Pilguheit ajalukku – Manhattani projekt

15. august 2013 kell 15:24



Mason_The_Manhattan_Project-front-large

Aatompommi peetakse üheks võikamaks leiutiseks inimkonna ajaloos. Tuletame meelde, kuidas see kõik alguse sai. Vahetult enne Teise maailmasõja algust 2. augustil 1939. aastal, kirjutas Albert Einstein president Franklin D. Rooseveltile kirja enda ja teiste teadlaste jõupingutustest puhastada uraani isotoop uraan-235, mida saaks siis kasutada väga võimsa relva valmistamiseks. Vahetult pärast seda hakkas USA valitsus tegelema tähtsa ettevõtmisega, mida kutsuti Manhattani projektiks.

 

Projekti kestuse vältel tehtud uurimis- ja arendustööde tulemusena sai koodnimega “vidinast” lõpuks aatompomm, mis esmakordselt plahvatas 16. juulil 1945 New Mexico põhjaosas. Seenekujuline radioaktiivsest aurust koosnev pilv tõusis 12 kilomeetri kõrgusele ja jättis endast maha vaid klaasikillud. Vähem kui kahe kuu pärast toimusid tuumaplahvatused Hiroshimas ja Nagasakis. Aatomiajastu oli alanud.

 

Raskused uraaniga

Kõige raskem aatompommi valmistamise juures oli toota piisaval hulgal rikastatud uraani, et säilitada ahelreaktsioonid. Sel ajal oli vajalikku isotoopi uraan-235 väga raske eraldada – uraanimaagist saadava uraani metalli suhe oli 500:1. Üle 99% uraanist, mis maagist saadakse, on uraan-238, mis on aga aatompommi ehitamise juures suhteliselt kasutu. Et asja veel keerulisemaks ajada, on vajaliku uraan-235 ja kasutu uraan-238 keemiline koostis peaaegu identne. Tavalise keemilise eraldamismeetodiga neid lahutada polnud võimalik, seega tuli välja töötada teised mehhaanilised protsessid.

Oak Ridge’i linna Tennessee osariigis ehitati suur laboratoorium, milles Columbia Ülikooli professorid eesotsas Harold Ureyga kavandasid eraldamissüsteemi, mis töötas gaasdifusiooni põhimõttel. Koos tsüklortoni leiutaja Ernest Lawrence’iga jõuti ka magneteraldusprotsessini, tänu millele kahte isotoopi teineteisest separeerida sai. Kolmanda viisina töötati välja termaalne eraldamine.

Välja arendati ka teist tüüpi aatompomm, mille käivitamiseks oli vajalik plutooniumi tootmine. Oak Ridge’i ja Hanfordi piirkondadesse ehitati reaktorid, milles kiiritati uraani ja muundati seeläbi plutooniumiks, mis seejärel omakorda eraldati uraanist.

 

Helged pead

Kuue väljatöötamisaasta jooksul kulutati projektile enam kui 2 miljardit dollarit. Üle 90% sellest summast kulus tehaste ehitamisele ja materjalide tootmisele. Pommi ehitamist juhtis küll USA, kuid enda tuge pakkusid ka Suurbritannia ja Kanada. Uurimis- ja arendustöö leidis aset enam kui 30 paigas nende riikide pinnal.

Tohutult aega ja raha nõudva projekti juures oli algusest lõpuni professor J. Robert Oppenheimer, ametlikuks projektijuhiks oli armeekindral Leslie R. Groves. Projekti juhi asetäitja julgeolekuküsimustes oli Robert Furman, kes oli enne seda ülesannet ka Pentagoni hoone ehituse juht. Viimase nime ei avaldatud aastate jooksul paljudes dokumentides.

Pärast plahvatust valdasid pommi loojaid väidetavalt erinevad tunded. Pommi loomisele kaasa aidanud  Isidor Isaac Rabi tundis, et looduse tasakaal on rikutud ja inimkond on saanud iseendale ohtlikuks. Oppenheimer, kes oli küll vaimustunud projekti edukusest, tsiteeris hindude pühateksti Bhagavadgītā’t. “Mina saan Surmaks,” mäletatakse teda ütlevat, “maailmade hävitajaks.” Testplahvatuse juht Ken Bainridge olevat Oppenheimerile öelnud, et nüüd oleme me kõik tõelised litapojad.

Paljud projekti kaasosalised kirjutasid pärast esimest plahvatust alla petitsioonile, et loodud koletis hävitada, kuid nende protesti ei võetud kuulda.

Kokku on maailmas alates 1945. aastast plahvatama pandud üle 2000 tuumapommi, kuid täpse arvu üle vaieldakse. Sõjategevuse käigus on neist plahvatama pandud kaks (Jaapani linnades Hiroshimas ja Nagasakis aastal 1945), ülejäänud testimiste käigus. Kõige rohkem on pomme ametlikult testinud USA, olles 1054 aatompommiga maailmas esikohal. Sellele järgneb 715 testplahvatusega Nõukogude Liit ja 210 plahvatusega Prantsusmaa. Pomme on testinud ka Suurbritannia, Hiina, India, Pakistan ja Põhja-Korea. Suurem osa testimistest sooritatakse maa all ja suurtes lagedates piirkondades, näiteks Sahara kõrbes ja Austraalia keskosas.

 

 

Allikad: Wikipedia est ja eng, Denver Post, Inventors

Loe ka: Nuclear Weapon Archive

Foto: datpiff.com

 

Toimetas Stinne Loo