Chris Kala: Miks peaks inimestele korda minema teiste arvamus nende elu osas?

14. detsember 2016 kell 18:29



DCIM100GOPROAvaldame õhtuseks lugemiseks sissejuhatuse noore kirjaniku Chris Kala teisest romaanist “Mõistmaks, kes ma olen”, mis jutustab Chrisi ja tema elukaaslase Cheli ühisest Austraalia reisist, kasvamisest, õppetundidest ja hingelistest kogemustest. “Loodan, et see raamat on võimeline motiveerima tegema teadlikumaid valikuid lähtudes iseendast, mitte aga sellest, mida arvavad meie vanemad, sõbrad või teised meie ümber. Selleks, et olla edukas inimene, on vaja eneseusku, distsipliini, osalist rutiini ehk järjepidevust, tahtejõudu, aega ja õiget suunda – usun, et need on omadused, mis viivad meid elus edasi. Nii nagu ütles minu väga hea sõbra edukas isa, „Elus võidab see, kellel on kõige rohkem kannatlikkust.“ ja täpselt seda arvan ka mina,” ütleb Kala.

 

Chris Kala esikaasTere. Minu nimi on Chris Kala. Mõnele vähem, teisele rohkem tuntud tegelane. Pikemas perspektiivis ei oma see tegelikult üldse tähtsust, kas keegi tunneb mind või mitte. Küll aga on minu ja ka iseenda tundma õppimine selle raamatu üks peamistest eesmärkidest. Tegemist ei ole järjekordse eneseabi, positiivselt ja suurelt mõtlemise raamatuga, vaid lihtsa kirjapanduga, mis on loodetavasti võimeline avama mitte ainult sinu kui lugeja silmi ja maailmavaadet, vaid on ka võimeline kangutama laiemaks minu enda maailmavaadet nende ridade jooksul.

Kui sina, kallis lugeja, mind veel ei tea, siis mina olen Chris. Eesti päritolu noormees, kelle hing pärineb teisest maailmast. Lõvi tähtkujust. Sündinud augustis 1991. aastal ja praegu 24-aastane. Iseloomult viisakas, sõbralik, hooliv, aus, otsekohene, kohusetundlik ja intelligentne. Vajadusel distsiplineeritud, järjepidev ja eesmärgi poole pürgiv vaimne, avatud mõtte ja kireva maailmavaatega noormees. Tõsiselt suuremeelne unistaja ja naiivne imedesse uskuja.

Olen enda esikromaanis pealkirjaga „Ebaõnnestunud!“ väitnud üsna julgelt teadvat elu mõtet, olles ise sellel ajal umbes 17-aastane pubekas. Andes täna 7 aastat vanemana pilguheite minevikku, pean tunnistama endale, et ega ma väga sellel hetkel vist ei eksinudki. Mis on minu elu mõte? Ilma väga sügavale filosoofia alustaladele langemata, millest on naelu läbi löönud kõiksugu suured Vana-Kreeka filosoofid, arvan ja usun, et elu mõte on olla lihtsalt õnnelik. Usun ka seda, et me kõik sisimas teame tegelikult, et kõige õilsam eesmärk on elus igasuguste muude materialistlike, emotsionaalsete, egoistlike ja ühiskondlike saavutuste kõrval olla lõpuks õnnelik hing.

Kuidas saavutada seda õnnelikkuse staadiumi? Tõenäoliselt ei ole olemas selleks paika pandud valemit, vaid see jääb siiski igaühe enda defineerida, mis tähendusega on tema jaoks õnnelikkus. Minu jaoks on õnnelikkus see, kui ma saan käsi südamel siit ilmast lahkudes tunnistada endale, et olen saavutanud kõik need eesmärgid, mida olin tulnud siia, planeet Maale, täitma.

