Ivar Tröner: Vandenõude psühholoogiast ja semiootikast

11. november 2016 kell 8:55



Ivar TEST5 - small2015. aasta aprillis toimus Tallinnas Salme Kultuurikeskuses esimene Telegrami konverents, kus peeti 14 põnevat ettekannet mitmesugustel teemadel. Kui kõik ülejäänud ettekanded oleme avaldanud videotena Telegram.ee lehel, siis Ivar Tröneri „Vandenõude psühholoogiast ja semiootikast“ on internetis nähtav alles selle artikli vahendusel. Tröner on õpetlane, sõltumatu uurija ja teadustoimetaja, kelle maailmakäsitlusse mahuvad teemad antiigi mõtlejatest kuni tänapäeva psühholoogiani. Süsteemset mõtlemist ja protsesside juhtimist on ta õppinud professor Ülo Vooglaiu juures. „Kuna läbi ajaloo on vandenõuhirmu taga seisnud alati organiseeritud segadus, siis tuleb analüüsida segadust ennast. Niisiis sunnivad vandenõude käsitlused olenemata nende tõesusest või ebatõesusest analüüsima kriisi olemust, millega minu ettekanne ka põhjalikult tegeleb,“ tutvustas Ivar oma ettekannet. Artikli lõpus on ka kuulajate küsimused Trönerile ja tema vastused.

 

Vandenõuteooriad ei ole teema, millega ma igapäevaselt tegelen, küll aga on semiootika ja psühholoogia valdkonnad, mille klassikalisi tekste loen taas ja taas üle. Kõik võtmemõisted, mida ma täna oma ettekandes kasutan, mõtestan ma ka lahti. Psühholoogia all pean ma eelkõige silmas käitumisteadusi ehk teadusi, mis uurivad inimese käitumist; semiootika all teadust, mis uurib erinevaid märgisüsteeme. Küsimus vandenõuteooriatest hakkas mind huvitama Eestis töötanud kõige mõjukama teadlase Juri Lotmani töödest, kelle üks võtmeteos käsitleb hirmu semiootikat ja hirmu mehhanisme.

 

Vandenõuteooriad hakkasid levima valgustusajal

Üldjuhul tahame me saada sotsiaalteaduslikku või filosoofilist armusaama sellest, millest me kõneleme, kui me kõneleme vandenõust. Nn konspiratsiooniteooriad on ajaloos kogu aeg olemas olnud – juba antiikajal, ja kui tuleme ajalooliste näidete juurde, siis räägime muu hulgas ka Nõukogude Liidust. Nõukogude ajal kasvasid konspiratsiooniteooriad välja n-ö eliidist ehk erinevaid vandenõusid mõtlesid välja Stalin ja tema seltskond. Kui te mõtlete Stalini 1930-ndatel levitatud juudi arstide vandenõule, siis praeguseks on kogu see vandenõude semiootika muutunud. Pigem usuvad tavainimesed, et midagi riigis organiseeritakse ja selles mõttes tuleb ka seda ajaskeemi tähele panna.

Miks Eestis ei ole läbi viidud ühtegi sotsiaalteaduslikku uuringut selle kohta, mida eestlased usuvad meie ühiskonnas toimuvat? Saksamaal viidi mõni aasta tagasi läbi üks põhjalik gallup: Frankfurdi ülikool uuris, mida Saksamaa elanikud teavad vabamüürluse kohta. Teatavasti on vabamüürlased üks selline organisatsioon, mille kohta liigub väga vähe infot, aga kõik teavad selle kohta midagi. Gallupist selgus, et umbes 86% küsitletuist teadis sellest midagi, aga mida täpselt teati või kuidas need teadmised on konstrueeritud, ei osanud keegi konkreetsemalt öelda. Ka isiklik kokkupuude puudus. Konspiratsiooniteooriate puhul ongi oluline teada seda, et meil on terve rida uskumusi, mis ei põhine meie endi kogemusel, vaid enamasti vahendatud infol. Aga sellel põhineb väga palju tänapäevasest infost, mida inimesed endaga kaasas kannavad. Kes on natuke uurinud kommunikatsiooniteooriaid, siis kui palju teil on isiklik kontakt nende teemadega, millest kirjutab Eesti ajakirjandus? Tegelikult ju ei ole, tegu on puhtalt vahendatud informatsiooniga.

Aga tulles vandenõu konkreetsema määratluse juurde, võibki öelda, et see on mingi rühma tegevus ning vandenõu- või konspiratsiooniteooriad said süstemaatilise aluse valgustusajal. Eestis ei ole keegi väga põhjalikult valgustusaega uurinud, aga näiteks Ameerikas on väga mõjukas teadlane, kultuuriteooria suurkuju Robert Darnton, kes on aastaid Harvardi ülikoolis uurinud valgustusaega ja seda, miks vandenõuteooriad said just siis juured alla. Võib öelda, et selle põhjus on sotsioloogiline. Mida vähem on inimesed seotud, integreeritud otsuste tegemise protsessi, seda rohkem on konspiratsiooniteooriaid. Niipalju, kui mina olen nüüd vandenõude uurijatest lugenud, vähemalt autoriteetseid allikaid, on peamised teemad, kust vandenõuteooriad läbi libisevad, rahandus, poliitika ja sõjandus.

Tekibki küsimus, et miks nad nii populaarsed on? Võib öelda, et näiteks sotsiaalteadlasi, ühiskonnateadlasi ei ole see teema väga huvitanud just selle tõttu, et määratlusobjekt on ebamäärane. Iga uurija jaoks peab uuritav objekt olema enam-vähem ühtlaselt arusaadav. Ta peab olema keeleliselt tõlgendatav, ta peab olema mingil määral kontrollitav. Aga sellise distsipliini nagu ajaloofilosoofia – mis on nüüd järjest populaarsemaks läinud ja mida näiteks 100 aastat tagasi ülikoolides ei õpetatud – üks eesmärk on uurida, kas ajalooprotsessidel on mingi loogika ja eesmärk ning kes teostavad ajalugu. Võib-olla kõige suurem ajaloofilosoof, kes on uurinud just inimeseajaloo ja selliste protsesside vahekorda, on Georg Wilhelm Friedrich Hegel. Tema töötas välja ajaloofilosoofia, milles näitas, et ajaloosündmused on ratsionaalsed ja ajalugu ise viib ajas järjest suurema ratsionaalsuseni. Mis on õige!

