X

10 eurot =

Armastus, seks ja tantra, VII osa – elumõtte leidmine

20. detsember 2013 kell 20:37



LoriLori Doyle on ameeriklanna, kes juhatab Tallinnas Eesti suurimat jooga- ja tantrakooli Bhairava Yoga. Lori on praktiseerinud tantrajoogat viimased 13 aastat ning kahe kuu jooksul jagab ta õpitut/kogetut ka Telegrami lugejatega. Seitsmendas osas keskendutakse ei rohkemale ega vähemale kui oma elumõtte leidmisele.

 

Mida te oma möödunudaastasel tasuta reisil ümber Päikese korda saatsite? Astudes vastu vana-aasta õhtule, mis on tantra traditsioonis väga eriline meditatsiooniaeg, on parim aeg küsida endalt elu olulisi küsimusi.

 

Kuidas te oma elu viimast 24 tundi veedaksite?

Tavaliselt me ei märkagi, et sõidame pöörleval keral, mis teeb igal aastal tohutusuuri ringe läbi päikesesüsteemi – 940 miljonit km õhusõitu! Iga päev sel reisil on kingitus, väga hinnaline võimalus avastada oma siinset eesmärki ning seda ka ellu viia. Jättes kõrvale kogu reinkarnatsiooni metafüüsika – mis oleks, kui ma teataksin teile, et teie reis lõpeb… homme? Meie suur sinine kosmoselaev, mis pöörleb kiirusega üle 1000 km/h, mida me tänu gravitatsioonile ei märkagi, peatuks hetkeks ja laseks teil maha minna. Kuidas te siis oma elu viimast 24 tundi veedaksite?

Võib-olla arvate, et see on liialt hüpoteetiline küsimus, et sellele tõsiselt mõelda. Kes see ikka surmaga silmitsi seismisest mõtleks, kui nad tegelikult selles olukorras pole? Jah, enamik inimesi ei teegi seda. Surmaga silmitsi seismine on üks viis teatud kiindumatuse ja tõelisuse saavutamiseks meie sureliku füüsilise olemuse suhtes. Üks budistlike munkade praktiseeritav treening nimega “surmapeegeldus“ kujutab endast siirast mediteerimist meie keha ebapüsivale olemusele ja elu füüsilisele ja bioloogilisele aspektile, elususele. Mungad jälgivad iga-aastaselt ka lahkamisi, et see jõuaks tõeliselt ka teadlikku teadvusse. Ühe tõsiasja vastu me ei saa: surm on vältimatu – meie enda surm, samuti kõikide meie tuttavate surm. India ja Tiibeti tantristlikud joogid mediteerivad teadaolevalt ka tuhastamiskohtades ja surnuaedades, eesmärgiga tugevdada oma usku igavesse teadvusesse, mis ületab hinge liiklusvahendiks oleva maise keha piirid.

 

Kuidas ärkvel-unes transist ärgata?

Me elame sageli olles vaevu teadlikud oma elususest. Kreeka-Armeenia müstik ja 20. sajandi alguse mõjukas vaimne õpetaja George Gurdjieff kirjeldas keskmist inimest kui hüpnootilises „ärkvel-unes“ viibijat. Ta jagas oma ärkamise kunsti, mis oli osaliselt tema maailmarännakutel Peterburist Pariisi ja New Yorki kohatud sufi meistritelt õpitud, kannustades inimesi optimistlikult oma kultuurist ja perekonnamõjudest pärinevast transist ärkama.

Kuidas see käib? Kõigepealt esimeseks sammuks on kogu oma tähelepanu pühendamine ka oma kõige tavalisematele tegevustele. Sama nõuannet ka jagavad zen-meistrid, kes väidavad, et isegi nõusid pestes on võimalik leida elu olemust ja isegi valgustuda. Mul rippus kunagi WC-s üks tsitaat 13. sajandi zen-meistrilt Dogenilt: “Kui sa ei suuda leida tõde sealt, kus sa oled, kust mujalt sa seda siis loodad leida?“

Teine, veelgi olulisem samm: igapäevaeluks maskeerunud unes, kus oleme sageli juhitud mehaanilistest mõtlemis-, taju- ja käitumisharjumustest, on võimalik teadlikult ärgata, kui olete enda vastu aus ja püüate tõeliselt näha erinevust oma kujuteldava mina ja tõelise olemuse vahel, alustades seeläbi seesmist muutumist. Mäletan, et nende Gurdjieffi sõnade esmakordne lugemine aastal 2002 inspireeris mind tugevalt. Olin tol ajal Kathmandus Nepalis, kus veetsin kogu päeva sõnatult selle kauni linna tänavail käies ja end üheselt üles ärkama suunates, saavutamaks objektiivset teadlikkust iseendast.