Mis on need eesmärgid, mida olen tulnud täitma planeedile Maa? Mida olete tulnud teie siia tegema? Kui palju me üldse sellistele asjadele iga päev 24 tunni jooksul mõtleme? Ükskõik kui palju ei oleks vanemad mulle pähe üritanud salvestada erinevaid uskumusi ja ühiskondlikke norme ülikoolidest või elulõpuni kestvast palgatööst, teadsin ma alati kusagil sisimas, et lisaks õnnelikkusele ja õnnelikuks olemisele olen tulnud siia planeedile Maa enamaks kui see tühipaljas elu, mida inimkond on harjunud elama tsivilisatsioonide kaupa. Mida see „enam“ endast ette kujutada võis, ei olnud mul tol ajal aimugi. Alles nüüd, kuigi ka veel siiski üsna noores eas, olen hakanud hoomama natukene suuremat pilti sellest siin mängitavast koomilisest mängust, mida me kollektiivselt nimetame eluks.

Selle „enama“ leidmine hakkas väljenduma üsna järsku enesearenduslikes tegevustes, viies mind valdkondadesse, millest olin alati olnud justkui alateadlikult teadlik. Kogu minu isiklik vaimne rännak algas tänu sügavale sisemisele teadmisele, et me inimestena ei pea elama seda elu siin planeedil Maa ühtemoodi rutiinselt ja kopeeritult, nagu meile väidetakse, vaid me oleme nõndanimetatud „jumalad“, kellest kõigil on õigus luua enda elu sellisena, nagu seda ise soovime. Oleme kõik erinevad inimesed, omades erinevat iseloomu, oskuseid ja nägemusi sellest maailmast, kuid ometi püüab ühiskond ja alateadvusel tegutsevad inimesed seda kaitsta, vorpides kõiki inimesi kokku ühtseks halliks massiks.

Teate, elus tuleb langetada ohtlikke ning vahetevahel suisa uskumatult sürreaalseid otsuseid ja valikuid, mis kõik võivad mõjutada meie minevikku, olevikku ja ka sealhulgas tulevikku. Kuidas on võimalik, et ühiskonna poolt paika pandud tavad, normid ja traditsioonid on võimelised dikteerima, kuidas tuleb ja kuidas ei tule? Mida tohib ja mida ei tohi? Mis on normaalne ja mis on ebanormaalne? Kui tihti me inimestena üldse tegelikult teeme elulisi valikuid ja otsuseid, lähtudes enda isiklikest seisukohtadest või tõekspidamistest? Minu isiklik kogemus näitab, et paljudes valikutes toetutakse kõrvalistele faktoritele, mis peamiselt baseeruvad sellel, mida arvavad teised meist, kui otsus või valik on tehtud. Tõstatan küsimuse, miks peaks inimestele korda minema teiste inimeste arvamus nende elu osas? Lõppude lõpuks on oluline aru saada siiski sellest, kas elatakse teistele või iseendale?

Hetkedel, mil elu pakub kriitilise vastusega küsimusi ja valikuga otsuseid, siis kuidas ja mis on see, mis paneb inimesi tegelikult neid valikuid viimaks tegema? On see meie soe ja tuksuv süda, tugevad tunded, mida me ei näe, kuid tunneme, lõhkilöövad emotsioonid või on see siiski miski muu oluline, mida inimesed veel väljendada ei oska? Võib-olla ei tahagi inimkond ennast väljendada, sest kardetakse. Kardetakse olla see, kes ollakse – erinevad. Erinevad paljudest nendest, kes meie ümber iga päev on. Inimesed kardavad tunnistada ja rääkida avameelselt enda tegelikest seisukohtadest, sest meie ümber olevad inimesed ja ühiskond võib pidada meid segaseks. Mul on olnud võimalus rääkida väga mitme erineva tausta ja maailmavaatega inimesega, kes on julgenud tunnistada ja jääda kindlaks sellele, mida nemad enda elus hindavad. Mida hindad sina enda elus ja mida nimetad sina, kallis lugeja, tõeks? Kas sina oled üks nendest vähestest, kes julgeb olla see, kes ta tegelikult on, või püüad ka sina siiski seltskondades sulanduda ühte teiste arvamuste ja vaadetega, paistmaks kõikidele enda ümber „normaalsena“? Kui sa püüad olla keegi teine, selleks et teistele rohkem meeldida, siis minu kogemuste põhjal ei ole tegemist inimestega, kes sind ümbritsema peaksid. Kui sa oled aga ümbritsetud inimestest, kes võtavad sind sellisena, nagu sina oled, siis oled sa juba mõõdetavas mõõtmes paljudest teistest inimestest siin maailmas õnnelikum!