 

Kes usuvad vandenõusid?

Valdkonnad, mis on ajas vältimatult edasi arenenud, on teadus ja tehnika. Kui me nüüd vaatame inimloomuse teooriaid, näiteks filosoofias või varases psühholoogias, siis need teooriad on jäänud samaks vähemalt tavateadvuses, empiirilises teoorias on läinud uurimistöö nii kitsaks, et seda valdavad ainult vastava eriala teadlased. Kõigepealt, et rääkida vandenõuteooriatest, peab olema mingi konfliktikese. Inimesed ei ärka hommikul üles ega hakka vandenõuteooriad selle pärast välja mõtlema, et neil on elus igav. Võib-olla mõni sellega tegeleb, aga vähemalt usaldusväärsed empiirilised andmed selle kohta puuduvad. Vandenõuteooriate üks ühiskondlik alus on kindlasti see, et inimestel ei ole kontrolli selle keskkonna üle, kus nad elavad ja mille kohta nad peavad seletusi saama. Kui inimene ei suuda keskkonda või iseennast seletada, siis tekib absoluutne segadus. Kollektiivne segadus on ideaalne alus poliitiliseks demagoogiaks – kui vaadata seda, mis Eestis toimub poliitilises diskursuses või valimistel, siis on näha, et tegelikult tekitatakse kommunikatsiooni abil võimalikult palju segadust, näiliste valikute paljusust, aga tegelikult tekitab kunstlik valikupaljusus inimestes desorientatsiooni või absoluutse segaduse.

Üks väga põnev mõtleja oli inglise sotsiaalfilosoof Thomas Hobbes, kes esmakordselt sotsioloogias, õigusteaduses defineeris, et inimesed elavad tihti sellises loomuseisundis, et nad näevad iseenda suhet teiste ja keskkonnaga konfliktsena. Teatavasti inimkeha on selles mõttes evolutsiooniline, et meil on eluliselt vaja ressursse saada. Aga kui inimesi on palju ja maad on vähe, peab see ressurss tulema kas siis kõrgema intelligentsi või võitluse kaudu. Inimene on loomult egoist, keda juhib enesearmastus. Hobbes nägi inimest väga süngetes toonides, aga teatud olukordades, kui ressursid vähenevad, alles siis võib näha seda, milline on tegelikult inimese loomus.

Vandenõuteooriad ja isiksuse vahekord on põnev sotsiaalpsühholoogia uurimisteema. Kõigepealt tekib küsimus, kes on need inimesed, kes usuvad vandenõusid? Millised on nende isikuomadused? Ega vandenõuteooriad iseenesest halvad ei ole, see näitab lihtsalt seda, et ühiskonnas ei ole piisavalt avatud meediasfääri, inimesed ei saa rääkida sellest, mida nad tegelikult usuvad ja vandenõu all peetakse ikkagi silmas juba organiseeritud konspiratsioonile üles ehitatud ja mingisugusele eesmärgile orienteeritud gruppi või tegevust. Iseenesest mingisugune kummaline idee või mingi veider lähenemine ei ole klassikaline vandenõu.

Kõigepealt, kuidas saada kätte seesama tõde? Millal me saame öelda, et see tegevus on tõene või see vale? Väga mõjukas sotsiaalfilosoof ja loogik Karl Popper on öelnud, et kõiki sündmusi, mida ei saa ümber lükata ehk millel ei ole tõeteooriale omast väidet, ei saa tõeseks pidada. Võibki öelda, et väga tihe korrelatsioon vandenõude ja selliste rühmafantaasiate vahel on alati seotud ühiskondlike nähtustega nagu tööpuudus, vaesus ja viletsus. Kui selle osamäär läheb ühiskonnas näiteks töötuse osakaalu või vaesuse osakaalu näol suureks, siis tekib kohe terve rida teooriaid selle kohta, miks see nii on. On selge see, et enamus inimesi või ka ajakirjandus ei hakka iial käsitlema näiteks tööpuuduse sotsiaal-majandusteaduslikke põhjusi, see on liiga keeruline. Aga keskaja näitel on selgelt näha, et kui ühiskonnas toimuvad n-ö murranguprotsessid, näiteks ühiskonnakorra vahetus või tehnoloogiline revolutsioon, siis sellega käivad kohe kaasas ka konspiratsiooniteooriad. Samuti religiooniga seoses. Üldjuhul peetakse vandenõusid, vähemalt kaasaja psühholoogias, rühmafantaasiaks, see tähendab, et neil on rühmafantaasiale omased tunnused – kontrollimatus, ei ole täpselt teada, millisest allikast informatsioon tuli; ja võimalikult lai levik.

 

Vandenõu ei saa olla tõene ega väär, vaid ebaveenev või igav

Keskaja kirik käsitles väga paljusid teadusavastusi vandenõuna. Seesama kuulus Galileo näide on ju näide sellest, kuidas mõni konspiratsioon, algul konspiratsiooniteooriaks peetud nähtus, osutub hiljem tõeseks. Vandenõude puhul on oluline teadvustada tõe-vale, tegelikkuse-usutavuse vahekorda. Inimesed üldjuhul ei töötle läbi infot, mida nad loevad. Tuletagem meelde informatsioonitöötluse klassiku Norbert Wieneri tsitaati, et informatsioon tuleb alati läbi töötada, mitte ainult omastada. Mõtlemisprotsessi keerukus on üks oluline osa, mis eristab inimest loomast.

