Oma kirjutises “Naatriumbikarbonaat – looduse ainukordne esmaabivahend” ütleb arst Mark Sircus, et söögisooda on kasvajate hävitaja, mis on turvalisem ja tõhusam kui miski muu. “Igaüks peaks seda teadma ning asjaolu, et enamikul inimestest pole sellest aimugi, on inimkonna reetmine,” ütleb ta. 

“Pärast laialdast uurimistööd ning olles kirjutanud ligi 30 artiklit parimaist vähivastastest ravimitest, olen jõudnud arvamusele, et tavaline söögisooda – naatriumvesinikkarbonaat ehk naatriumbikarbonaat, valemiga NaHCO3 – võib osutuda kõigist kunagi avastatud ravimeist efektiivseimaks ning peaks olema esmaseks kaitseliiniks, olgu siis tavalise külmetuse või vähi korral,“ kirjutab Sircus.

Naatriumbikarbonaat (NaHCO3) on üks sooladest, mida leidub looduses kristallilisel kujul ja pulbriks peenestatuna tuntakse seda söögisooda nime all. Lisaks aine sõna otseses mõttes sadadele kasutusvõimalustele majapidamises, kujutab söögisooda endast võimsaimat ravimit, mida üle 150 aasta erinevate haiguste ja seisundite puhul kasutatud on.

Bikarbonaat (HCO3−) on söögisooda aktiivne koostisosa. Seda inimesele ohutut ainet toodab keha ka ise maos, kõhunäärmes ja neerudes. Selle leeliseliseks muutvad omadused võimaldavad kehal neutraliseeruda ja kõrvaldada happelisust. Hapete kogunemine kehas (mis on veres bikarbonaatide vähenemise otsene tagajärg) kahjustab ainevahetust, vähendab rakkude hapniku omastamise võimet, takistab ensüümide korralikku toimimist ning kujutab endast vananemise ja KÕIKIDE haiguste otsest põhjust.

Sarnaselt katsega, mida enamik meist on teinud, kui valame kokku söögisooda ja äädika, kaasneb asetleidva susisemisega süsinikdioksiidi (CO2) eraldumine ning haiguse ajal on kehas puudus just nimelt süsinikdioksiidist. Vastupidiselt meile kõneldule ei kujuta süsinikdioksiid endast lihtsalt jääkainet. Vastupidi, kuna isegi anaeroobsed eluvormid, mis ei vaja elus püsimiseks hapnikku, kasutavad ikkagi süsinikdioksiidi, võib öelda, et süsinikdioksiid on eluks põhimõtteliselt olulisemgi kui hapnik. Mis aga puudutab CO2 meie veres, siis on see just nimelt CO2, mis vabastab Bohri efekti kirjeldatud moel punastest verelibledest hapnikku, muutes selle niiviisi meie rakkude jaoks kasutatavaks. Piisava CO2 koguseta kehas pole hapnikku võimalik omastada, nii hakkavad arenema erinevad haigused ja vähkkasvajad. NaHCO3 ehk söögisooda muutub hapetega kokku puutudes süsinikdioksiidiks CO2. Sel põhjusel hindavadki selle toimimisviisi tundjad aine raviomadusi.

Kui keha on alatoidetud söögisedeli tõttu, mis sisaldab liigselt küllastumata rasvhappeid, pestitsiidide, keemilisi lisa- ning säilitusaineid, langeb keha toodetav HCO3 kogus, luues pinnase diabeedi ja teiste haiguste kujunemisele. Happelises keskkonnas pole rakkudel energia tootmisel võimalik hapnikku kasutada, seetõttu kujutab liigne happelisus endast esmapõhjust peagu kõikide degeneratiivsete haiguste kujunemisel – olgu selleks vähk, südamehaigused, artriit, osteoporoos, neeru- ja sapikivid või hambakaaries.

Vähitööstuse salarelv

“Farmaatsiafirmad võivad küsida ükskõik kui suuri summasid ja seda nad oma ohtlike kasutute ravimite puhul ka teevad. Kuid ka farmaatsiategelased unistavad ravimist, mis oleks oma omadustelt võrreldav tavalise odava söögisooda fantastiliste raviomadustega. Onkoloogid on aastakümneid salaja kasutanud naatriumbikarbonaati keemiaravi määramise eel, ajal ja järel, et kaitsta oma patsiente surmavate kemikaalide eest. On selgunud, et naatriumbikarbonaat mitte ainult ei kasvata keemiaravi tõhusust, vaid, kasutades Mark Sircuse sõnu: “Teadusuuringud näitavad, et saadav abi võib pärineda hoopis naatriumbikarbonaadist ja mitte mürkidest.”

