Beyonce “naiste õiguste eest võitleva” rõivakollektsiooni õmblejad töötavad sandikopikate eest

23. mai 2016 kell 14:46



ivy17. mail avaldas veebiportaal The Vice artikli selle kohta, millistes tingimustes ja millise palga eest töötavad õmblejad, kes toodavad Beyonce uut rõivakollektsiooni Ivy Park. Teema korjasid üles mitmed teised meediakanalid, sealhulgas The Telegraph. Õige pea järgnes sellele aga popmuusikaiidoli meediakonsultantide vastulöök. The Telegraphi artikkel võeti maha ja mitmes portaalis avaldati artikleid selle kohta, kuidas tegelikult on Beyonce rõivakollektsiooni tootmine Sri Lanka õmblejate õnnistus ja rikkus.

 

The Vice’i lugu on kommentaariks algselt Briti tabloidis The Sun ilmunud loole, mille pealkirjas nimetatakse Beyonce rõivakollektsiooni tootvaid õmblejaid otse “orjadeks”, paljastades läänemaailma standardite kohaselt absurdselt madala töötasu. Ei ole saladus, et tänapäeva kiirmood toodetakse kõikjal samasugustes tingimustes. Ebainimlikult pikad tööpäevad, halvad ja eluohtlikud töötingimused ning väga madal töötasu on kiirmoe tootmise igapäevane pahupool.

Beyonce koostöö Briti rõivatootjaga Top Shop kuulutati välja selle aasta aprillis. Tegemist on spordirõivaste kollektsiooniga, mis kannab loosungit Empowering women through sport (väestades naisi spordi kaudu). Beyonce on kollektsiooni tutvustades sõnanud: “Minu eesmärk Ivy Parkiga on spordirõivaste piire nihutada ning toetada ja inspireerida naisi, kes mõistavad, et ilu on palju enamat kui meie välimus. Tõeline ilu on meie mõistuse, südame ja keha tervis.”

 

Ülikitsad elutingimused, 60-tunnine töönädal ja “poliitiliselt korrektne” palk

Seda kollektsiooni tootvad õmblejad Sri Lanka suurkorporatsioonis MAS Holdings on oma väe leidmisest aga väga kaugel. Teenides veidi üle 5 euro päevas, peaksid nad rabama enam kui kuu aega, et suudaks endale soetada ühe paari enda toodetud retuuse. Enamasti on õmblejateks noored naised, kes töötavad enam kui 60 tundi nädalas, et ots-otsaga kokku tulla. Nende tööpäevad on ligi 10-tunnised, sinna lisanduvad nädalavahetustel tehtavad lisatöötunnid. Elatakse ülerahvastatud ühiselamus.

 

Üks noor õmblustööstuses töötav naine ütleb: “Ainuke, mida me teeme on töö, uni, töö, uni.” Nende ühiselamutoas ei ole kööginurka ega dušši, pesuruumid on ühised nii meestele kui ka naistele, mis tekitab paljudes naistes hirmu. Samas on pesuruumide olemasolu värske luksus, varem ei olnud neid ühiselamu juures üldse. Töölistele ei ole ette nähtud haigusekompensatsiooni ega esimesel tööaastal puhkust. Paraku on see vilets töö nende jaoks nii oluline, et nad pelgavad tööstuse reaalsusest avalikult rääkida, kuna riskivad töö kaotusega. Rõivatööstusesse on palgatud valdavalt Sri Lanka maapiirkondadest pärit noored naised, kelle pere ei suutnud neid enam ära toita ning nad olid sunnitud linna kolima. Oma napist palgast saadavad nad osa veel koju pere ülalpidamiseks.

MAS Holdingsi omanikeks on Sri Lanka suurärimees Mahesh Amalean koos oma kahe vennaga. Firma palgal on 74 000 töölist, kellest 70% on naised ning nad omavad 48 vabrikut 15-s Aasia riigis. Seaduse silmis on kõik korrektne, ka kõige madalam Sri Lanka vabrikus makstav palk 18 500 Sri Lanka ruupiat (112 eurot) on kõrgem kui riiklikult kehtestatud alampalk 13 500 ruupiat (82 eurot). Aga see ei taga naistele elamisväärset sissetulekut, kuna alampalk ei ole korrelatsioonis üldise elukallidusega. Sri Lanka normaalseks sissetulekuks on hinnatud 48 608 ruupiat (295 eurot). The Sun toob välja, et oma päevapalga eest saaksid naised osta ühe McDonaldsi eine ja neil jääks veel umbes 1 euro võrra raha üle. Ühetoalise korteri üürimiseks (ca 30 000 ruupiat) kuupalgast ei piisa.

 

Hunt lambakarjas – tootmise normide täitmist ei kontrolli erapooletu audit

Heategevusorganisatsiooni Anti-Slavery International esindaja Jakub Sobik on kommenteerinud, et tegemist on ühe orjanduse viisiga ning TopShop ei täida oma kohust ega taga erapooletut kontrolli selle üle, et nende kaup oleks toodetud inimlikes tingimustes. Kaubamärki TopShop omav Arcadia Grupp loomulikult selle väitega ei nõustu. Nende sõnul järgivad allhankefirmad rangelt eetilise tootmise norme. Kui erapooletu ja aus on aga nende normide reaalne täitmine, jääb ebaselgeks. Hiljuti Sheffieldi ülikoolis avaldatud raport rõivatööstuste normide auditeerimise kohta näitas, et auditeerijad töötavad korporatsioonide heaks, mitte töötajate heaolu silmas pidades.