Kui ma seda materjali kokku panin, sattusin esialgu väga suurtesse raskustesse. Esiteks, kust leida tõenduspõhist materjali vandenõude kohta. Pealtnäha teame me kõik, mis asi on vandenõu, me oleme kõik sellest kuulnud, aga kui peaksime seda uurima hakkama või täpsemalt määratlema või sellest teistele kõnelema, siis tekib terve rida tehnilisi ja keelelisi raskusi. Üks viis, mille kaudu inimesed tõeseid või mittetõeseid ideid omaks võtavad, on kindlasti keel. Kui sada aastat tagasi veel täpselt ei tuntud keele struktuuri või seda, kuidas keel tegelikkust vahendab, siis meil on tavaliselt uskumus, et kui me kõneleme, siis keel on neutraalne, aga tegelikult on keele üks eesmärk ka ise vahendada ja luua tegelikkust.

Kui te mõtlete ajakirjandusele, mis on üks kommunikatsioonimeedium, siis ajakirjanduse eesmärk tänapäeval ei ole üldse uudise sõnumit edastada, vaid uudist toodetakse. Keel ja mõtlemine on lahutamatult seotud. Siin on üks väga oluline mõte Richard Rortylt, keda teatakse eelkõige keelefilosoofina, temalt pärineb oluline mõiste „keeleline pööre“; ta tõi selle eristuse väga selgelt välja oma antoloogias (The Linguistic Turn, Essays in Philosophical Method, (1967), ed. by Richard M. Rorty, University of Chicago press, 1992, ISBN 9780226725697 (an introduction and two retrospective essays) 1967. aastal. Sellest alates võibki öelda, et väga paljud uurimismeetodid on keelepõhised. Kui me uurime inimeste uskumusi või seda, miks inimesed mingeid asju usuvad, siis küsimus ei ole selles, kas see uskumus on absurdne, tõene või toimib, vaid selles, miks inimesed need omaks võtavad. Selles mõttes on vandenõude psühholoogia väga huvitav, et siin integreeruvad nii ajalooteadus, psühholoogia, sotsioloogia kui ka näiteks majandus ja kõik sellised inimelu valdkonnaga seotud tegevused, mis iseloomustavad meie uskumusi.

Vandenõu ei saa olla tõene ega väär, vaid ebaveenev või igav. Lugedes mingit uudist või teooriat, on väga raske tegelikult öelda, kas see on tõene või mittetõene, sest teil puudub tõendamisvõimalus. Võib öelda, et enamik vahendatud infot ei olegi tegelikult nii oluline, et seda peaks tõendama. Pigem loeb see, kas see on huvitav või mittehuvitav. Aga näib, et vandenõuteooriad on alati ajaloos väga huvitavad olnud. Keskaja traktaatide, näiteks alkeemia-alaste traktaatide põhjal, võib väga selgelt välja tuua nende allika, rahvajutu. Ka Carl Gustav Jung, kes uuris väga põhjalikult rahvamütoloogia arhetüüpe – muide, vandenõude esimene mõtestamise alus ongi tegelt rahvajutt või kuulujutt, mille kohta ei ole piisavalt infot või see info ei ole kontrollitav.

 

Tõde on tarbimisobjekt

Tänapäeva üks kõige mõjukamaid filosoofe Michel Foucault pühendas terve oma elu ja loomingu tõe problemaatikale. Küsimus on selles, kas tõde leiutatakse või mingid tõed on olemas ja me võtame nad omaks. Omaksvõetud tõed loovad alati reaalsust. Kui te lähete kooli, siis teilt ei küsi keegi, kas need teadmised, mida te 12 aastat seal peate omandama, on tõesed või väärad, teile lihtsalt öeldakse, et te peate selgeks saama tõestuskäigud, mis on ette antud – need tuleb omandada, et mingis süsteemis toime tulla. Aga mis on tõde või mille alusel üldse verifitseerida või tõendada seda, et tõde on tõde? Vandenõud on ka kollektiivse kogemuse näitajad, ei saa öelda seda, et vandenõud on lihtsalt mingi muinasjutuline fantaasia, tegelikult näitavad nad väga palju rahva uskumusi. Kui me vaatame valgustusaja ülestõuse, neid, mis tekkisid pärast viljaikaldusi Prantsusmaal Pariisi linnas, siis selge on see, et rahvas ei saanud väljendada oma olukorda, vaid see võttiski mässu mõõtmed ja selle taga oli puhtalt selline semiootiline mehhanism.

Üks näide Eestist. Mulle tundub, et Eesti poliitikas on vähe mõtestatud poliitläbu ja info vandenõu struktuuri. Aga mõni aeg tagasi ilmus Reformierakonna poliitikutelt teade, et riigikogus viljeldakse nn näilikku demokraatiat.

Siinkohal tekib küsimus, et kui inimesed tegelevad sellega, millesse nendel endil usku ei ole, aga nad loovad ühiskonnas arusaama, et see, mida nad teevad, on väga oluline, aga selle sisu tegelikult puudub, siis kelle jaoks seda tehakse ja kes seda usub. Mulle näib küll, et vähemalt Eesti poliitikas on n-ö vandenõu staatusesse saanud võib-olla kaks asja: üks on 10 miljoni ehk Siim Kallase juhtum ja teine on VEB fondi juhtum. Mõlemat iseloomustab info salastatus, see, et info on väikese rühma käes ja kui avalikkus saab infot, siis on see väga kontrollitud ja selles mõttes on semiootiline kood üsna sarnane.