Nende päästjaks, kes elavad üle keemiaravina tuntud surmava teraapia, on tõenäoliselt söögisooda ning mitte surmav keemiline mürk, mis nende kehasse pumbati. “Kui soovite näha, kui kiiresti inimene keemiaraviga all käia võib, jätke lihtsalt naatriumbikarbonaat sisse segamata ning käivitage stopper,” ütleb Sircus.

Kiireim viis vähirakkude kasvama panemiseks ning agressiivsemalt kehas levimiseks on suurendada vere happelisust. Ja vastupidi, miski ei kahjusta, likvideeri ega blokeeri vähirakke kiiremini kui vähirakkude vohamist soodustava domineerivalt happelise keskkonna aluseliseks muutmine. Söögisooda on suure tõenäosusega kiireim ja efektiivseim viis selle saavutamiseks.

Kemikaali- ja raskemetallide mürgituse neutraliseerimine

Sircuse sõnul selgub sama inimese vähkkoe ja terve koe võrdlemisel, et esimeses on märksa suurem kogus keemilisi, putuka- ja muid mürke. See on üks peapõhjuseid, miks peavoolu onkoloogid kasutavad söögisoodat keemiaravi ja kiiritusprotseduuride eel, ajal ja järel.

Varustades keha ressursiga, mis on vajalik raskemetallide ja teiste kehas paiknevate keemiliste mürkide neutraliseerimiseks ja eemaldamiseks, aitab söögisooda kehal hakkama saada mitme kemikaalide ja farmaatsiaravimite üledoosiga, elimineerides nende toksilise mõju. See on üks parimaid vastumeetmeid radioaktiivse mürgituse puhul ning vanad sõjaväeõpikud soovitavad naatriumbikarbonaadi manustamist isegi selleks, et vähendada neerude mürgitumist uraaniga ning soodustada selle väljutamist.

2003. aasta jaanuaris avaldati ajakirjas American Industrial Hygiene Association Journal Bulgaarias läbi viidud 10-aastase uurimistöö tulemused. Vaatluse all oli kaks inimrühma, kellest üks töötas saastatud keskkonnas ja teine saastamata kontorikeskkonnas. Avastati, et saastatud tingimustes töötajail oli bikarbonaatide kogus veres väiksem kui kontoritöötajail. Seos on lihtne – mida saastatum on sinu keskkond, seda enam bikarbonaate on kehal tarvis saastainetega toimetuleksuks ning tervise säilitamiseks.

Inimesed, kes on söögisooda abil vähist tervenenud

Vernon Johnston. Saanud diagnoosi, et tal on kiiresti arenev 4. astme eesnäärme vähk, mis on laienenud juba ka luudesse, loobus Vernon igasugusest peavoolu ravist ning otsustas selle asemel keskenduda oma keha pH tõstmisele, kuna vähk ei saa aluselises keskkonnas ellu jääda. Ta kehtestas endale reeglid, mis nägid ette melassi ja söögisooda segu manustamise mitu korda päevas ja selles protsessis oma pH-taseme jälgimise. Juba mõne nädala pärast kinnitas Vernoni arst eesnäärme ja luu vähi täielikku taandarenemist. Tema kasutatud protseduur on kirjeldatud lühidalt allpool, üksikasjalikumalt saab sellest lugeda aga siit.

Itaalia onkoloog Tullio Simoncini on kasutanud naatriumibikarbonaati kasvajate likvideerimisel juba aastaid. Huvilistel tasub tutvuda tema veebileheküljega, kus on ohtrasti teavet edukalt vähki ravinud arsti kogemuste kohta. Ühte oma varastest kogemustest kirjeldab ta järgnevalt: “Üks mu esimesi patsiente oli 11-aastane laps, see juhtum viitas kohe, et olen õigel teel. Laps toodi haiglasse 11.30 paiku hommikul koomaseisundis. Tema diagnoos viitas leukeemiale, mille tõttu oli ta toodud Sitsiilia väikelinnast Rooma, olles saanud keemiaravi nii Palermo kui ka Napoli ülikoolide kliinikuis. Lapse lootustkaotav ema rääkis mulle, et ta polnud saanud neid haiglaid läbides juba päevi oma lapsega kõnelda. Ta oli valmis loobuma kõigest, et vaid kuulda veel korra enne poja surma ta häält. „Kuna ma olin arvamusel, et laps oli koomas nii ajus paiknevate seenekolooniate vohamise kui ka talle tehtud teraapiate toksilisuse tõttu, siis järeldasin, et kui ma suudan hävitada need kolooniad naatriumbikarbonaadi sooladega, toites ja mürgitustades samal ajal aju veenisiseselt manustatava glükoosiga, võin ma loota sümptomite taandumisele. Nii see ka läks. Pärast jätkuvat bikarbonaadi ja glükoosilahuse veenisisest manustamist, kell 7 õhtul ülikooli naastes, leidsin ma lapse vestlemas oma pisarais emaga.”