Tänu kiiresti arenevale võitluslikule ja liigtarbivale ühiskonna- mustrile on meist saanud inimsööjad, süües teineteist emotsionaalselt ja mentaalselt päevast päeva. Elades oma elu eesmärgiga olla teistest alati parem. Ometi, selle üle arutledes, mõistame kollektiivselt selliste teguviiside tagajärgi, milleks on lõhestumine ja kaugenemine ühisest eesmärgipärasest tegutsemisest. Siiski jätkame me rõõmsameelselt ja alateadlikult selle sama elukestva süsteemi orjamist. Selle manipuleeritud ja vägisi pealesurutud paradigma alusel rikume nii ennast kui ka kõiki teisi enda ümber, alustades inimeste tujudest, suurtest unistustest ja lõpetades paljude eludega.

Mis saab siis, kui jutt ei ole enam teistest inimestest, vaid meist endist? Meie unistustest, soovidest, tahtmistest ja erinevatest bioloogilistest seisunditest? Mis saab siis, kui me ei salli enam iseennastki? Mis saab siis, kui hakkame ennast alateadlikult maha tegema ning hukka mõistma eelnevalt tehtud valikute põhjal? Selgeks on aga saanud see, et alaväärsuskomplekside, ennast maha tegevate afirmatsioonide ja põlastava suhtumisega ei saavuta me siin elus mitte midagi.

Enda ja Cheli ühise Austraalia-reisi esimeste kuude jooksul võtsin vastu otsuse kirjutada ja avalikustada teos pealkirjaga „Mõistmaks, Kes Ma Olen“, võimaldamaks informatsiooni järelvaatamiseks eelkõige iseendale kui ka nendele, kes minu kogemustest, põhimõtetest ja maailmavaadetest võib leida lisaväärtust ka enda ellu.

See teos ei ole kindlasti järjekordne new age’i maailmast pärit eneseabi, enesearenduslik või mingisugune „õnnevalem“, kuidas enda elu elada. Tegemist on minu isikliku nägemusega elust planeedil Maa ning mida olen selle väga lühikese aja jooksul siin olles õppinud. Rõhutan, et kirjapandu ei ole mõeldud teie kui lugejate mõjutamiseks või hoopis manipuleerimiseks, vaid lihtsalt tagasivaate vahendina, mõistmaks, kes ma hetkel siin olen!

Loomulikult ei tea ma kõike ning ei saa propageerida kellelegi, et tean tõde, kuid püüan oma siiruse ja aususega näidata lugejatele seda, mida hakkasin nägema, kui olin otsustanud hakata kuulama enda intuitsiooni ja tõelise mina olemust. Oluline ei ole alati kuulata enda ego, kes arvab, et ta teab kõike, ja mida toidab ning survestab alateadlikult meid ümbritsev eluviis ja ühiskond. Oluline on lasta tulla esile sellel vaiksemal tõelisemal häälel, kes oleme tegelikult meie ise.

Loodan, et see raamat on võimeline motiveerima ja uusi võimalikke huvilisi suunama oma elurajal, tegemaks teadlikumaid valikuid iseendast lähtudes, mitte nii väga enam selle põhjal, mida arvavad meie vanemad, sõbrad või teised meie ümber. Mitte miski ei ole võimatu, olen seda korduvalt endale tõestanud ja kavatsen seda tõestada ka siinse raamatu jooksul, et teie saaksite võtta kinni sellest pakutavast informatsioonist, tõestades osaliselt ka ühtlasi endale, et tõepoolest, mitte miski pole võimatu, kui me vaid sellesse ise usume ning selle nimel ka kõvasti vaeva näeme. Selleks, et olla edukas inimene, on vaja eneseusku, distsipliini, osalist rutiini ehk järjepidevust, tahtejõudu, aega ja õiget suunda – usun, et need on omadused, mis viivad meid elus edasi. Nii nagu ütles minu väga hea sõbra edukas isa, „Elus võidab see, kellel on kõige rohkem kannatlikkust.“ ja täpselt seda arvan ka mina.