Kuidas siis ikkagi mõtestada seda, kes need isiksused on, kes vandenõusid konstrueerivad ja kuidas see ülevalt alla liikumine käib? Max Weber oli väga mõjukas saksa sotsioloog, kes uuris erinevaid ühiskonna toimimise tasandeid. Võib öelda, et kliiniline telg vandenõude konstrueerimise osas on olemas. Kui inimene räägib päevast päeva vandenõudest, esineb kindlasti paranoia dimensioon. Paranoia on kliinilises psühholoogias häire, kus inimese tajud häiruvad iseenda ja välise keskkonna suhtes ja kõiki väliseid stiimuleid tõlgendatakse enese jaoks ohtlikuna. Tegelik ohuaste ei lähe küll kokku tegelikkusega, aga inimese jaoks on see tõene. Ühel puhul on tegu haigusliku seisundiga, aga teisalt võib öelda, et see on lihtsalt nagu soovitud tulemus: ühiskonda luuaksegi väga kindlalt selline paranoiline suhtlus või suhteskeem, et inimesed hakkavad uskuma seda, et meie ühiskonnas tegutsevad vaenulikud jõud, meie vastu töötatakse, näiteks meie rahvuse vastu või mingisuguse rühma vastu. See küsimus on kogu aeg päevakorras, paranoia on väga ohtlik telg. Samas ei saa väita (seesama tõe küsimus), et mingeid vandenõusid pole kunagi olnud. Ajalooline kogemus näitab, et kui uuritakse näiteks uusaja või linnastumise teemat, linnastunud ühiskondades tekkinud mässu, siis selle taga on kindlad vandenõud. Ka bolševike ülestõus oli algul ju vandenõu skeemiga. Seega, ajaloos on nad tegelikult olemas, aga kui räägitakse väga paljudest vandenõudest või konspiratsiooniteooriatest, siis me ei suuda lihtsalt eristada, millised neist on tõesed ja millised mitte. Aga selge on see, et kõikide konspiratsiooniteooriate eesmärk on muuta kollektiivide käitumist. Ei ole mõtet töötada välja konspiratsiooniteooriat, millest saab ainult mõnda raamatut trükkida. Eesmärk on ikkagi mõjutada gruppide käitumist.

Kui mõelda Natsi-Saksamaale, sellele, kuidas Goebbels ja Hitler töötasid ühe aastaga välja teooriad sellest, et saksa rahva hulgas elavad juudid, kes on vaenulik jõud, juudi-kapitalistid, ja suutsid valimistulemused enda kasuks pöörata ning ühtlasi kümne aasta jooksul väga süstemaatiliselt muuta Saksa ühiskonda – ühiskonda, mis oli sellel ajal äärmiselt haritud. Saksa ühiskond on ju väga tuntud oma intellektuaalide ja tugevate ülikoolide poolest. Kuidas siis selline algul konspiratsiooniteooriana näiv poliitiline skeem muutus niivõrd tõeseks, et inimesed hakkasid käitumis- ja valikueeliseid juhtima just selle ebaadekvaatse info põhjal? Need küsimused on aktuaalsed ka praeguses poliitikas, ei ole päris nii, et kui keegi mingi info välja laseb, siis see info on absurdne või mitteabsurdne ja keegi sellele ei reageeri. Küsimus on alati selle rühma suuruses, kes reageerib ja selles, kas sellel rühmal on ühiskonnas mingi jõud. Ei ole ju mõtet tegeleda sündmustega, millel mingisugust tagajärge ei ole.

Tõe küsimus haakub tihedalt vandenõuteooriatega. Michel Foucault kirjutas mõjuka teose „Valvata, karistada“, seda loetakse üheks distsiplinaarse võimu olulisemaks sotsiaalteaduslikuks tekstiks. Selle järgi on ühiskonnal oma tõerežiim ja kodanikud kasvatatakse tavaliselt koolisüsteemi kaudu uskuma mingeid tõdesid. On selge, et me ei saa oma kogemusest lähtuvalt öelda, et mingi asi on tõene või mittetõene, vaid meid on sotsialiseeritud niiviisi mõtlema. Tõde on samuti tarbimisobjekt, mingid tõed on populaarsed, mingid tõed on ebapopulaarsed, aga nende tegelik tõendamine jääb tihti tagaplaanile. Foucault’ vast kõige tähelepanuväärsem lause on just see, et tõde toodetakse, tõde ei ole olemas. Kui meid on pandud uskuma kooli ja religiooni kaudu seda, et tõed on olemas ja me peame nad valmiskujul vastu võtma, siis objektiivselt tõde toodetakse ja tõde on ajalooline. Igal ajalooperioodil on omad levinud tõed ja need tõed tunduvad meile selle tõttu usutavana, et me ise elame selles ajastus.

 

Vaenlase kuju loomine ja hirm

Hirmu semiootika saab alguse prantsuse semiootiku Jean Delumeau töödest. „Hirm Lääne-Euroopas“ (La peur en Occident, 1978) oli üks esimesi tekste, mis näitas, kuidas hirmu abil on võimalik juhtida suuri rühmi. Vandenõud on tekkinud olukorras, kus valitseb katk, näljahäda või mingid muud ühiskonnaga seotud hirmud, neil on mingi väga kindel põhjus. Vandenõud ei teki lihtsalt selle tõttu, et inimestel on igav ja nad tahavad midagi välja mõelda. Kuidas vandenõud levivad? Tänapäeval on vandenõude levik tunduvalt lihtsam massikommunikatsiooni tõttu – inimesed saavad infot palju kiiremini kätte, aga see ei tähenda, et nad suudavad seda infot tõesemana interpreteerida. Üks põnev lähenemine on „juhitud hirm“. Delumeau tööd näitavad seda, kuidas katoliku kirik keskaja ühiskonnas, kui tekkisid näljahädad ja ei leitud mingit lahendust olukorras, kus haigused-katkud tapsid Euroopas peaaegu ühe kolmandiku rahvastikku, kujutas süüobjektidena ketsereid, naisi ja lapsi. Ja see n-ö ühiskondlik hirm suunati mõne kaitsetu sihtrühma peale.