 

Kaubanduskeskus on suurepärane koht ärkamiseks

Ma naasen sageli selle mõtte juurde, eriti kui märkan, et kandun läbi oma hetkede peaaegu ilma mingi minupoolse sisendi, teadvustamise ja teadlikkuseta. Näiteks kaubanduskeskuses osteldes! See käib kindlasti jõuluajal pead tõstva materialismi vastu, kuid eksistentsiaalselt on kaubanduskeskus suurepärane koht ärkamiseks, kus endalt küsida: kes ma olen? Miks ma siin olen? Mis on mu elu tähendus? (On selleks uued saapad?) Millal ma koju jõuan? (Olete juba kohal, kui pöördute sissepoole oma teadlikkuse ja südame juurde…)

Nali naljaks, me vajame lumes käimiseks ka saapaid; aga kui ma küsiksin: mida elus olemine teie jaoks tähendab? Ehk vastate, et hingamist, söömist, mõtlemist, nägemist, ning kui liialt subjektiivseks muutumata mõelda, et mis teeb elu eriliseks: võib-olla sõbrad, pere, lapsed, armastamine. Hoopis teisiti mõjub aga küsimus: miks ma siin olen? Sest vastust sellele ei saa mõjutada keegi teine. Te olite siin enne kui kõiki oma tuttavaid kohtasite ja igaühel meist on oma individuaalne tee, mida avastada.

See on üks suuremaid metafüüsilisi küsimusi, mida me innustame oma jooga- ja tantraõpilasi endilt küsima. Sest me võiksime ju teada vastust küsimusele: mis on minu elu eesmärk. Klammerdudes elu külge nii fanaatilise innukusega, isegi surmahirmu hellitades, peaksime ju ometi teadma, miks. Tantras usutakse, et oluline on seda endalt mitte ainult küsida, vaid sellele ka vastata.

 

Carpe diem

Surmahirm tuleneb sageli oma tõelise, igavese olemuse asemel oma kehaga samastumisest. Tiibeti tantratraditsioonis on tavapärane harjutada oma teadvuse taandamist kehast, treenides surmahetkeks, mil keha päriselt maha jäetakse…

Kuni selle hetkeni tuleks elada elu, nagu see oleks olemuslikult hindamatu võimalus, mis see ongi. Tulles tagasi meie varasema küsimuse juurde: mida te teeksite teades, et elada on jäänud vaid üks päev? Oleks ju täiesti kasutu veeta need tunnid kapis istudes ja nuttes. Kas selle asemel poleks parem haarata päevast, carpe diem, ja otsustada, et kaotada pole enam midagi ja miski ei takista teil enam oma täit potentsiaali saavutamast? Öeldakse, et muutus toimub hetkega…

Kui elu viimasest päevast mõtlemine tundub liialt morbiidne, võib seda küsimust vaadelda ka teisiti. Kui näiteks mõelda: mis oleks, kui te oleksite siia ilma alles täna hommikul materialiseerunud? Kuidas oleks elada, nagu see oleks teie kõige esimene päev? Võite siinkohal lastelt ideid laenata – nad pulbitsevad oma avastusretkel energiast ja elust. Kõike tuleb suus testida! Testida tuleb ka iga objekti põrkumist seinast! Taoline puhas ja lõppematu uudishimu on laste üks ilusamaid külgi, nad elavad hetkes, teadmata et elu ükskord lõpeb…

Hetkes elamine on üldse suurepärane lähenemine elule. See ongi teisisõnu teadlikkus – olles kohal sellele, kes te olete. Kui asute aastat vahetama, tehke siis seda meeldejäävalt! Otsustage elada iga päeva teadlikkusega, ärkvel oma potentsiaali ja teie ainulaadse püha elueesmärgi suhtes.

 

Uuri lisaks: Bhairava joogakool

Bhairava Yoga 1. taseme joogatunnid toimuvad teisipäeviti ja neljapäeviti kell 18.00 Tallinnas ja teisipäeviti kell 18.00 Tartus. Uus Tartu joogakursus algab 20. jaanuaril! Alustage 2014. aastal suurema isikliku harmoonia ja vaimse arengu teed, ning asuge vastama oma elu suurtele küsimustele…

 

Fotod: erakogu, bloguldezapaceala.wordpress.com