Pärast kuut aastat kestnud spirituaalseid eneseleidmise otsinguid olen jõudnud arusaamale, et minul kui kosmilisel multidimensionaalsel olendil on tõsine soov jagada enda arusaama sellest suuremast pildist.
Kui me räägime filosoofilistest teemadest, siis ei ole minu jaoks oluline, kas uskuda või mitte uskuda. Oluline on olla võimeline analüüsima, tegema kindlaid ning adekvaatseid järeldusi, langetades seejärel läbimõeldud otsuseid, mitte aga lasta endal langeda hirmust tuleneva eituse ohvriks. Tänapäeva inimeste üheks suurimaks puuduseks on oskus mõelda ja analüüsida, ilma seda kõike kohe hukka mõistmata.

Palun siinkohal sul, kallis lugeja, säilitada pisut kannatust ja avatud mõttelaadi terve selle raamatu lugemiseks. Raamatus võib esineda teatud määral informatsiooni, mis ei ühildu mitte kuidagi sinu siiani omaks võetud arusaamade ja tõekspidamistega. Vaatamata sellele, et raamatus mainitu võib sind ärritada, segadusse ajada ja häirida, palun jääda avatuks kõigele, võttes seda kirjapandut kui vaid informatsiooni sellest, mis võib ja mis ei või olla.

Lähtudes „tõe“ erinevatest variatsioonidest, kirjutan sellest, mida mõistan ja millest olen hakanud aru saama oma lühikese eluea jooksul – nähes suuremat erinevatest nii-öelda „multi-tõdedest“ koosnevat pilti.

Üritan anda edasi teile teadmisi ja informatsiooni, lähtudes iseenda kogemustest, arusaamadest ja elufilosoofiatest. Püüan pakkuda teatud koguses ka teaduslikke fakte erinevate kontseptsioonide kohta, soovides puudutada lisaks inimeste mõistust ja südant, ka nende hingi ja sealset puhast teadvuse tasandit.

Elame praegu inimkonnaga ajastul, mis kannab laialt levinud nime new age, millega kaasnevad väga paljud erinevad informatsiooniallikad ja paradigmad, millega silmitsi kui inimkonnana, rahvusena ja rassina seistakse. Väidetavalt abistavad meid erinevate allikate sõnul paljud õndsad ja arenenud rassid ning ülestõusnud meistrid, kes kõik soovivad meid tervendada ja juhendada. Samuti püütakse juba sünnist alates teha selgeks erinevad paradigmad, normid ja uskumussüsteemid, mis kõik tegelikkuses võivad olla varjatuna meie jaoks hoopis laastavad ja hävitavad.

Olen alati huvi tundnud ja mõelnud, kui paljud inimkonnast tegelikult üldse kahtlevad või kõhklevad selles, mida neile selle eluea jooksul erinevatest allikatest õpetatakse või siiani õpetatud on. Mis saab inimkonnast siis, kui ühel ilusal päeval selgub, et kõik, mida ollakse siiani teadnud olevat tõde, on hoopis vale? Mis saab siis, kui ühel ilusamal päeval mõistetakse, et see elu ei olegi tegelikult selline, nagu ollakse arvatud seda olevat? Mis saab siis, kui veelgi ilusamal päeval selgub, et reaalseks peetav elu on pelgalt vaid järjekordne uni, millest viimaks üles ollakse mõeldud ärkama? Mis saab siis, kui kõige ilusamal päeval selgub, et polegi olemas loogilisi vastuseid esitatud küsimustele? Aga mis saab siis, kui inimhinged peavad heitma kõrvale kõik siiani õpitu ning alustama nullist, otsast peale? Kui paljud inimesed tegelikult mõtlevad selliste asjade üle. Kas selle kõigile tuntud elu juures on ehk midagi puudu? Kas elu on võimalik ka teistmoodi elada? Kas võib olla, et elu planeedil Maa ei olegi nii täiuslik ning „ettekirjutatud“ või dikteeritud, nagu ollakse siiani harjunud nägema ja kogema? Aga mis saab, siis kui nii-öelda need kõik suured abistajad ei olegi päriselt need, kes nad väidavad või teavad endid olevat? Mis saab siis, kui väidetav abi on ka vale?