Venemaaga seoses on hirmu semiootikat palju uuritud. Kui sada aastat tagasi revolutsiooniolukorras tekkis oht, et Venemaa hakkas lagunema, siis kerkis esile nn välisvaenlase otsimise narratiiv. Kui mõelda tänasele Venemaa olukorrale, siis Lääs on täpselt samamoodi Venemaa vaenlane, see on sama semiootiline kood, et kui ühiskond muutub ebastabiilseks, eriti nõukogude ja Vene ühiskond, siis tekib kohe n-ö juhitud hirm ja välisvaenlase otsimise metafoor.

Teine tasand, kus vandenõuteooriad hästi töötavad, on n-ö võõra kujutamine. Tekivad meie- ja nemad kategooriad. Inimesi on väga lihtne dresseerida mõtlema kategooriates „meie ja võõrad“. See ei eelda mingit poliittehnoloogilist tarkust, vaid lihtsalt seda, et pidevalt massimeedias korrutada, et teatud inimrühmad ühiskonnas on halvad ja nende tõttu tulevad õnnetused.

Juri Lotmani, siiamaani kõige enim tõlgitud Eesti autori üks oluline teos on „Kultuur ja plahvatus“ ja teine oli „Hirmu semiootika“. Häbi ja hirmuga reguleeritud valdkonnad ühiskonnas on seksuaalsus, raha ja teatud poliitilised teemad, mis on viljakas pinnas vandenõudele. Kood on neil üks ja sama: nendest ei tohi rääkida, need on häbiga seotud. Häbi eesmärk on tavaliselt reguleerida inimeste mittesoovitud käitumist. Kes natukegi tunneb psühhoanalüüsi, teab väga hästi, kuidas Sigmund Freud näitas, et häbi on väga tihedalt seotud näiteks surmahirmuga. Surmast me ei räägi seetõttu, et see on meile väga võõras nähtus, kuigi meie ümber kogu aeg surrakse.

Teine tasand, millega ka vandenõuteooriad pidevalt tegelevad, on usutava vaenlase kuju loomine. Kui konkreetne vaenlane ei ole määratletav, siis vandenõuteooria või hirmuteooria koos ei püsi. Samas tuleb kasuks infoallikate vaegus, ebamäärasus või vastandlikkus. Või tehakse mõnest sündmusest vandenõu-laadne sündmus. Kui mõelda kasvõi sellele samale VEB fondi või Siim Kallase juhtumile, siis väga palju infot salastatakse, öeldakse, et pannakse 75 aastaks arhiivi – mis selle eesmärk on? Salastamine näitab alati seda, et tegu on kontrollimise sooviga. Avalikustamise hirm on suur, aga salastamise peale ehitatakse üles kohe konspiratsiooniteooria.

Mis on selle psühholoogiline seletus? Võib öelda, et kõik need teadlased, kes on tegelenud ajupesu temaatikaga, jõuavad välja militaarpsühholoogiani. Põhiküsimus on see, et kuidas me saame panna inimesed käituma enda jaoks kasulikult, aga nii, et nad sellest aru ei saa või nii, et nad kiidavad selle heaks, aga tegelikult saab neid osavalt ära kasutada. Tõelisi vandenõusid iseloomustab see, et kõigepealt on väga palju infokilde, mida inimesed ei suuda kokku viia – info on justkui olemas, kuid seda ei suudeta klassifitseerida. Tõe kriteerium on see, et teil on piisav võimekus infot kokku koguda, te näete, mis seal on väär, on võimalik teostada selektsiooni. Kriisiaja meediakajastus, tegelikult kogu sõjaaja meediakajastus kütab üles hüsteeriat, mingil juhul ei sisenda see inimestes kindlust. Ja selle kaudu saab väga kiiresti ühiskondi kontrollida, see ei ole mingi eriline kunst.

Tavaliselt peab vandenõuteoorial olema mingi ajaskaala. Vandenõuteooriat ei ole mõtet üles ehitada kolmele päevale. Sellest peab ikka mõne aasta ühiskonnas rääkima, see peab toimima, kindlasti peab olema süüdlaste otsimise skeem. Aga süüdlaste otsimine ei tähenda lahenduse leidmist. Tegelikult on ju kõikide nende vandenõuteooriate aluseks pigem teoloogiline hirm. Üldjuhul tegutsevad vandenõuteooriate skeemis mingid kurjad jõud ja kurjad inimesed. See lähtub inimese võimetusest seletada kurja päritolu. Teoloogias ja sotsiaalfilosoofias on siiamaani suur küsimus, kuidas me seletame inimlikku kannatust, kuidas me seletame inimlikku kurjust. Millise skeemi kaudu, milline on usutav?

 

Eesti ühiskonna väärtused on ellujäämisväärtused

Barbara Rosenwein, kes on praegu Chicago ülikoolis väga mõjukas teadlane ja uurija, räägib ja kirjutab väga põnevalt sellest, et vandenõuteooriad või ühiskonda hirmutavad käsitlused vähenevad ühiskonnas, kus inimesed elavad n-ö seotud kogukondades. Tema nimetab neid „emotsionaalseteks kogukondadeks“. Tema teadustööd on seotud keskaja vihakultuuriga: ta uurib seda, miks keskajal tekkisid plahvatuslikud olukorrad, kus teatud külades hakati taga kiusama teatud elanikkonna rühmi. Ratsionaalseid seletusi sellele ei olnud. Mingis ohusituatsioonis hakati taga kiusama kas vähemust või mingit elanikkonna juba stigmatiseeritud rühma.

