12 iseäralikku lugu Albert Einsteini kohta

2. veebruar 2014 kell 20:09



Einstein_laughingAlbert Einsteini (1879–1955) peetakse oma aja üheks geniaalsemaks füüsikuks ja tõenäoliselt on ta üleüldse maailma kõige tuntum teadlane. Nagu suurmeeste puhul ikka, on ka tema elust välja kaevatud omajagu veidraid lugusid alates lapsepõlvest kuni faktini, et pärast surma Einsteini aju uurides püüti jõuda tema geniaalsuse lätteni. Einstein on öelnud, et kõige ilusam tunne, mida me võime kogeda, on salapärasus, mis seisab alati tõelise kunsti ja teaduse hälli juures. Kui ka relatiivsusteooria jääb paljudele inimestele mõistmatuks, siis salapärarasuse ilusat tunnet võivad omal kombel kogeda kõik. 

 

Kõneraskused lapseeas

Kuna väike Albert ei rääkinud korralikult kuni 4-aastaseks saamiseni, kartsid ta vanemad, et laps võib olla vaimselt alaarenenud. Aga tulevane geenius moodustas mõttes lauseid, kordas neid endale sosistades mitmeid kordi ning alles siis ütles mõeldu aeglaselt välja. Briti kirjanik Ronald W. Clark, kes on paljude teiste teadlaste elulugude hulgas koostanud ka Einsteini biograafia “Einstein: The Life and Times” (1972), kirjutab, et kuigi Einstein hakkas rääkima suhteliselt hilja, hakkas ta kohe kõnelema täislausetega. Einsteini poeg Hans Albert arvas, et selline oli lihtsalt ta isa iseloom, sest ta oli juba lapsena äärmiselt endassetõmbunud.”

Einsteini kõneraskustest on ajaloolase Otto Neugebaueri kaudu tuntud järgmine anekdoot: “Kuna ta oli hiline rääkija, olid tema vanemad mures. Lõpuks ühel õhtusöögil murdis Einstein enda vaikimist, et öelda: “Supp on liiga kuum.” Tundes kergendust, küsisid tema vanemad, miks ta polnud varem midagi lausunud. Albert vastas: “Sest siiani oli kõik korras.””

 

Füüsikat õppima inspireeris kompass

5-aastasena oli Einstein voodis haige ning isa andis talle väikese taskukompassi, et poisi tuju üleval hoida. Noore Einsteini tähelepanu paelus asjaolu, et ükskõik, mis suunda ta kompassi pööras, näitas magnetnõel alati ühte suunda. Ta jõudis järeldusele, et peab olema mingi väline nähtamatu jõud, mis kompassi mõjutab.

 

Einstein põrus tehnikumi sisseastumiseksamil

Seda lugu on räägitud mitmeti, aga fakt on see, et nooruki põrumine eksamil oli tehtud meelega. Ta oli eksami sooritamise hetkel kõigest 16-aastane (kaks aastat noorem kui tavaline tehnikumi astuja) ning polnud eksami jaoks üldse õppinud. Tema isa soovis, et ta õpiks tehnilist ametit, aga Einstein ei jaganud seda soovi. Hiljem on ta tunnistanud, et vältis “väljakannatamatut” teekonda “praktilise ametini” sisseastumiseksamiks mitte valmistudes.

 

Einsteinil oli vallaslaps

Kui Einstein ei olnud veel oma esimese naise (ja endise õpilase) Mileva Marićiga abiellunud, jäi neiu rasedaks ning sünnitas 1902. aastal tüdruku oma vanemate kodus Serbias. Lapsele pandi nimeks Lieserl ning tema elutee on ebaselge – 1903. aasta septembris lõppes tema mainimine Mileva saadetud kirjades. Arvatakse, et laps suri sarlakitesse. Einsteini sugupuuga saab tutvuda näiteks siin.

 

Einstein sõlmis oma esimese naisega kummalise lepingu

Kui Einstein ja Mileva olid abiellunud, said nad kaks poega – Hans Alberti ja Eduardi. Ometi ei muutnud lapsed neid lähedasemaks, Einsteini akadeemiline edu ning pidev maailmas ringi reisimise tõttu abikaasad võõrandusid teineteisest. Nad proovisid oma probleemidest üle saada ning selle jaoks pakkus Einstein välja kummalise lepingu, mille järgi pidi Mileva hoolitsema Einsteini rõivaste eest, tooma talle tema tuppa kolm korda päevas süüa, koristama tema magamistuba ja kabinetti, kindlustama, et tema lauda kasutab ainult tema ise, lõpetama temaga rääkimise, kui Einstein seda palub, ning lõpetama igasugused isiklikud suhted temaga, kui see pole  hädavajalik. Selliste suhete puhul oli lahutus paratamatu.

 

Einsteini Nobeli auhinna rahaline preemia läks perele

1919. aastal nõustus Einstein enda ja Mileva lahutuse eritingimusega, mille järgi pidi ta tulevikus saadava Nobeli auhinna rahalise preemia andma Milevale ja nende kahele pojale, muidu poleks naine talle lihtsalt lahutust andnud. Kolm aastat hiljem (1922) saigi Einstein Nobeli füüsikaauhinna, mille ta oli sunnitud endisele abikaasale loovutama.