Need on küsimused, millele olen hakanud viimastel aastatel väga palju tähelepanu pöörama, ning olen avastanud end nii mõnedki korrad situatsioonist, kus tõepoolest pean endale tunnistama kätega peast kinni hoides ja karjudes, et olen ja elan reaalsust meenutavas illusoorses maailmas. Need on ühtlasi ka need samad küsimused, mis aitavad meil välja selgitada, mis teeb meid õnnelikuks. Mis saab siis, kui selgubki, et kõik siiani õpitu on vale, siis milliseks tõlgendame me enda elu mõtte? See, mida olen arvanud teadvat nooremana olevat tõde, on osutunud valeks, vahel suisa väga valusaks ning šokeerivaks valeks.

Tõde on vahel väga valus, kuid ka kõige rohkem haiget tegevatel hetkedel on see pettuste loori tagant esile kerkiv tõde hädavajalik meie tuleviku kujundamiseks. Olen aru hakanud saama sellest, et me kukume elus selleks, et püsti tõusta ning end multidimensionaalse vaimse olendina taasavastada. Mitte midagi ei juhtu mitte kunagi niisama, kõigel paistab alati olevat põhjus ja positiivne tagajärg – vähemasti selline on minu arusaam hetkel.

Soovin, et kõik inimesed julgeksid võtta ette retke, avastamaks natukene rohkem iseennast ja seda, mida meile on siiani õpetatud elu kohta. Tahan, et inimolendid mõistaksid seda, et eksistentsis võivad esineda võimalikkused, millest meil pole veel aimugi, kuid mis kindlasti ei tähenda, et neid olemas ei oleks. Käesolev raamat „Mõistmaks, kes ma olen“ on kirjutatud inimestele, kes soovivad näha ja kogeda natukene teistmoodi maailmavaadet, kui siiani õpitud tavade ja formaalsete allikate kaudu meisse programmeeritud on.

Käesolevas teoses kirjutan päris mitmest erinevast valdkonnast, millest suurimat ja põhjalikumat tähelepanu saab minu ja elukaaslase Cheli ühine reis Austraaliast ja sealsetest seiklustest, mis õpetas ja raputas meid mõlemaid vaimselt ning emotsionaalselt kindlasti rohkem, kui oleksime osanud oma vaimusilmas oodata. Austraalia õpetas meile väga tugevalt koos elamist ühisel ja harmoonilisel sagedusel, mis tagab meile õnnelikuma elu ja armastussuhte. See seljakotirändajate“ staatuses olev reis pani meid mõlemat elu natukene teistmoodi vaatama, andes meile aega taas-hindamaks ja ümber seadistamaks enda elulisi eesmärke, tuues esile võib-olla ka uue elumõtte ning selle, mis meid siiski õnnelikuks teeb ja kuidas seda siiski saavutada.

Lisaks Austraaliale olen samuti pühendanud pisikese osa raamatust enda vaimsele ja spirituaalsele arengule ning sellele, kuidas kohtasin enda unelmate partnerit, kellest on saanud ideaalne partner terveks eluks. Vaimsus ja spirituaalsus on õpetanud mind väga palju ning tänu sellisele maailmavaatele on muutunud kardinaalselt ka see, kuidas ma tegelikult seda elu näen. Loodan, et raamat pakub huvi, huumorit ja emotsionaalset kogemust. Ilusat lugemist!

 

Chris Kala

 

Raamatu kohta leiad lisaks Chris Kala autorilehelt Facebookis.

Raamatuesitlused: 18. detsembril Solarise Apollo raamatupoes; 21. detsembril Tallinna Keskraamatukogus

Foto: kaanepilt