Ühiskonna hea seletamisviis on alati ka klassikaline ajalugu. Sotsiaalajaloolase Arnold J. Toynbee suurteoses „A Study of History“ on üks klassikaline lause, et tsivilisatsioonid satuvad hätta omaenese süü, mitte mõne välise toimejõu sekkumise tõttu. Nõukogude ühiskond ei kukkunud kokku mitte selle tõttu, et eestlased laulsid laule, vaid selle tõttu, et nõukogude majandus oli kriisis juba 1986. aastal. Pigem on ühiskonna kokkukukkumise põhjused sotsiaalmajanduslikud. Aga selle kohta infot ei antud ja inimesed ei teadnud üldse, mis ühiskonnas objektiivselt toimub. Küsimus võib olla ka selles, et olenemata sellest, et meil on palju meediaväljundeid, me loeme palju ja tarbime palju toodetud informatsiooni, siis kas me tegelikult teame, mis meie ümber toimub. Kas me tegelikult suudame seda mõtestada? Kas me tegelikult suudame mõista, mis toimub Eesti ühiskonnas? Kas me suudame seletada seda sellisel viisil, et see ei langeks müstitsismi ega mingisugusesse väljamõeldisesse, vaid see oleks tõesti tõene meie enda jaoks?

Prantsuse sotsioloog Emile Durkheim uuris võõrandunud ühiskondi, eelkõige seda, kuidas ühiskonna sidusus või ühiskonna terviklikkus sõltub sellest, kui palju tehakse enesetappe. Ja ta näitas väga selgelt, et ohustatud ühiskondades on inimestevaheline integratsioon ja sotsiaalne regulatsioon kehv: puudub usaldus, ei ole koostööd ja inimesed on võõrandunud suhteskeemides; see tähendab, et nad võtavad väga palju osa organiseeritud organisatsioonidest nagu kool või kirik, aga nad ei suhestu näiteks oma lähima organisatsiooniga, milleks on perekond. Ja sotsiaalsed sidemed on väljastpoolt reguleeritud.

Kolmas aspekt, mida vandenõude puhul peab alati teadvustama, on inimlikud tunded. Tunnete ajaloost ei ole ma lugenud Eestis ühtki artiklit, aga see on oluline uurimisvaldkond psühholoogia ajaloos. Igal ühiskonnal on n-ö oma valurežiim. Eesti ajalugu on väga traumade keskne ajalugu, Eesti ajaloo skeemid või põlvkondlik sidusus katkevad tihti selle tõttu, et inimesed ütlevad, et „ärme minevikust räägi, me läheme edukalt edasi“. Aga see ei ole võimalik, see näitab traumamehhanismi olemasolu ajaloos. Oluline on ka see, kui palju mingitest teemadest meie ühiskonnas võib rääkida. Mida avatumad on ühiskonnad, mida avatum on informatsioon, seda vähem on vandenõusid.

Ning lõpuks tuleb alati arvestada, et ühiskondlik ebavõrdsus, majanduslik ebavõrdsus, hariduslik ebavõrdsus – kõik see põhjustab ühiskondlikku patoloogiat, kuna ühiskond on eelkõige inimkooslused, mis on omavahel seotud. Need on ühiskonnad, kus on võõrandumine, kus inimesed näevad ennast ainult indiviididena. Ma olen lugenud Eesti väärtusuuringuid ja vaadanud rahvusvahelises võrdluses, mida eestlaste väärtused näitavad rahvusvaheliste võrdlusuuringutega kõrval. Siin tuleb ikkagi välja see, et eestlased väärtustavad väga tugevalt individuaalset sooritust, kollektiivi mõistel on nõukogude aja tõttu meil äärmiselt negatiivne varjund. Aga jätkuvalt ei ole toimunud Eesti ühiskonnas väärtuste tervenemist, Eesti väärtused on ellujäämisväärtused, need ei ole eneseväärtusväljendused tervetel ühiskondadel. Inimese elu eesmärk saab olla tähendusrikas elu, elu eesmärk ei saa olla raha kokkuajamine, mis on ellujäämisväärtus.

Tuleb mõista, et tajud ja tunded on kultuuriliselt konstrueeritud. Meie mõtted ja arusaamad tõest ja ühiskonnast ei ole sellised nagu keskaja inimestel. Aga lõppkokkuvõttes võib öelda, et vandenõude temaatika on palju keerulisem, kui arvatakse, ning sellel on palju tihedamad seosed ajaloofilosoofia-psühholoogiaga. Me peame mõtlema sellele, millist infot me päevast päeva tarbime.

Eesti keeles ilmus nüüd lõpuks Aristotelese „Poliitika“, 2400 aastat vana tekst, soovitan seda kõigil lugeda. Seal antakse väga hea ülevaade isiksusest ja valitsemisvormidest. Kuna tegu ei ole väga keerulise tekstiga, soovitan kõigil sellest alustada ühiskonna mõtestamist.

 

Küsimuste voor:

Konverentsi päevajuht Alar Ojastu: Sa ütlesid, et peab hoolega valima, millist infot päevast päeva tarbida. Kuidas sina oma valikuid teed?

Ivar Tröner: Mina tarbin väga vähe eestikeelset tavameedia infot, sest esiteks, Eesti meedia on üsna kiuslik ja mul on siiamaani tunne, et nad lähtuvad sellisest nõukogudelikust ajakirjanduslikust skeemist, et kui ma kellestki kirjutan, siis see inimene peab milleski süüdi olema. See on nõukogudeaegne Andrei Võšinski doktriin, ta oli vene õigusteadlane, sõjaeelne nn näidisprotsesside prokurör, kes töötas välja KGB ülekuulamisalused.