Kuidas söögisooda abil terveks saada

Vannipallid sisaldavad söögisoodat, sidrunihapet ja aroomiks eeterlikke õlisid. Kiire ja efektiivne moodus manustada naatriumbikarbonaati raviks on kombineerida seda vahtrasiirupi või meega vahekorras 3 : 1, kus 3 spl siirupit segatakse 1 spl söögisoodaga. Tulemuseks on kergesti allaminev segu.

Teise võimalusena võib hea imenduvuse saavutamiseks lisada enne kümblust vanniveele 240 ml söögisoodat või mis veelgi parem, panna vannivette vannipall ja magneesiumkloriidi.

Vernon Johnstoni söögisooda ja melassi tarvitamisjuhend

Ehk on mõni lugejaist huvitatud, kuidas täpselt Vernon Johnston end nende komponentide abil terveks ravis. Allpool lühiülevaade tema rakendatust.

1.-4. päev: Vernon hakkas manustama segu, mis koosnes klaasis vees segatud 1 tl söögisoodast ja 1 tl mustast melassist (viimase asemel on kasutatud ka siirupit või mett, Vernon soovitab kasutada OMA ISIKLIKKU äratundmist). Esimesel neljal päeval piirdus ta ühe klaasiga päevas ja kui ta märkas, et enesetunne on hea ning tema pH-tase süljes oli 7.0 ja uriinis 7.5, otsustas ta doosi suurendada.

5. päev: viiendal päeval kahekordistas ta söögisooda ja melassi annust ning hakkas jooma segu kaks korda päevas. Olles teada saanud, et vähirakud uinuvad pH-tasemel 7 ning surevad pH tasemel 8.0-8.5, seadis ta sihiks hoida 4–5 päeva oma sülje ja uriini pH-taset 8.0 ja 8.5 vahel. Ta kasutas oma pH taseme mõõtmiseks pH-testreid ning rõhutas vajadust võtta arvesse nii sülje kui ka uriini pH taset, kuna sülje pH näit ei pruugi vere pH-taset alati õigesti peegeldada.

6. päev: ta jätkas kaks korda päevas lahuse sissevõtmist ning 6. päeval oli ta keskmine pH näit 7.25. Ta tundis kerget iiveldust ja tema väljaheide oli pisut kollakas.

7. päev: Vernon kasvatas aeglaselt oma annust ning enesekindlust, et kõik läheb hästi. Sellel päeval pani ta esimese doosi puhul vette kolm teelusikatäit söögisoodat ja ühe tl melassi. Teise annuse ajal naasis ta kahe teelusikatäie söögisooda juurde.

8. päev: soovides oma pH-taset veelgi kergitada, manustas Vernon kahe tl söögisoodaga lahust kolm korda päevas.

9. päev: ta märkas kerget kõhulahtisust ning väikest nõrkust, ent tundis terve päeva “hapnikueufooriat“ – justkui hinganuks ta keha puhast hapnikku.

10. päev: Vernon koges enda saavutatud äärmusliku aluselisuse taseme tõttu jätkuvat peavalu ning öist higistamist. Ta mõõtis oma pH-taset neli korda päeva jooksul ning näidud olid kõik üle 8. Seejärel vähendas ta oma annust kahe kahte teelusikatäit soodat, melassi ja vett sisaldava portsjonini.

11. päev: 11. päev oli Vernoni viimane päev enne kavandatavat kehaskaneeringut, mis pidi hindama tema vähist haaratud luude seisukorda. Ta märkas, et kõht oli taas lahti ja väljaheide kollakas. Seepärast vähendas ta söögisooda doosi 1,5 teelusikani ühes lahuse korras, mida ta manustas sel viimasel päeval kaks korda.

“Ja nii see oligi. See oli mu viimane päev enne skaneeringut,” lausus Vernon, lisades, et söögisooda lahust tuleks manustada kas kaks tundi enne või kaks tundi pärast söögikorda, et hoida seedetraktis seedimiseks vajalikku happelisust.

Sellele artiklile paneb punkti video, kus Vernon Johnston ise kõneleb, kuidas ta täpselt söögisooda ja melassi toel oma vähist välja tuli.

Lühendatult tõlgitud Mark Davidi originaalartiklist.

Vaata ka: Dr Mark Circuse veebileht

Tõlkis Inna Inanna

Foto: bestherbalhealth.com

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.