Inimkonnal on kombeks kord või paar sajandis massipsühhoosis ära käia

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

8. detsember 2021 kell 18:00



“Ajast aega meditsiini ajaloos on ilmnenud kurb tõsiasi: keskmine patsient soovib, et teda ravitaks pigem võimsate ja tugevamõjuliste ravimitega, nii nagu ka keskmisele arstile on meelepärane selliste ravimite raviks määramine. Sarnaselt tänapäevaga – antimoni ohvrid kippusid üldsuse poolt tähelepanuta jääma, samas aga kanti hoogsalt edasi legendi selle “ravimi” tõhususest,” kirjutab Telegramile loodusterapeut Sirli Serman, sedastades, et praegu käimasolev õudustsirkus iseenesest ei üllata, sest sellised raha- ja võimumängud on käinud sajandeid. “Aga see, kuidas minu inimesed selle pettuse ohvriks on langenud, olenemata oma haritusest ja intelligentsi tasemest ja vaatamata sellele, et tänapäeval kogu maailma info läbi interneti kättesaadav on sügavalt šokeeriv.” 

 

Tegelikult oleme me kõik praegu toimuvast mingil määral traumeeritud. Kuni eelmise aastani sain mööda ilma reisides ikka uhkusega rääkida, kuidas meie väike Eestimaa on kõige arukam nurgake planeedil – üks terve mõistuse oaas siin segases maailmas. Eelmise aasta detsembris, kui see kampaania siin täistuuridel käima tõmmati ja arulage maskeraad pihta hakkas, oli tunda, kuidas terve mõistus ja talupoja tarkus kodust lahkusid ja suur osa ühiskonnast hüpnoosi langes.

 

Nüüdseks on jõutud laste ohverdamiseni.

Mu hinges on leina moodi kurbus sügavasse segadusse ja hirmule aetud inimeste pärast, kes ikka veel peavoolumeedia sissesöödetud narratiivis elavad, uskudes, et praegu käimasolev õudustsirkus on vaid meie kõigi tervise huvides, mitte ainult üks alatu mäng raha ja võimu peale, mille mängijateks on need, kellel pole meie ega me laste eludest sooja ega külma. Kas ei pane natukenegi mõtlema see, et nende näol on tegu ajaloo suurimate kriminaalidega, kelle jaoks pole varem olnud probleem maksta 2,3 miljardi USD suuruseid trahve oma preparaatidega inimeste tervise hävitamise eest?

 

Inimesed tahavad nii väga uskuda headusesse ja sellesse, et meie ühiskonda juhitakse õiges suunas.

„Nad ei saaks ju ometi kogu maailmale niimoodi teha.“ – „Loomulikult me peame uskuma nende juttu, kes kümneid aastaid koolis käinud. Keda siis veel?“ – „Kui see, mis meile iga päev räägitakse, oleks lausvale, siis südametunnistusega head inimesed meditsiinist, meediast, politseist ja õigusvaldkonnast astuks ju ometi meie kaitseks välja.“

Ilmselt oleks tegelikkusele otsa vaatamine ja adumine, kui halvasti asjad praegu tegelikult läinud on, paljude jaoks liiga õudne ja traumeeriv ning põhjustaks nende maailma alustalade kokkuvarisemise.

 

Inimkonnal paistab olevat kombeks sajandi jooksul korra või paar massipsühhoosis ära käia.

Mõistusevastastest sõdadest rääkimata, mul on veel tänini peas sõnad laulust, mida kaheksakümnendate keskpaiku laulukooris oma lapsesüdamest hõiskasin: „Suur Lenin, ta oli üllas, nii hoolitsev, tark ja hea. Meid lapsi võtaks ta sülle, meid lapsi võtaks ta sülle ja silitaks hellalt pead!“ Mis tunne võis olla seda hullust kuulata me vanavanematel, kes koonduslaagrist vaevu eluga tagasi kodumaale pääsesid.

Või juudirahva lootus Natsi-Saksamaal: ega maailm ju ometi niisama, käed rüpes, pealt vaatama ei jää neid õudusi, mida meiega siin toime pannakse. Head maailma inimesed ju ei lubaks millelgi nii koletul sündida!

Maarahvalegi võis tunduda uskumatu, kui ühel päeval välja ilmusid mingid võõrad saksad, kes neid koos nende maatükkidega äkki enda omaks kuulutasid ja nende kauneimad tütred mõisa end lõbustama käsutasid. „Meid on ju ometi rohkem,“ võis talurahvas isekeskis arutleda. „Kui me jõud ühendaks ja koos endi eest seisaks, siis nad ei saaks meiega niimoodi teha!“

Ka tuleriidal piinlevad „nõiad“ võisid kuni viimse hetkeni ahastuses loota, et head inimesed nende, süütute kaitseks ometi välja astuvad ja sellel hullusel sündida ei lase. Jeesus naelutati ristile samuti kõrgelt haritud inimeste „nõukoja“ otsuse tulemusena, kes leidsid, et just see on kõige õigem viis toimida. Naelutajateks olid samuti inimesed, kes „täitsid ainult käsku“.

Nii nagu inimenegi jääb mõnikord haigeks, kõrgesse palavikku, langedes deliiriumi – nii ka praegu suures plaanis: ühiskond on delirioosselt haige. Nagu haigestunud inimene, kannatab ka inimkond praegu oksendamise ja katartilise kõhulahtisuse all, mil sisemusest purskub välja kõik mürgine ja haigust tekitav, mis sinna kogunenud on.