Mina soovitan arvestada sellega, et igasugune info mõjutab teie emotsioone. Kui võrrelda Eesti meediat näiteks ajalehega Helsingin Sanomat, siis nende ajalehtede kvaliteedi vahe on niivõrd suur. Ma ei ole Eestis üldse näinud mingeid arutlevaid artikleid, Eestis on tekkinud see, mida nimetatakse klassikaliseks manipuleerimistehnikaks, on olemas nn kontrollitud arvamusliidrid – tegu on Nõukogude Liidu ajakirjandusele omase lähenemisega, kus tõde ja vaimuvalgust kuulutavad lihtrahvale nn õiged sulesepad. Sealt ei saa tõest infot, see pole oluline, tähtis on, et leht oleks midagi täis. Meil on ka mingid avaliku rahastuse poolt kontrollitud uurimiskeskused, kes puistavad ühiskonna täis mingeid sotsiaalteaduslikke andmeid ja selle tasuks on, et teatud teemasid üldse ei puudutata. Eestis on väga problemaatiline näiteks laste, erivajadustega inimeste vaesuse temaatika, miks me sellest tegelikult ei kirjuta, vaid räägime mingitest abstraktsetest numbritest? Inimestel peaks olema arukust, et mõista, et mingi hulk ebastabiilset informatsiooni muudab ka neid ennast ebastabiilseks. Infovalik on minu meelest kõige olulisem, sest tänapäeva inimene elab infoväljas.

 

Alar Ojastu: Mis sa sellest ütlusest arvad, et äkki ei peaks üldse lugema massimeediat? Kas inimene jääb rumalaks siis?

Ivar Tröner: See on äärmuslik väide ja kõik äärmuslikud väited on tavaliselt mittetöötavad. Küsimus on selles, kui palju lugeda. Kui te olete näiteks propagandauurija, kes loeb nõukogudeaegseid ajakirju, ja kui te teete seda päevast päeva, siis lähete lolliks… Aga kui te olete uurija ja loete sealt mingeid valitud tekste ja teete omad järeldused, siis ei ole ju küsimus üldse selles. Ja teadma peab, miks ma seda loen, väga tihti inimesed ka psühhoanalüütiliselt ei esita endale küsimust „Miks ma seda infot tarbin?“. Väga palju infot tarbitakse uuringute järgi lihtsalt seetõttu, et on igav. Ja see on seesama eksistentsi pinge, et ma ei oska oma ajaga midagi peale hakata.

 

Alar Ojastu: Miks sa Telegrami loed?

Ivar Tröner: Ma loen Telegrami väga valikuliselt.

 

Alar Ojastu: „Kas sul on igav?“ küsiks kindlasti mõni selle peale, hinnates Telegrami sisu, noh, me teame, et väga paljudele tundub see naeruväärne ju.

Ivar Tröner: See eeldaks põhjalikumat analüüsi, aga ma arvan, et Eesti meediamaastikul Telegram taipas ära, et neil on oma segment. Ma jätan selle analüüsi välja, kui suure tõeväärtusega on Telegramis avaldatud artiklid, see eeldaks juba kontentanalüüsi. Aga ma arvan, et ta on erilaadne. Ja ka see, et Telegrami artiklid ei ole väga pahatahtlikud, et juba ainuüksi see dimensioon. Mina üldjuhul, mida kogenumaks lugejaks ma saan, seda rohkem ma arvestan sellega, et see info, mida ma loen, et seal oleks võimalikult vähe argielu kurjust või tigedust või kellegi ründamist. Info peab ikka info olema.

 

Alar Ojastu: Minu poolt viimane küsimus seoses Barbara Rosenweiniga, kes uurib emotsionaalseid kogukondi. Mis peab Eestis juhtuma või kuidas või kas see saab Eestis üldse kõne alla tulla – ühesõnaga, mis on eeldused, et Eesti muutuks emotsionaalseks kogukonnaks ja kas see on juhtumas meie eluajal?

Ivar Tröner: Siin saan tugineda Ronald Ingleharti väärtusuuringule, mis uurib väga põhjalikult rahvuste alusväärtusi ja ka rahvuslikke stereotüüpe. Selle väärtusuuringu kohaselt näiteks need välismaalased, kes on puutunud kokku Eesti inimestega, tõid välja selle, et eestlased on tegelikult kommunikatiivsed, siirad ja ausad. Küsimus on selles, et eestlased ei ole iseenda taju suhtes adekvaatsed. Me kas alahindame ennast ajaloolistel põhjustel, peame ennast kurvemaks või pessimistlikumaks, aga see on just seetõttu, et rahvused, väikerahvused ei tunne tihti iseenda rahvuse kohta käivat stereotüüpi. Nad on kinni selles kasvatuslikus stereotüübis, et eestlane on kinnine ja vaikne ning ütleb siis, kui midagi öelda on. See on rahvuslik stereotüüp, seda ei näita uuringud, mida on eestlaste kohta läbi viinud näiteks sakslased ja inglased.

Ma arvan, et inimesed võiksid olla ausamad suhetes ja julgemad väljendama emotsioone. Üks minu põnev uurimisteema on olnud juba 10 aastat humanistlik psühholoogia – et kui me uurime nende inimeste elusid, kes nimetavad, et nende elu on tähendusrikas ja nad on väga rahul oma eluga, siis põhiline, mida nad esile toovad, ei ole suurem rahakott, ei ole parem sotsiaalne keskkond, vaid just see, et neid on ümbritsenud head suhted. Ja need suhted on muidugi väga tihedalt seotud inimeste lapsepõlvekogemusega – mida autoritaarsemad on lapsepõlvemustrid ühes ühiskonnas, seda vägivaldsemad on ka hiljem inimeste suhted, ka lähisuhted.

See on tõesti kurb, et Eesti ajakirjanduses kirjutatakse vähe sisulistest asjadest, nagu inimsuhetest, sellest, milline on tähendusrikas elu ja kes on need inimesed, kes on elanud väga tähendusrikast elu. Ma õnne mõistet täna teadlikult ei kasuta, sest õnn on individualistliku alltooniga mõiste ja õnne mõiste võtsid kasutusele 18. sajandi saksa filosoofid, kes sellega tähistasid isiklikku teeotsingut. Ka eestikeelne mõiste „õnn“ tuleb saksakeelsest tüvest, ja kuigi me ei suuda siinkohal hakata pidama filoloogialoengut õnne konstruktsioonist, on siin oma seos selgelt olemas. Kui lugeda välismeediat, siis võib-olla Telegram peaks ka rohkem tähelepanu pöörama just inimsuhetele, sest inimene on eelkõige suhtlev olend, kommunikatiivne olend. Ta ei ole ainult rahategev olend, nii et rahast ja äridest ja pankadest võib mõnel teisel päeval rääkida…

 

Küsimus saalist: Kas sul on mõni näide selle kohta, milliste hirmu mudelitega juhitakse meie ühiskonda?

