Millal saabub super-Einsteinide ja super-McGyverite ajastu?

28. mai 2013 kell 12:37



k-bigpic

Tehisintelligentsi tõusule on viimasel ajal palju tähelepanu pööratud, kuid vähesed arutlevad radikaalselt võimendatud inimintelligentsi üle. Praegu on veel lahtine, kumb neist saab teoks varem, kuid tehnoloogiliselt võimendatud aju võib olla sama võimas ning sama ohtlik kui tehisintelligents.

 

Inimesed on püüdnud oma ajusid võimendada juba terve millenniumi. Oma kognitiivsete piirangute ületamiseks on kasutatud palju meetodeid alates kirjasõnast, keelest ja meditatsioonitehnikatest kuni ajufunktsioone toetavate ravimite ja toidulisanditeni. Kuid ükski neist meetoditest ei ole võrreldav sellega, mis veel võimalik on. Ühel päeval võib olla võimalik teha ennast superintelligentseks futuristliku biotehnoloogia abil.

Erinevalt katsetest välja arendada tehislikku üldintelligentsi (artificial general intelligence – AGI) või tehislikku superintelligentsi (artificial superintelligence – SAI) on inimese aju puhul juba tegemist eelneva intelligentsusega, mille raames tööd arendada. Eksisteeriva inimmõistuse võimete radikaalne laiendamine geneetika, küberneetika või väliste seadmete integratsiooni kaudu võib kaasa tuua tulemuse, mis sarnaneb ideele edasijõudnud tehisintelligentsist.

Futurist Michael Anissimov, kes on tuntud oma blogi “Accelerating future” (Kiirendades tulevikku) kaudu ja kes on ka kogunemise Singularity Summit üks korraldajatest, on sellele teemale üsna palju tähelepanu pööranud ning hoiatab, et me peaksime olema võimendatud intelligentsi osas sama ettevaatlikud kui tehisintelligentsi osas.

 

Mis on võimendatud intelligents?

Võimendatud intelligentsi eesmärk on luua super-Einsteine – isikuid, kes on kvalitatiivselt targemad kui ükski seni elanud inimene. Selle saavutamiseks tuleb läbida mitu astet. Esimene samm on luua ajurakkude otseühendus informatsiooniga, piltlikult öeldes “telepaatiline Google”.

Hiljuti õnnestus teadlastel juba luua elektrooniline otseühendus rottidel, keda lahutas tuhandeid kilomeetreid. Järgmine samm oleks luua aju-kompuutri kasutajaliides, mis suurendab kõige paremini teatavat aju osa – visuaalset korteksit. See võimendaks meie ruumilise visualiseerimise ja manipulatsiooni võimeid. Kujuta ennast ette kujutamas kompleksset ja usaldusväärset joonist väikseimaiski detailides või õppimas uusi jooniseid väga kiiresti. Sellele lisanduks laiendused, mis keskenduksid teistele aju osadele nagu sensoorne korteks, taktiilne korteks ja auditoorne korteks.

Kolmas samm hõlmaks terve prefrontaalkorteksi tõelist laiendamist. See on võimendatud intelligentsi alase uurimistöö “püha graal”, kuna see täiustab viisi, kuidas me kombineerime tajuinformatsiooni, et moodustada kontseptsioone. Selle lõpptulemuseks oleks kognitiivsed super-McGyverid – inimesed, kes tulevad toime pealtnäha võimatute intellektuaalsete saavutustega. Näiteks teiste inimeste mõistuse kontroll, aktsiaturu manipulatsioon või üleöö maailma muutvate leiutiste disainimine.

Seda saaks takistada vaid mingi juba eksisteeriva kvalitatiivse intelligentsi müstilise metafüüsilise lae olemasolu, mis imekombel eksisteerib vaid veidi kõrgemal inimese praegusest tasemest. Võttes arvesse seda, et inimkond oli esimene üldiselt intelligentne organism, mis sellel planeedil välja arenes, on sellise võimaluse olemasolu ebatõenäoline. Me ei peaks eeldama, et esimene versioon on ka viimane, samamoodi, nagu keegi poleks saanud eeldada, et Fordi mudel T on kõigi aegade maailma kiireim auto.

 

Inimese aju paindlikkuse piirangud

Tegelikkuses ei ole inimese aju nii töödeldav. See on rohkem kui 7 miljoni aasta pikkuse evolutsioonilise optimeerimise ja peenhäälestuse tulemus, mis on juba väga täpselt optimeeritud, võttes arvesse selle loomupäraseid piiranguid. Katsed sellel vinti üle keerata lõpevad tavaliselt selle katkiminemisega, nagu on tõestanud amfetamiinisõltuvuse hirmsad tagajärjed.

Kemikaalid ei ole piisavalt täpse sihtmärgiga, et saavutada inimese kognitsioonis suurt kasutegurit. Praegu eksisteerivate “aju täiustavate ravimite” efektiivsust tõestav materjal on väga kahtlane. Tõeliste edusammude saavutamine eeldab ajuimplantaate, millel on ühendused miljonite neuronitega. Selleks oleks vajalikud miljonid imeväikesed elektroodid ning nende sünkroniseerimiseks vajalik kontrollisüsteem. Praegustel parimatel “aju-arvutitel” on umbes tuhandet ühendust haldav kasutajaliides. Nii et olemasolevad seadmed peaksid muutuma sada korda paremaks, enne kui need oleks ligilähedaseltki huvitavad. Isegi eksponentsiaalselt liikuva arendustöö korral läheks vähemasti 15–20 aastat, enne kui see reaalsuseks saaks.

