktidele loomulikult võib anduda, siis saab temast peagi kõige kindlam valitsuse poolehoidja. Tarvilik oleks ainult, et niisuguseid poolehoidjaid võimalikult palju oleks ja et nad oma loomulikkude himude rahuldamise mõttes ministrist kuni uksehoidjani nii või teisiti end seotuna tunneksid. Nõnda võiks valitsus päris julgelt tulevikku vaadata, kuigi seal kohiseks üldine veeuputus.

Siit järgneb loomulik näpunäide igale valitsusele: ära pane ühtegi inimest vähegi vastutavamale kohale, kui tal on omakasust tume või loomuvastane arusaamine, sest ebausaldusvääriline riiklikus mõttes on iga inimene, kes midagi tahab teha, ilma et ta omakasu õieti silmas peaks. Niisugusel ebaloomulikkude instinktidega inimesel on päris ükskõik, missugune valitsus pukil püsib, sest omakasuta tööd leidub ju igasuguse riikliku või ühiskondliku korra maksuvusel.

Leidub aga inimene, kellest märgata võib, et ta ametivõimu omakasuliselt püüab tarvitada – olgu see inimene mees või naine, miilitsamees või varustusvalitseja, – siis võib teda riiklikus mõttes ilma pikema jututa usaldada. Peaks aga veel selguma, et sel inimesel on tõsised demokraatlised põhimõtted, sest ta armastab ise ja laseb ka oma ametivendi elada, siis on see otse riiklik varandus, sest ei ole ju riikliku aparaadi kindlustuseks miski nii tähtis, kui just demokraatlisel alusel loomulikkude instinktide loomulik rahuldamine.

Kui nüüd valitsusel korda on läinud loomulikult rahuldatud loomulikkude instinktidega ametnikkude kontingenti soetada, siis on üks raskemaist riiklikest põhiküsimustest lahendatud, sest on ju arusaadav, et loomulik ametnikkude hulk iseenesestki selle eest hoolitseb, et tema ja laiemate, energilisemate kihtide – nagu börsispekulantide, rahakursilangetajate, riigivaraga hangeldajate, erasahkerdajate, kõiksugu kotimeeste, sisse- ja väljaveo lubade saajate ning igal erialal leiduvate pügajate – vahel otstarbekohane kontakt jalule seatakse. Eriti kerge ja loomulik on see talitus sellepärast, et valitsusel alati võimalik on ka kõige loomulikumat, st kõige omakasulisemat sammu tõsta ideaalsesse valgusesse, temale vajutades kui mitte just õigluse, siis ometi paratamatuse pitseri. Kildkondlikud lahkhelid ei peaks kedagi heidutama, sest ärgu unustatagu: igal tervel ühiskondlikul instinktil on sama eesmärk – omakasu, vaidlust võib tekitada ainult küsimus, kes kõige enne eesmärgile peab jõudma ja missugusel määral: kes kõige enne võib rikastuda ühiskonna kulul kui loomulik ühiskonna liige. Nõnda koondub valitsuse ümber päratu hulk tõsiseid, loomulikke, elujõulisi poolehoidjaid, misläbi ta isegi veel siis võib jalul seista, kui tal juba puuduvad igasugused jalad ja ka jalgealune.

Leiduvad isikud, kes suud täis võttes igal parajal juhtumusel kinnitavad: rahvas ei usalda valitsust, kuid sõnadest ei pea keegi end heidutada laskma. Millal on mõni rahvas mõnda valitsust usaldanud? Tegid venelased seda tsaari ajal või teevad nad seda nüüd? Eks arva iga teine inimene, et iga võimumees on ostetav ja müüdav; et iga ametnik mõtleb ainult oma kõhu ja tasku täitmise peale ja et kroonukoti soputajad aina rikastuvad ja rikastuvad; et toitlus ja varustus kipub tähendama ainult üksikute liigtoitmist ja varastamist; et ühiskondlikes ettevõtetes, millele anduvad ikka paremad ja õrnemad lollused, valitseb harilikult logamus ja korralagedus, kus vana Juudas isegi võib meele heita? Aga mis on sest lugu, kel on sest häda? Kas valitsusel, mõnel ametnikul või ühiskondlikul tegelasel? Või millal on mõni valitsus selle peale tõsisemalt rõhku pannud? Ehk milleks seda? On rahvas kunagi ühtegi valitsust toetanud? Mis on rahvas? Paljas sõnaline ettekääne juristidele ja poliitikameestele, iseäranis taeva- ja maaliitlastele. Rahvast ei olegi, vähemalt ei saa teda meelte abil tabada, mõisteliselt reaalseks teha. On talupojad, keda võid peksta kuipalju tahad, kes aga ikkagi tolmavad nagu jahukott; on töölised, on ametnikud, on kaupmehed, on kirjanikud ja kunstnikud, on kõiksugu inimesed, on lõpuks inimeste hulk. Aga hulk on meeletu, hulk on tujukas, hulka ei või usaldada, tema peale ei või toetuda, teda võib ainult valitseda, tema kulul elada. Nagu ajalugu tõendab, võib usaldada ainult seisust, klassi, rühma, kildkonda. Sellepärast räägitakse ikka seisuse, klassi, kildkonna ja onupoja poliitikast ja sellepärast ongi nii mõistetav, miks iga valitsus rahva vastu loomulikult kurdiks jääb ja ainult üksikute ohkeid tähele paneb. Rahvas nõuab usku, nagu juba tähendatud, ja usklikud armastavad ohata. Usu eest peakski iga valitsus kui kallima varanduse eest hoolitsema. Aga hoidku jumal, et rahva usk täitmist ei leiaks, sest mis väärtus oleks rahva silmas veel mõnel maa- või taevaliidul, kes ühel ilusal päeval maa või taeva igapäevaseks elutarviduseks välja jagaks: väljajagamine hävitaks ju usu maa ja taeva sisse.

Aga imestama ei pea kõige selle üle mitte, iseäranis kui jumalatest, riigist ja rahvast õige arusaamine võimaldab loomuliku leplikkuse ühiskondliku elu sagedasti otse katastroofiliste eriavalduste vastu.

 

Anton Hansen Tammsaare

1919

 

Allikas: “Sic transit…”, Matrix Kirjastus. 2004 (esmatrükk: Noor-Eesti kirjastus. Tartu, 1924)

Foto: estonianworld.com