 

Einstein abiellus oma nõoga

Peale Milevast lahutamist sai Einsteini teiseks naiseks 1919. aastal tema nõbu Elsa. Algselt plaanis Einstein abielluda Elsa tütre Ilsaga (kes oli tal eelmisest abielust), kuid neiu oli sellele vastu. Ilsa oli Einsteinist 18 aastat noorem ning ei tundnud tema vastu romantilisi tundeid, vaid armastas teda kui isa. Elsa Einstein olevat olnud hea abikaasa, kelle peamiseks ülesandeks oli hoolitseda oma kuulsa mehe eest. Ta teadis Einsteini arvukatest armukestest ning leppis nendega.

 

Einstein ei kandnud sokke

Lisaks sellele, et ta ei kamminud juukseid ja keeldus “pidulikult riietumast” ükskõik kelle meeleheaks, ei kandnud ta ka sokke. “Kui ma olin noor, avastasin, et suur varvas teeb alati sokki augu, seega ma lõpetasin sokkide kandmise ära,” olevat ta öelnud. Ta käis ilma sokkideta kõikjal – purjetamas, ülikoolis, pidulikel üritustel.

 

Einstein lõõgastus viiulit mängides

Einsteini ema Pauline oli edukas pianist ning ta tahtis, et ta poeg armastaks samuti muusikat. Selleks pani ta oma poja 6-aastaselt viiulitunde võtma. Paraku alguses Einstein vihkas viiulimängimist, ent olles 13-aastaselt kuulnud Mozarti muusikat, muutis meelt. Sellest ajast peale sai temast kirglik viiulimängija kuni surmani. Ta kasutas viiulimängu nii lõõgastumiseks kui ka mõtete selgitamiseks, mängides meeleldi ka seltskondlikel üritustel meelelahutuseks.

 

Einstein palus USA-l töötada välja aatompomm

Kuigi ta oli patsifist, saatis ta kirja tollasele USA presidendile Franklin D. Rooseveltile, kus hoiatas teda Natsi-Saksamaa kasvava võimu eest. Muu hulgas mainis ta “uut tüüpi äärmiselt võimsate pommide” potentsiaalset väljatöötamist ning soovitas USA-l alustada sarnast uurimistööd. See kiri viis välja Manhattani projektini, kuid Einsteini ei kutsutud kunagi sellega liituma, sest teda peeti turvariskiks. Einstein ei oodanud, et aatompommi päriselt kasutatakse ning kui USA pommitas Hiroshimat ja Nagasakit, tundis ta õudust. Kui esimene pomm visati Hiroshimale, ütles ta oma kuulsa lause: “Woe is me” (Häda mulle!”)

 

Einstein ei soovinud oma elu pikendada ning suri väärikalt

18. aprillil, 1955 suri Albert Einstein Princetoni haiglas lõhkenud veresoone tõttu. Arstid olid talle varem soovitanud lõikust, kuid Einstein keeldus. “Elu kunstlikult pikendada on maitsetu,” oli ta öelnud, “ma olen oma osa ära teinud, on aeg minna. Ma teen seda elegantselt.”

 

Einsteini aju ja silmade saatus

Einstein oli soovinud, et peale tema surma ta keha tuhastataks, kuna ta ei tahtnud, et tema hauaplatsist tehtaks mingisugune teadushuviliste pühapaik. Doktor Zimmerman, arst, kes sai Einsteiniga hästi läbi, küsis, kas ta oleks nõus, kui teadlased uuriksid tema aju enne ta tuhastamist. Einstein nõustus, kuid rõhutas, et see peab toimuma ainult teaduslikel eesmärkidel.

Einsteini surnukeha lahkajaks määrati Thomas Stoltz Harvey, kes oli olnud Zimmermani õpilane. Ta eemaldas ilma Einsteini perekonna loata teadlase aju. Einsteini aju uurisid paljud teadlased, kes jõudsid järeldusele, et suurmehe ajus ei olnud midagi erilist. Harvey aga oli võtnud endale tükikesi sellest ajust, mida ta kolides endaga kaasas kandis.

Kummalisel kombel eemaldas üks teine arst (teadlase silmaarst Henry Abrams) ka Einsteini silmad, kuigi keegi ei olnud selleks luba andnud. 1994. aastal tunnistas ta, et Einsteini silmad olid kuni selle ajani ühes New Jersey panga seifis. Abrams oli teinud silmade kohta ka kummalise avalduse: “Tema silmade omamine tähendab, et professori elu ei ole lõppenud. Osake temast on siiani minuga.”

Kokkuvõtet Albert Einsteini elust saab lugeda siit.

 

Allikad: Edu Blox, World Science Festival, SCI GOGO, About History 1900s, Depleted Cranium, Memolition, Neatorama

Foto: deism.com

 

Toimetas Marlen Laanep