Võimendatud intelligentsuse arendustöö sõltub praegu nanotööstuse arengust. Aju-arvuti kasutajaliidese insenerid nagu Ed Boyden MIT-st (Massachusetts Institute of Technology) sõltuvad nanotehnoloogia uuendustest, et oma seadmeid ehitada.

 

Milliseid psühholoogilisi kõrvalnähtusi võib sellisel moel täiustatud inimestel esineda? Kas sellises olukorras saakski neid enam inimesteks pidada?

Kõige silmatorkavam kõrvalnähe oleks hullumeelsus. Inimese aju on väga peenelt häälestatud ja kalibreeritud ning enamik häireid selle häälestuses kvalifitseeruvad hullumeelsuseks. Ning seestpoolt vaadates näib hullumeelne alati täiesti terve olevat, nii et me näeks tõenäoliselt väga palju vaeva, et neid vastupidises veenda. Isegi kui nad jääks täiesti terve mõistuse juurde, võiks neil esineda kõrvalnähtudena krampe, info üleküllust ja egomaaniat või äärmuslikku võõrandumist.

Targad inimesed tunnevad tihti ennast maailmast võõrandunutena ning olles maailma kõige targem inimene, võimenduks see tunne kordades. Paljud väga targad inimesed ei ole väga seltsivad ja sõbralikud. Hemingway on öelnud, et “intelligentne mees on vahel sunnitud olema purjus, et veeta aega koos oma narridega”. Mis siis, kui joobest ei piisa, et sõbralikkust tekitada? Empaatia puudumine sellisel inimesel looks psühhopaatia.

 

Kumb tuleb varem, kas tehisintelligents või võimendatud intelligents?

Mõlemat on väga raske ette ennustada. Võimendatud intelligentsi oodatakse väga kuna, seda on väga haaravalt kujutatud filmides ja arvutimängudes. Kuid on selge, et avalikkuse poolehoid sellele tehnoloogiasuunale ei vähenda selle lähenemise tehnoloogilist keerukust.

Tõenäoliselt tuleb tehisintelligents varem, kuna see on odavam ja lihtsam. Siiski on mõlema väljatöötamine väga keerukas ja ei õnnestu tõenäoliselt enne 2060-ndaid või 2070-ndaid. Varem või hiljem see kindlasti juhtub, sest selle järele on suur nõudmine. Pikemas plaanis saaks seda arengut tagasi hoida vaid globaalne totalitaarne režiim.

 

Mis on nende kahe erineva arengusuuna poolt- ja vastuargumendid?

Tehisintelligentsi peamine eelis on see, et seda on oluliselt odavam ja lihtsam uurida. Seda arendatakse paberil ja koodis. Võimendatud intelligentsi puhul jälle on kõige tõhusam teadustöö illegaalne. See eeldaks neurokirurgiat ja eksperimentaalseid ajuimplantaate, mis võivad rikki minna, krambihoogusid, hullumeelsust ja surma põhjustada.

Inimese intelligentsuse parandamine kvalitatiivsel moel ei ole lihtsalt paari tableti võtmise küsimus – tõsiste tulemuste jaoks on vaja välja arendada ajuimplantaadid. Selle valdkonna teadustöö on rangelt reglementeeritud ja väga kallis. Võimendatud intelligentsuse probleem on see, et tegemist on kõigest inimestega ning inimestel on iseloomuvead. Superintelligentsetel inimestel võib olla tavainimese tasemel moraalsus, mille tõttu nad kasutaks oma ülimat intelligentsust hedonistlikel või isegi genotsiidi eesmärgil.

Tehisintelligentsi on võimalik üles ehitada lihtsamana, pannes seda järgima loomuomase motivatsiooni reegleid, mis on heatahtlikud, stabiilsed ja kindlad. Õigesti programmeeritud masina puhul on selle kogu sisemine väärtuste süsteem seotud nende motivaatoritega. Kui tehisintelligentsil on põhimõtteliselt isetu eesmärkide süsteem, siis selles ei teki maagilisel kombel isekaid motivatsioone. Evolutsioon kujundas iseenda huvide nimel tegutsevad organismid, kuid see ei tähenda, et ei oleks võimalik programmeerida isetut tehisintelligentsi.

 

Millised takistused sellise tehnoloogia arengul ees on?

Suurim takistus on sobiva tootmistehnoloogia väljatöötamine. Praegu ei ole me isegi sellele lähedal. Teine suur takistus on iga üksiku neuroni asukoha ja töö identifitseerimine ning ka selles ei ole me isegi veel lähedal lõpptulemusele. Kolmandaks on meil vaja viisi, kuidas kiiresti testida eriti peenekoelisi teooriad ajufunktsioonidest. Kuid sellised katsed läheks tugevasse vastuollu eetikaga. Eelkõige oleks meil vaja eriti täpset simulatsiooni inimese ajust. Erinevalt selliseid projekte ümbritsevast kärast ei ole meil tõenäoliselt enne aastaid 2050–2080 selliseid tulemusi loota.

 

 

Allikas: iO9

Foto: iO9

 

Toimetas Katrin Suik