The Vice uuris Edinburghi ülikooli rõivatööstuse spetsialistilt Kanchana Ruwanpuralt lähemalt, millised on tegelikud tingimused MAS Holdingsi vabrikutes. Ruwanpura sõnul on MAS esirinnas oma vabrikute tööruumi ja järgitavate normide osas. Kahjuks ei saa aga sama öelda tööliste palga ja elutingimuste kohta. Lisaks sellele, et nende ühiselamus kehtib range öörahu, mis tähendab teatud kellaajal uste lukustamist, ei ole töötajatel lubatud ühineda ametiühingutega. MAS-i makstavad palgad võivad olla ametlikust miinimumist kõrgemad, ometi ei taga need inimväärset elu.

Rõivatööstus on Sri Lanka jaoks oluline majandusharu, mis pakub hinnanguliselt tööd otseselt 300 000 inimesele ning kaudselt 600 000 inimesele. Kuigi seal riigis on rõivatööstuste tingimused veidi paremad kui näiteks Bangladeshis või Pakistanis, ei taga töö õmblusvabrikus isegi mitte ületundidega koos elamisväärset sissetulekut. Selline töö võib pakkuda naistele mõningat iseseisvust perekonnast ning vältida seda, et nad liiga varases eas pere poolt mehele pannakse, kuid see ei tee neid ometi sõltumatuks.

 

“Igasugune töö on parem kui üldse mitte mingit tööd”

The Vice’i ja The Suni artiklitele on järgnenud kiire vastulöök mitmel rindel. Mitmes artiklis jääb kõlama idee, et naised on ise need töökohad valinud, kuna neile kättesaadavad alternatiivid on veel hullemad. Portaali The Federalist peatoimetaja David Harsanyi põrutab otsekoheselt, et Ivy Park ja teised sarnased rõivakollektsioonid teevad maailma vaeste jaoks rohkem head kui kõik õiglase kaubanduse aktivistid ja näppu viibutavad ajakirjanikud kokku. Harsanyi kinnitab, et mida rohkem me ostame, seda rohkem saavad kolmanda maailma naised tööd: “Igasugune töö on parem kui üldse mitte mingit tööd.”

International Business Timesi ajakirjanik Sam Bowman lisab omalt poolt argumendi, et kui rõivatööstustes tõsta palkasid, siis hakkavad sinna kandideerima kõrgemalt kvalifitseeritud töötajad, mis jätaks kõige vaesemad ilma võimalusest tööd teha. Ning kui riiete tootmise kulud tõusevad, siis tõuseb ka valmistoodangu hind ja langeb läbimüük – see viiks Bowmani sõnul hoopis vabrikute sulgemisele. Ta kiidab kaasa ideele, et kuigi õmblusvabrikud on halvad, siis nende alternatiivid on veel halvemad. Sarnaselt Harsanyiga viitab Bowman 1990-ndatel toimunud näitele, kui lapstööjõudu kasutanud vabrikute sulgemise järel sattus suur osa seal töötanud lapsi tänavale ning osa oli sunnitud tegelema prostitutsiooniga.

 

Vastutus jääb lõpptarbijale, mitte suurkorporatsioonidele

Rõivakollektsiooni Ivy Park ümber lahvatanud skandaal on vaid üks paljude omasuguste näidete hulgas, mis taas toob esile, et sadade tuhandete naiste orjastamine ja ärakasutamine selle nimel, et meie saaks osta odavaid rõivaid, ei lõpe enne, kui terve kiirmoetööstus on läbinud põhjaliku reformi. Nii kaua, kuni rõivatootjad keelduvad võtmast vastutust selle eest, millise tegeliku hinnaga kiirmood kauplustesse jõuab, jätkavad rõivatööstuse töötajad ja nende pered virelemist.

Mida peaksime aga tegema meie, tarbijad? Kas ohjeldamatult edasi tarbima, lohutades ennast sellega, et murdosa meie kulutatud rahast annab tuhandele Aasia naistele “lootuse paremale elule”, unustades asjaolu, et lõviosa sellest rahast jääb poekettide, vahendajate ja vabrikuomanike juba niigi sügavatesse taskutesse? Kahtlemata ei ole tegemist mustvalge teemaga ja sellele ei leidu lihtsaid ja kiireid lahendusi. Ükski suur ühiskondlik muutus ei ole toimunud kiiresti, kuid iga suur nihe koosneb paljudest väikestest muutustest.

Meie igapäevased otsused ja valikud võivad suures mastaabis näida ebaolulised, kuid sageli on need meie ainsaks vahendiks, millega saame panustada sellesse, et see ühiskondlik nihe toimuks ausama, eetilisema ja parema maailma suunas. Eelista kohalikku ja ausa kaubanduse toodangut, osta pigem kvaliteetsemaid kauakestvamaid rõivaid odava kiirmoe asemel, tutvu taaskasutuses pakutavaga ning mis kõige olulisem – hari ennast ja teisi sel teemal, millised on meie mugava elustiili peidetud kulud.

 

Allikad: The Sun, Vice, The Federalist, NY Daily News, CNN Money, International Business Times

Foto: ekraanikuva videost IVY PARK SS16 – Beyoncé “Where is your park”

 

Toimetas Katrin Suik