Praegu käimasolev õudustsirkus iseenesest ei üllata. Need raha- ja võimumängud on tegelikult käinud juba vähemalt sajandeid. Aga see, kuidas minu inimesed selle pettuse ohvriks on langenud, olenemata oma haritusest ja intelligentsi tasemest ja vaatamata sellele, et tänapäeval kogu maailma info läbi interneti kättesaadav on ja vaatamata sellele, et toimuva absurdsus karjub näkku suusamäelt, uisuväljalt ja igalt poolt, kuhu vaatad, on sügavalt šokeeriv.

Seesama segadus tervishoiu alal, mida enda ümber noorpõlves nägin ja tunda sain, tekitas mus soovi tervise hoidmisest rohkem teada saada, kuni ühel hetkel kogu perega kohvrid pakkisin ja ookeani taha kõrgkooli loodusravi õppima asusin.

 

Kord, vist esimese kursuse tudengina aastal 2008, küsisin meie legendaarselt taimeravi õppejõult Rachelilt: „Kas mõnikord lootusetuse tunne ka peale tuleb, nähes, kuidas seesama heitlus tervemõistuslike ja hullumeelsete ravivõtete vahel juba aastasadade vältel käinud ja ikka veel käimas on? Mis sa sel juhul peale hakkad?“ Rachel mõtles hetke ja vastas: „Lihtsalt aitan. Üht inimese korraga.“

Teisel aastasajal pKr hoogsalt käima läinud aadrilaskmine ja muu sellelaadne hullus (puking and purging) kestis 1500 aastat, ilma et keegi nende eluohtlike praktikate tõhususe kohta väga küsimusi esitanud oleks.

16. sajandist pärineb Paracelsuse hurjutus oma kaasaegsetele ametikaaslastele: „Tohtri kohus on haigeid ravida, mitte apteegi kukrut rikastada!“

 17. sajandiks sai populaarseks keemiline meditsiin ja mürgiste metallide manustamine, mille tagajärjel paljud patsiendid surid. Sellest hoolimata ei vähenenud selle ravisüsteemi populaarsus. Prantsusmaal oli käimas kuum debatt mürgise antimoni seespidiselt kasutamise poolt ja vastu. Antimon pidi ravima pea kõiki haigusi, räägiti: „Inimhing peaks hõiskama, et meil on olemas selline ravim, mille sarnast pole varem nähtud!“

Ajast-aega meditsiini ajaloos on ilmnenud kurb tõsiasi: keskmine patsient soovib, et teda ravitaks pigem võimsate ja tugevamõjuliste ravimitega, nii nagu ka keskmisele arstile on meelepärane selliste ravimite raviks määramine. Sarnaselt tänapäevaga – antimoni ohvrid kippusid üldsuse poolt tähelepanuta jääma, samas aga kanti hoogsalt edasi legendi selle „ravimi“ tõhususest.

Kord, kui Moliere’ilt küsiti, kuidas ta oma arstiga läbi saab, vastas ta: „Söör, me vestleme; ta kirjutab mulle välja ravimid: me ei tee sellest välja; ja ma paranen.“

 

Tänapäeval on käsil sama hullus uues kuues.

Kui keegi, kes väidab end terviseala asjatundja olevat, pole ikka veel aru saanud, et igapäevasel hirmutamisel ja paanika külvamisel on inimese tervisele, sh ka immuunsusele, laastav ja hävitav mõju nii vaimses kui füüsilises plaanis, siis selle inimesega ei ole mõtet enam tervisest rääkida enne, kui ta selle tõsiasja endale selgeks on teinud.

Aga. Selge on ju see, et oma emotsioonide eest vastutab alati täielikult inimene ise ja kedagi teist kunagi süüdistada ei saa selle eest, kuidas end tunned. Nii on ka praeguse leinaga tegelemine minu enda töö. Nurgas nukrutsevana ei ole maailmal minust kasu. Kuigi ümbritsevast absurditeatrist üleolemine tundub keeruline, kuna see pressib end vägisi meie ja me laste eludesse ja koguni kehadesse, peame otsima seni, kuni leiame vaatenurga, kus on võimalik end selle kõige keskel veidikene paremini tunda. Ja siis veelgi paremini, ja nii edasi.

Raskete oludega silmitsi seistes eneses parema enesetunde otsimine ja leidmine – see ongi see tõeline meistriklass, milleks me siia tulime. Sedasi toimides saavad meie järgmised sammud inspireeritud kõrgemalt poolt. Neid, kes seda jama siin meile igapäevaselt korraldavad, pole vaja põlata. Nad lihtsalt ei tea, mida nad teevad. Kas oleks ehk võimalik nende sebimist kõrvalt vaadata nii, nagu vaatad mudilast, kes käima õppides esimesi samme tehes tihtipeale maha kukub – teadmisega, et need kukkumised ei tähenda veel seda, et kõik on läbi ja olukord lootusetu. Küll ta ükskord selle käimise selgeks saab.

Mõnele sobib parema ja vabama maailma nimel eesliinil lohega rinda pistmine. Mõnele samm-sammult edasi liikudes oma asja ajamine, jõukohaselt, nii, et ise samas liialt haavata ei saaks. See hullus lämmatab end ise ükskord niikuinii, nagu see seni iga kord ajaloos juhtunud on. See juhtub seda kiiremini, mida rutem rahvas oma raadiod, telekad ja ajalehed välja viskab. Meie asi on seni vastu pidada, olles tänulik selle eest, kui palju selgust see kõik on meile juurde toonud.

Saagu sellest kõigest meile üks vägev hüppelaud järgmisele lahkuse ja inimlikkuse tasemele.

 

Sirli Serman

 

Foto: Pieter Brueghel noorema maal  / Wikimedia Commons (1518. aasta tantsuline katk oli ainulaadne tantsiva maania epideemia keskaegses Strasbourgis Prantsusmaal.)



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt