“Inimesed usuvad seda, mida meedia ütleb neile, et uskuda.” – George Orwell

“See ei ole enam kellegi jaoks uudis, et meie mõistus on küllaltki lihtsalt programmeeritav ja kontrollitav, kui inimene annab vabatahtlikult enda käest ära omaenese jõu ja väe,” alustab elu-uurija, koolitaja ja endine jalgpallur Andero Pebre meedia mõju üle mõtisklevat postitust, mis ilmus tema blogis Inner Creation.

Paljud imestavad tänase päevani, et kuidas on võimalik kontrollida inimkonda ja suuri masse üksikute ülevõimu võtnud eliit-tegelaste poolt. Kui me hakkame mõistma ja aru saama massimeedia poolt loodavat käekäiku, mis moodi nad midagi kirjeldavad ja mis nurga alt midagi edastavad ja näitavad, siis ei pea olema selgeltnägija, et läbi näha seda struktureeritult teadlikku massihüpnoosi tootvat programmeeringut. Nii nagu Adolf Hitler ütles kunagi – “Tee vale suureks, korruta seda piisavalt kaua ja valjusti ning inimesed jäävad lõpuks sind uskuma.”

Seda taktikat on kasutatud mitmeid kümneid aastaid ja kui minna ajaloos veel kaugemale, siis kümneid tuhandeid aastaid juba enne meie aja arvamist. Meedia on ainult üks vahend millega kontrollida inimeste energeetilist infovälja, kuid juba ainuüksi tänu sellele vahendile suudavad kujundada üle poole maailma elanikkonnast oma arvamuse ja kogu loodava reaalsuse. Üks kiire näide: Miljonid kui mitte miljardid inimesed vaatasid telekate ees aastal 2001 11 sept. kaksiktornide lagunemist “kahe lennuki sissesõitmise tagajärjel”. Siiamaani on umbes sama hulk inimesi kinnisilmi käsi südamel veendumusel, et täpselt nii see oligi nagu seda meile uudistes näidati ja kirjeldati mõistmata üldse, et puht mehaanilise füüsika põhiselt ei oleks olnud see isegi mitte ligilähedaselt võimalik, et lennukid kahe maja sisse ära sulaksid jätmata endast ühtegi rusu. Tänapäeval on see juba tänu reaalselt kohal olnud ülestunnistajatele ammu ära tõestatud, et majja oli paigaldatud juba väga pikka aega tagasi igale korrusele pommid ning ühtegi lennukit nendesse tornidesse sisse ei sõitnud.

Võib öelda, et tegemist oli ühe läbi aegade suurima õnnestunud mustkunsti trikiga, mis aga võttis tuhandete süütute inimeste elud.
See on kahjuks üks väga väga paljudest näidetest, mida on võimalik välja tuua maailmas toimunud sündmustest, mis esmapilgul kirjeldavad üht, kuid lähemal uurimisel võib kogu loo ümber kirjutada.

Vaatamata kõikidele faktidele ja suurele infoajastule, kus iga tõde tuleb varem või hiljem päevavalgele ei vaevu tihtipeale paljud inimesed uurima ega loogiliselt analüüsima, vaid kujundavad oma arvamuse puhtalt telekast nähtu või ajalehtedest loetu pealt. Tahame me seda või ei taha aga seda nähtust kutsutakse massihüpnoosiks ja selle ohvrid on miljardid inimesed üle maailma.

Unustage nüüd kõik see, mis tootis negatiivset energiat, mida te eelnevast lõigust lugesite ja ärge hakake uurima midagi, mida te ei soovi luua enda reaalsusesse. Loomulikult on põnev teada ja uurida igasuguseid teemasid, mida osad inimesed on harjunud kutsuma vandenõuteooriateks, kuid faktilistel tõestustel ja vandenõuteoorial on väga suur vahe.
Ei tasu sellega minna liiale ja üritada tõestada kellelegi midagi, kes on juba oma arvamuse kujundanud. Mis puudutab vandenõuteooriaid, siis ainult mõned üksikud jäävad teooriateks, ülejäänud leiavad juba igapäevaselt aina rohkem kinnitusi ja fakti põhiseid tõestusi. Mõned sündmused jäävad aga igale inimesele endale tunnetuslikuks uurimiseks.
Kogu eelmainitu baseerus vajalikul näitel, et te saaksite aru, mida tähendab massihüpnoos ja mida teeb meiega liigne teleka vaatamine ja ajalehtede lugemine.

On inimesi, kes vaatavad silmad punnis mulle otsa ja ei mõista seda, kui ma ütlen neile, et ma ei vaata telekat ja ei loe ajalehti ega uudiseid. Ma võin südame rahuga öelda neile, et ma pole absoluutselt kursis, kes kuskilt alla kukkus, kes kuskil peaministriks valiti, kes kuskil võimule sai ja ma olen äärmiselt õnnelik, et ma sellest mitte midagi teadma ei pea.
Küsitakse mult, et “aga kuidas sa siis maailma asjadega kursis oled?”
Ma küsin vastu, et “mis maailma?”
“No selle maailma, siin ümberringi kus me elame, et võiks ikka elus toimuvate asjadega kursis olla ju, kuidas sa nii elad?”
“Esiteks pole olemas seda maailma kuskil siin, terve maailm on minus endas, teiseks kujundan ma oma reaalsuse ise millega ma pean vajalikuks ennast kurssi viia ja millega mitte ja kolmandaks ma elan oma loodud reaalsuses täpselt nii nagu ma ise seda soovin ja õigeks pean.”
“Ma ei saa mitte millestki aru.”
“Kallis sõber sa ei hakkagi ennem saama kui sa lased ennast igapäevaselt edasi programmeerida välispidisel ja ebavajalikul informatsioonil, millega sul pole mitte midagi peale hakata. Mine võta seljakott ja matka mööda Eestimaa rabasid ja vaata kas sul seal on ka vaja kasutada neid teadmisi, kes valiti parlamendi saadikuks või kes uued valimised võitsid.”

Sinna kuhu me paneme oma fookuse, seda me loome ja võimendame. Mis te arvate kuhu kogunevad need tunded ja emotsioonid, mida inimesed igapäevaselt endast väljastavad kui vaadatakse telekast kajastatud sündmusi? – “Appi kui õudne”, “issand, mis maailmas toimub”, “nii kahju nendest inimestest”, “lausa nutt tuleb peale”, “täitsa lõpp, nüüd on sõda lahti”, “ma ei tea mis nüüd edasi saab.” Need emotsioonid jõuavad kõik nende toidulaule, kes liiguvad madalsageduslikel võngetel energiavampiiridena meie ümber ringi nii füüsilisel kui energeetilisel kujul ning samal ajal loome ja võimendame selle emotsiooniga seda hirmu koguaeg edasi kujundades sellega oma isikliku reaalsuse.

Selliste madalsageduslike tunnete pealt oleme me väga haavatavad ja avatud rohkem nendele parasiitlusega tegelevatele elukatele, kes kasutavad alati oma võimalust ja siis inimesed on hädas oma tervisega teadmata miks nad on koguaeg väsinud ja haiged.
Meie ümber liigub nii palju igasugust informatsiooni ja nii nagu ei ole iga toit vajalik inimese kehale, ei ole ka iga informatsioon vajalik meie mõistusele ja kohati võib olla informatsioon isegi kahjulik, kui me ei tea mida me endasse laseme. Informatsioon võrdub energia ja energia võrdub informatsioon ning see liigub lainetena meie ümber. Meie aju ja DNA antennid on koguaeg häälestatud vastavale informatsioonile.

Mul ei ole vaja otsida uudistest infot lihtsalt igaks juhuks, et maailma asjadega kursis olla kui 99,99% sealsest informatsioonist ei ole ligilähedaseltki seotud minu eluga. See informatsioon mida ma peaks teadma ja mida mul võib vaja minna, selle ma saan kätte ühel või teisel viisil varem või hiljem. Ei ole mõtet kurnata iseennast ja oma lähedasi ebavajalike teemadega.
Mul ei ole vaja oma perega õhtust süües arutada selle üle, mis täna siis maailmas toimus ja juhtus, et oleks lihtsalt midagi millest rääkida. Paraku paljudes peredes on see juba kujunenud harjumuseks, et lahata maailma asju, mis mitte kuidagi ei puuduta nende isiklikku elu. Kui enamus inimesi tulevad õhtul töölt koju oma pere juurde, siis mis on esimesed uudised tavaliselt millest räägitakse. Pigem negatiivsed, kus miski läks valesti, kus kõik teised olid süüdi, kus keegi ei saanud millegagi hakkama või kus maailmas jälle midagi juhtus. Aga see on alati valik, mida me räägime, sest kõik mis läks kehvasti see tuleb teha paremini ja uuesti. Informatsioon, mida me oma perega jagame peaks olema mõtestatud ja väärtust loov, seega kui sinu päev kujunes selliseks, et ainukesed positiivsed sündmused, mida sa meenutada suudad olid hea hommiku kohvi ja nauditav lõunasöök vana sõbraga, siis räägigi kodus ainult sellest.

See ei tähenda seda, et me peaks sisemise negatiivse emotsiooni alla suruma, vaid leidma õige aja ja koha, et sellega tegeleda individuaalselt ja otsima vastavad lahendused. Negatiivseid sündmusi ja muresid saab ka loomulikult koos kaaslase abiga lahendada, kuid just läbi analüüsimiste, et miks võis üks või teine asi juhtuda ja mida ma saan sellest õppida, mitte närvilisena koju tulla ja siis teha nägu nagu mitte midagi poleks juhtunud külvates sellega veel suuremat pinget.

Proovige mõista mitte valesti, et telekas ei ole paha, kuri, halb ja täis ainult negatiivset infot. Telekas on vahend, kust võimalik vaadata ka väga harivaid ja inspireerivaid saateid ning filme, kuid telekas on samamoodi tarkade inimeste toode nii nagu on alkohol tarkade inimeste jook, seega tuleb aru saada kus on piir ja kust maalt võib see tegevus meid kahjustada. On väga suur vahe, kas me vaatame AK uudiseid või põnevat dokumentaalfilmi ja sellel kas me joome viina redbulliga või võtame klaasikese kvaliteetset veini. Ajalehed on aga minu jaoks ainult lõkke tegemiseks vajalik vahend või siis äärmisel juhul ka WC-s kasutamiseks, kui paberirull on tõesti otsa saanud aga muud vajalikku ma ei ole selle paarikümne aasta jooksul küll leidnud selles tootes. Või ei siiski, vahest maal olles leiab mõnest ajalehest ka sudoku ja ristsõnad.

Küsimus ei olegi niivõrd, kas me vaatame või ei vaata, kas me loeme või ei loe, küsimus on mida me vaatame ja mida me loeme. Kuhu me suuname igapäevaselt oma fookuse, seda me loome ja see saab muutuma ka füüsiliselt tajutavaks.
Oluline on keskenduda enda tegemistele, usaldada iseennast, mitte lootma jääda kuskil kellelegi ja mitte lasta mõjutada oma isiklikku arvamust ja tunnetust välispidistel teguritel.

“Meedia on üks väga mõjuvõimas olem siin planeedil. Neil on võimu mõista süütud süüdi ja teha süüdlased süütuteks, sest nad kontrollivad masside mõistust.”
– Malcolm X

Andero Pebre

Allikas: Andero Pebre blogi

Foto: postconsumers.com, Facebook