Ivar Tröner: Eesti hirmuskeem on ilmajäämise skeem. Meie inimesed kardavad jääda ilma mingisugusest rahalisest hüvest või sotsiaalsest tunnustusest. See on see, millega saab alati inimesi hirmutada ja see tuleb sellest, et meie Eesti ühiskond tuleb defitsiidiühiskonnast, meil on ikka see nõukogudeaegne defitsiidiühiskonna psühholoogia veel üsna tugevalt peal. Ja selliseid nõukogude ühiskonnale omaseid malle argisuhtluses on hästi-hästi palju, nii et need ajaloolased, kes on uurinud Eesti inimeste mälestusi ja traumaskeeme, järeldavad, et meie poliitikas hirmutatakse Eestis põhiliselt millestki ilma jäämisega.

Hämmastav on see, et kuidas me ikkagi ei oska poliitilist sõnumit lahti võtta. Et kui üks erakond ütleb, et valige meid sellepärast, et meie ei tee seda halba, mida see erakond teeb, jättes samas välja toomata oma hüvelise poole, mille tõttu teda tegelikult võiks valida, siis ilmneb meie oskamatus või saamatus poliittehnoloogiat läbi hammustada. Ilmselt tuleb see nõukogude ajast ja teine põhjus on kindlasti see, et meie haridussüsteem ei anna mitte mingisugust ülevaadet Lääne-Euroopa poliitiliste või filosoofiliste mõttetekstide alustest. Kui inimesed ei tunne ühiskonna võtmetekste, siis on neil väga raske orienteeruda nii enda valikutes kui ka n-ö pealesurutud valikutes. Aga hirmutamine, tavaliselt kõige lihtsam skeem, on mingist asjast ilmajätmine ja see näib olevat Eestis üks levinumaid skeeme.

 

Küsimus saalist: Kuna meil on Telegrami konverents, siis kuivõrd on Telegramil kui fenomenil vandenõu tunnuseid või kuivõrd ta funktsioneerib vandenõuna, eriti kui me peame silmas justnimelt seda, kust me tulnud oleme ja mis seisus meie ühiskond selle sidususe ja inimlike suhete mõttes on? Võib-olla tahtmatult võib juhtudagi, et Telegram hakkab funktsioneerima sellise vandenõu n-ö negatiivse mõtte mehhanismidena, kuigi soov on n-ö hea.

Ivar Tröner: See, keda või mida vandenõu elemendiks peetakse, tuleb alati välise hinnangu kaudu. Ja Telegrami puhul, kui räägitakse, et sellel on vandenõu tunnused, siis tavaliselt teevad seda teised meediaväljaanded. See ei põhine sotsiaalteaduslikel ega semantilistel uuringutel. On võimalik sellist uuringut läbi viia, et me kogume mingi keskmise valimi järgi kõik Telegramis avaldatud artiklid, uurime näiteks mingite märksõnade, vandenõudele omaste märksõnade levimust nendes artiklites ja siis saame selle keskmise suhte kätte ja võrdleme näiteks Delfis avaldatud artiklites samade märksõnade kaudu. See on puhtalt selline semiootiline-psühholoogiline analüüsimeetod, mida on lihtne teostada, kui on olemas oskused kasutada uurimismeetodeid.

Mina ise ei klassifitseeri Telegrami, esiteks ei ole ma väga suur Telegrami lugeja, seal on üsna veidraid artikleid ka minu jaoks olnud, aga ma rõhutan, et minu jaoks, sest mina igapäevaselt ei loe tulnukate külaskäikudest ega muudest selliste olendite külastamistest, nii et mulle tundub see tõesti veider. Aga see on minu isikliku kogemuse küsimus. Mõni inimene, kes loeb kogu aeg tulnukate kohta, tema jaoks võib olla väga veider mõne Eesti poliitiku artikkel. See sõltub alati võrdlemispositsioonist. Aga vandenõu tunnused, nagu te juba siin lühiülevaates kuulsite, ongi mingi detaili paranoiline ülevõimendamine, mingisuguse vähemusgrupi või mingi vaenuliku rühma konstrueerimine, mingisuguse ideoloogia, spetsiaalse ideoloogia loomine, millel ei ole tegelikult ajaloos mingeid juuri – selles mõttes soovitan kõigil Telegrami lugeda, vahelduse mõttes… Kui kaua me ikka ühtesid ja samu väljaandeid loeme… Eesti meedia ongi selles osas väga omapärane, et meil ühte uudist käiatakse viies erinevas teabeportaalis ja ta on väga ühenäoline. Et kui teil on mingid erihuvid, siis peate kohe minema kas mingisse teise keeleruumi – vene keeleruumi või inglise või soome keeleruumi, sest eesti keeles te ei saa seda huvi rahuldada. Ja siin ei ole küsimus ainult väikeses keeles, vaid tõesti selles, et meie ajakirjandus on väga ühekülgne, ja see, et ta poleks ühekülgne, eeldab juba väga palju tingimusi.

 

Küsimus saalist: Kas te arvate, et Telegram on andnud alguse mitmekülgsema meedia loomiseks?

Ivar Tröner: Nii fundamentaalselt ma seda ei sõnastaks, aga ma ütlen, et ta võimaldab lugeda pisut erinevat informatsiooni, kui see on tavaks eesti keele ruumis.

 

Ettekanne: Ivar Tröner

Transkriptsioon: Annika Urvela

 

Fotod: ekraanikuva, erakogu